Minu teenistuspaik, Kotshenovo külake, asus Novosibirskist umbes poolsada kilomeetrit eemal ja oli väidetavalt asulaks, kus elasid need tsiviil-tegelased, keda varasemate pattude (kriminaalkaristuse) pärast suurlinnas elada ei lubatud. Ma ei tea, kas see päriselt ka nii oli, aga kohatud tsivilistide sõnavara oli küll jube. Isegi raudteejaama ladude-tädid rääkisid kordades hullemat keelt, kui sõdurid meie väeosas. Igatahes oli väga tülgastav kuulda, kui naisterahva suust tuli üks "mat" teise järel.
Aga see on tõsi küll, et mõne jubina venekeelset nimetust ei tea siiamaani, sest alati oli ju võimalik ta mõne roppusega asendada. Enda kogemusest mäletan, kuidas ma noorena sain poetädi käest sõimata, kuigi omast arust ei öelnud ma midagi valesti. Ma lihtsalt ei teadnudki õiget sõna. Nimelt: sidevägede eraldusmärke kutsusid kõik "mandavushkadeks" (tõlkes - täi). Kust mina pidin teadma, mida see "mandavushka" tähendab, kooliprogrammis olid ainult Pushkinid ja Jesseninid, aga sellist olulist ja elulist sõna küll mitte. Ohvitser saatis mind väeosa poodi "mandavushkasid" ostma ja nii ma siis müüjatarilt küsisingi - "desjat mandavushek"
