Oma raamatus on Kangilaski paaris kohas kirjutanud, et ta ei tohtinud oma väljaõppest kellelegi iitsatadagi. Ent 1964. aastal armeeteenistusest naastes jutustas Kangilaski Kuku klubis avameelselt oma väljaõppest, mida juhtus kuulma ka kunstnik Heinz Valk. „Meid oli suurem seltskond. Jaak tuli ja rääkis naerusui, et teda koolitati dessantväelaseks, keda sõjaolukorras sokutatakse Läände ning seal on tal kohustus diversiooniakte teha. Jaak jutustas ka, et tal oli kohustuslik langevarjuhüpe, mida ta kartma lõi. Kuna ta kaalus liiga palju, pääses ta sellest.“ Kui Kangilaski olnuks tollal tõesti GRUsse värvatud, siis kas ta oleks seltskonna ees avameelitsenud?
Siin peaks ka spetsnazis teeninuid olema, andis keegi mingeid allkirju vaikimise kohta?
Jutt "värbamise" kohta on ilmne liialdus, Kangilaski paistis, et läbis ajateenistuse GRU-le alluvas SpN väeosas ja tema SA rakendus võis olla reidivõitleja või kuidas iganes neid nimetati. Seal polnud midagi "värvata" ja värbamisest keelduda, selline otsus tehti käsukorras ja nõuka kodanikule oli see vangimaja ähvardusel täitmiseks. Umbes nagu osad sattusid stroibatti ja osad Kremli polku - ilma edasikaebamise õiguseta.
"Värbamine" oli ilmselt hiljem KGB poolt, kui kangelane tahtis välismaal käima hakata. Kuna neid heakskiite andis KGB (mitte isegi miilits), siis seal võidi vennikest santazeerida või muidu survestada, et kui tahad käia, siis teed nii või naa. Ma kahjuks ei oska öelda, kui reaalne oli KGB-le EI öelda, no mingid kunstialased karjäärid võis ilmselt unustada. Ja välismaale poleks ka saanud. Peale Gorba tulekut ilmselt KGB võim oluliselt vähenes ja siis võis taolist survestamist ka vähem olla. Aga Breznevi või Andropovi ajal võis KGB võim tavainimese vastu olla piiramatu.
Nende KGB välismaale lubamise kontrolli kohta on Aleksander Pool pikemalt kirjutanud oma hiljutises raamatus. See, mida Kangilaski on meedia andmetel väitnud, tundub klappivat ka selle teadmisega, mida Pool kirjutab.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
