Demograafia

[Health]

See elamispinna kindlasti omamise fetiš on mingi eestlaste kiiks. Näiteks Soomes omab elamispinda 66% ja üürib 31%. Kesk-Euroopa poole liikudes läheneb see suhtele 50-50.

Ei ole ta midagi eestlaste kiiks. Keskmiselt on EL-is suhe 70-30. Eestis on ta 80-20. See, et saksmannid kinnisvara omada ei taha või ei jaksa on mingi nende kiiks.
https://ec.europa.eu/eurostat/cache/dig ... oc-1a.html

[AMvA]

See elamispinna kindlasti omamise fetiš on mingi eestlaste kiiks. Näiteks Soomes omab elamispinda 66% ja üürib 31%. Kesk-Euroopa poole liikudes läheneb see suhtele 50-50.

Ei ole ta midagi eestlaste kiiks. Keskmiselt on EL-is suhe 70-30. Eestis on ta 80-20. See, et saksmannid kinnisvara omada ei taha või ei jaksa on mingi nende kiiks.
https://ec.europa.eu/eurostat/cache/dig ... oc-1a.html

Samas kui sa seda enda pandud lingil olevat graafikut vaatad, siis arenenud Euroopa riigid jäävd kõik meist allapoole, ülevalpool on vaid endine idablokk.

[Kilo Tango]

See elamispinna kindlasti omamise fetiš on mingi eestlaste kiiks. Näiteks Soomes omab elamispinda 66% ja üürib 31%. Kesk-Euroopa poole liikudes läheneb see suhtele 50-50.

Ei ole ta midagi eestlaste kiiks. Keskmiselt on EL-is suhe 70-30. Eestis on ta 80-20. See, et saksmannid kinnisvara omada ei taha või ei jaksa on mingi nende kiiks.
https://ec.europa.eu/eurostat/cache/dig ... oc-1a.html

Samas kui sa seda enda pandud lingil olevat graafikut vaatad, siis arenenud Euroopa riigid jäävd kõik meist allapoole, ülevalpool on vaid endine idablokk.

Mõtleks natuke, miks see nii võiks olla.

Esimene huvitav tõsiasi on see, et Ida-Euroopas on üldiselt hüpoteekidega koormatud kodanike (tehniliselt küll koormatakse kinnistut, aga laenu maksab ikkagi kodanik) osakaal madalam. Põhjus selles, et 1990 kandis (Eesti näitel) said väga paljud erastamise käigus eneselegi ootamatult kinnisvara omanikeks ilma, et nad oleksid pidanud oma kinnistut hüpoteegiga koormama. Sedasi "omandatud" kinnistut sai edaspidi kasutada näiteks enda, aga ka laste või sõprade või muidu lähedaste kinnisvaralaenude tagamiseks. Mis andis tulemuseks:
1. Laialdase omandi kohe aluses
2. Lihtsama juurdepääsu kinnisvaralenudele uusostjatele

Nii, et sellest vaatevinklist on tulemus pigem majanduslikult paratamatu. Mitte kultuuriline.

Ja teiseks, tundub see olevat lihtsalt pikaajalise kapitalismi paratamatu tagajärg. Siinkohal tegelen educated guess tüüpi oletamisega, aga ma pakun, et selle taga on väga lihtne põhjus, mis tuleneb tendentsist, et kapital kontsentreerub nende kätte, kellel on rohekm vedanud (pärand, IQ, ettevõtlikkus, lihtsalt juhuslik vedamine): paremad kinnisvaratükid on Lääne-Euroopas suuromanike käsutuses ja elamispinna hankijal ei olegi tihtipeale muud varianti, kui rentida. Teisesõnu - kinnisvaraturul osaleja ei saagi soovitud kohas midagi osta, sest vähegi mõistlikke müügipakkumisi lihtsalt ei ole. Rendipakkumisi küll.

EDIT: Lisan graafiku omamise ja hüpoteegiga koormatuse kohta:

[Health]

Samas kui sa seda enda pandud lingil olevat graafikut vaatad, siis arenenud Euroopa riigid jäävd kõik meist allapoole, ülevalpool on vaid endine idablokk.

akf KT vastas suhteliselt ammendavalt, aga ma tõmbaks natukene saagi käima ja küsiks, et mis siis? Me ei pea siin mingi alaväärsuskompleksi käes vaevlema kuidas ikka läänes on parem ja omamine on saatanast.

Demograafiline kriis on ka Lääne-Euroopas käes ning ma küll ei näe, et üürivates riikides oleks kuidagi sündimus põlisrahva seas paremas olukorras kui meil. Pigem on olukord sama halb või halvem ning rahvastiku arvu ja ka sündivust veetakse üles välismaalaste impordiga.

[Madis22]

Pigem on olukord sama halb või halvem ning rahvastiku arvu ja ka sündivust veetakse üles välismaalaste impordiga.

Meie senine kogemus näitab pigem, et rahvaarvu võib impordiga parandada, sündivust aga mitte. Statistika andmebaasi järgi oli meil 1985a. u. 125600 eesti rahvusest 20-39a naist ja u. 104500 muudest rahvustest samavanu naisi. Neil naistel oli u. 71200 eesti rahvusest 0-4a last ja 46300 muust rahvusest 0-4 aastast last. Vastavalt 567 last tuhande naise kohta eestlastel ja 443 last tuhande naise kohta muudel sel hetkel Eestis elanud rahvustel.

Vastavalt on ka täna Eestis u.112700 eesti rahvusest 20-39a naist ja u. 52500 muudest rahvustest samavanu naisi. Neil naistel on u. 53400 eesti rahvusest 0-4a last ja 16100 muust rahvusest 0-4 aastast last. Vastavalt 474 last tuhande naise kohta eestlastel ja 307 last tuhande naise kohta muudel sel hetkel Eestis elavatel rahvustel.

Ei paista kuidagi sedapidi, et imigrandid oleks need, kes meie iibesse panustaksid. Pigem võiks öelda, et just nemad on need pidurid. Lapsi, kes pensionitootmisse panustaksid, neil eriti ei ole, küll aga on palju pensionääre, kes seda tarbivad.

[Health]

Meil vast tõesti, Lääne-Euroopas aga vähemalt on teisel põlvkonnal siiski kõrgemad iibenäitajad kui põlisrahval. Vähemalt selline mulje jääb mulle sellest uuringust Suurbritanniast.

https://www.demographic-research.org/vo ... /35-49.pdf

Juurprobleemi võiks vast meie puhul otsida pigem NSVLi lagunemisest ning sellega kaasnenud väljarändest just noorte hulgas, seda ka just muust rahvusest noorte hulgas. Neid keda jäi oli vähem ning seega oli ka võimalik laste arv väiksem. Nood tänaseks pensionärid olid aga tolleks ajaks endale siin vast tugevamini juured alla ajanud, kellel kodu, kellel töö, kellel mis iganes.

[Jaanus2]

Meie migrandid on valdavalt "venekeelsed" ja nemad on olnud kogu aeg eestlastest väiksema sündivusega - kultuur toimib sedasi. Kui oleks "neegrid ja musulmanid" nagu valdavalt Lääne-Euroopas, siis oleks ka nende iive kogu aeg olnud põlisrahvast kõrgem nagu seal (jälle kultuuri eripära). Eesti venestus (ja venestub ka edaspidi) liigse mehhaanilise iibe tõttu (tuleb idast rohkem peale kui ära sureb). Eestlased ei taha eriti assimileerida ka neid, pigem loovad siin venelastele mõnusa omakeelse keskkonna, seni vähemalt. See Lääne-Euroopa kategooria tuleks siin võimalikult eemal hoida, muidu hakkavad ka meie lastetoetused sama moodi mõjuma.

[Kilo Tango]

Meie migrandid on valdavalt "venekeelsed" ja nemad on olnud kogu aeg eestlastest väiksema sündivusega - kultuur toimib sedasi. Kui oleks "neegrid ja musulmanid" nagu valdavalt Lääne-Euroopas, siis oleks ka nende iive kogu aeg olnud põlisrahvast kõrgem nagu seal (jälle kultuuri eripära). Eesti venestus (ja venestub ka edaspidi) liigse mehhaanilise iibe tõttu (tuleb idast rohkem peale kui ära sureb). Eestlased ei taha eriti assimileerida ka neid, pigem loovad siin venelastele mõnusa omakeelse keskkonna, seni vähemalt. See Lääne-Euroopa kategooria tuleks siin võimalikult eemal hoida, muidu hakkavad ka meie lastetoetused sama moodi mõjuma.

Ükski nendest väidetest ei vasta tõele:
Väide 1: Kõrge sündivusmääraga riikidest tulevatel immigrantidel on nende sündivusmäär ka uues asukohamaas kõrgem, kui kohalikul rahval. See on vähesel määral tõsi, kuid praktiliselt kipub sündimus tasakaalustama. Seda nimetatakse "fertiilsuse assimilatsiooniks". See võib võtta küll aega, kuid esimese ja teise põlvkonna uusimmigrantide fertiilsus langeb järsult. Pmst. moodustub lim0 funktsioon, kus lim0 tase on asukohamaa baassündivus. Ehk siis erinevus jääb pikaks ajaks, kuid see on väike ja järjest vähenev (https://cis.org/Report/Fertility-Among- ... -Americans)
Tõsi, immigrantide sündivus on tugevalt seotud getostumisega. Ehk siis, kui lastakse tekkida sellistel subkultuursetel mullikestel, nagu näiteks moslemid Rootsis jms., siis seal võib piirkondlikult tõepoolest olla immigrantide sündivus suur. Kuid immigrantide mõistliku hajutatuse korral kaob selline erinevus ja peale jäävad kohalikud olud ja majandus, mis mõjutavad inimeste käitumist rohkem.
Väide 2: On tõsi see, et Eestit venestati väliselt ja sihiteadlikult (kuigi eesmärkide üle võib vaielda), kuid väide, et Eesti venestub edasi on vale. Alates 2018 on venelaste osakaal Eestis vähenenud 26,6% pealt 24,9% peale samas, kui Eestlaste osakaal on kasvanud 73,4% pealt 75,1% peale. Eestlaste arvukus on sama perioodi jooksul kasvanud 905 tuh pealt 926 tuh. peale. Tõsi, seal on märgatav osa ka reimmigratsioonil.
Väide 3: Sündimus on kuidagiviisi seotud immigrantide kultuuriga - eelpooltoodud andmed immigrantide kohta näitavad, et see seos on nõrk. Pigem on sündimus seotud kohalike olude ja majanduslike motivaatoritega.
Väide 4: Venekeelsed immigrandid on alati olnud madalama sündivusega - ei ole tõsi. Venekeelsed immigrandid, kes siia toodi oli suhteliselt sarnases vanusepiiris olev grupp inimesi, kes said siin ka enam-vähem ühes ajaaknas oma lapsed, mis pmst. kahekordistas siinse venelaste arvu. Nüüd on see grupp tegelenud pikka aega suremise ja emigreerumisega. Kuna nende keskmine vanus on nüüdseks eestlastest kõrgem, siis ongi tulemus selline, et venelastel sünnib lapsi vähem. Näiteks on meil 80-84 aastaste vanusegrupis välispäritolu inimeste osakaal 37%. Samas 0-4 aastaste grupis on see 7,3%

[Fucs]

Ei ole ta midagi eestlaste kiiks. Keskmiselt on EL-is suhe 70-30. Eestis on ta 80-20. See, et saksmannid kinnisvara omada ei taha või ei jaksa on mingi nende kiiks.
https://ec.europa.eu/eurostat/cache/dig ... oc-1a.html

Samas kui sa seda enda pandud lingil olevat graafikut vaatad, siis arenenud Euroopa riigid jäävd kõik meist allapoole, ülevalpool on vaid endine idablokk.

Mõtleks natuke, miks see nii võiks olla...

Üks oluline mõjutaja on see, et me elamispinna üüriturg on arenenud teistsuguseid teid mööda kui mujal maailmas.
Eesti on siin mitmeski mõttes teistest erinev.

Ajaloolised õppetunnid.

Elamispinna üürituru teke pärast taasiseseisvumist.
Eesti üüriturg koosnes alates 1991 väga pikka aega põhiliselt ainult nn üleöö tekkinud "sundüürnikest" ja "uutest" üleöö tekkinud elamispinna omanikest, kes olid omandireformi käigus tagastamisel "kaasavaraks" saanud needsamad sundüürnikud, mistõttu selle nähtuse ja fenomeni mõju meie riigi hilisemale üüriturule ja selle kujunemisele on oluline.

Omandireform ja omandireformi läbiviimine Eesti Vabariigis aastatel 1991-2004
RAPORT Aprill 2004
Koostanud:
Demokraatiavastaste Kuritegude Menetlemise Ekspertkomisjon, alates 8. aprillist k.a. Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis
Riigivastaste Kuritegude Menetlemise Ekspertgrupp.

- Omandireformi rakendamise käigus tõsteti aastatel 1991-2004 ebaseadusliku materiaalse omandi hankimine ja kinnistamine kõrgemale kehtivast seadusandlusest ja inimesest kui subjektist vaatamata sellele, et inimesel on siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadustest lähtuvalt
õigus kodule ja selle puutumatusele.

- [kuni 1940 loodud] Korteriühingute vara pole kunagi natsionaliseeritud.
Korteriühingute vara on 100% ulatuses valesti “tagastatud”, millega kas tahtlikult, ametiseisundit kuritarvitades, või tahtmatult, ametialasest
küündimatusest, “tagastati” ilma nõudeõiguseta isikutele kinnistuid, tekitades massilise ebaseadusliku sundüürnike probleemi.

- Saksamaale ümberasujad pole ORAS § 6 mõistes omandireformi subjektid.
Eesti riigil ei lasu kohustust vabatahtlikult 1939. ja 1941.aastal Saksamaale lepingute alusel lahkunud isikute suhtes.
Riigi poolne nõrk järelvalve on teinud võimalikuks massilised ebaseaduslikud kinnivaratehingud, mis on kaasa toonud arvukalt sundüürnikke, kahjustanud rahva vaimset ja füüsilist tervist ja viinud alla Eesti Vabariigi mainet rahvusvahelisel tasandil.

- Paljud perekonnad hoidsid oma rahalisi sääste EV pankades 20.saj. esimesel poolel. Neid hoiuseid laenasid pangad omakorda välja EV riigigarantiiga. Nende hoiustega ehitati näit. Korteriühistute majad, rajati asundustalusid jm. ORAS seadusega ei tunnistatud enam hoiuseid ega panku usaldanud hoiustajate õigusi, kuid laenuga ehitatud kinnisvara loeti ilma laenu tagasimaksmise nõudeta laenajate omandisse, millega tekitati olukord, kus need, kelle raha eest kinnisvara ehitati, jäid ilma oma rahast ja need, kellel oli kinnimaksmata laen, tehti seadusjärgseteks omanikeks.
Omandireformi käigus “kingiti” laias ulatuses ühiskonnale kuuluvat vara nõudeõiguseta kitsale ringile isikutele.
https://www.terramariana.ee/ORAS_est.pdf

"Hammasratastevahele jäänuid" ehk vanemat põlvkonda on IMHO raske süüdistada selles, et nad pigem, kui vähegi võimalik, pärast seda eelistavad/eelistasid üüripindadele oma isiklikku elamispinda, teatud erinevusega teistest riikidest.

Kirjeldatud sündmused tekitasid olukorra, kus üüriturg ei tekkinud alguses n.ö. "turuseaduste" ja tururegulatsiooni alusel, nagu enamus teistes riikides, vaid osaliselt n.ö. sunniviisiliselt. Lisaks ei olnud meie elamiseks mõeldud üüripinnad valdavas osas kvalitataiivselt sellised, mida oleks kannatanud muu maailmaga võrrelda. See tähendas, et teiste riikidega võrreldes viletsamate elamistingimuste eest oleks pidanud hakkama tegelikult korjama teiste riikidega võrreldes suhteliselt suuremaid üüre, mille toel need üüripinnad üldse viia normaalsele tasemele ja teha lühikese ajaga tasa seni pikalt tegemata tegevused. Kui pool elamufondist sai ära erastada ja nende elamispindade edasine parendamine ja hooldamine jäi juba uute omanike endi kaela (oma enda raha paigutati oma enda elamispinda), siis teise poole elamufondiga, mis erastamisele ei kuulunud, tekkisid kohe probleemid sellega, et kes nende kordategemiseks hakkab oma vahendeid panustama.

Eluruumide erastamine 1990.png (15.42 KiB) Vaadatud 636 korda

Teoreetiliselt võis erastamisele kuuluda kogu riigi ja ühiskondlikus omandis olnud elamufond, kuid osa sellest moodustasid tagastamisele kuuluvad või muul põhjusel erastamiseks ebasobivad eluruumid (ühiselamud, tööandja eluruumid, sotsiaaleluruumid, nn avariipinnad jm). Endistele omanikele tagastamisele kuulus 2,6% Eesti elamufondist. Hinnanguliselt oli võimalik erastada maksimaalselt umbes pool kogu elamufondist.
Eesti elamufond oli üleminekuaja alguseks amortiseerunud keskmiselt 30% ulatuses.....

....Elamureformi osalt üheaegselt ja osalt järjestikku toimunud etapid – eluruumide (vallasasjana) erastamine, korteriühistute moodustamine, korteriomandi ja korterihoonestusõiguse seadmine, elamutes asuvate mitteeluruumide erastamine, elamute tagastamine – vaibusid praktiliselt aastaks 2005. Kinnistusraamatusse kanti üle 420 tuhande erastatud korteriomandi. ...

...Tagastatava ja kompenseeritava vara registri andmetel tagastati endistele omanikele 5143 elamut, milles elas tagastamise ajal 31 695 elanikku (hinnanguliselt 22 500 peret). Tööandja eluruumide ja muudel põhjustel erastamisele mittekuulunud eluruumide nimekirjades oli registreeritud 10 616 postiaadressi, ent nimeliselt on võimalik kindlaks teha ainult 3946 neil aadressidel elanud isikut. ...

https://www.fin.ee/media/4651/download

2008
Olemasolev elamufond on teiste riikidega võrreldes vähem kvaliteetne, mis ei soodusta üürimist, vaid pigem oma enda kvaliteetsema eluaseme soetamist.

Eesti elamufondi olukord
2008. aasta 1. jaanuaril oli Eesti elamufondi suurus 645 400 eluruumi. Eluruumide arv ületab leibkondade arvu — iga leibkonna kohta on keskmiselt 1,1 eluruumi. Keskmiselt kuulub leibkonda 2,3 liiget, seega on tuhande elaniku kohta 481 eluruumi. Ehkki mõnikord on ühel leibkonnal mitu eluruumi, elab paljudes eluruumides koos mitu leibkonda. Mitme leibkonna kooselamisel võivad olla nii majanduslikud kui ka sotsiaalsed põhjused. Näiteks puuduvad noortel sageli ressursid oma eluaseme soetamiseks ja iseseisva elu alustamiseks. 2000. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmetel elas 5% asustatud eluruumides rohkem kui üks leibkond.

87% kõigist Eesti eluruumidest on asustatud, asustamata eluruume on 8% (5%eluruumidest on reserveeritud). Eluruumide puudust niisiis olla ei tohiks. Eluaseme kättesaadavust piiravad aga rahalised võimalused ja eluruumide mittevastavus leibkonna vajadustele (liiga suur või väike eluruum, asukoht või hind ei sobi).

Võrreldes arenenud Euroopa Liidu riikide elamufondiga on Eesti elamufond vähem kvaliteetne — meie eluruumid on väiksemad, vanemad, halvema tehnovarustatusega ning korterite osatähtsus on suurem kui eramute osatähtsus.
https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/219333

Samal ajal pandi ka isikud, kes said tagastamise käigus tagasi (korter)elamu, kus olid sees need nn sundüürnikud, sellisesse seisu, kus neil oli otstarbekam ja mõistlikum tagastatud (korter)elamu kohe ja kiiresti maha müüa, mitte hakata tegelema elamispinna väljaüürimisega mingis vanas (korter)elamus, mis vajas tegelikult kapitalimahutusi ja kus üürnikud ei olnud "tekkinud" vabatahtlikult mitte vaba üürituru tingimustes, vaid üürnikud olid seal "kaasavaraks" sunniviisiliselt. Või isegi kui kohe ei vajanud elamu suuri kapitalimahutusi, siis 90-ndate alguses kehtinud olukorras, pikemas perspektiivis toonaste teadmiste põhjal, oli ikkagi mõistlikum tagastatud (korter)elamu maha müüa kasvõi korterite kaupa, et teenida selle pealt mingi raha ja vabastada ennast edaspidistest kohustustest/vajadusest sellesse (korter)elamusse oma raha paigutada, et see kokku ei kukuks ja seal mingidki normaalsusele lähedased elamistingimused oleksid. Seega asendusid väga paljud tagastatud (sund)üüripinnad välja ostetud eraomandi eluruumidega või võeti omaniku poolt isiklikku kasutusse, ehk elamiseks mõeldud üüripindasid jäi lõpuks alles minimaalselt.

Eluasememajandus vajab kiireid tegusid
01.03.1999

01.01.1998. a. seisuga oli vabariigis kokku 623 100 korterit ja eramut üldpinnaga 33,4 mln. m2. Avaliku sektori omandis oli 63 700 ja eraomandis 559 400 eluruumi, mis on vastavalt 10 ja 90%....

...Üürisuhted

Omandireform on tekitanud paksu verd tagastatud elamute omanike ja üürnike vahel. Üürnikud toovad põhilise vastuoluna välja, et tagastatud majade elanikel puudub võimalus võrdselt riigi- ja munitsipaalelamutes elavate üürnikega üürilepingu alusel erastada kasutatavat korterit EVPde eest. Sestap puudub tagastatud majade üürnikel stabiilsuse- ja turvatunne tuleviku suhtes. Siiski on omanikule üürnikku vaja, sest viimase lahkudes jäävad kulutused tema kanda. Vastuolu tekib tihti ka madala üüri piirmäära tõttu, mis sageli ei võimalda omanikul remontida amortiseerunud hoonet.

Valitsuse määrusega kehtestatud eluruumide üürileandmisel rakendatavate korteriüüri arvestamise metoodiliste aluste kohaselt võeti korteriüüri määramisel arvesse omaniku poolt tehtavad kulutused, kusjuures kulutuste hulka ei kuulunud omanikutulu. Seega ei olnud omanikul võimalik saada eluruumide ekspluateerimisest tulu ning omanik püüdis tavapäraselt leida võimalusi eluruumide vabastamiseks üürnikest, et paigutada vabanenud ruumidesse sugulasi-tuttavaid või ise sinna sisse kolida. 16.07.98. kehtima hakanud elamuseaduse redaktsioon, mis sisuliselt tühistas eelnimetatud metoodilised alused, võimaldab majaomanikul esmakordselt kapitalilt ka tulu teenida. See sätestab, et üüri sisse kuulub muuhulga ka kasum, mis võib moodustada kuni 10 protsenti üürist. Sellega on niisiis likvideeritud absurdne olukord, kus omanik pidi tegelema riigi asemel heategevusse kalduva sotsiaalpoliitikaga.

Nüüdseks on asutud üürimäära järk-järgulise vabastamise teele. Nii ei rakendata üüri piirmäära nende eluruumide suhtes, mis on valminud pärast 1991. aasta 20. juunit või, mida omanik on renoveerinud, viies üürnikud ajutiselt välja, ja kus teostatud tööde tagajärjel on elamistingimused oluliselt paranenud.

Üks varade tagastamise valusamaid probleeme on see, et tagastatud eluruumide üürnikel puudub tõepoolest võimalus erastada oma kasutuses olevat eluruumi EVPde eest. Eluruumide erastamise seadusega tagastatavates elamutes elavatele üürnikele antud eesõigus erastada asustamata eluruume, pole rakendunud. Tegelikkuses pole garantiid, et asustamata eluruumid antakse üürile ja erastatakse esmajärjekorras omandireformi käigus tagastatud eluruumide üürnikele....

...Pärast elamureformi lõppu on vabariigis üürikorterite osakaal arvatavasti suhteliselt väike ja seda tuleb suurendada. Omavalitsused ise käesoleval ajal üürikortereid ei soeta. Samas peaks omavalitsustel olema elamufond lahendamaks nende isikute korterivajadust, kes ise ei suuda korterit soetada või kes on elamispinna kaotanud näiteks tulekahju tagajärjel.

Kuna reformi teostab riik, siis on ta vastutav ka selle tulemuste eest. Riigi kohustus on leida tekkivatele probleemidele lahendus. Ainuke võimalus probleemide lahendamiseks on leida rahalisi vahendeid üürikorterite soetamiseks kohalikele omavalitsustele.

Ka sõjaeelses Eesti Vabariigis olid olemas üürnikud ja omanikud, kuid puudusid nendevahelised vastuolud, sest üürimäär oli normaalne ja majad olid korras. Tänases Eesti Vabariigis laheneb üürnike ja omanike konflikt alles siis, kui tühistatakse üüripiirangud ja teadvustatakse, et eksisteerib teatud üüritase, millest madalamaga ei saa hakkama maja korras pidades. See normaalne üüritase peab võimaldama remontida üürimaja nii omavahenditest, kui ka laenuks võetud rahast. Üürnikke peab aga piisavalt kõrge üürimäär stimuleerima elamuehituses osalema või oma korterit ostma.
https://www.adaur.ee/eluasememajandus-v ... d-tegusid/

Erinevused teiste riikidega.

Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud
Lepingu Nr 1.9-1/501-1 lõpparuanne
Tallinn. Jaanuar / veebruar 2021

Töös võrreldi omandireformi Eestis reformidega Tšehhi Vabariigis, endises Saksa DVs, Poolas, Ungaris ja Leedus. Eestis toimunud omandireform hakkab silma oma kõrge restitutsionistlikkuse astme poolest. Sotsialismieelsetele omanikele ja nende õigusjärglastele omandi tagastamisele või kompenseerimisele anti omandireformis prioriteet nii ajalises kui sisulises mõttes. Selliseid teistes maades kasutatud lahendeid nagu restitutsiooni objektide ja subjektide ringi tugev kitsendamine, kompenseerimislagede ja regressiivsete skaalade rakendamine, majanduse arenemise huvides füüsilise tagastamise asendamine kompenseerimisega, omandi tagasisaamise sidumine nõuetega selle edasise majandamise osas, Eesti omandireformis ei rakendatud või rakendati vaid väga vähesel määral. Teised riigid olid oma omandireformides ka oluliselt säästvamad maamajanduses eksisteerinud majandamisvormide säilitamise osas. Omandireformi taoline läbiviimine pani turumajandustuvale majandusele raske koorma ja riivas tugevalt nn kolmandate osapoolte [sundüürnike] huvisid.
...
Enamikes postsotsialistlikes maades võimaldati elanikel riigile kuuluv elamispind välja osta soodustingimustel. Riigid tegid seda kas majanduslikel või siis sotsiaalse stabiilsuse tagamise kaalutlustel, sooviga vältida seda, et raskel majandusliku ülemineku ajal tekiks palju kodu kaotanud inimesi. Eesti oli üürnikel võimalik omandada korterid kasutades selleks Eestis töötatud aastate eest eraldatud nn rahvakapitali obligatsioone, hiljem erastamisväärtpabereid (EVP). Taolise poliitika rakendamine tekitas aga uue vastuolu, tagastamisele kuuluvates majades elavad inimesed taolist võimalust kasutada ei saanud.

Juhul kui elamu kuulus tagastamisele endisele omanikule, sõltus elanike kaitse nii üldisest üürnikku kaitsvast seadusandluse tugevusest kui ka sellest, kas riik võttis endale kohustuse muretseda üürnikele asenduselamispind enne kui oli võimalik nõuda tema väljakolimist. Eestis seda ei toimunud. Eesti nn sundüürnike olukord erines teiste postsotsialistlike maade saatusekaaslaste omast mitmete tegurite tõttu ja kujunes üldjoontes raskemaks. Satuti juriidilisse keskkonda, kus üürnike huvide kaitse oli suhteliselt nõrk (ajapikku see poliitilise pressingu tõttu tugevnes). Riik ei suutnud tagada, et sunnitud väljakolimisel oleks üürnik saanud avalikult sektorilt vastu samaväärse elamispinna. Sundüürnike kaotusi omandireformis ei saa taandada vaid probleemidele, mis neist paljudel tekkis seoses vajadusega kolida välja oma kodust ja endale uue elamispinna leidmisega.
...
Järgnevas peatükis on kirjeldatud viie maa, Ida-Saksamaa, Tšehhi Vabariigi , Poola, Ungari ja Leedu näidetel endiste omandiõiguste taastamise praktikaid, restitutsiooni kohta omandireformi kui terviku kontekstis. Ei kirjeldata mitte ainult restitutsioonialaseid seadusi ja restitutsiooniprogramme vaid püütakse anda ka pilt sellest, miks viimati nimetatud võtsid konkreetsel maal just sellise kuju nagu see juhtus ja kirjeldada nende dünaamikat realisatsiooni käigus. Teistest enam püüdsime keskenduda põllumajanduses ja eluasemeturul (eriti üüriturul ) toimunud muutustele ja probleemidele, kuna need valdkonnad on kõige enam mõjutatavad restitutsioonipoliitika ja selle elluviimise variantide poolt.

Viimases allpeatükis teeme mõningaid üldistusi ja püüame viia Eestis toimunu teiste maade restitutsioonipoliitikate ja restitutsioonipraktika foonile.
...
[huviline loeb algallikast ise edasi]
https://www.fin.ee/media/2701/download

11.03.2004
Kinnisvaraturul on paljud asjad paigast ära

Juhtivad kinnivaramaaklerid Peep Sooman Pindi Kinnisvarast, Tanel Tarum kinnisvarabüroost Uus Maa ja Hindrek Leppsalu kinnisvarafirmast Oberhaus arutavad Eesti kinnisvaraturu muutusi. Küsitleb Ene Läkk.

Miks on Eestis korteriüürid nii kõrged võrreldes laenuprotsentide ja keskmise palgaga?

TT: Ma arvan, et paljud üüripinnad on üle hinnatud ja seetõttu ei lähe need kaubaks. Vanalinnas ja paljudes muudes kohtades hoitakse hinnataset, mistõttu on need korterid ka pool aastat tühjad. See ei ole normaalne.

Kui nüüd osta sama korter pangalaenu eest ja võtta kümneaastane laen kogu korteri hinna ulatuses, siis igakuine tagasimakse jääb pisut kõrgemaks korteriüürist, mis ongi omamoodi üürihinna reguleerija. Kui üürihind ja tagasimakse oleksid võrdsed, siis poleks enam mingit loogikat. Paremad laenutingimused peaksid suruma üürihindu alla. Aga meil tegelikult ei suru, sest üürikorterite pakkumine jääb nõudlusele alla.

Miks on Eestis korteri üürimine nii ebapopulaarne? Enamik püüab endale elamispinna soetada ükskõik mis hinnaga ja ükskõik kui kaugele see töökohast ja keskusest ka ei jääks. Mujal maailmas mõeldakse sageli vastupidi. Üüritakse korter töökoha lähedale, et ei peaks nii arutult edasi-tagasi sõitma. Kui vahetatakse töökoht, siis kolitakse uude kohta. Peaasi, et oleks mugav.

TT: Mujal maailmas on hoopis teine süsteem. Võtame näiteks Soome. Seal on olemas ühistud ja üüripinnad. Elamispinda ei saagi endale välja osta.

HL: Mujal maailmas on korterid palju kallimad. Laenumaksed on kõrgemad kui üür. Meil on need praegu peaaegu võrdsed. Üüritulusus on näiteks Londonis kolm protsenti, mis on alla laenuprotsendi. Meil käib praegu protsess, kus üürihinnad langevad, muud hinnad aga tõusevad. Praegu on hinnad paigast ära.

PS: Jah, nii nagu meil on paljud asjad paigast ära.

Kui võrrelda kinnisvara hindasid teiste riikide hindadega, siis on ka need täiesti paigast ära. Mõne riigiga võrreldes maksab meie kinnisvara sandikopikaid.

TT: Kui võrrelda Helsingi kõige kallimat rajooni meie vanalinnaga, siis sealse ruutmeetri hind on 100 000 krooni, Tallinna vanalinna ruutmeeter maksab umbes 30 000-40 000 krooni.

HL: Kui kõrvutada Soome ja Eesti elatustaset, siis Soomega võrreldes on meie elatustase kuskil 30-40 protsenti.
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/6905 ... aigast-ara

12. mai 2016

Ida-Euroopa riikides toimib aastakümneid riiklik üüriprogramm. Eestis pole sellest siiani julgetud rääkida või on seda tehtud ülimalt tagasihoidlikult....

...Parim näide üürikorterite toimimise kohta on Saksamaa. Kui 1990. aastal toimus kahe Saksa riigi ühinemine, alustati kohe riiklikku elamuprogrammi. See hõlmas nii uute üürikorterite ehitamist kui vana DDRi aegse ulatuslikku renoveerimist. Osa maju oli sotsialistlikul Saksamaal muidugi nii amortiseerunud, et targem oli need lammutada kui kulutada meeletuid summasid korrastamisele. Põhiosa rahast andsid pangad või toetas omavalitsus. Renoveeritud korterid anti uuesti üürile. Kui oli nii palju raha, võis korteri välja osta ja saada peremeheks. Enamik eelistas siiski jääda rentnikuks. Üüri hakati maksma omavalitsusele, tehti kindlad rehkendused ja fikseeriti igakuised summad. Inimesed said elamispinna ja omavalitsus suutis lahendada eluruumide probleemi. Uute kortermajade rajamisel tuli kinnisvarafirmade kõrval osanikuks omavalitsus. Värske omanik hakkas siingi maksma üüri linnale või vallale (kreisile).

Riiklik üürikorterite programm käivitus 1990. aastate lõpul hoogsalt Poolas, Ungaris ja Tšehhis. Sealgi tehti omal ajal rajatud paneelmajad korda, hooned soojustati ning paigaldati uued katused ja torustikud. Seda teed võinuks sammuda ka Eestis, sest paljud asjad võeti taasiseseisvusaja algul üle Saksamaalt. Möödunud sajandi üheksakümnendate alguses Eestis toimunud kinnisvara tagastamise ja erastamise käigus tekkis hulk sülle kukkunud kinnisvara omanikke, aga ka tuhandeid sundüürnikke. Nende probleemid on tänini lahendamata.

Eesti on Euroopa kontekstis erandlik, kuna meie elamufondist üle 90 protsendi kuulub eraomandusse. Munitsipaal- ja üüripinna osa on kaduvväike. Kui oleks praeguseks hästi toimiv üüriturg, oleksid korterid taskukohased ka neile, kes on sunnitud töötama kodust eemal. Kui kodukohas napib tööd, aga sadakond kilomeetrit eemal seda pakutakse ja teenib korralikult, tekib kohe probleem elamisega. Seda tuleb raske raha eest kelleltki üürida. Kui oleksid saadaval normaalse hinnaga üürikorterid, võidaksid uusi töökohti loovad ettevõtjad ja firmadki oleksid nõus neid oma töötajatele rentima.

Omaette probleem on tööjõuturule sisenevad noored. Kõigil pole jõukaid vanemaid, ostmaks järeltulijale kohe ridaelamuboksi või korterit. Enamasti tuleb läbi ajada raske raha eest tuba üürides. Korralike üürimajade või munitsipaalkorterite puhul oleksid meil ka suuremad tööjõu kasutamise võimalused. Pole siis imestada, kui õpetaja või äsja ülikooli lõpetanud noor siirdub esmalt tööle Soome või Saksamaale, teenib seal meie mõistes 4-5 korda rohkem ja kogub tulevikuks raha. Koju tulles soetab teenitu eest korteri.

https://pohjarannik.postimees.ee/658113 ... otsialismi

Eelpool toodud liigutustega, olime 2018 jõudnud olukorda, mis võetakse järgmises artiklis allajoonituna ilusasti kokku.

03.01.2018
Ekspert: magalarajoonide üürihinnad on liiga kõrged

Arco Vara Tallinna osakonna juhi Elari Tamme hinnangul on Mustamäel, Õismäel ja Lasnamäel üürihinnad liiga kõrged ning suurem avaliku sektori sekkumine üüriturule motiveeriks inimesi rohkem üürima.

“Kui Eesti üüriturg oleks sarnaselt Põhja- ja Lääne-Euroopale rohkem avaliku sektori poolt reguleeritud, oleks rohkemad inimesed valmis pikaajaliselt üürima, selle asemel et osta. Üürimine on liiga ebastabiilne tänases Eestis, ka investorid näevad üürimist liiga lühiajalisena. Samuti on üüriprojektide finantseerimistingimused täna kehvavõitu — pole riigi käendust, munitsipaalpanka või muud sarnast — mistõttu üürimaju eriti ei kerki,” märkis Tamm.

Tamme hinnangul soodustab elupinna omamist selle üürimise asemel ka Eesti seadusandlus, kuivõrd kinnisvaramaksu puudumine ja suhteliselt väike maamaks soovitab pigem kinnisvara omada.

https://moodnekodu.delfi.ee/artikkel/80 ... iga-korged

***

Saksamaast veelkorra eraldi

Kuidas toimib üürikorterite turg Saksamaal?
Birgit Elken
28.09.2017

Saksamaa elamukinnisvara üüriturg on tugevalt reguleeritud. Praegu kehtib riigi kolmes suurimas linnas – Berliinis, Hamburgis ja Münchenis – piirang, mille kohaselt võib eluruumi üür olla kuni 10% kõrgem piirkonna võrreldavate pindade üürist. Samuti kehtib kogu riigis üüri tõstmise piirmäär – lepingu esimesel aastal see tõusta ei tohi ning järgneva kolme aasta jooksul on maksimaalne lubatud tõus 20%. Eelpool mainitud kolmes suurimas linnas aga on piirang viidud 15% peale. Kortermajade uusarendusi aga mainitud piirangud esialgu ei puuduta. Rangelt on reguleeritud ka üürilepingu lõpetamise protsess. Üürileandja võib lepingu lõpetada vaid juhul, kui üürnik on jäänud võlgu või kui kinnisvara omanik soovib ise sinna elama kolida. Üürnik aga peab lepingu lõpetamise soovist ette teatama vähemalt kolm kuud.

Loomulikult on ka üürituru reguleerimise vastaseid, kes leiavad, et rendihinna taseme piirangud ei toimi ja riik peaks turule võimalikult vähe sekkuma. Ühe uuringu põhjal, mille tellis Berliini üürnike assotsiatsioon, on Berliini rendihinnad keskmiselt 31% kõrgemad lubatud piirangutest. Samuti ei oota üürileandjaid tõsised karistused, kui piirangut on rikutud. Siiski, nagu allolevalt graafikult näha, on Saksamaa suuremates linnades jäänud rendihindade tase madalamaks võrreldes mitmete teiste Euroopa suurlinnadega.

Kahetoaliste korterite üürihinnad Euroopa suurlinnades



...
https://fp.lhv.ee/news/5195394

Meie korterite üürihinnad Tallinnas samal ajal 2017 aastal .......

Keskmises ja heas seisukorras kahetoaliste korterite hinnad kõiguvad vahemikus 300-500 eurot. Kõige kallimad kahetoalised üürikorterid asuvad praegu kesklinnas ja Kadriorus, nende kõigi hinnaks on 700 eurot kuus.
https://moodnekodu.delfi.ee/artikkel/78 ... des-juulis

.....ja erinevate riikide keskmised töötasud samal ajal

The average salary EUR in European Union member countries 2017

1 Denmark 3,095
2 Luxembourg 3,009
3 Finland 2,509
4 Sweden 2,465
5 Ireland 2,464
6 Germany 2,270
7 Netherlands 2,263
8 France 2,157
9 United Kingdom 2,102
10 Belgium 2,091
11 Austria 2,009
12 Italy 1,762
13 Spain 1,718
14 Cyprus 1,658
15 Slovenia 1,074
16 Malta 1,021
17 Portugal 984
18 Greece 947
19 Estonia 945
20 Czech Republic 837
21 Croatia 792
22 Slovakia 755
23 Poland 752
24 Latvia 703
25 Lithuania 637
26 Hungary 622
27 Romania 515
28 Bulgaria 406
https://www.reinisfischer.com/average-s ... union-2017

Selle kõige pärast ei ole eriti asjakohane praegu võrrelda meie üüriturgu ja seni tehtud inimeste valikuid pigem omada enda isiklikku elamispinda üüripinna asemel, teiste riikidega.

Meil väljakujunenud üürituru olukorras on IMHO endiselt, demograafiat silmas pidades, väga oluline osa selles, et noor pere omaks enne pereplaneerimist ja laste saamist kas oma isiklikku elamispinda või perspektiivi ja võimalusi sellise elamispinna soetamiseks. Kui üürihinnad on samas suurusjärgus mis oma elamispinna soetamiseks võetud pangalaenu tagasimaksed, siis peaks olema pikas perspektiivis ja tulevikku silmas pidades loll, et raisata raha oma elamispinna soetamise asemel üüripinna eest üüri maksmiseks.

[croman40]

Meie migrandid on valdavalt "venekeelsed" ja nemad on olnud kogu aeg eestlastest väiksema sündivusega - kultuur toimib sedasi. Kui oleks "neegrid ja musulmanid" nagu valdavalt Lääne-Euroopas, siis oleks ka nende iive kogu aeg olnud põlisrahvast kõrgem nagu seal (jälle kultuuri eripära). Eesti venestus (ja venestub ka edaspidi) liigse mehhaanilise iibe tõttu (tuleb idast rohkem peale kui ära sureb). Eestlased ei taha eriti assimileerida ka neid, pigem loovad siin venelastele mõnusa omakeelse keskkonna, seni vähemalt. See Lääne-Euroopa kategooria tuleks siin võimalikult eemal hoida, muidu hakkavad ka meie lastetoetused sama moodi mõjuma.

Ükski nendest väidetest ei vasta tõele:
Väide 1: Kõrge sündivusmääraga riikidest tulevatel immigrantidel on nende sündivusmäär ka uues asukohamaas kõrgem, kui kohalikul rahval. See on vähesel määral tõsi, kuid praktiliselt kipub sündimus tasakaalustama. Seda nimetatakse "fertiilsuse assimilatsiooniks". See võib võtta küll aega, kuid esimese ja teise põlvkonna uusimmigrantide fertiilsus langeb järsult. Pmst. moodustub lim0 funktsioon, kus lim0 tase on asukohamaa baassündivus. Ehk siis erinevus jääb pikaks ajaks, kuid see on väike ja järjest vähenev (https://cis.org/Report/Fertility-Among- ... -Americans)

Mis puutub siia küsimusse US statistika? Võtame Lääne-Euroopa suurima riigi Saksamaa:

https://www.destatis.de/DE/Methoden/WIS ... cationFile

Saksamaa statistikas on välismaalaste hulgas vaid välismaal sündinud naised, Saksamaal sündinud 2. põlvkonna naised tõstavad juba kohalike sündimusnäitajaid. 2020.a seisuga oli Saksamaal ca 1/3 15-44 a vanustel naistel rändetaust.

[Kilo Tango]

...

Saksamaa statistikas on välismaalaste hulgas vaid välismaal sündinud naised, Saksamaal sündinud 2. põlvkonna naised tõstavad juba kohalike sündimusnäitajaid. 2020.a seisuga oli Saksamaal ca 1/3 15-44 a vanustel naistel rändetaust.

No aga see graafik näitab sedasama lim0 lähenemist kohalike sündimusgraafikule, millest ma kirjutasin. Pealegi on vahe väike. Algsest postitusest jäi mulje nagu mustanahalised ja moslemid paljuneksid nagu kärbsed, aga kui sa seda enda postitatud graafikut vaatad, siis isegi neil on sündimus alla taastetaseme.

[Smith]

See elamispinna kindlasti omamise fetiš on mingi eestlaste kiiks. Näiteks Soomes omab elamispinda 66% ja üürib 31%. Kesk-Euroopa poole liikudes läheneb see suhtele 50-50

Kuidas seal ka sündivusega on, et eeskujuks tood?

[Getorix]

Esiteks ei suuda Kesk-Euroopas tavakodanik kinnisvara nii lihtsalt soetada nagu Ida-Euroopas. Kodu hind, mis on siin, võrdub seal vähemalt veel ühe nulliga. Eriti suuremates asumites, kuhu on koondunud töökohad. Ka üürida on tegelikult kallis. Seal on üürid ikka 1500+€, kui sa ei taha tööl käia 200km kauguselt. See, et üürihinnad on mõnes linnas valimiskampaania üheks keskmeks, pole haruldane. Üürimajad on suur äri. Kõigele sellele lisanduvad igasugused kommunistlikud maksud varale - kinnisvaramaks, automaks, prügimaks, saastamismaks jne. Aasta peale kokku liites on see kenake summa, mida maksta.
Palk võib suurem olla aga tegelikult elada on ka kallis. Seega pole see mitte kiiks vaid paljudele paratamatus.
Kesk- ja Põhja-Euroopa eeskujuks toomine ühiskonna arengus ja demograafias, nagu meil tänaseni eriti vasakliberaalsemal kaadril kombeks on, on juba selle pärast veider, et tegu on kärbuvate ühiskondadega. Ei hakka siin peatuma naiste suhtumisel sünnitusse vms. Fakt on, et iga järgnev põlvkond on eelnevast väiksem, perekond ja lapsed pole tähtsustatud ja asendust loodetakse immigratsioonist. Kuskil on müstiline manner, mis justkui toodaks samaväärset haritud tööjõudu tervele vananevale Maailmale.

Kui Eestis pole raha koolidele ja kohalikele päästjatele aga KÜSK kuulutab taotlusvooru summas 15 miljonit võrdõigusluse ja LGBT õiguste edendamiseks, näitab see, et ka siin ei tegeleta reaalprobleemidega iibe languse põhjustes vaid valmistutakse "läänelikeks" asedustegevusteks.

[AMvA]

Kinnisvara hinnad näiteks Saksamaal on praktliselt samal tasemle kui Eestis, Saksa keskmine on ca 2900 EUR/m2, mis on sisuliselt sama, millise hinnaga müüakse uut kinnisvara Tallinnas ja Tartus. Osadea liidumaades on keskmine lausa alla 2000 euro.

[Smith]

Kinnisvara hinnad näiteks Saksamaal on praktliselt samal tasemle kui Eestis, Saksa keskmine on ca 2900 EUR/m2, mis on sisuliselt sama, millise hinnaga müüakse uut kinnisvara Tallinnas ja Tartus. Osadea liidumaades on keskmine lausa alla 2000 euro.

Küsin korra veel: kuidas sakslastel siis sündivusega on, kui neid näiteks tood?