toomas tyrk kirjutas: ↑11 Sept, 2023 15:06
EMP paugud käivad ikka seal, kus tuumalaeng õhitakse. Kui õhitakse kosmoses, siis ei peegeldu sealt midagi maapinna suunas.
Täpset effekti ei oska täna ilmselt keegi hinnata, sest ainukesed kosmoses tehtud tuumakatsetused jäävad 1960-ndate aastate algusesse. Kui viitsid guugeldada, (mida sa muidugi ei tee), siis otsi näiteks Starfish Prime test. Selle tulemusel ei hävinud mitte ainult otsenähtavuses olnud satelliidid, vaid mõne aja pärast lakkasid töötamast ka teiselpool maakera asunud.
Ja katsetuse tulemusena tekkisid uued radiatsioonivööndid, ning ka mõni aeg hiljem orbiidile lastud Telsati satelliit ei käivitunud suurenenud radiatsioonifooni tõttu oodatud võimsusel ning lõpetas töö enneaegselt.
Seepärast lepiti väga ruttu kokku, et kosmoses rohkem tuumarelvi ei katsetata. Mis ei tähenda, et päris sõja korral keegi ei võiks tahta oma poolkera kohal taeva puhtaks lasta...
toomas tyrk kirjutas: ↑12 Sept, 2023 9:25
Ja ühe sellise segamise effektina on kirjeldatud, et GPSi vastuvõtja näitab asukohta, mis on mitmeid kümneid km erinev tema tegelikust asukohast.
Kirjeldasin enne, et eristada tuleb võltsimist ja segamist. Segamise korral vastuvõtja ei lukustu signaalile ning asukoht jääb määramatuks. Laiatarbeseadmed võivad siis näidata viimast teadaolnud asukohta. Samas on isegi nutitelefonidel võimalik vastava rakendusega vaadata, mitut satelliiti ta "näeb", mis on nende signaalitugevused ja asukohad taevakaarel. Kui ikka lageda taeva all ühtegi kätte ei saa, siis on ilmselgelt mingi jama ja tuleb orienteeruda muul moel, mitte lamba näoga ekraanil kuvatavat eilse asukohaga kaarti vahtida.
"Vabalevi" signaali on võimalik ka võltsida, nii et vastuvõtja lukustub ja määrab võltssignaali tulemusena enda asukoha valesti. See on oluliselt keerulisem kui segamine, võltssignaale tuleb saata mitmest asukohast ja teadlikul vastuvõtjal on ka lihtsam end selle eest kaitsta. USA militaarsignaal on krüptitud ja seda teadaolevalt võltsida ei saa.
Kui on soov põhjalikumat käsitlust lugeda, siis üks artikkel lugemiseks - https://www.cs.ox.ac.uk/files/6489/gps.pdf
Kapten Trumm kirjutas: ↑12 Sept, 2023 9:41
Selleks et lokaalset segamist kasutada, tuleb lahendada selline pisike problem nagu allveelaeva leidmine.
Sellega on....ee...raskusi, sest kui NSVL allveelaevastikus oli ca allveelaevu ainuüksi (mis on tõhusaim allveelaevade tõrje vahend) 20 korda rohkem kui täna. Nagu ma eespool kirjutasin, on Atlandi ookean natuke liiga suur, et sellele lausalist segamist oleks teha võimalik. Vastavate jaamade tekkimisel kaldale on võimalik viia laevad lihtsalt natuke kaugemale ja asi ants.
Allveetõrje lennukeid ja -laevu pole keegi veel ära likvideerinud, ega maha kandnud. Et GPSi signaali saada, selleks peab allveelaev tõusma periskoobi sügavusele ja oma londi välja pistma. Just selliseid asju nii lennukid kui laevad otsivad (lisaks allveelaevade tekitatud mürale) ning on võimelised avastama ka pimedas.
Seega - eriti selles nö hallis ajas, kui otsest sõjategevust veel ei toimu - on segaja kasutamine täiesti adekvaatne meede ning allveelaeva poolt GPSi kasutamine jällegi keerulisemaks tehtud.
Kuidas need USA laevad seal Põhja-Jäämeres jää all GPSi signaali vastu võtavad - sellest oleks ka huvitav lugeda...
wikis siiani kirjas, et USA oma GPS-i tsiviilkasutuseks kättesaadavaks tegi, manipuleeriti just satelliidilt tuleva signaaliga maapealse kasutaja jaoks
Kapten Trumm kirjutas: ↑12 Sept, 2023 9:41
...
Vasturohi on küllalt triviaalne, kui GPS näit erineb rohkem kui 500 või 1000 m laeva navigatsiooni (peamiselt INS) näidust, siis loetakse see kompromiteerituks ja raketid läheks lendu parima teadaoleva põhjal. Mis muidugi on ebatäpsem.
Ei ole nii lihtne. Võltsimisel tavaliselt kasutatakse ajastatud libisemist ehk siis positsioon nihutatakse ootuspärasest eemale aegamööda vastavalt oletatavale INS-i maksimumhälbele. Mingid automaatsed kontrollisüsteemid seda ei märka. Seda on ka meil siin Eestis tehtud. Tõsi, USA militaarGPS-i see ei puuduta.
toomas tyrk kirjutas: ↑12 Sept, 2023 10:53
Allveetõrje lennukeid ja -laevu pole keegi veel ära likvideerinud, ega maha kandnud. Et GPSi signaali saada, selleks peab allveelaev tõusma periskoobi sügavusele ja oma londi välja pistma. Just selliseid asju nii lennukid kui laevad otsivad (lisaks allveelaevade tekitatud mürale) ning on võimelised avastama ka pimedas.
Tohutu suurest ja oma kontekstis hästi välja õpetatud NSVL laevastikust on tänaseks õnneks alles haledad riismed. Sellist asja nagu Moskvaga tehti, poleks kuskil 1980ndate esimeses pooles kindlasti juhtunud. Samasugused riismed on alles nõuka merelennuväest.
Seega - eriti selles nö hallis ajas, kui otsest sõjategevust veel ei toimu - on segaja kasutamine täiesti adekvaatne meede ning allveelaeva poolt GPSi kasutamine jällegi keerulisemaks tehtud.
Tervel ookeanil seda teha on jätkuvalt võimatu. Selleks pole venelaste lihtsalt laevu. Maksimum nad saavad pretendeerida ehk Murmanski ümbruses mõnisada km "mulli" tegitamisele (mis omab vähest mõju laevadele nt 1000 km rannikust).
Kuidas need USA laevad seal Põhja-Jäämeres jää all GPSi signaali vastu võtavad - sellest oleks ka huvitav lugeda...
Nii nagu nad sealt rakette laseks, purustavad oma korpusega pinnale tõustes jää ja tõstavad antennid üles. Kuigi see tekitab müra, on see jällegi probleem vastase allveetõrje lennukitele ja pealveelaevadele, kuidas sa akustilisi poisid merre poetaks, kui merd katab meeter jääd. Ja allveelaevu on venelastel üsna vähe järgi, palju vähem kui ameeriklastel.
Tegelikult valitses juba külma sõja ajal olukord, kus üheski domeenis polnud venelastel sellist halvemust nagu vee all. Põhimõtteliselt oli olukord, kus NSVL allveelaev Poljarnõist väljus, võtsid sellele sappa NATO "sabad". Ka see K-219 juhtum, mis Bermuuda lähedal Gorba ajal oli, toimus sedasi, et ameeriklaste hunter-killer hoidis seda sihikul.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kapten Trumm kirjutas: ↑12 Sept, 2023 11:33
Nii nagu nad sealt rakette laseks, purustavad oma korpusega pinnale tõustes jää ja tõstavad antennid üles.
Tegelikult võiks põhjapooluselt rakette ju jää alt välja lasta - seni kuni on jääkate peal liigub rakett vee all nagu torpeedo ja vaba vee tekkides lendab veest välja, GPS signaali saabudes täpsustab oma asukoha ja sihtkoha ning teeb töö ära. Aja sellist laskeplatvormi siis vee alt taga..
Elu on liiga lühike et raisata seda lollide peale tõestamaks et nad on lollid /道德经 (Dàodéjīng)/
Parem olla tark ja rikas kui loll ja vaene...
Vene allveelaevadel oli asjade areng sedaspidi (pean silmas neid keres asuvate rakettidega, mitte neid algelisi, millel 3 raketti tornis oli), et kõigepealt lasid nad ainult vee alt ja hiljem suutsid lasta juba vee pealt kah. Seda pealvee laskmist ongi vaja jää korral ning laskmiseks kai äärest (kui ei jõua merele ära minna).
Kui seal 1986 see K-219 intsident Bermuudal oli, siis lähedal olnud USA allveelaeva komandöril võis tõe hetk olla, et kui vene allveelaev peale ühe raketi omavolilist "starti" asus veepeale tõusma. Küsimus oli selles, et kõnealune Yankee-klass suutis lasta ainult vee alt, aga natuke uuem, Delta klass (millised ka seal USa ranniku lähedal kondasid) aga ka vee pealt. Ei tahaks taolises rollis olla, kui otsustamiseks on aega sekundeid ja valeotsuse korral võid osutuda WWIII vallapäästjaks. Tol korral tundus, et väljaõpe oli ülesannete kõrgusel ja torpeedod jäid teele saatmata. Ja küllap venelaste pardalt kostsid ja igasugu häiresignaalid ameeriklaste akustikule ära.
Muidu oli vene allveelaevade müratase üle mõistuse ja ameeriklased kutsusid neid "ammuvad lehmad". Sama K-219 üritas Murmanskist oma piirkonda märkamatult hiilida vene kaubalaeva all. Kaubalaevade kaptenid sellest ei teadnud, kuid neile oli antud karm käsk - kurss õkva Havannale Kuubal ja ei mingeid kõrvalekaldeid. Seda meeskond ei saanudki teada, et nende all sõitis suur must vari. Aga ameeriklasi see ei lollitanud, kui see tandem ületas nn SOSUS hüdrofonide liini, mis kulges Fääri saartelt Gröönimaale, siis seal olid juba piisavalt võimsad arvutid, mis filtreerisid kaubalaeva müra välja ja alles jäi selline aeglane kruvimüra sügavusest. Seepeale istusid selle allveelaevale kukile mõne NATO liitlase P-3 Orionid ja ühel hetkel anti teema üle mõnele USA Los-Angeles klassi hunter-killerile. Ja sellises olukorras oli rakettide väljalaskmine suht keeruline, sest see eeldab spetsiifilisi ettevalmistusi nagu kindla sügavuse võtmine, sõukruvi seisma jäämine ja kindlasti veel sada müra, mis on seotud ettevalmistustega. Ja eks siis läks ameeriklastel kiireks, kes jõuab enne, kas venelaste raketid lendu minna või siis ameeriklaste torpeedod venelase pardasse.
Rääkides täpsusest, siis antud vene allveelaeval olid R-27U tüüpi vedelkütusel ballistilised raketid, mille täpsus oli umbes 1,8 km ja laskekaugus 3000 km. Raketil oli 3 lõhkepead (MIRV), igaüks 200 kilotonni. Selline kombinatsioon kõlbas ainult suurlinnade hävitamiseks ja filmis "First Strike" esitatud stsenaarium, kuidas venelased hävitavad taolistelt allveelaevadelt lastud rakettidega üllatuslöögiga 1000-st Minutemani shahtist 950, oleks ilmne ulme. Antud võimsusega lõhkepea on tarvis toimetada luugist mitte kaugemale kui 200 m. Selleks rolliks poleks aidanud ka uuemal, Delta II klassi laeval olnud R-29, mille täpsus oli 500 meetrit. Ja Typhoonil oli täpsus juba sama.
Ameeriklaste Minutemanid olid nii ebatäpseks pommitamiseks liiga vastupidavad ja vähemalt Minuteman III positsioonid (need muutusid iga põlvkonnaga vastupidavamaks) oleksid enamikus jäänud terveks ning isegi venelaste üllatuse korral (see aga sai tulla ainult merelt) oleks kättemaks igal juhul tulnud.
Ameeriklased ise arvestavad, et stardishahti 90% kindlusega rivist välja löömiseks on tarvis iga shahti peale saata vähemalt kaks 500 kilotonni klassi lõhkepead. Kogu selle täpsuse juures, mis neil on. Eraldi juhtimiskeskusi (nagu Minutemanil) pole vaja seal jahtida, sest venelastel on enamasti stardikeskus ühes stardishahtis (selline moodul, mis tõstetakse stardishahti ja mille asukohta aeg-ajalt muudetakse). Kui venelastel olnuks sellise täpsusega raketid nagu Minuteman III on (240 m), siis 1000 ameeriklase raketi ja 100 stardikeskuse (1 keskus 10 raketi peale) garanteeritud rivist välja löömiseks olnuks vaja kulutada 2200 lõhkepead, allveelaevade rakettidel oli neil neid kuni 4 ja allveelaeval 16 raketti, siis sellise "peatuks tegeva" löögi andmiseks kesklääne Minutemani raketiväljade pihta pidanuks kogupaugu USA ranniku lähedalt andma umbes 35 allveelaeva ja on vähevõimalik, et taoline allveelaevade kogunemine oleks jäänud märkamata (normaaloludes patrullis USA ranniku lähedal kummalgi ookeanil 2-3 allveelaeva.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Mul on praegu laual ühe nõuka viitse-admirali kirjutatud raamat, teemaks on küll allveelaevade õnnetused, kuid fotode osas on ka paar läbi periskoobi tehtud fotot, sihikuristil selgesti äratuntav USA lennukikandja
Muide, raamat ise keskendub neljale suurimale tuumaallveelaevade õnnetusele (sh ka sama K-219) ning teate, mis on kõigi puhul resümee? Kehtestatud ohutusreeglitest üle laskmine laevastiku juhtkonna poolt. Kehtis selline reegel, et kui viimasest lahinguretkest oli möödas teatud aeg või oli rohkem kui 15% meeskonnast vahetunud, pidi KOGU meeskond läbima mingi allveelaevnike ettevalmistuskursuse otsast peale. Rõhuga meeskonna koostööle. Kui tegemist oli poliitiliselt motiveeritud aktsiooniga (nt külma sõja haripunktis olnud NSVL allveelaevade patrull USA ranniku lähedal), siis neid aga tehti vahendeid valimata ja kui mõni laev ei tulnud õigel ajal remondist välja, siis käskisid suured admiralid KOHE saata merele järgmise laeva. Näiteks sama K-219 meeskonnaliikmeid oli tagasi toodud Krimmi suunduvalt rongilt, kus nad oma peredega väljateenitud puhkusele sõitsid. Kõike ei suudetud leida - siis võeti esimene ettejuhtuv. Ja selline "kaadripoliitika" oligi toimud ilmkärakate üks aluseid - kuna avariisid oleks pädev meeskond suutnud kõrvaldada ladusamalt ja kiiremini, enne kui need katastroofiks arenesid. Ja teine asi, et augutäiteks saadeti vigaseid laevu, polnud aega proovisõidul tekkinud vigade kõrvaldamiseks - sama oli ka selle K-219 raketishahtiga, mis tasapisi lekkis merevett täis, vee surve lõhkus lõpuks raketikütuse paagid ja seal olev põrgusegu tekitaski ilmkäraka. USA-s oleks sellise laeva merele saatnud admiral ilmselt päevapealt madruseks tehtud. Seejuures süüdlaseks üritati teha laeva komandöri ja admiralid olid õiged mehed edasi. Sama K-219 komandöri Britanovid lohistati hiljem pikka aega mööda kohtuid ja uurimiskomisjone.
Autor ise on olnud tuumaallveelaeva komandör ja hiljem divisjoni komandör. Tasub lugeda.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
toomas tyrk kirjutas: ↑07 Sept, 2023 19:31
BTW Venelased on viimasel ajal õppinud GPSi signaali segama. Sellest on olnud korduvaid uudiseid. Paha lugu, kui allveelaev ronib periskoobisügavusse. Saab VALE GPS positsiooni ja hakkab siis oma rakette tulistama.
Tuleb eristada signaali võltsimist (spoofing) ja segamist (jamming). Krüptitud signaali võltsimise osas minu teada edulugusid ei ole. Mõlema tegevuse jaoks peab aga segaja olema segatavale suhteliselt lähedal ning suutma tõelisest signaalist üle karjuda. Vaevalt et venelased on suutelised kõigi USA laevastiku alustega kaasa reisima, et vajalikul hetkel nende navigeerimist segama kukkuda.
Õige on tõesti see, et venelased suudavad GPS signaali segada ainult lokaalselt, mõnede kümnete kilomeetrite ulatuses. Põhja-Atlandi ookean on 5000x5000 km, kus ameeriklaste allveelaevade asukoht suuresti teadmata on. Idee, et venelased suudavad GPS-i segada sellises ulatuses, on selge fantaasia. Samal tõsiasjal põhineb ka GPS järjest laienev kasutus relvade sihitamisel. Kõik need efektsed HIMARS paugud Ukrainas on ju tehtud GPS abil.
Kui oletada, et Venemaa plaanib rünnata USAt, poleks tal midagi kaotada, kui paaris-kolmes tõenäolisemas piirkonnas GPS-signaali segada. Kaotada on kütust ja ehk mõni laev-lennuk, võita terve raketibaas või linn. Inimesed võidavad vahel loteriiga miljoni, üks tuumarakett 30 km sihtmärgist mööda kallutada oleks suurem võit ja tõenäosus oleks parem . Tõenäoliselt oskab ka USA sellist võimalust ette näha. Et GPS jääb siin ikka abistavaks, mitte peamiseks. Olulisem küsimus on aga see, kuipalju suudab rakett lennu ajal oma trajektoori korrigeerida. Siin on juba väidetud, et kilomeetri ulatuses kindlasti (täpsuse tõus 1 km pealt on saavutatud sealt). Kui raketi korrigeerimisvõime on aga suurem, näiteks 20 km, pole allvelaeva täpne asukoht kuigi oluline, stardikoordinaatide viga korrigeeritakse lennu ajal välja. Teab keegi raketi korrigeerimisvõimest midagi? Kas rakett kasutab lennu ajal GPSi või tähevaatlust sõltub sellest, kumb annab suurema töökindluse ja täpsuse. Ükskõik kui raske on GPS-süsteemi rivist välja lüüa, on tähti taevast alla tuua veel keerulisem. Et töökindluse osas pole küsimust. Küsimus on, kumb annab atmosfäärivälisel lennul parema täpsuse. GPS-täpsusest oleme me siin palju kuulnud, kuidas on tähevaatlustega? Eriti kui vaatlusi tehakse järjest, lähendatakse järjest asukohta. Atmosfääris on GPS kindlasti töökindlam, kuid lennu algfaasis pole see nii kriitiline, korrigeerimine on alles ees, lõppfaasis - kui palju seal veel mingeid korrigeerimisvõimalusi on?
Mina olen aru saanud, et praktiliselt on lennu lõppfaasis võimalik juhtida ainult neid aeglasekiiruselisi taktikalisi/keskmaa ballistilisi rakette, kust lõhkepea ei eraldu viimasest (või ainukesets) astmest ja kogu kupatus sajab sulle mingi Mach 4 piires alla. Sellisel kiirusel toimib veel aerodünaamiline juhtimine ja raketti ei ümbrise hõõguv plasmapilv, mis teeb igasuguse signaali saatmise või vastuvõtu raskeks. Näiteks Pershing II rakett, kasutas radarit ja mälus olevat radarkaarti, millega õnnestus saavutada tabamistäpsus 50 m piires.
ICBM-il tundub olevat viimane hetk millegi korrigeerimiseks siis, kui lõhkepead lendu päästetakse. Sealt edasi lendavad nad tohutu kiirusega ja kuumenevad helevalgeks, seal ilmselt jääbki 100 m täpsus praktiliseks laeks, alluvad nad juba füüsikale, sh ka maakera pöörlemisest ja magnetjõujoontest tulenevale.
Hetkel on merel olevate ameeriklaste allveelaevade arv siiski selline, et isegi kui mingi trikiga õnnestub poolte laevade raketilaskmist vältida, kaasnevad ka 5 laeva kogupaugule Venemaal katastroofilised purustused/kaotused. Näiteks suuremate (saan siis aru, et üle 100 tuhande elanikuga) linnade ja tööstuskeskuste hävitamiseks piisab vähemast kui kolme aluse kogupaugust.
Rakettide lennukaugus on neil üpris lähedal USA mandril asuvate maismaarakettidega, mis tähendab, et rakettide laskmise võimalik rajoon algab põhimõtteliselt baasi kai äärest (vanasti koju sõites ühel hetkel väljuti kasuliku laskekauguse piirest).
Muide üks märkus veel. Tuumarelvi arendatakse natuke teise loogikaga kui tavarelvi. Tuumarelv= laeng+kandur. Nimelt on siin praktiline jälgida nn tuumatasakaalu põhimõtet, sest kui üks osapool leiutab midagi, mis muudab tõenäoliseks näiteks eduka esmaslöögi (vastaspool ei suuda vastata), siis pöördub pea peale kogu tuumaheidutuse kontseptsioon ja siin võib just nõrgem osapool kukkuda rapsima. Seetõttu võibki olla nii, et USA tuuma-arsenal on nimme rajatud nii, et päris viimast tehnika sõja ei kasutata.
Venemaa jaoks on tuumaallveelaevastiku asemel või aseaineks mobiilsed maismaaraketid. Need peavad siis tekitama olukorra, kus USA allveelaevade täpsete rakettidega viiakse rivist välja shahtides asuvad raketid ja allveelaevade baasid ning vastulööki ei annaks keegi. Vene doktriini kohaselt sõidavad need suured raketiautod mööda riiki laiali ja kõiki neid tabada pole võimalik. Probleemiks seal aga on, et need autodel olevad Topolid-asjad on ebapiisava täpsusega sõjaliste märkide tabamiseks (nt raketishahtid) ja nende praktiline roll oleks üksnes kättemaksulöök USA linnade pihta (selleks täpsusest piisab).
Samamoodi on tuumaheidutuse osaks ka tsiviilkaitse - et kumbki osapool pole rajanud kogu elanikkonda katvat varjendivõrgustikku (USA_s pole sel teemal üldse midagi olulist rajatud - ainult märgiti suvalisi keldreid "varjumiskohtadeks"), sest see õõnestab omakorda kättemaksurünnaku usaldusväärsust (kui selle käigus elanikkond enamasti terveks jääb). Ehk siis tsiviilelanikkond kui tuumaheidutuse pantvang. Kui nt NSVL oleks seda teinud, tähendanuks see tasakaalu nihutamist, mis võinuks kaasa tuuma vastaspoole rapsimise (näiteks rakettide suurema paigutamise Euroopasse, et mitte anda aega varjumiseks), mis jällegi suurendab tuumasõja ohtu. Samamoodi nihutab tasakaalu raketitõrjega liialdamine - sestap on tänased ABM süsteemid võimelised tõrjuma väikesearvulist rünnakut.
Rahu sel teemal on püsinud sellel, et osapoolte purustusjõud on umbes võrreldav (venelased loodavad väiksemat täpsust kompenseerida hulgaga ja see oli juba NSVL ajal nii) ja mõlemale on teada, et tuumarünnak vastase vastu toob kaasa ka sinu garanteeritud hävitamise.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Nii palju, kui ma jõudsin uurida, siis MIRV lõhkepeade plasma blackout kestab ca. 5-15 sekundit. Enne ja pärast seda on see teoreetiliselt juhitav. Selle aja jooksul peaks INS suutma kurssi piisavalt täpsustada.
Aja sellist laskeplatvormi siis vee alt taga..
