Seekord midagi üsna vana – Renault AG1 tootmist alustati juba 1907 aastal. Masin sai kuulsaks 1914 aasta septembri alguses Esimese maailmasõja ajal, kui prantslaste lood sõjaväljal ei olnud sugugi roosilised – mõned saksa ratsaväeüksused olid lähenenud Pariisi äärelinnadele lausa 30 kilomeetrini! Aga rinne asus pealinnast samuti vaid 50 km kaugusel Marne jõe joonel, mida kaitses 6-s armee. Olukord oli selle armee jaoks rohkem kui vilets, vastupanu oli kokku kukkumas ja reserve oli vaja nüüd ja kohe. Samal ajal jõudis pealinna 7-s Maroko diviis.
Ja nüüd tuli mängu rasket haigust põdev Pariisi sõjaline kuberner kindral Joseph Simon Gallieni. Ta teadis, et lahingute piirkonda viib raudtee, ent tal ei olnud infot, kas see on veel terveks jäänud, nii et seda oleks saanud kasutada vägede rindele saatmiseks. Et kindrali käsutuses oli vaid kuigipalju armeele kuuluvaid autosid ja 150 rendile võetud taksot, siis andis ta korralduse rekvireerida puudujääv osa vajaminevatest autodest - ühtekokku 1200 masinat, et moodustada kolonnid 7-da diviisi üksuste saatmiseks Marne jõe joonele. Käsku hakati kiirkorras täitma – patrullid peatasid koheselt 10 taksot, saatsid pidutsema suunduvad sõitjad jala edasi ja liitsid need masinad olemasolevate autode kolonniga, nii et esimene kolonn hakkas liikuma juba 6-da septembri õhtul.
Pariisis oli sel ajal 10 000 taksot, millest 7000 seisid garaažides, sest juhid olid väeteenistusse kutsutud ja enamjaolt ka rindele saadetud. Ülejäänud 3000 juhti olid kas teenistusse kutsumiseks liiga vanad või omasid mingit füüsilist puuet. Arvesse võttes sõiduautode vähest mahutavust, üritati üksuste rindele paiskamiseks saada võimalikult palju veoautosid ja busse. Kusjuures kõikide „rekvireeritud“ masinate juhid said ka tariifi põhist tasu – veoautode ja busside juures arvestati sama tariifi, mida ka tavaliste vedude puhul ent taksojuhtidele-„patriootidele“ mõisteti 1/3 tavalisest tariifist. Lõpuks osales üksuste rindele saatmisel kokku 600 masinat, millest 400 olid taksod, kusjuures mõned jõudsid teha lausa kaks otsa.
Taksojuhid osutusid kõige vähem distsiplineeritud juhtideks, rikkusid pidevalt kolonnidele kehtestatud kiirusepiirangut, tegid pidevalt möödasõite, põhjustades sellega avariisid ja ummikuid ning paljud olid roolis ebakaines olekus.
Kõige omapärasem on seejuures fakt, et Renault marki taksosid ei olnudki eriti palju, seda on näha tollastel ajaloolistel fotodel. Kõige enam oli kasu veoautodest ja bussidest „De Dion Button“. Peale kõige muu toimetati autotranspordi toel rindele ainult viie pataljoni jagu sõdureid, ülejäänud seitse pataljoni jõudsid kohale raudteed mööda.
Kuid kõik lõppes hästi, reserv jõudis kohale õigeaegselt ja sakslased panid oma pealetungi seisma, mis andis hiljem ajakirjanikele võimaluse arutleda pikalt ja laialt teema ümber, et „taksod päästsid Pariisi“. Sellega pärjati Renault AG1 võidu oreooliga, unustades täiesti need juhid, kes igapäevaselt rindel oma rasket ametiti pidasid.
Ehk aitab? Selle jutu tõlkisin vabas vormis ajakirjast M-Hobbi, aga nüüd veidi mudelist endast ka – tüüpiline ICM, ehk siis jätab siit-sealt soovida, pressvormid on kuidagi imelikud – praktiliselt iga detaili liitepindadel on kraadid, kusjuures ühel küljel praktiliselt ei ole, aga teisel ulatub üks detailipool teisest üsna palju üle. Nii et puhastamist on üksjagu, kuigi detaile endid polegi kes teab kui palju:
Siin on enamus neist näha, koostamisel järgisin artiklist loetud soovitust – kuna kõik saab olema erksates kontrastsetes värvides, siis on mõistlik eirata juhendis soovitatud koostamise järjekorda ja koostada erinevat värvi nõudvad sõlmed eraldi gruppidena. No et pärast värvimist need omavahel kokku kleepida. See nõuab kindlasti sõlmede eelnevat sobitamist, sest juba värvitud juppe hiljem kokku passitama hakata on paras peavalu. Aga eks siis varsti paistab, kuidas see mul õnnestus.
