Sa mõtled naiste sauna vä?
Ei. Moskvas küll aga asutuses nimega Московская Генералная Библиотека ja meil ei pigistatud seal midagi, lihtsalt sai nii palju lugeda, et tekkisid huvitavad huvid huvitavate huvialade kohta... nagu näiteks sidemehed Gorkis, et mida nad seal küll teevad... nii huvitav ju.
Seda enam et härra rebane oli umbestäpselt samal ajal seal Gorki maaaluses punkris kui mina Moskvas Biblioteekas. Ainult, et mina ei pääsenud 1,5 aastaga kuidagi sealt minema. Isegi puhkusele sain alles siis, kui paar kuud veel demblini ainult oli jäänud ... s.t. isegi pukusele sain hiljem kui 1,5 aastat peale durdomi minemist.
Nii, et härra võib julgelt muudkui edasi neid riigisaladusi siin luhvtitada
Sellise tegelase nagu Fucs raamatute ligi laskmine oli ilmselt karm töö. Vindiga, ikka vindiga. Vaikselt sai näritud ja biblioteka väike osakond sai avatud.
Ajastu, mida senjöör Rebane kirjeldab - no ma olin 5-6 aastane naakmann. Aga umbe hää oli lugeda. Ühe valuga. Mine või riiulilt T. Manni teoseid otsima. Aitjumma!
Mul seletamisele väljasõidu viisa puhul kulus ligi aasta. No mis oli saladus mida kaasa viia? Sifreerimine? Läbi mitme raamatu? Et Enigmat polnud, olid paberkandjal raamatud, millele oli tarvis koodi? Kindralstaabi -korpuse tasemel - neid raamatuid ei saanud olla palju. aga nad olid paksud.
Suurim saladus, mida kaasa võtta oleks saanud, oli ehk see, et 46 töökohast töötas vaid 6. Aga mind toona poleks usutud.
Enne sõjaväge sündmusi ja rikkalikult hilisemaid ma niisama ilmselt pajatada ei saa. Katsu sa tänapäeval avaldada, et Tootsil olid ....
Rooma Paavstini läheks küll. Ja mitu korda.
Muid muhedaid jutte. Nagu ikka, välja mõtlema midagi ei hakka - elust enesest. Ja esimene selgelt militaariga seotud.
Läksin siis peale sõjaväge N majandisse osakonna juhataja ametisse. Üldsusele oli see shokk, sest siiani nad olid mind näinud suviti traktoristi ja autojuhi rollis. Nüüd vip spetsialist.
Partorg oli sama vana/ noor nagu minagi, udu ei ajanud, tema asi oli kord kuus ühisistumine korraldada ja vahel väljasõidud.
Istusin seal siis dispetseri kõrval, teisel pool seda siresäärt peainsener, kes näitas ette, kuhu üks noor spetsialist ei tohiks oma käsi toppida.
Aga majandisse oli tulnud uus direktor. Nädal aega pärast seda pidu kõik spetsialistid sõitsid kuhugi. Minu jaoks tõde selgus veidi hiljem, kui minu meelsus oli kindlaks tehtud.
Direktor hakkas peale pidu igatsema oma Tartu lähedal elava pruudi järgi. Volgale tuurid sisse ja aidaa. Selge mis olekus ta oli ja seega kõrvalteid pidi. Kuni kusagil ümber keeramise ajal ratast pidi kraavi. Ise tuterdas suure teeni, viskas näppu ja piimaauto korjas ta peale. Tartu piimakombinaadi väravas aeti siis vaeseke üles. Aga kus Volga? Seda siis vanemad spetsid otsisidki nädal aega. No netu.
Viimases hädas võeti kaasa siga ja mitu kasti konserve ning põrutati kindral Dudajevi jutule. Too oli mõistev, lenduritel lennutunde vaja, aga mis kvadraat? Aga kvadraat Valgast Tartuni, Pihkva järvest ka üle ei mindud, kuidagi nii. Auto leiti nädalapäevad hiljem kenasti üles. Aga maapealsete vahenditega.
Jo?
Ma ei tea, kas sobib siia oma mittemilitaarse heietusega vahele segada, aga riskin. Kui ei sobi, siis digitaalsesse kaduvikku.
Aga austet Rebase direktori ja tema auto seiklused tuletasid meelde ka ühe lõbusapoolse loo.
Tegevus toimus umbes sel ajal, kui teemaalgataja maa all morsesignaale kokku luges.
Nimelt suunati meite sovhoosi asedirektoriks noor ja vihane kõrgkooli lõpetanud tegelane, kes asus kohe usinasti korda looma.
Ametiautoks sai tutika mosse.
Joodikuid ja seanahavedajaid ei sallinud, mis muidugi õige ka. Võttis mul, noorel nagal, ka preemia maha, kuna ma ei suutnud talle oma hallatava tehnika peal veenvalt demonstreerida, kas ja missuguseid hooldustoiminguid vastavalt hoolduspäevikule teostanud olin. Aga see selleks.
Uus luud oli juba mõnda aega edukalt pühkida saanud ja järg oli jõudnud autoremondilukksepani, kes asedirele esmaspäeva hommikul veel täis peaga vahele jäi. Lasi tüübi plate peale toimetada, muidugi kõikidest preemiatest võis edaspidi unistada ja mingi seltsimeheliku kohtu värk orgunniti vist ka. Ühesõnaga palju ja paksu pahandust.
Möödus paar nädalat.
Tol ajal korraldas ATK igal suvel suurejoonelise väljasõidu kuhugi grüünesse. Söögid-joogid, meelelahutust ka. Noh, nagu kogemuste vahetamiseks või nii. Vähemalt meie kandis. Osalisteks siis ATK asjapulgad ja sovhooside-kolhooside juhtivad ja ka natuke vähemad juhtivtöötajad. Nii meie noor asedirektorgi.
Edasine põhineb osaliselt vahetute osaliste meenutustel, osaliselt kohalikul folklooril.
Nimelt noor spetsialist tollelt olengult tulles ei valinud oma ametmobiili trajektoorumit piisavalt täpselt, ja suutis ühes kurvis otse sõita ja nii õnnetult, et miski känd või/ja kivi nihutasid vaese mosse esisilla umbes kere keskkohta.
Järgmine sündmus oli see, et laupäeva hommikul 3-4 paiku löödi voodist välja kraanajuht ja üks vana traktorist, kes oma traktori taga veetava treileriga tavaliselt trossidega tüüritavat sõnnikulaadimise koppa tassis. Miks just nemad, mõistab kujutlusvõimega lugeja isegi.
Ja esmaspäeva hommikul saabus siis lukksepp-mati tähetund. Tema pidi selle sõnnikukopa vedamise treileriga toodud asja siis ära remontima.
Töökoja meeste sõnul olevat lukksepa ja asedire jutuajamine kestnud "kinniste uste taga" ca 3 tundi. Millest täpselt vesteldi, ajalugu vaikib.
Umbes kuu pärast saime asediret ametimossega jälle ringi kruiisimas näha. Lukksepp pani tina edasi nagu ennegi, keegi ta preemiaid ei puutunud, muud karistused vist ka summutati ja kuulu järgi sai palka juurdegi.
Toda asedirektorit sinna vaesesse sovhoosi kauaks ei jagunud. Aeg oli selline, et eraettevõtluse ilminguid hakkas juba näha olema ja kuhugi sinna ta ka sukeldus. Ilmselt õigesti tegi, sest täna on nimi rikkurite topis täiesti olemas.
Rebane lubas kunagi pajatada Rusti lennu kajastamisest!
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Rusti lennust olen lõiguti rääkinud, aga ilmselt teab praegu iga huviline rohkem, kui mina tookord.
Moskva PVO -s ilmselt kõik oli dubleeritud. Mind kutsus see teine Rebane suurte saali vaatama, sest midagi toimub ja kõik ülemused on kole närvis. Nii nägin plantseti pagantpoolt seda lendu.
Räägiti, et lennukid käisid tuvastamas ja vastutusalade piiril toimus lend. Räägiti ka seda, et mõnda ülemust ei saadud kätte - olid suvilas ja umbjoobes. Räägiti hiljem, ka Korea reisilennukist, mis hoidis näppe tagasi. Mingi korpus oli üldse selle lennu alguse oma plansetilt ära kustutanud, kui objekt ära kadus. Aga neid asju on tüdimuseni räägitud.
Meie jaoks 2 nädalat linnalube ei antud. Karistus, mis oli ilmselgelt ülekohtune, jefreitorina teisel pool Moskvat minust ei sõltunud ju küünemustagi.
Kindraleid ja teisi kõrgemaid võeti maha. Suvorov mainib kusagil, et Leningradi ja Moskva vaheline tee oli täidetud babaahadega. Ma kaldun arvama, et see oligi mõeldud sellisena.
Mu esimene abikaasa suutis seinatäie raamatuid kõigepealt kuuri alla viia ja hiljem neid polnud. Nüüd teen järel noppimist, hetkel ostsin kõik mis saada Mannerheimist. Järgmine järel noppimine oleks sir Winstonist.
Veijo Meri raamatut lugedes tekkis mõte, et kas tõlge või mis. Antti Tuuriga tegelikult sama lugu. Kuidagi veider sõnakasutus. Afk Fuksil on seda Soome poolset verd vist sama palju kui mul. Kuidas kommenteerib?
Rariteetidest - annan soome keele oskajale kuuks ajaks lugeda Aleksis Kivi Seitse venda 1922 aasta väljaandes. Palju erineb.
Joo.
A Fuks ei oska mittemidagi kommenteerida.
Veijo Meri ega Antti Tuuri pole eluilmaski lugenud... ja härra esimese abikaasa poolt korraldatud "Die Bücherverbrennung wider den undeutschen Geist" kohaliku õõnestusaktsiooni miniversiooni kohta sobib äkki kommentaariks "saatanan perkeleen tulinen helvetti #"¤shh !"
Ja soome keelega on, mida aeg edasi, seda tuugam. Mõte nagu veel vahest liigub natukene kiiremini, aga kui miskit ütelda on vaja, siis jookseb juhe kohe kokku. Viimati suhtlesin pesueht soomlasega 1991 aastal ja Soome YLE ning MTV kanaleid sai kah viimati vaadatud umbes samal ajal.
Kaks lemmiksõna on ainult meeles. Polkupyörä ja hullujussi.
* ma ei tea miks, aga praegu järsku meenus hoopis vana-vanaema jutt ühest saksa ohvitserist, kes naaberkorterisse oli ennast sõja ajal sisse seadnud ja kes oskas eesti keeles ainult nelja n.ö. "sõimu" sõna, millised ta siis alati suurima heameelega, ise õnnest särades, ritta pani, kui kedagi kohalikku "eesti keeles" sõimata... no või nii üleüldse millelegi oma põrmustavat hinnangut anda tahtis - siga-lehm-loll-sittuma.
