Frantzuse nurgake

[Fucs]

Siin akf-ide kirjeldusi lugedes, kes komandeeritutena omapead reisisid, ma olen pikalt mõelnud, kui kaua oleks saanud teha nagu Svejk Ceske Budejovicesse kulgedes - et suurt kodumaad pidi rongiga ringi sõita ja õiget haru mitte üles leida? Kui oleks juhuslikult avastatud kuskilt Amuuri äärest ajateenija, kellel dokumendid enam-vähem korras, aga kes peaks ilmselgelt olema sel ajal Ukrainas ja kes on nii täiesti umbkeelne kui juhmimast juhm, mis temaga ikka nii väga tehtud oleks?

Raha muidugi oleks pidanud selle elustiili jaoks kaasas olema, mida nagunii kellelgi niiväga olla ei saanud.

Noo... nõukavenes "reisis" soldat kas saatajaga või saatjata.
Kui saatjaga (üldjuhul ohvitser või kaadrist allohvitser), siis langeb teema ära.
Kui saatjata, siis sulle anti:

* "Требование" (nõudeleht võiks vist olla selle nimi maakeeles) millega said tasuta (rongi, lennuki vms) pileti punktist/jaamast A punkti/jaama B
* Komandeerimistunnistuse, kus kirjas keda, millal, kust kuhu ja miks komandeeriti.

Väesosa poolt määrati ka sinu liikumisviisid ja reisi aeg. Kui sa kusagile vahepeal "ära kadusid", või õigeks ajaks kohale ei jõudnud, siis sind hakati kohe otsima patrullide, transpordimiilitsa jm poolt.

Kuna enamus kohtades, kus sõjaväelased reisida ja liikuda võisid, liikusid ringi ka patrullid, siis neid dokumente pidid patrullile koos sõjaväepiletiga ka alati esitama. Need andsid sulle aluse ja loa üldse kusagil viibida ja liikuda ilma saatjata.

kui sind saadi kätte kusagil mujal, millel puudus seos "Требование", Komandeerimistunnistuse ja/või "Увольнительная записка"-ga, siis tariti sind kohalikku komandatuuri või komissariaati asjaolude selgitamiseks ja üldjuhul lõppes see kusagil peavahis istumisega kuhu sulle väeosast järgi tuldi.

Igas suuremas jaamas/sadamas jne oli sõjaväe komandant, kes tegeles sõjaliste vedude ja reisivate sõjaväelaste teemadega. Väiksemates jaamades asendas komandanti transpordimiilits. Kui sul juhtus mingi jama (jäid rongist maha, kaotasid piletid vms) siis sul oli kohustus kohe viivitamata pöörduda jaama/sadama vms komandandi või transpordimiilitsa poole. Komandandil oli õigus ka vajadusel sinu "Требование"-t muuta või parandada, uued piletid hankida jne. Kui oli mingi suurem jama, siis komandant/raudteemiilits võttis ühendust lähte- ja sihtpunkti väeosa või komissariaadiga või komandatuuriga. Sihtpunkti jõudes oli sul kohustus kohe viivitamata ennast meldida/registreerida sihtpunkti väeosa staabis või komissariaadis.

Siin on näiteks minu kaks "Требование"-t millega ma sõitsin puhkusele ja koju.
Tagaküljel on ilusasti kirjas, kes tohib sinna midagi kirjutada või parandada.

Siin on ka üks "Komandeerimistunnistus"

NA Komandeerimistunnistus.jpg (124 KiB) Vaadatud 1168 korda

* ma alguses kirjutasin kokku poole pikema posti vähe täpsemalt ja nüansirikkamalt, aga kui pressisin "Sisesta" siis viskas ette kirja, et "sul ei ole õigust seda foorumit vaadata" ja kogu mu post koos manustega haihtus internettide avarustesse....
Ma ei viitsinud uuesti kõike trükkida nüüd

[Kriku]

Ühesõnaga siis kodanik oleks vahele jäänud kas piletikontrollile või transpordimiilitsale ammu enne Amuuri äärde jõudmist.

[Fucs]

Nu... sul olid kogu aeg kellegi silmad kuklas.
Võtame rongi.
Sõjaväeosast (lähtepunkt) saadeti sind teele koos trebovanie(de)ga ja komandeerimistunnistusega kus peal lähte ja sihtpunkt kindlal kuupäeval ja kellaajal. Väeosa KPP-s (kontrolläbilaksepunktis) pandi su lahkumine kirja ja aeg hakkas jooksma. Komandeerimistunnistusel oli sul kirjas mis kuupäevast mis kuupäevani see kehtib ja mitu päeva sul on aega kohale jõuda.

Läksid jaamas sõjaväe kassasse oma trebovaniega ja said selle alusel omale tasuta piletid punktist A punkti B.
Seal fikseeriti aeg millal piletid said ja kes sai millise trebovanie alusel.
Edasi läksid rongi kus vagunisaatja paigutas-juhatas su oma kohale. Olid variandid: sul oli pileti järgi konkreetne istekoht või kupee tsivilistide keskel VÕI sind paigutati sõjavälastele spetsiaalselt reserveeritud istekohale/kupeesse/platskaardile/vagunisse. Kui sa sealt kuidagi kusagile ära kadusid (no ma ei tea, hüppasid välja või läksid vahepeal vales jaamas maha vms), siis vagunisaatjal oli kohustus sellest teavitada järgmise jaama komandanti või jaama raudteemiilitsa töötajat ja sind hakati kohe taga otsima (sõjaväepatrullid, miilits).

Kui sa rongis ära ei kadunud ja jõudsid ilusti sihtkohta, siis juhul kui oli vaja ümber istuda, siis läksid tipa tapa järgmise trebovaniega sõjaväekassasse või kui oli mingi väike jaam kus sõjaväekassat ei olnud, siis tavakassasse ja said sealt uued piletid ning sinu saabumine fikseeriti ära (see kuupäev, see kellaaeg, selle nr******* trebovanie alusel, kodanik Ivanovile väljastud see või too pilet jaamast B jaamani C).

Kui sa nüüd kusagile ei jõudnud (sihtpunkti alustuseks), siis sind hakati otsima, et kus sinust viimane jälg maha on jäänud.
Kui sa nüüd jäid nt rongist maha või sõjaväe kassat jaamas polnud, kus oma muret kurta ja tsiviilkassast öeldi, et pileteid lihtsalt ei ole (ka sõjaväele reserveeritud kohtadele pole), siis sa pidid kohe viivitamata pöörduma jaama komandandi või raudteemiilitsa töötaja poole ja oma muret kurtma. Siis orgunniti sulle edasisõit muu rongiga muul ajal ja juhul kui see vahe venis väga pikale ja sa ei mahtunud enam antud ajaraamisesse ära, siis inf selle kohta liikus komandandi või miilitsa käest sihtpunkti väeossa, et sind taga ei hakataks otsima. Sõjaväekomandant (või komissariaadi töötaja, kuhu sind probleemi lahendama suunati kui komandanti polnud) võis sulle anda lisaks õiendi (справка) asjaolude kohta, miks sa kauem reisid kui lubatud ja ette nähtud. Aga kui polnud ei komandanti ega kohalikku komissariaati selles auulis, siis toimetasid ilma edasi ja ootasid järgmist rongi. Järgmise rongiga siis tiksusid edasi kas sihtkohta või ümberistumiskohta. Viimases pidid sa siis komandandile/miilitsale teada andma, mis juhtus ja, et oled nt ööpäev ajast maas (seda tavaliselt ei tehtud ja asjad aeti sirgeks sihtpunkti väeosas, komandatuuris või sõjakomissariaadis). Aga võidi hakata nöökima, et miks ei kandnud vahejaamas vms komandandile/miilitsale jne ette.

Kui sa nüüd jõudsid sihtpunkti ütleme ööpäev-kaks hiljem kui komandeerimislehel (aga sind ei otsitud sest inf oli sihkohas olemas) ja sind peatas suvaline patrull, siis sind viidi kas komandatuuri asjaolude selgitamiseks või otse sihtpunkti väeossa. Kui patrull sind ei tülitanud, siis läksid ise tipa tapa sihtpunkti väeosa KPP-sse ja sealt siis kas suunati sind kohe staapi ennast registreerima või kutsuti keegi asjapulk sulle KPP-sse vastu sind ära viima. Sihtpunktis olid üldjuhul juba andmed sinu hilinemise kohta olemas, kui sa ikka olid pöördunud igasuguste komandantide jms poole või kui ei olnud, siis sihtpunkti väeosa võttis sult selgituse ja kontrollis selle õigsust ning paikapidavust. Ja kui kõik oli OK siis polnudki probleemi.

No mul oli nt korduvalt probleeme Tallinn-Moskva ja korra ka Moskva-Tallinn rongile piletite saamisega, sest Moskva rongid olid puupüsti alati täis.
Korra koju sõites ei olnud Moskvas ühtegi piletit saada ja reserveeritud kohad olid ka kõik täis. Sõjaväe kassast öeldi, et ma võin proovida minna konkreetse vaguni (kindel sõjaväelastega seotud vagun oli see) vagunisaatja juurde oma trebovaniega ja kurta, et pileteid pole aga koju tahaks kiiresti sõita, et kui veab, siis vbl saan ikkagi rongile. Nii ma tegingi ja saingi. Pool teed sain sõita tühjas kupees ja öösel ajas vagunisaatja mind üles, sest selle kupee broneerinud sõjaväelased tulid järgmises peatuses peale, ning majutas mind n.ö. "enda juurde" vagunisaatja kupeesse kuni kodujaamani. Kuna ajateenijatele kõik tundsid alati hirmsasti kaasa, siis oldi ka võimalusel abivalmis ja mulle nt pakuti terve tee isegi igasuguseid suupisteid ja teed vagunisaatja initsiatiivil.

Üldiselt pidid sa kohe kui koju jõudsid ka tagasipileti minema hankima endale. Muidu olid ise pärast süüdi, kui jätsid viimasele hetkele ja ei saanudki rongile (peavaht ja karistus kohe terendas). Aga ka 9 päeva ette polnud alati enam pileteid saada. Ja kuna meil jaamas kõikvõimsat sõjaväekomandanti ei olnud, siis pidi sellistel puhkudel kohe ühendust võtma raudteemiilitsa töötajaga kellel oli oma kabinet raudteejaamas ja kui sellest abi polnud, siis kohe pöörduma sõjakomissariaati oma murega.

No ja siis üks kord kui ma juba kodus olin (demblisse sain juunis 1988) pidin septembri lõpus 1988 uuesti sõitma Moskva sõjaväeprokuratuuri seoses läbitud ajateenistusega. Pileteid polnud. Sõjaväeprokuratuur saatis telegrammi, et kui ma kohale ei ilmu, rakendavad sundtoomist. Tore on, aga pileteid selle pärast juurde ei trükitud ja neid ikkagi lihtsalt polnud. Saatsin siis telegrammi prokuratuuri, et no ei saa tulla, pileteid pole.

Prokuratuur saatis telegrammi, et pöördu selle ja eelmiste prokuratuuri telegrammidega jaama raudteemiilitsa ülema ja komandandi poole.

Komandanti meil polnud, pöördusin jaama miilitsa poole. See keerutas neid telegramme käes ja ütles, et no meil ei ole pileteid, isegi broneeritud kohtadele pole ja Tallinn-Moskva rongile kuni Moskvani tema mingeid "seisukohti" vms müüa ega organiseerida ei saa ega tohi. + meil siin hakkasid juba puhuma "vabaduse tuuled" ja kõigil (ka miilitsal) oli pohh mida seal venes nõutakse ja tahetakse. Ehk, et hiljemalt 1988 lõpus see süsteem enam ei töötanud nagu kellavärk ja ilmselt oleks olnud juba ka lihtsam kõikejälgiva silma alt "ära kaduda".

Saatsin siis uuesti telegrammi prokuratuuri, et pöördusin miilitsa poole aga piletit ei saanud, sest pileteid pole ja meie jaamas ei saa ka pikalt ette broneerida pileteid.

Päädis see sellega, et mulle tulid Moskvast püssimehed järele....
s.t. Moskvast tuli üks mees mustas ülikonnas ja lipsuga, ning võttis AK-ga püssimehe kohalikust piirivalveväeosast kaasa, ning ootas mind koos sellega siis autobaasi väravas, kui ma sõidust tulin (olin juba autobaasi tööle läinud selleks ajaks).

[vanahalb]

Nujah...
muarust on vahe et kas solban tuias lihtsalt teadmatusest ringiratast või valis teadlikult mingeid trajektoore et mitte sihtkohta jõuda. Kui oli umbkeelne ja muidu juhm siis sattus üsna varsti kuskil jaamas patrulli küüsi ja viidi tsemendi peale seniks kuni keegi väeosast järgi tuli ja käekõrval määratud kohta viis. Et enamasti oldigi emb-kumb, kas umbkeelne või juhm, siis sellist ilma saatjata kuhugi komandeerimist tuli väga harva ette. Meile tuli kord poolaastas suht lähedalt,Läti Dobele koolituskeskusest , uusi seersante. Isegi kui neid ainult üks või kaks tuli oli alati saatja kaasas, andis allkirja vastu lihakehad üle ja vabandas et tõi seda mida võtta oli. Nende saatjatega mindi vahepeal isegi nii lolliks et ka lõuna ajal üle raudtee postkontorisse minek sai toimuda ainult koos saatjaga. Uued seersandid olid küll auastmelt kõrgemal kuid toiduahelas madalamal ja siis sai vahel pilti näha kus mõni reamehest vanake karjus üle hoovi et "Seersant...eeee, seerant! Käime postkontoris! Mis vahid, oled saatja! " Saatja pidi alati olema kõrgema auastmega kui saadetav.

Kui ka saadeti kuhugi kaugemale ja saatjat kaasa ei antud siis oli mingi paber kinnituseks. Väga kanget mürki ei võta kuid minumeelest on akf Fucs nimetatud trebovanie/nõudekiri selline dokument millega sai tasuta pileti. Kui oli kroonu asjus sõit no kes siis oma raha eest piletit ostma hakkas. Nõudekirja alusel anti pilet ja üldjuhul oli see ikka rongile. Kui vales jaamas maha mindi siis uut piletit oli puhttehniliselt keeruline saada sest nõudekiri oli juba ära kasutatud. Ilma piletita rongile saada polnud üldse lihtne - eeldas et vagunisaatjat toidetakse shokolaadiga või uputatakse Vanasse Tallinnasse. Lihtsalt matslikult trügima hakates võis ta trepi ülemiselt astmelt jalaga rindu lüüa ja kuniks end liiprite vahelt püsti ajad on rong juba läinud.
Kohalik komandant võis nõudekirja joppimise saatel küll uuendada aga kui juba kolmandat korda valesti sõideti no siis pandi küll kongi ootele kuniks tulevad oma väeosast kõvemad mehed . Sellised kes geograafiat ka tunnevad.
Ehk niimoodi Ukraina asemel Vaikse ookeani äärde jõuda oli ebatõenäoline.

Kui omavahendeid ka juurde panna ja hakata sihtkohta jõudmise käigus maailma avastama siis tulnuks arvestada eeldatava sihtkohta jõudmise ajaga. Kui see möödas, hakatakse otsima. Kaugliinidele piletite ostmine oli tsiviilisikutel passi alusel ja sõduritel ainult sõjaväepiletist ei piisanud. Mingi dokument pidi lisaks olema et oleks alust üldse sinnakanti minna. Linnalähirongides, autobussides ja taolistes kohtades dokumente ei küsitud aga mida sügavamele pimedale Venemaale seda rohkem tekkis umbusklikke vanamutte ja muidu aktiviste. Spioonifilme olid kõik vaadanud ja selline mittevene sõdur on ju selge diversant kes tuli meile Prokovjeskisse kaevu mürgitama. Otse Berliinist. Järgmises külas oleks miilits juba vastas olnud et kuhu minek ja misasjus. Miilitsale muidugi ei pidanud alluma aga siis oleks ta mobiliseerinud lähima sõjaväeosa espioone püüdma ja võib-olla oleks isegi kopter õhku aetud

Puhkusele lubati küll ilma saatjata. Enda puhkuset mäletan et nõudekiri anti vist rongipileti jaoks aga eestlased sõitsid Tallinn-Kaliningrad bussiga ja ostsid pileti oma raha eest. Või sai selle ka bussile kui väeosas kohe eraldi mainitsi? Rong oli selges ebasoosingus sest läks läbi Riia, ümberistumisega ja seal sõlmjaamas oli võimalus sattuda 10 päeva puhkuse asemel 10 päevaks kartsa. Samamoodi on sõidetud Kiievist või Moskvast puhkusele lennukiga ja oma raha ees et aega kokku hoida. Oluline oli saabuda õigeks kuupäevaks tagasi. Vähemalt me teooria kohaselt ei pidanud neid päevi tingimata isakodus käimiseks kasutama. Väeosa oli juba selline et mõni puhkeselemineja jõi ja laaberdas sealsamas Kaliningradis. Polnudki kedagi kes kuskil ootaks ja kodumaa (rodina) ükssama 10 000 versta lai lahmakas.

[Väino]

...Päädis see sellega, et mulle tulid Moskvast püssimehed järele....
s.t. Moskvast tuli üks mees mustas ülikonnas ja lipsuga, ning võttis AK-ga püssimehe kohalikust piirivalveväeosast kaasa, ning ootas mind koos sellega siis autobaasi väravas, kui ma sõidust tulin (olin juba autobaasi tööle läinud selleks ajaks).

Heameelega loeks, mis edasi sai.

[VMO]

Raudteedel rändamiste kirjeldused tõid meelde raadiost kuuldud (vist Kirjutamata memuaare sarjas) meenutused viimase ilmasõja ajast. Vist olid Narwa pataljoni poisid peale Tšerakassi kotist välja murdmist ja neile anti puhkust. Paberites oli sihtkohaks Brest. Ja loomulikult võeti suund Brestile, mis nagu koolitunnist teada oli, asub Bretagnes. Eks nad reisi lõpus pidid veidi ka rumalat nägu tegema

[Siki]

Jah, selliseid asju tehti. Mindi ka paberites märgitud Revali (Tallinn) asemel Revelisse Prantsusmaal:

https://en.wikipedia.org/wiki/Revel,_Haute-Garonne

[Fucs]

Heameelega loeks, mis edasi sai.

No mis seal ikka sai.
Kinni peeti mind sissesõidul autobaasi (värava kontrollpunktis).
Kõigepealt lasti mul oma käru autobaasi õuele ära parkida ja sõiduleht ära lõpetada.
Kolonniülemaga oli härra ülikonnas juba minu teemal vestelnud ja kolonniülemale oli teatatud, et lähipäevadel ma tööle ei ilmu, kuna mind viiakse Moskvasse.
Härra ülikonnas küsis, et kas lähen vabatahtlikult kaasa või peab käed raudu panema.
Ütlesin, et vabatahtlikult.
Härra teatas, et pool kümme (või oli see pool üksteist või midagi sellist) õhtul läheb rong.
Nad olid seal piirivalve väeosa Uazikuga. Istusin koos püssimehega taha istmele, härra ülikonnas istus esiistmele ja sõitsime mulle koju kus mulle anti 30 minutit aega pesta, riided ära vahetada ja ennast sõiduks korda seada. Ülejäänud seltskond istus nii kaua maja trepikoja juures autos, ei tükkinud minuga tuppa kaasa.

Siis sõitsime linnas asuvasse piirikate väeossa, kus ma väeosa korrapidaja ja päevniku valvsa jälgimise all kolm+ tundi istusin "külaliste toas" (ei olnud "Lenini tuba"), vahtisin imepisikest mustvalget telekat ning lugesin stende-seinalehti ja sirvisin ajaviiteks vene keelseid ajalehti. Suitsu tegema ei lastud. Üheksa ajal õhtul istusin uuesti Uazikusse ja mind viidi koos ülikonnas härraga raudteejaama (ilma püssimeheta) kus me siis poole kümne ajal Moskva rongile läkisme.

Muideks härra käsutuses oli kohe veduri taga olevas vagunis terve nelja kohaline kupee, kus me siis terve tee kahekesi olime.... mis tähendab, et lisaks "broneeritud erikohtadele" olid rongis ilmselt ka veel mingid "eri-eri" kohad... või oli see ikkagi "tavaline erikoht" aga broneeritud neil pikemalt ette. Ma ei tea. Ilmselt olid kohad prokuratuuri poolt kohe broneeritud n.ö. edasi-tagasi.

Teepeal vestlesime härraga tühjast-tähjast, muidugi pidin ma elavalt ja pikalt talle seletama, miks ma n.ö. vabatahtlikult varem Moskvasse ikkagi ei läinud... ja kohustuslik vestluse osa olid ka jutud minu ajateenistusest, sest härra päris ja küsis igasugu asju sellest... olin ma ju alles kolm kuud tagasi demblisse saanud. Kolmas kohustuslik teema oli "elu Eestis".

Kui ta oli ära kuulanud loo minu ponnistustest korduvalt kuidagi see rongipilet saada ja kuidas mind ei aidanud ka raudteemiilits, siis ta ütles, et jaaa... teil siin Eestis toimuvad mingid arusaamatud asjad viimasel ajal.... et oleme siin ENSV-s perestroikast jms kuidagi omamoodi aru saanud ja, et ega jah, kui nii edasi läheb, panete võibolla varsti üldse piiri kinni ja siis mind enam ei saagi kätte

Mingi "majanduspiir" vist oligi juba kehtestatud ja härra arvamus osutuski hiljem endeliseks.

Moskvas sain prokuratuuris muidugi korraliku peapesu. Seal oldi ikka väga tigedad ja ähvardati mind eraldi vastutusele võtta kui selline asi peaks korduma. Olin Moskvas prokuratuuri käsutuses tookord kaks päeva. Ööseks saadeti mind endisesse väeossa, kus teenisin. Seal ei tahetud mind aga kuidagi vastu võtta ja kusagile majutada No lõpuks pärast staabiülema telefonivestlust prokuratuuriga lasti mind väeossa sisse ja sain oma endises roodus ka magatud kellegi voodis, keda parasjagu polnud.

Tgasisõiduks andis prokurör mulle rongipileti .... kuid alles järgmise päeva õhtuks. Varasematele rongidele ei saanud isegi prokuratuur mind sokutatud. Anti pilet pihku ja öeldi, et mine ööbi veel üks öö väeosas. Aga kuna sellega oli eelmine õhtu paras triangel seal väeosas, siis ööbisin Moskvas Leningradi vaksalis ooteruumis pingil istudes. Kuna ma olin seal terve päeva juba ringi tuianud, ööbinud ja ka järgmine päev veetsin enamuse ajast seal vaksalis, siis jäin silma kohalikule miilitsale, kes seal korda hoidis ja järgmise päeva õhtul, tunnike või umbes nii enne minu rongile minemist, astus mulle ligi üks miilitsatöötaja, küsis mult dokumente ja palus endaga kaasa.

Viis mind mingisse ubrikusse ja kuulas üle, et kes ma olen, mis ma seal teen ja miks ma juba teist päeva seal tuian ja ööbin.
Toona käis mäletamistmööda ööpäevas kolm rongi Moskvast Tallinna. Üks läks ringiga läbi Petseri ja Tartu, üks (otse läbi Narva) oli kiirrong ja üks (Läbi Narva) oli vist n.ö. "tavaline". Et vahepeal on juba neli-viis rongi Eesti poole sõitnud ja mida ma seal vahin. No seletasin siis mis, miks ja kuidas ja mind lasti minema ning sain oma rongile lõpuks.

EDIT:
Tuleb vist ka ära märkida ja lisada, et ma olin tunnistaja, mitte kahtlusalune ega kannatanu ega muud sellist.

[Kriku]

Ja milles kriminaalasja sisu seisnes, kui küsida tohib?

[parkija]

Kas Tallinnas raudtee komandant mitte Pikal tänaval ei pesitsenud , maja numbrit hetkel ei ütle , aga Olevimäe ja Sulevimäe tänavate vahel .

[Peeter]

Panen ka oma kogemuse siia juurde: meile väljaõppekeskusesse tuli iga 6 kuu tagant teenistusse ca 1200 uut kursanti (duhhi). Liikusid nad partiide kaupa. Alati tulid ja peale seda ka läksid vägedesse ohvitseri või ohvitseride saatel. Praporitega partiide liikumine oli väga erandlik. Aga neid oli. Meid Eestist jutujärgi nii praporite kui ka ohvitseridega kellega kokku puutusin ülejäänud teenistuse jooksul, ei olevat teadaolevalt varem "iialgi" olnud. Viidi meid "justkui esimese katsena" 7tk, ja vat meid saatis seersant. Üks utšebka seersant ZKV. Peale selle vahejuhtumi ma ei mäleta oma kahe aasta jooksul, et meie väeosasse või väeosast (garnisonist) oleks sõduripartiisid seersantkoosseisuga saadetud. Sõltuvalt suurusest ja/või jne muidu olulisusest olid ka saatjate-vastuvõtjate tärnid. Meelde on kuidagi jäänud, et DRA-partiid läksid alati öösel. Ülejäänud kuidas jumal juhatas. Garnisoni piires ja juba mitte enam duhhina liikusime omi majandusasja ajades sinna-tänna ka oma praporiga. Väravast välja linnakussegi ilma saatjata utšebkast tuleneva elukorralduse tõttu üldjoontes ei lubatud. Kui olid aga juba "vtoroslužaši", ehk siis mõistena "mitte enam esmateenija" ja lihtsalt muidu ka juba teada-tuntud ametimees või asjapulk, siis oli juba lihtsam ja laadnam liigelda. Aga üldkord oli ikkagi utšebka-keskne. Praporikooli saabujad tulid juba ise ilma saatjata, nii kodudest, kui ka veel ajateenistusest. Mingi värk oli, et vist 1,5 pealt sai soovi avaldada, ja siis saadeti väeosast praporikooli. Mäletan, et üks selline leedukas tuli TurkVO-st, et kas praporikool või "välislähetusse" DRA-sse. Valis esimese ja tuli ise üksi saatjata, aga seal oli kah üks eriteema (lõpuni ei jäänudki , sai joomise pärast kinga, st jõi end sõjaväest välja). Puhkusele 1,5 aasta pealt sain üksi. Suunamine Tartusse, varustada rongipiletitega Bogoduhhov-Tartu marsruudil, ja loomulikult ka tagasi. Kõigepealt Harkov-Minsk liinil alates Bogoduhhovist, seejärel Minsk-Riia, ja siis Riia-Tartu. See oli kõige väiksema ooteajaga versioon mul omal valitud. Muidu oli nt ühes suunas minnes 23 tundi ümberistumisaega. Aga nii sain tühiaja mingi 4-5-6 tunni peale. Piletid käisin oma dokumentidega eraldi sõjaväekassadest Minskis ja Riias saamas. Kassa juures, või lähikonnas jaamahoones püüdis patrull neid kellele pizdulei korraldada. Piletid sain aetud, aga elu tunduski liiga lihtne, perroonil kukkusin pihku neile. Zaljott-pizdulei Minski patrullilt koos konkreetse ähvardusega kubusse 10 päevaks sain kah. Lõpp oli juba otsustatud ja peaaegu käes. Aga siis saatus naeratas ja ohvitser ootamatult leidis põhjuse lasta mul edasi puhkusele sõita. Küsis ootamatul, et kas ma 8. patarei kaptenit tean. Ütlesin, et jah, Leonov. Ütles, et me magasime sõjakoolis kõrvuti voodites. Ütles, et vot saada talle tervisi minu poolt. Et ta teab ise küll, kes Minskis patrullis olla võib. Ja mine nüüd, ära rohkem silma jää. Peale seda Riias ümberistumisel käitusin juba nagu nähtamatu spioon. Öösel Tartusse jõudes arvestasin ("raudtee ääres kasvanuna"), et elusalt ma neile raudteejaama patrullidele ennast kätte ei anna. Eest ära minekul pigem on see minu, kui nende koduterritoorium. Saabudes käisin ette kandmas Tartu lennuvälja väravas garnisoni komandatuuris vist. Tagasi läksin oma kulu ja kirjadega lennukiga eraisikuna, sest mul oli pass sõjakomissariaati teadlikult ära andmata jäetud. Siuh ja kohal, muidu oleks kõige kiirema sinnasuunalise rongiplaaniga 23 tundi Tšaikalt ümber- ja edasiistumist oodanud. Väeosa värava taga ühes hütis vatid selga ja oma KTP tehnoväravast 4 pudeli vanakesega sisse.
VB oli meie väeosa sellise režiimi põhjuseks ka kuskil naabruses asuv lennuväli (vb ka mingi erilisem helikopteribaas, seal oli varem teeninud ka minu remrota vzvodikomandörist prapor ja ka mõned praporid veel. Linnas oli ka tihti neid sealseid sinipaguneid. Peale selle oli "kuskil Ahtõrka-poole" mingi lepingu all hävitamisele määratud raketibaas, millise tegevuse jooksul viibisid piirkonnas ameeriklased ja seoses sellega keelati meie õppekeskuses mingil perioodil igasugune ajateenijate väravast välja ja/või linnaloale laskmine kui selleks ei olnud mingit otsest ja väga vajalikku põhjust.

[Fucs]

Ja milles kriminaalasja sisu seisnes, kui küsida tohib?

Eee...


No tegelikult ma ei taha sellest eriti rääkida jah
Ma olen siin varem ka liigselt suud pruukinud ja siis on ajakirjandus mõne teema siit leidnud ning üles võtnud ja ma ei tahaks seda.
Teemaks oli alguses "komandeeringud NA-s" ja nüüd oleme jälle sujuvalt jõudnud mingite X teemadeni

Aga OK. Poollühidalt ja enam-vähem "ümmarguselt" oli asi selles, et...

Ühe Moskvast ca 20-30km eemal metsade rüppes asuva eriobjekti valves olnud KGB vanemprappor avas teenistusrelvast tule öösel objekti kontrollima läinud KGB majorist "Дежурный по управлению" pihta ja haavas teda õlga. Mina viisin ta sinna ja lohistasin tagasi ka

Prappori versioon oli, et ta ei näinud pimedas kellega tegu, major "hiilis" või mida iganes... üritas salaja ja vaikselt läheneda-siseneda objekti värava valvepunkti, tema päringule "seis, kes on" ja "seis muidu lasen" ning hoiatuslasule õhku ei reageerinud.
Majori versioon oli, et prappor avas tule ilma hoiatamata või mida iganes.
Ega mulle nende tunnistusi lugeda ei antud, ma ise tuletasin need versioonid mulle esitatud küsimuste ning koha peal korduvalt läbi viidud "sündmuse matkimise ja läbimängimise" põhjal.

Kõlakad käisid, et nad olid tegelikult tuttavad ja ei suutnud ühte naist omavahel ära jagada ja, et major olevat läinud oma ametikohta ja tol ööl korrapidajaks olemist "ära kasutama", et seda konkreetset valves olnud parpporit n.ö. nu***da "po ustavu" ja talle tema kohta hierarhias meelde tuletama (noh, et kes on siis ikkagi nagu kõvem mees või nii).... aga see oli selline NSR tasemel loba.

Mina istusin ca 30-40 meetrit eemal pimedas metsa all oma masinas ja kuulsin ainult laske. Ja ma polnud isegi selles kindel mitut lasku ma kuulsin.
Kuna erinevad tunnistused olid vastuolulised, siis seal hakati lõpuks (korduvalt, nii päeval kui öösel jne) läbi viima ka n.ö. "sündmuste rekonstruktsiooni" ja eksperimenti.... mõõdeti stopperiga aega (kaua keegi kuskil liikus ja oli enne laske)... kas ja kui kaugele on üldse laske kuulda.... kes millal ja kui õigesti kella vaatas ja midagi fikseeris... kas on reaalne, et nad võisid enne tulistamist ka pikemalt suhelda või hakkas tulistamine kohe kui härra major KPP-ni jõudis... millise sammuga härra major (pimedas!) astus kas kiire või aeglase... jne jne. Algul jäi süüdi justkui prappor... siis kuu vms aeg hiljem ikka veel uuriti ja süüdi hakkas jääma justkui major... siis ikka jälle uuriti ja lõpuks olin nagu mina juba süüdi, et andsin "valetunnistusi" ... et minu tunnistused ka ei lähe kokku enam... (no krt mitu kuud oli vahepeal vahet juba ja ma ei mäletanud enam ise ka täpselt neid krdi sekundeid ja sammu pikkuseid.... )

Sündmus leidis aset detsembri alguses 1987 siis jooksis asi neil uurimisega vist umbe, siis kutsuti mind 04.04.1988 uuesti prokuratuuri, tehti esimene "sündmuste rekonstruktsioon" päevasel ajal ja hakkas jälle kõik otsast peale (ülekuulamised jm)... ja siis krt septembris 1988 hakati mind jälle juba kodunt taga ajama ja tehti uus "sündmuste rekonstruktsioon" juba öösel pimedas... jne

Ma ei tea kas seal vahepeal tehti juba mingeid sõjaväe tribunali otsuseid, tunnistati kedagi süüdi või mitte ja kaevati mingeid otsuseid vms uuesti edasi või mida iganes. Üks KGB major oma sidemete ja tutvustega oli kindlasti paras pähkel ka prokuratuuri jaoks ma arvan.

No ma tõesti enam ei mäletanud septembris kõiki üksikasju nii peenelt ja sekunditäpsusega nagu ma oma esimestes tunnistustes andnud olin

.

september 1988.jpg (97.51 KiB) Vaadatud 564 korda

Asja tegi lisaks "pikantseks" asjaolu, et see major oli teinud meie väeosa/pataljoni komandörile ettepaneku mind autasustada "teenistuses üles näidatud otsustavuse" vms jura eest, ning 05.12.1987 väljastati vastav käskkiri ja mind autasustati nimelise armee "Komandirskie" käekellaga. Prokuratuuri uurija hakkas seda asja hiljem, kas septembris 1988 või juba varem (siis kui "minu hilisemad antud tunnistused olid muutunud algsetega vastuoluliseks"), "vaatlema" kui "minu äraostmist" ja "mõjutamist", et ma annaksin majorile sobilikke tunnistusi.... jne
.

.
Ühesõnaga mingi hetk oligi reaalselt tunne, et mina olen kõiges hoopis süüdi

* Andestust Frantzus teema solkimise pärast
P.S. Modedele: palun ärge tehke sellest mingit a`la "Fucsi teenistus" vms teemat.
Tõstke parem nt siia: viewtopic.php?t=16562&start=270 jätkuks

Aitäh

EDIT:
Jäi ära märkimata, et kui alguses tegeles selle krimiasjaga prokuratuuris justiits-vanemleitnant Tšižov, siis pärast juba karmim vend, polkovnik N.L.Putuškin (asja uurimise tähtsus ajas muudkui kasvas)

[ElrikThunderson]

Akf Fucs on meister oma põnevaid lugusid mööda foorumit laiali määrima.
Pakun et kui kõik tema lood kokku korjaks, saaks eriti populaarse mälestuste teema.

Aga las siis olla praegu siin, kuniks isand Frantzus kaebama ei tule.

[Kriku]

Nojah, klassika. https://www.youtube.com/watch?v=QAAzEY_Igyo

Aitäh!

[speedsta]

Kas prokuratuur jõudis lõpuks selgusele, kumb mees daami vääris?