)Zapevalaks ehk siis laulu alustajaks oli tavaliselt keegi ei-tea-mis-maalane Andrusik - ilmselt selle pärast, et tal oli meie pataljonist kõige kõvem hääl.Aga laulma pidime palju. Sööklasse oli umbes pool kilomeetrit maad ja sinna trampisime ikka röökimise saatel. Õhtuti oli vetsernaja progulka - umbes 10 minutit enne öörahu - ja see möödus samuti laulumöirgamise saatel. Ma usun, et väosa vastas asuvate elumajade elanikud olid nende kontsertite pärast hullumas.
Orkester oli meie brigaadis ka. Koosnes umbes 5-6 sõdurist, keda kamandas ja juhatas klubi-ohvitser. Orkestrimehed elasid ja sehkendasid kogu aeg klubis; tundus, et olid teised üsna hea elu peal. Pasunatel ja trummidel lasti hüüda tavaliselt hommikuse razvodi lõpetuseks, kui kogu väeosa komandöri eest läbi marssis ja talle zdravija zelaju! karjus. Sellised üritused olid meil iga päev kavas, kui just õppusi polnud. Oli ikka ohvitseridel ka viitsimist päevast päeva eeskirjadest kinni pidada - hommikul razvod, päris tihti ka pärast lõunat, õhtul jalutuskäik jne. Ma kujutan ette, et ohved krigistasid ka hambaid - eks nemadki tahtnuks õhtul oma naise-laste seltsis olla, aga pidid alati kella 22-ks kasarmusse saabuma, et meie laulu kuulata ja näod jälle üle lugeda.
Võiksin praegugi maha laulda, kui sõnu mäletaks. Hommikune razvod oli üks sürrimaid asju, eriti sellepärast, et nn orkester oli ikka eriti hale - kõige hullem purupurjus eesti matuseorkester tundub selle kogemuse kõrval ERSO-na. Üks kord on eriti hästi meelde jäänud. Külma oli hommikul üle 20 pügala ja torumeestel ei tulnud loomulikult piiksugi välja, siis klobistas mitusada meest külmunud ja paindumatutes kirsades, pead õlgade vahel, suure trummi halbaennustavalt monotoonse kõmina saatel hommikupimedusse. Oleks hästi passinud statistide rolli mõnda natslikest sõjavangilaagritest vändatavasse filmi .
