Nuhjah. Siinkirjutajal oli muideks konts väävelhapet piiranguteta käes, sest kolhoosi tuli akudele mõeldud hape ikka kontsentreeritud kujul, enamasti küll suurtes korvpudelites ja tembiti siis kohapeal dest vee ja areomeetri abil vajalikku kangusesse. Aga aegajalt ka pooleteistliitristes klaaspudelites, mis suurelt jaolt ka pumba juures olevate asjameeste kodudesse tassiti, sest oma auto akud tahtsid ju ka hooldamist-täitmist ja tagavara riiulis pole ju kunagi kedagi seganud.vtl kirjutas: ↑24 Sept, 2024 14:48
Eks see sõltub, milline oli sõbraringkond. Minu koolipõlves (sügaval nõukaajal) sai igasuguseid paugutegemise viise proovitud. Nitroglütseriini ei saanud valmistada seetõttu, et a) puudus ligipääs vajaliku kangusega hapetele (kontsentreeritud lämmastikhape ja väävelhape); b) puudus oskusteave reaktsiooni käigus tekkinud vee eraldamiseks ehk see, millest "Saladuslik saar" ei kirjutanud. Ilmselt meelega ei kirjutanud.
Aga ohtlikku pauku sai teha ka käepäraste vahenditega. Hea näide oli nn. soodapomm - sooda ja äädikas valati klaasist nn. vitamiinipurki, kork keerati peale, loksutati ja visati minema. Purk lendas tekkinud surve mõjul kildudeks ja tegi paugu. Kui võtta veidigi kangemat hapet ja mingit aktiivsemat karbonaati, ei õnnestunud korki enam peale keerata, kuna surve tõusis nii kiiresti. Lahenduseks oli... no ei hakka siia detaile kirja panema.
Aga loo moraal: kui palju sellega ohtlikke olukordi tekitati, kus klaaspudel võis käes või läheduses kildudeks lennata, ei taha meenutadagi.
PS. Tänane analoog "soodapommile" oleks ilmselt Coca-cola ja Mentos.
Aga miskite keeruliste paugumaterjalidega ei viitsinud keegi jännata, sest näiteks karbiidi ( noorematele teadmiseks, kaltsiumkarbiid ehk CaC2, kasutati atsetüleenigeneraatorites keevitusgaasi saamiseks) oli vabalt käes, tuli lihtsalt minna ja keevitusruumist suurest tünnist võtta. Vesinikku sai vajadusel kaaliumpermanganaadist, mida vedeles lademetes. Aga vanajumal oli tol hallil ajal ilmselt heatahtlik ja ma ei mäleta, et keegi tutvusringkonnas oluliselt viga oleks saanud. Jutte ja tõestisündinud lugusid ikka oli, lõbusaid ja vähem lõbusaid, a see on juba teine teema...
