Meil oli võimalus neid demblialbumeid "teha" samuti vähestel, aga oli võimalus vastavat "teenust" kasutada ja/või "sisse osta" kas pataljoni "kunstnikult" või roodude "kunstnikelt". Meil oli üks pataljoni (pea)kunstnik, kes istus pataljoni klubis oma kamorkas ja tegeles nende kõikmõeldavate NLiidu armee kohustuslike "kunstiteoste", pannoode, propagandaplakatite, siltide, värvimiste, klubikujunduste, "Lenini tubade", pataljoni "Punanurga" ja pataljoni seinalehega. Temalt said tellida omale valmis demblialbumeid "privilegeeritud seltskond".
Siis oli meil igas roodus olemas ka nn "roodukunstnik", kes tegeles samade asjadega roodu tasemel ja andis välja ka roodu seinalehte. Temalt sai vastavat "teenust" tellida (osta või mõne muu headuse vastu vahetada) roodu seltskond. Roodu kunstnikul oli samuti oma kamorka ehk ruumike, kus ta tegutses.
Ise endale said demblialbumeid nikerdada mehed, kes tegelesid väeosas millegi muuga kui ülejäänud mass (staabikirjutajad jm staabis aega teenivad mehed; nn "klubis" aega teenivad mehed (muusikud (pataljonil oli bänd ja väike puhkpilliorkester); kokad ja muu söökla-köögi personal; pataljoni "voentorgi" poes ja "tšainajas" askeldajad, telefonistid-raadiotelegrafistid ja sidesõlme/keskuse mehed, "karauuli" mehed (elasid eraldi pataljoni GUBU-s ehk peavahis); pataljoni elektroonik/raadiomehhanik; puusepp; kingsepp-rätsep-parkal; masinate rem-brigaad (motorist, automaaler, keretöödespets-plekksepp); GSM määrdeainete lao ja pataljoni bensiinijaama ning tankurmasinate mehed; "santšasti" ehk meditsiiniosakonna mehed; no ja veel nipet näpet tegelased, kellel oli pataljonis eraldi oma töö- ja/või eluruum.
Mina isiklikult valmistasin kahe aasta jooksul pataljoni meestele kokku paarkümmend demblialbumit... pakuks, et 50 ja 100 vahel kusagil.
Kuna olin enne sõjaväge koolis 4 aastat seinalehti ja kaastoimetajana 1 aasta kooli "ajalehte" teinud ning see, et ma olin tahtnud peale keskkooli ERKI-sse minna (millele KGB ja sõjakomissariaat tõmbasid peale rasvase kriipsu "riigi pööramise ja riigivastase tegevuse" eest
), oli väeosas teada, siis kohe suht alguses, kui ma veel alles nn "karantiinis" ja duhh olin, lohistasid pataljoni demblid mind "utšebkast" minema klubisse demblitele demblialbumeid vorpima. N.ö. "tasuta"... tasuks oli see, et ma ei pidanud muude debiilsustega tegelema, mul oli oma kamorka ja duhhi seisusest natuke parem ning privilegeeritud seisus, mulle toodi söögiks head ja paremat söökla paraša asemel ning igasugustel seerudel keelati mind nöökida. No seal sai neid valmis treitud paarkümmend tükki.Edasi kui mind juba autoroodu määrati, topiti mind roodukunstnikuks, sest eelmine läks demblisse. Kuna ma tegin seal VA-s omale kohe alguses ka D-kategooria load ja olin ka juhina nõutud tegelane, siis pidin seal aasta aega n.ö. kahte ametit pidama. Seal siis sai esimese poole aastaga vorbitud roodu demblitele järgmine hunnik neid albumeid. Pärast poolt aastat kui need demblid minema läksid anti mulle stažööriks üks duhh, kellest pidi saama uus roodukunstnik. Siis järgmise satsi roodu demblitele vorpisime demblialbumeid teha juba kahekesi, mina vähem (ainult seerudele) ja stažöör rohkem (reakoosseisule). Mina aga juba n.ö. "tasu" eest (peamiselt ruublikud ehk raha eest). Meil paar asjalikumat venda seadsid kunstniku kamorkasse sisse ka eraldi "pimiku" nurgakese, kus filme ja fotosid ilmutati enda tarbeks ja "teenustööna". Kuna ise pildistamine oli meil ametlikult keelatud (piltide tegemiseks käisid pataljonis prof. fotograafid ja neid ametlikke klantspilte sai raha eest), siis see pimik oli sisse seatud kõiki konspiratsioonireegleid järgides nii, et roodu prapporid ja ohvitserid sellest haisu ninna ei saaks ja filme ning pilte ilmutati seal salaja (tavaliselt öösiti). Fotoaparaadiga (kellel oli, vähestel oli) võis ringi käia ja pildistada üksnes linnaloal või mõnel "pidupäeval".
Mõned stiilinäited albumitest, mis minu käe alt läbi käisid...
.
.
Osad lasid ka kõik või enamus albumi "kalkast" (kergelt läbipaistvad) vahelehti mingeid huinaasid täis joonistada.
Minu leivanumber oli Dzeržinski "portree" musta duššiga... mis oli selline tagasihoidlik "disain", enamus demblitest tahtsid sinna saada igasugu maitsetut "tivolit" (suuri viisnurki lintide ja lippude meres, lohesid, ühe ja kahe peaga kotkaid, karikatuure jms jama). Kahjuks nendest vahelehtedest mul ühtegi fotot alles ei ole.... kuigi kusagil vähemalt üks nagu oli, aga ei leia praegu.
Sorry, see heietus ja mölapidamatus kujunes nüüd lõpupoole siin osaliselt juba OT-ks ja sobiks rohkem vist sinna mälestuste teemasse hoopis kusagile
Aga ehk antakse andeks
