ALLIKAS: "Johan Laidoner. Mälestusi kaasaegseilt." Tallinn 1934.Taudide vastu võitlemine Viru rindel Vabadussõja lõpupäevil.
OTTO HEINZE,
kindralmajor, l. diviisi ülema k. t. Vabadussõjas.
1919. aasta sügisel Loodearmee, pärast Peterburi vallutamise ebaõnnestumist ning lüüasaamist, jättis lahti rinde enamlaste vastu ja põgenes paaniliselt Narva sihis, et siin Eesli vägede kaitsel leida varju vaenlase eest, kellele enam ei suudetud vastu panna. Kogu Loodearmee demoraliseeritud ja epideemiat põdeva massi eesmärgiks oli jõuda Narva linna, kus loodeti leida rahu ja sooja peavarju. Kõik nende väeüksused ja põgenejad - naised, lapsed ja raugad - valgusid ühiselt kui laviin Jamburgi-Tallinna maanteed mööda Eestimaa poole, silmad kiindunud Narva linna tornidesse, ähvardades tuua meie niigi täiskiilutud linnale haigusi ja hävitust.
Kuid Viru väerinna juhataja kindral A. Tõnisson hädaohu tõsidusest aru saades, oma energilise vahelesegamisega suutis suurema massi loodearmeelasi juhtida rinde taha, Narva ja Peipsi järve vahelisele maaalale - Kuremäe metsasesse rajooni, kus neil relvad ära võeti ja võimaldati rahu¬likult asuda puhkusele ja enesekorraldamisele.
Juba lahingukäigul Peterburi alla olid Loodearmees tekkinud hukutavad taudid, peamiselt tüüfus mitmesugusel kujul. Nüüd kus armee sügisel külmade ja vihmaste ilmadega korratult taandus, tõusis tüüfusehaigete arv kohutavalt nii sõjaväelaste kui ka põgenejate keskel. Et taudi levimisele tõkkeid panna ja haigeid ravida, määrati haigete loodearmeelaste asupaigaks Jaanilinnas Kalevi- ja Linavabriku haiglad, tühjaks jäetud härrastemajad ja tööliste suured kasarmud. Määratu hulk sõjapõgenejaid aga eraldati ja paigutati Sonda ja Aseri rajooni.
Rinde kaitsmine punaste jõudude vastu jäi nüüd kogu oma raskusega meie väeosade kanda. Asunud rinde seljataha, Loodearmee juhid, selle asemel et tõsiselt alata võitlust taudide vastu ja oma kurnatud sõdurite eest hoolitseda, nad määratud asupaikades korralikult ära paigutada, haiged tervetest eraldada, korraldada saunaskäimist, pesupuhastamist ja riiete desinfitseerimist - jäid oma sõdurite saatuse vastu lubamatult hoolimatuks. Nende juhid kas pagesid välismaale või elasid pillavalt. Ja 100.000 inimmass jäeti saatuse hooleks - nälga ja järjest kasvavasse taudiohtu, s. o. määrati hävinemisele!
Vene sõdur, juba oma iseloomult räpane ja hoolimatu, ei teinud ka minimaalsetki enda olukorra parandamiseks, vaid vastuoksa, aitas isegi kaasa selle halvenemisele. Tekkis ennenägematu korralagedus. Armeelaste asupaikades valitses sõdurite keskel kirjeldamatu mustus, mis soodustas haiguste kohutavalt kiiret levinemist ja et haigele eest hoolitsejaid ei olnud, siis paisus epideemia massiliseks. Jaanuarikuus 1920. aastal oli tüüfusepõdejaid Loodearmees umbes 10.000 meest. Üldine haigete arv küündis 40-50%. Arste aga oli vaevalt 130 ja nendestki suur protsent haiged; veel suurem haigete protsent oli aga med. personaali keskel.
Ka hakkas epideemiaoht ähvardama juba tõsiselt meie elanikke ja kaitseväge, sellele vaatamata et haiguse levinemise ärahoidmiseks meie rahva sekka võeti tarvitusele kõik võimalikud vastuabinõud. Arstlik ning tervishoidlik üldkorraldus Viru väerinnal pandi l. diviisi arsti dr. M. Jervan'i peale, kelle käsutusse sisemaalt saadeti täiendavalt arste ja med. personaali. Nakkushaiguste vastu võitlemise lendsalk laiendati kuni 500 voodini ja diviisi sidumissalk kuni 350 voodini. Ehitati rida desinfektsioonikambreid, saunu ja pesukodasid, et igal pool ja juhul oleks võimalik hoolitseda sõduri puhtuse eest, mille tulemuseks oli, et meie rahva keskelt suudeti tõsine taudioht eemale hoida.
Taudi levinemise ärahoidmiseks sisemaal ei lubatud Narva piirkonna sõdureid puhkusele enne, kui nendele oli korraldatud tarviline desinfektsioon. Kõikidelt teistelt väljasõitjatelt nõuti samuti tunnistusi desinfektsiooni kohta, rahva keeles nn. ,,täipassi”.
21. jaanuaril 1920. a. Kaitsevägede Ülemjuhataja kindral Laidoner koos Viru väerinna juhataja, diviisiülemate, Ameerika Punase Risti esindajatega, eesotsas kolonel Ryan ja kapten Mack Oisen ja Loodearmee endise juhatajaga tegi ringkäigu Narvas asetsevate loodearmeelaste asupaikades - vabrikute haiglates, tööliste kasarmutes ja eramajades.
Siin nägid nii ameeriklased kui ka Loodearmee endine ülemjuhataja, missuguses hirmsas olukorras olid endised Peterburi vallutajad. Kasarmutes ja majades, kus asetses hulgaviisi loodearmeelasi, valitses kirjeldamatu korralagedus ja äärmine mustus. Ruumid olid pühkimata sellest ajast, kui sinna sisse asuti. Terved ja haiged lamasid läbisegi põrandal mustuses ja inimeste ekskrementide (eritiste) sees, mõnel all käputäis õlgi, näljased, janus ja räbalais. Elamute ümbrus lehkas mustusest. Haiglates ei olnud olukord sugugi parem. Haiged lamasid paljal põrandal, mustuses üksteise külge kiilutult nii, et ei olnud kohta kuhu astuda ja surid massiliselt. Arste oli vähe, kuna sanitare ja töölisi üldse ei olnud. Korralagedus ja hoolimatus oli põhjuseks, et haigeid ei saadud abistada ja surnud vedelesid päevade kaupa haigete keskel. Kõikjal äärmine, kohutav mustus ja - surm!
See ringkäik jättis osavõtjatele kurva ning rusuva mälestuse, kuid manas ka esile hirmsa hädaohu, kui ei suudeta kiiresti taudidele tõkkeid teha. Ringkäigu lõppedes mindi Kreenholmi, l. diviisi staapi ja siin Ülemjuhataja kindral Laidoner, kiire otsustusvõimega ja energiline nagu alati, kõikide ringkäigust osavõtjate juuresolekul asus laua taha ja kirjutas taudide vastu võitlemiseks alljärgnevad korraldused, mis hiljem avaldati ülemjuhataja käskkirjas:
Niisugust kurba ja äärmiselt hädaohtlikku endise Põhja-Lääne armee osade sanitaarseisukorda silmas pidades käsin Viru väerinna ülemat, l. ja 3. diviisi ülemaid viibimata oma korraldusel endise Põhja-Lääne armee osade ruumid põhjalikult puhastada ja haigemajades kord jalule seada. Selleks:
1. Nõuda endise Põhja-Lääne armee ülemuselt viibimata tarviline arv sanitare ja töölisi, iga komando tingimata ohvitseri käsu all ja määrata nad Põhja-Lääne armee haigemajadesse.
2. Niisama nõuda igasse väeossa ja kasarmusse sellekohane komando töölisi ohvitseride käsu all, kes kasarmud põhjalikult puhastaks.
3. Kõikides väeosades ja asutustes põhjalik puhastus läbi viia.
4. Kõik meditsiin- ja sanitaarkorraldused Narvas ja ümbruses peavad saama läbi viidud meie l. diviisi arsti korraldusel ja 3. diviisi piirkonnas - selle diviisi arsti korraldusel.
5. Narva linn, Ivani pool, Kreenholmi vabrik ja Linavabrik kui iseseisvad rajoonid peavad saama üksteisest eraldatud ja järkjärgult külgehakkavatest haigetest puhastatud, keda kõiki mahutada haigemajadesse.
6. Et sanitarid oma kohuseid täidaksid ja töökomandod tõrkumata kavatsetud tööd läbi viiksid, käsin iga haigemaja, kasarmu ja asutuse juurde määrata eesti karaulid ja kontrollpostid, kelle kohuseks on selle järele valvata, et kõik meie väerinna ülema ja diviisiülemate poolt tehtud korraldused saaksid täpipealt täidetud. Kui sanitarid või töölised oma kohusetäitmises peaksid tõrkuma, siis sundida neid sõjariistadega ja töö juurest ärajooksjad käsu mittetäitmise eest kohapeal maha lasta. Põhja-Lääne armee ohvitserid, keda määratakse töö- ja sanitaarkomandode ülemateks, vastutiavad samal määral.
7. Kõik need korraldused peavad saama nädala jooksul läbi viidud - kasarmud põhjalikult puhastatud, haiged tervetest eraldatud, haigemajad puhastatud ja korraldatud, et võimalusi anda med. personaalil töötada, mida nemad praegustes oludes mille teha ei saa. Kõik surnud peavad saama viibimata korralikult maetud.
8. Vastutuse nende korralduste läbiviimise eest panen Viru väerinna juhataja ja kohalikkude Eesti diviisiülemate peale, keda volitan nende korralduste läbiviimiseks kõiki abinõusid tarvitusele võtma, mis nemad heaks arvavad.
9. Niisama vastutab nende korralduste läbiviimise eest endise Põhja-Lääne armee juhataja, keda käsin kõiki Viru väerinna juhataja korraldusi viibimata täita ja korralduste läbiviimisele igapidi ligi aidata.
10. Juhin Viru väerinna juhataja ja diviisiülemate iseäralisi tähelepanu selle peale, et haigusi mitte lasta üle minna Eesti väeosadesse ja et eesti karaulid ja kontrollpostid ei satuks mitte hädaohtu.
11. Kõik spetsiaalsed meditsiinikorraldused on ja saavad tehtud Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse poolt; isiklikult aga nõuan viibimata kõige rutemat saunade ja desinfektsiooniruumide korraldamist endise Põhja-Lääne armee osade ja haigemajade tarvis.”
Eesti vägede Ülemjuhataja kiire ja otstarbekohane talitusviis pani imestama eriti välismaalasi ning kindral Laidoner jättis kõigile juuresolijatele imposantse mulje.
Ülemjuhatajalt antud korralduste täitmisele asuti jalamaid. Ehkki töö üliraske ning nõudis suurt pingutust, kuid kord viidi loodearmeelaste keskele, mustusest saadi jagu ja taudidele tuli lõpp.
Kindral Laidoneri korraldustega päästeti tuhanded inimesed, kes olid määratud paratamatult hävinemisele.
terv
o
