Teenistus totška peal

[kaupo51]

Kiivri ja kuulivesti kasutamisest.
Kiivrit väga ei kasutatud. Tunnimehel päeva ajal vist pidi peas olema, öösel oli vahiposte rohkem ja seal ei kantud kiivrit. BTR soomuse peal istudes ei kantud samuti kiivrit reeglina. Kuulivest oli sel ajal päris uus asi. Ma mäletan, et mingi poole teenistuse peal toodi meile mingi 5 kuulivesti kogu kamba peale. Mingi eksperimentalka ehk katsepartii vms. Selline pikem vest ja hästi raske, äkki kaalus mingi 25 kg vms. Sellega oli ikka kõrbekuumuses üliraske end liigutada, nagu mingi tuuker vee all. Koukisime sellest vestis kaks plaati välja, ei olnud metallist vaid mingi kevlari taoline asi. Panime puu najale ja tulistasime AK-74 nii 20-30 meetri pealt. Pidasid vastu küll. Vahel GAZ 66 sõites sai vest kaasa võetus, küljeaken alla lastud ja siis vest ukse peale riputatud.

NB! Parandasin sõna killuvest sõnaks kuulivest!

[Sander17]

Te nimetasite 25kg plaatidega vesti killuvestiks? Tänapäeval tehakse niimoodi vahet, et ilma plaatideta js plaaditaskuteta kerge vest on killuvest, plaaditaskutega on kuulikindel vest (kuulivest).

[kaupo51]

Kuna ma ei ole oma hingelt militarist ja elukutseline sõjaväelane, siis minu terminoloogia on nagu on. Ütleme siis, et tegemist oli kuulivestiga, mis pidi kaitsma kuulide eest, aga ilmselt pidi ta kaitsma ka mürsukildude, granaadikildude eest. Minu silmis väga vahet ei olnud. Fakt on see, et ta oli väga väga raske. Aga ärgem unustagem, et see kõik juhtus 40 aastat tagasi ja need vestid olid N Liidus alles algusjärgus arendamise mõttes. Ma parandan oma eelmist postitust natukene.

[kaupo51]

Vaatasin, et pole ammu midagi kirjutanud. Haigused ja hospital.
Suurem sõjaväehaigla asus Shindandis. Seal oli mingeid hooneid ja palju suuri telke. Vene sõjaväe lennuväli oli ka seal lähedal. Kui olime umbes paar nädalat Afgaanis viibinud, tabas poolt rühma kõhutõbi. Midagi düsenteeria sarnast, aga mingi teise nimega. Siis sai mingi aeg seal haiglas veedetud. Ka teisi Eestis pärit poisse (meie polgust) oli samal ajal seal. Ilmselt alguse asi, kõht ei olnud veel "kohalike bakteritega" harjunud. Hiljem kõhutõbi ei vaevanud. Teine hullem haigus oli kollatõbi, mis seal levis. Õnneks need mõlemad ei olnud surmavad haigused ja neist oli võimalik end terveks ravida. Hambaravi oli korraldatud polgu tasemel ja ka suures polgus oli üks sõjaväe telk kohandatud haigetele. Aga üldiselt püüti haiged ruttu Shindandi edasi toimetada. Sinna viidi ka haavatud. Üks ukraina poiss minu totska pealt jooksis üsna minu teenistuse lõpus mingi väiksema miini otsa või oli keegi terastraadist ja käsigranaadist midagi kombineerinud (need võisid olla vene sõdurid, kes reidi käigus ühe koha peal laagris passisid ja siis enda kaitseks selliseid asju sättisid. Sai haavata ja viidi BTR-ga Shindandi. Vist jäi ellu, ma rohkem teda ei näinud, sain enne koju ära sõita.

[Illike]

Kui olime umbes paar nädalat Afgaanis viibinud, tabas poolt rühma kõhutõbi. Midagi düsenteeria sarnast, aga mingi teise nimega

See oli paratif, eesti keeles paratüüfus. Leidus ka päris tüüfust kui ka düsenteeriat.

[kaupo51]

Kui olime umbes paar nädalat Afgaanis viibinud, tabas poolt rühma kõhutõbi. Midagi düsenteeria sarnast, aga mingi teise nimega

See oli paratif, eesti keeles paratüüfus. Leidus ka päris tüüfust kui ka düsenteeriat.

See nimi oleks mulle isegi meelde jäänud. Ma arvan, et see ei olnud paratüüfus, vaid midagi muud, aga vahet pole, oli mis oli.

[kaupo51]

Laskemoon ja selle kulutamine.
Tavasõduri tasandil mingit aruandlust laskemoona kulutamise üle ei peetud. Õppe ja päris häirete ajal võis vabalt automaati täristada ja miinipildujast tuld anda. Keegi kulutatud miine ja padruneid üle ei lugenud. Kui oli soov niisama kätt harjutada ja märki lasta vabal ajal, siis võis ka seda teha. Enne pidi komandörilt luba küsima ja vahiposte hoiatama. Aeg ajalt toodi siis polgust autoga moona juurde. Äkki komandör pidi kuskile polku aru andma ja siis kirjuati laost talle uus moon välja? Toidu osas näiteks käis see nii. Selles mõttes on kontrast suur NSVL-s teeninutega. Seal anti polügonil igale sõdurile loetud arv padruneid tulistada ja sedagi korra kaks aastas. Kuskilt olen lugenud. Huvitav kas tänapäeva sõdades ei pea ka väga sõduri tasandil aru andma, kui palju padruneid või mürske kulus?

[Fucs]

Kuidas teil narkoga värk oli?
Vedasin vahepeal mingid suuremat natšalnikut, kes oli juba aprillis 1988 käinud Termezis vägede väljaviimist orgunnimas (juba mingeid lahkuvaid vägesid vastu võtmas ) ja rääkis midagi, et mingi teema on NLiitu naasvate vägede ja narkootikumidega... ja igasuguse "брахло"-ga, mida kaasa taritakse.... et mingit kontrolli hakatakse organiseerima, (või peab tegama, või on tõstatunud probleem vms) mida väed kaasa tarivad... vbl rohkem juhtivkoosseisu teema mitte nii väga reakooseisu teema hoopis?

[kaupo51]

See narko teema nõuab pikemat postitust. Ma natukene mõtlen ja siis mingi aeg kirjutan siia. Selle võin küll ära öelda, et narkootikume liikus.

[kaupo51]

Narkootikumid.
Laias laastus jagan ma nad kaheks. Kanep ehk "süütum" narko ja heroiin ehk "tõsine kraam". Puutusin kokku ja nägin kuidas neid tarbida ja kuidas need inimest muutsid. Selle mainin ära, et ma ise ei tarbinud narkootikume. Ma polnud ka eriline suitsumees.
Algatuseks räägin kanepist. Kanep oli lihtsalt kätte saadav. Kohalikud jõlkusid seal silla peal ja neilt sai seda osta väikese raha eest. Kust soldat raha sai, see nõuab eraldi lõnga ja ma siinkohal sellel ei peatu. Ühesõnaga ostsid kohalikult kanepitüki, mis meenutas natukene kustukummi ja natukene sellist pruuni taluseepi. Siis läks vaja sigaretti Belomorkanal. See tehti tubakast tühjaks. See tubakas segati mingi koguse kanepiga ja topiti siis suitsu sisse tagasi. Siis pandi suits põlema ja asuti kimuma. Seda pidi tegema kuskil eemal nii et komandörile silma ei hakka. Suitsu lõhn oli ka teistsugune kui tavalist suitsu tõmmates. Veel oli olemas mingi roheline pulber, mida kohalikud vanamehed kandsid puudritoosis ja siis aeg ajalt keele alla viskasid. Nimi on meelest läinud, aga seda liikus ka Kesk Aasias. Ükskord ma ühelt vanamehelt prooviks küsisin ja too andiski. Panin keele alla ja hoidsin seal mingi aeg, siis sülitasin välja. Tekkis selline tunne, nagu oleks pool pudelit viina ära joonud. Pea käis kergelt ringi. Aga see tunne läks 10 minutiga üle, pohmelli ei järgnenud.
Mingi aeg kirjutan heroiinist.

[klemm]

Kanep on ikka nagu tubakas.
Sinu kirjeldatud plönn on ikka midagi muud

[Alexy]

Vast tegu siiski kanepiga? https://en.wikipedia.org/wiki/Hashish
Kanepiõitest vaik

[kaupo51]

Jah selline ta umbes oli. Pruun tükike. Kuidas teda täpselt saadi, mind see ei huvitanud. Nimetati ka hashis. Kohalikus keeles oli tal vist veel mingi oma nimi. Segati seda tubakaga ja siis kimiti seda segu, nagu ma kirjeldasin. Nii tehti meil, võimalik, et seda kanepit saab veel muul moel tarbida, ma ei ole spetsialist. Panen pildi ka, millele viitas juba eelnev kommentaar.

Kuvatõmmis 2025-05-11 222815.jpg (99.18 KiB) Vaadatud 922 korda

[Illike]

Nimetati ka hashis. Kohalikus keeles oli tal vist veel mingi oma nimi.

Kas ei olnud tšaarls või midagi sellist.
Linnalegendis räägiti, et see on kanepiõie tolm ja korjatakse hobustega, st higised hobused aeti läbi õitsva kanepipõllu, hiljem kraabiti hobuste pealt see jama maha, kuivatati ning läks müüki. Aga nagu eelnevast lugeda võib, siis on see üks ilus lugu lihtsalt.
See jama mis keele alla käis oli vist anašaa. Millest tehti, ei tea, kuid paras p..k oli. Ühest korrast piisas, et mitte rohkem seda jama proovida.

[seersant Angua]

Kunagi kuskilt lugesin Afganistani veterani meenutust, et kohalikud poisikesed jooksid palja ülakehaga läbi kanepipõllu ja pakkusid seejärel oma kehalt rullitud ollust müüa möödasõitvatele vene sõduritele: "komandir, kaif!"...

Pilt väidetavast hashishist ajab muigama, mingi alaväärtuslik sodi. Õiget kraami tutvustati mulle Kashimiris; tumemust plastiliini meenutav materjal. Tikupea suurune tükike viis mind 12 tunniks reisile oma sisemisse mõttemaailma, hommikul tuli nentida et inimaju kasutab ehk vaevalt 10% oma tegelikust võimekusest. Ei tea, pole selle värgiga rohkem eksperimenteerinud, võimalik et selles "naughty" tubakas oli ka moonist saadavaid lähteaineid.
Kuidagi veider oli see lõunamaa (moslemi)meeste meelemuutuse ainete tarbimiskultuur; õhtul küla peal seigeldes tekkis tahtmine õllest kangemat kraami tarbida. Vaat see oli probleem, lõppeks ikkagi saime kuskilt põrandaalusest (sõna otseses mõttes!) urkast pisukese koguse salakaup solkrummi, mille tarbimist hommikul kurjasti kahetseda tuli... Hashish oli aga igal pool "vabamüügis".Oi õudust, kui lootusrikas kaupmees tõstis lauale leivapätsi suuruse kamaka:"palju te soovite, mister?" Ostsime, prooviks viie grammi kaupa. Nädala pärast saime aru, kuidas meid valgeid turiste lolliks tehti: esiteks, viiest grammist sellest "vikatist" piisanuks kuuks ajaks... Teiseks, mõnes restoranis, kus einestasime oli vesipiip koos "huvitava" tubakaga tasuta, maitseelamuse võimendamiseks või kuidagi nii...
Ärasõidu eelsel õhtul hotellis manasin kaaslastele silme ette kujutluspildi Vantaa lennujaama rõõmsatest narkokoertest ja veel rõõmsamast paksust emasest tollitöötajast, kes laksudes endale latekskindaid kätte tõmbab, sooviga meie kehaõõnsusi kontrollida ega meil veel seda vallatut kraami kuhugi peidetud pole... Nõnda siis kukutasin prügikasti peotäie musta kambalt kokku kogutud "plastiliini".