Ajateenistusse minek
Saabusin kaugelt tulnuna ühel oktoobrikuu varahommikul 2005. aastal Talinnasse. Olin täitnud ennetavalt ja vabatahtlikult Kaitseväkke tuleku/mineku taotluse ja sain seeläbi valida väeosa. Uskusin külajuttude põhjal, et seal saab parima väljaõppe. Sõit viis vastavalt oma valikule uuesti Tallinnast kaugele ja ühtegi tuttavat bussis ei näinud. Ei saanudki päris täpselt aru miks ma sellise eksursiooni läbi Tallinna pidin läbima.
Küll on eraldi meeles, et noorsõdureid bussile saatva/suunava ohvitseri poole sai pöördutud tema auastme ja perekonnanime järgi mis tekitas temas siirast üllatust. Auastmetunnused ja elementaarne kaitseväeline viisakus oli KL-s selgeks õpetatud.
Pikast bussisõidust on meelde jäänud, et WC-sse või suitsupausile ei lubatud. Viimaste hulgas sisenes bussi ka ca. 180 cm pikk, aga vähemalt 140 kg kaaluv noormees. Temast kuulete hiljem veel. Lisaks oli juba bussisõidu jooksul domineerivaks keeleks Vene keel. Väeossa saabudes olukord kuidagi ei paranenud.
Isiklikud asjad laotas igaüks väeossa saabudes enda ette asfaldile maha. Kindlasti korjati ära kõik ravimid ja suuremad külmrelvad. Ei mäleta, et meie satsis kellelgi alkoholi või muud kaasas oleks olnud. Järgnes pikk päev esimeses infotunnis ning individuaalvarustuse laos.
--------
Esimesel päeval tegeles meiega ajutine rühmavanem kes jättis karmi, aga usaldusväärse mulje. Päev lõppes suhteliselt rahulikult, ainult liiga pikkade juustega noormehed pidid endale sõbra leidma või ise hakkama saama ja juuksed nulli pügama. Mul oli see õnneks kodus tehtud.
--------
Õppekompanii X õpperühmas X oli eestlaste ja venelaste osakaal ca 15 vs. 25. Igal pool vohas Vene keel, osade võitlejate puhul ka Vene meel ning rahvuslikul pinnal olid suhted kaunis haprad. Eriti kuna paljud Vene emakeelega võitlejad ei osanud üldse Eesti keelt ja korraldustest arusaamine oli täiesti mitterahuldav. Erinevad probleemid kulmineerusid noorteaja paari esimese nädala jooksul.
Läbitud oli elementaarne varustuse pakkimise koolitus, elementaarne AK-4 kursus ilma laskmiseta, auastmete ja üleüldine KV tutvustus jne.
--------
Eriline probleem oli suvalisel ajahetkel voodil/naril pikutamisega, millega paistis eriliselt silma üks täiesti umbkeelne võitleja. Eriti suur oli probleem siis kui sel hetkel olid ka saapad jalas. Kõik ülejäänud said justkui aru, et nii ei saa teha. Tol ajal karistas kaader selliste rikkumiste eest kiirelt kiirelt, karmilt ja kollektiivselt. Tolleaegsed "populaarsed" karistused olid voodiralli, kapiralli ja kägarkõnd ümber kasarmu niikaua kuni keegi alla andis. Kes ei tea siis voodiralli on situatsioon kus iga võitleja tõmbab oma voodist kaks lina kaasa, jookseb koridori peale ja ootab uusi korraldusi, kapiralli korral tuleb kogu oma sõdurikapi sisu koridori peale tuua ja kägarkõnd on kägarkõnd
Vastavalt korraldusele tuleb aja peale kas voodi uuesti ära teha või kogu varustus vastavalt nõuetele kappi tagasi panna.
--------
Konkreetne umbkeelne võitleja oli kogu rühmale selle karistuse/distsiplineerimise kaasa toonud. Ja mul oli kaunis kõrini, sest tegemist oli laupäevase päevaga ja mul oli huvitava raamatu lugemine pooleli enne kui kogu see pardakk algas. Umbes 4. või 5. voodiralli ringi ajal kasarmutuppa sisenedes tõukasin umbkeelse võitleja kogu jõust ta voodi suunas ja panin paar kiiret laksu kirja tema lõualuu suunas. Sain kiired laksud ka vastu!
Siis tulid teised vahele.
--------
Esmaspäevane õppekompanii rivistus oli "meeleolukas". Kutsuti kompanii ette, ümber pöörd ja karistuse ettelugemine kompaniiülema poolt- "Reamees X, vali noomitus kaasvõitleja löömise eest. Kas saite aru?" "Just nii, härra leitnant". "Astuge rivvi". Ja siis kohe uuesti: "Reamees X, rivi ette, ümber pöörd". Mõtlesin, et mida v*ttu te must veel siin venelaste pesas tahate. KÜ loeb ette: "Avaldan kiitust, reamees X-le kaasvõitleja korrale kutsumise eest. Astuge rivvi".
Sama teo eest karistus ja kiitus justkui nullisid üksteist tolleaegses maailmas ja päevnikuna lugesin heldimusega neid ridasid kompanii kiituste-karistuste raamatus. Tol ajal oli selline päevikuformaadis dokument/kaust täiesti olemas. Kui õigesti mäletan siis meie kompanii oma läks tagasi aastasse 2001. Päevnikuna oli see kiiduväärt lugemisvara. Tundsin siirast kahetsust, et varasemate aastate omad ei ole saadaval
Aga see ei muutnud kuidagi rahvuslikku meelestatust.
Päevad algasid tol ajal 06:00 äratusega. Siis hommikuvõimlemine ja jooks jne. Kuskil detsembri alguseks kujunes veendunud venelastel välja tava omavahel üle magala karjudes õhtuti jutustada. Vähemuses eestlased hakkasid vastama täiest kõrist hümni laulmisega. Voodis, teki all, pimedas. See pälvis ühel hetkel ka öösiti vähese kohaloleva kaadri/väeosa korrapidaja tähelepanu.
Seda kõvemalt ja tahtliku ja teadliku tegevusena kõlas ka õhtustel väeosa rivistustel hümni laulmine eestlaste poolt.
Teise asjaoluna laulsid veendunud venelased hommikujooksul täiest kõrist "Я хочу идти домой". Ehk ka sealt tekkis konflikte ning neist ülekarjumisega oli tõsist tegemist.
Kogu see tsirkus kestiski reaalselt noorteaja lõpuni, aga konkreetseid kaklusi rohkem ei olnud kui eelpoolmainitu lühike episood.
--------
Muus osas oli kord karm, suitsetada sai harva ja enne igat suitsu tuli teha 25 pumpa. Igale poole mingi jalgsi. Tolleks ajaks olime saanud ka püsiva rühmavanema kes meiega tema teenistusaja/tööaja tundide vältel meiega igal pool kaasas oli ning rühmaülema, keda nägime väga harva.
Sõdurieksami läbis esimesel korral ca. 70%. Sõdurieksam koosnes laskmisest, kaeviku kaevamisest, kauguste määramisest silma järgi ja 36h kestnud lõpurännakust mille lõppedes nägid vist enamus juba viirastusi väeosa väravatest. Aga lõpuks need väravad ka paistma hakkasid.
--------
Veel veidi noorteajast:
Toimkonnad: järgemööda käidi kompanii päevnikuks, relvi ei olnud, vööl ainult Galili tääk. Igavusest sai lugeda kompanii kiituste ja karistuste raamatut, määrustikke, koridoride põrandaid pesta ja tahvlilt vaadata palju on võitlejaid kohal, palju linnaloal, palju puhkusel ja palju jooksus. Sööklatoimkonnas minu ajal enam ei käidud, küll aga oli suur roll ajateenijate tööjõus kui oli vaja talvel teid liivatada väeosas sees.
Külastuspäevad: mingil hetkel sai ka noorsõdureid vaatama tulla. Väeosa territooriumil asus palju varjatud paiku nii autopargis kui ka paari lagunenud hoone näol. Ehk siis seal "kus kaadri silmapiir lakkas, seal ka armastus hakkas"
Olid ilmselt popid kohad ja kõigile ka teada, aga keegi ei teinud asjast suuremat numbrit.
Postipakid: Tolleaegne Eesti Post oli suht kehvapoolne ja väesa kaadri vähemalt meie rühma osas ajas kettasse, et meile kodust pakke saadeti, sest neile pidi ilmselt keegi kaadrist kohalikku postkontorisse järgi minema. Mäletan, et suure veana ei võtnud kodust kaasa käekella. Küll oli hea noorteaja 4 või 5 nädalal kodust saada pakk mille ema oli kokku pannud. Seal oli paar pakki marmelaadi, kiri ja ilmselt ema tolleaegseid võimeid igati ületanud Casio käekell. Käekell käib/kestab tänini ja on minuga igalpool kaasas käinud militaarsetes tegevustes.
Postipakk toodi väeossa suletult. Avati ajateenija poolt RV või RÜ nähes kes kontrollis keelatud ainete olemasolu/puudumist.
Loo alguses kirjeldatud ca. 140 kg võitleja langes esimestel päevadel. Minule parima teadaoleva info põhjal saadeti tagasi koju ja täiendavas arstlikus komisjonis hinnati igati teenistuskõlbmatuks. Oli isegi tolle aja kontekstis veider kuidas ta üldse väeossa jõudis.
Eesti-Vene suhete vahekorrast lisaks: Õpperühmas X oli suhteliselt kogukas Vene poiss kes oli tollel hetkel vähemasti Tallinna tasemel poksija. Paradoksaalsel kombel ei toetanud ta ei Eesti ega Vene poiste laule, aktsioone, omavahelisi hõõrdumisi ega ka muud. Tagantjärgi vaadates olen mõelnud, et see võis küll päris raske roll olla. Ei ole kellegi jaoks oma...
. Selle kuti jaoks polnud teenistus ei füüsilise vormi ega enesedistsipliini poolest suurem väljakutse ka.
