Kust ma pihta hakkan.
Vahest kõige olulisemast. See on eestlaste uskumatu kohmetus ja omaenda riigi mittetajumine. Esimese käratuse peale hakkavad põlved värisema ja väriseva häälega hakatakse õigustusi otsima ("kogu maailm oli tol ajal autoritäärne, ega ta nüüd nii hirmus tiktaator ka ei olnud", jne). See oli Eesti ja eestlaste rahvusriik ja ta pidi oma olemasolu kaitsma.
Esimene Eesti ajal keelatud ajaleht oli "Kommunist". Juba 1918. aastal. Selle järel ka teisi. Muuhulgas ka "Maaliit", mida keegi märkimisväärseks ei pea, kuna keelajaks oli Tõnissoni siseminister Hellat. Iga riik peab end parastamise, resoneerimise, näägutamise ja avaliku mässuleõhutamise eest kaitsma.
1924. aastal ei olnud ka sõda ega mobilisatsiooni, järelikult... Aga midagi tuli ette võtta. Tuli leida olemasolevatest seadustest kõige paremini sobivam paragrahv ja ametinimetus. Kindlasti on võimalik Vene seadusest välja lugeda, et ka Vabadussõja ajal oli ülemjuhataja nimetamine Vene seaduste alusel õigusvastane. Nii et rahulikult omaette võis sõdida, aga ettevaatlikult, ilma juhtimiseta. Ühelgi riigil ei ole kohustust esimesel ettekäändel käsi rippu lasta ja ära surra.
18. jaanuaril 1921 ütles kommunist Johannes-August Allikso Riigikogu kõnetoolist:
Eesti on ametlikult demokraatline Vabariik, sellepärast tuleb vaatamise alla võtta, kas valimised sündisid vastavalt demokraatlistele põhimõtetele. Valimised sündisid sõjaseaduse all. Valitsus andis määruse, et valimise koosolekuid võib pidada ilma komandandi iseäralise loata. Kuid pärast... (Jääb äkki peatama. Vahelhüüded paremalt poolt: „Pange prillid pähe, siis seletate paremini!”) Valimiste ajal oli meil terroor... (Vahelhüüe: Terroor, terroor! See ei käi valimiste kohta.) Ähvardati, – igaüks, kes punastele hääletab, saab kannatada, saab välja saadetud jne. Niisugusel korral ei saa poliitilistest vabadustest valimistel juttu olla. Kõik rühmad võisid Tallinnas koosolekuid pidada ja selleks „Estoonia” kontsertsaali tarvitada, aga meie ei saanud seda mitte. Rõhutud töölised ei saanud oma häält kuidagi tõsta. Teil aga olid kõik kohad ja võimalused tarvitada, isegi kiriku kantslist tehti kihutustööd. Tallinna trükikojad trükivad kodanlisi ajakirju, meie häälekandjaid ei taha aga keegi trükkida. (Vahelhüüe: Teie teete tööd põrandaall!) Kas võib tööliste sõna- ja trükivabadusest juttu olla? Kui korraldatud valimise koosolekule minevate tööliste käest priiskavate kurnajate võimude läbi punased lipud ära kisti, tarvitati töölise vastu vägivalda, pekseti neid kantsikutega, tallati hobustega. Riigikogu Kommunistline Töölisterühm teeb sellepärast järgmise ettepaneku: „Riigikogu tunnistab, et Riigikogu valimised on sündinud sõjaseaduse ja kapitaali surve all, aga mitte vastavalt demokraatia põhimõttele ja otsustab seepärast valimisi tühjaks tunnistada.” (Üleüldine naer.) Nii palju demokraatiast ja demokraatlikest valimistest. Kindlasti on võimalik leida lademes teaduslikke iseloomustusi "kodanluse diktatuuri" kohta, aga mida see tõestab ja iseloomustab?
Kuna V Riigikogu polnud võimalik ilma uut kosseisu valimata laiali saata, jäi ta tähtajatult (kuni uue põhiseaduse jõustumiseni) ametisse. Ainuüksi 1936/37. aasta eelarvet koormas ta 164.202 krooniga.
https://dea.digar.ee/article/AKriigitea ... 36/03/27/3 Iseasi, palju selle raha eest tanke ja lennukeid oleks osta saanud. Vist mitte eriti palju.
Nagu ma juba mainisin, vapsid virutasid erakondlusele rusikahoobi näkku, mitte Päts. See näitas, kui nõrgad ja kunstlikud erakonnad on ja ei esinda õieti kedagi peale iseenda (erandiks on põllumeeste kogud, mis olid kohal kõigis maakondades ja valdades, mitte ainult Tallinnas). Riigivõim pidi asja vormistama ja 1939. aasta suveks oli likvideerimiskoisjonil enamus otsuseid tehtud. Kunstlikult ei saa erakondi leiutada. Ainult Vana Jaan käis ringi, erakondlaste surnud hinged sumadaniga kaasas, nagu ta oleks ikka veel nende omanik. Lõpuks ei osanud nendega muud teha, kui andis Habermannile.
Põhiseaduslik alus oli Riigi Teatajas ja Seaduste Kogus avaldatud põhiseaduses. Mille oli vastu võtnud Rahvuskogu. Mille kokkutuleku oli volitanud seadustest kõrgemalseisev Eesti rahva otsus. (1924-1931 ei toimunud Eestis ühtegi rahvahääletust, kuna Riigikogu juhatus kartis põhjendatult, et rahvas nad maha hääletab.)
"ülemkoja demokraatlikke valimisi ei tehtud". Kõik on Riiginõukogu kujundamise seaduses kirjas. Kuidas kõik olulisemad elukutsed peavad oma esinduse saama. Ka need, mille esindajad üheski valimisringkonnas enamust ei saaks, aga kelle professionaalsed teadmised riigile väga vajalikud on (arstid, jne). Ja kuna nende mandaat on kaudsem, on ka nende volitused väiksemad. Nagu seda kirjeldatakse juba Lieberi raamatus.
"Meediavabaduse" kohta on juba ülalpool Allikso sõnad üleval. Äkki hääleõiguslikud kodanikud maal lihtsalt ei tahtnud Tallinna erakondade omanikke ja nende sõltlasi enam tagasi. Juba 1920. aastail tulid vallavolinikud päris hästi omavahel toime, kuni erakondlased Tallinnast nad üksteise vastu üles ässitasid. Eesti riik oli nende jaoks reaalselt olemas, mitte mingi väljastpoolt kaelamääritud nuhtlus. Riigivolikogu oli oma valijate nägu.
Ja samamoodi Päts oligi oma valijate nägu. Ta oligi Eesti aja väikestele inimestele äärmiselt representatiivne. Mitte cand. jur. Jaan Tõnisson endale ise omistatud üleoleku ja aadellikkusega. Miks peab üldse arvama, et "töörahva", vallavolikogude ja põllumeeste konventide vahel oli mingi usaldamatus?
Arhiivide põletamine on muidugi huvitav mõte. Aga arhiividokumentide, raamatukogude, kinnistusraamatute jne jäägitu põletamine pole iseenesest võimalik ega päästa kedagi. Kui okupant peab vajalikuks vajaliku protsendi kinni võtta, süüdi mõista, mobiliseerida ja küüditada, võtab ta kasvõi tänaval suvalised ettejääjaid kinni.
Kõigile Riigivanema otsustele andis kaasallkirja asjaomane vastutav minister, esitas Vabariigi Valitsusele ja tegi ettepaneku need täitmisele võtta. Vapsid ei mõistnud nende üle kohut, kui neil võimalus oli. Isegi mitte Johan Mülleri üle, kes kaitseseisukorra otsusele kaasallkirja andis. Kes vapsipartei ainuisikuliselt kinni pani. Kes andis kaasallkirja kõigile olulisematele otsustele ja seadustele, kaasa arvatud põhiseadus. Hiljem valis EÜS ta auvilistlaseks, erinevalt Eenpalust, kes olevat välja heidetud, nagu Jaan Kross pajatada teab.
Eesti NSV ajaloolased mõistsid kodanliku Eesti ammu surma, targasti ja dialektiliselt. See on ületapmine. See on vivisektsioon. Aga milleks?
Diktaator on diktaator! Süütute inimeste represseerimine, neile kannatuste põhjustamine ja kõige sellega ka mitmete surmade põhjustamine - midagi leebet siin küll ei ole. Selle nn "leebuse" taga on pigem tema propaganda poolt maalitud hirmuaäratavate vaenlaste tegelik puudumine. Samuti üldine eestlase rahulikkus, võimukuulekus ja heausksus. Päts oli tänu oma valedele ja rahva ajupesule saavutanud totaalse ainuvõim riigis ja 1938 ei olnud enamikest amnesteeritavatest talle enam mingit vastast.