1937. aastal kuulutati välja konkurss uue lennuvälja teenistushoone
fassaadilahenduste leidmiseks. Hoone põhiplaani valmistas ette
teedeministeeriumi arhitekt Roman Koolmar. Hoone pidi ehitatama
Dvigatelilt ostetud maa-alale, see pidi olema kahekordne, 80 meetrit
pikk ja 20 meetrit lai, mahuga 10 kuni 12 000 kuupmeetrit ja hoonel
asus ka lennuvälja vaatlustorn. Projekteerida tuli hoone kolm fassaadi
– linna, lennuvälja ning Tartu maantee poolne. Tähtajaks 1938 jaanuaris
esitati 14 projekti, millest esimese auhinna sai arhitekt Arthur
Jürvetson. Peale konkursi lõppu asuti koostama lõplikku ehitusprojekti.
Ehitamisega kavatseti alustada juba 1938. a suvel, kuid tegelikult
alustati alles järgmise aasta novembris. Töö telliti riigi ehitusfirmalt
Ehitaja, maksumuseks hinnati 174 000 krooni. Lepingu järgi pidi
teenistushoone olema valmis 1. maiks 1940. Aprillis oli hoone katuse
all ning käisid sisetööd. Esialgu loodeti hoone avada suvel osaliseks
kasutuseks.
N Liidus avati lennuvälja vana peahoone alles 1954. aastal.
Seisis tühjalt. Sakslased panid selle 1944. a taganemisel põlema. Nii et olid ainult seinad püsti. Kui Aeroflot 1947 lennuvälja enda kätte sai, siis kohe ei hakatud ka reisijatehoonet ehitama, alles kusagil viiekümnendate algusest alustati.
toomas tyrk kirjutas: ↑31 Juul, 2024 19:29Lätist saadud lennukite kohta. "Meie Sonderstaffeli ülesanded aina kasvasid. Nii lisandusid kullerlennud, päästelennud ning regulaarne jääolude vaatlus. Viimaseks otstarbeks statsioneerisime aprillikuus ühe lennuki Liibavi, sest jääolude vaatlust teostasime Saksa-Leedu piirist alates kuni Seiskari-Lavansaareni. /jälle snip-snip ja snip/. Liibavis leidsime üles endise Läti lennuväe kahemootorilise De Havilland Dragon'i, mille seadsime korda ja mida siis kasutasime mitmesuguseks otstarbeks. Samuti leidsin Riiast rida tuliuusi belgia SV-5 tüüpi ühe mootoriga kaheistmelisi sõjaväe luurelennukeid, ehitatud litsentsi alusel VEF-i tehases, ning mõned kerged ühemootorilised. Kõik need masinad toimetasime Tallinna."
Läti lennukitega on selline segadus, et Luftwaffe väljaõppeinspektsioon oli jõudnud juba hiljemalt septembris 1941.a. käpa peale panna mingitele 16 spordi- ja õppelennukile (vt. manus). 6 olevat septembris, 2 novembris, 4 jaanuaris 1942.a. üle antud, märtsis enam lennukitest töölepingute kontekstis juttu ei olnud - ehk sai lõpuks töö tehtud?
Kas Buschmann leidis veel mingid muud lennukid või sai endale osa nendest 16?
toomas tyrk kirjutas: ↑19 Aug, 2016 18:10
Kuna mul just Arro "Eesti lendurid lahingute tules" teist päeva arvutis lahti, siis kaks lõiku sealt raamatust siia kõrvale.
Hendrik Arro kirjutas: Esimesed tuleristsed said eesti lenduritest PTO-4-ga luurelennul olles W. Laanekõrb ja H. Kabe, kes Kurgolovo poolsaarest põhja pool olles kohtusid kolme I-15 tüüpi (arvatavasti I-152) vene hävitajaga, mis neid ka ründasid. Tänu PTO-4 heale manööverdamisvõimele õnnestus meestel hävitajate käest madallennul siiski pääseda, ehkki lennuki kandepindades loeti H. Kabe mäletamist mööda pärast 13 kuuliauku ja W. Laanekõrb sai paremast õlast kergelt haavata.
Nagu näha - Arrol kuupäevad puudusid. Aga ehk siis venelaste claim oli esimese rünnaku peale ning sakslaste raport teise kohta...
Laanekõrb sai haavata lennul 1942.a. 19. märtsi õhtul.