Integratsioon ja Eesti venekeelsed

[Sho]

Siin üks erilise lôustaga vanka väidab, et on eestlane..

https://www.youtube.com/watch?v=RAVrRt8RvDM

..ja ise tahab Puutini tuleku korral eestlasi seina äärde panna.
Järjekordne Popiku leid.

[Kriku]

Probleem on seegi, et vene kodukeelega õpilased võtavad B-võõrkeeleks vene keele. Nad on neis tundides vähe motiveeritud, sest teavad kõike juba niigi.

Riigikoolide võimalused on suuremad kui meil. Seal on võimalik õpetada eesti keelt eri tasemerühmades. Eestlane õpib seda ühtmoodi ja muukeelne teise metoodika järgi.

https://lounapostimees.postimees.ee/831 ... egiga-labi

Kummagi probleemi peale pole seni keegi mõelnud...?

[kaur3]

Ei osanud kuskile panna. Loksalt pärit üks rikkamaid eestimaalaseid, kes lahkus 2000. aastatel Moskvasse tööle, kui transiidiäri siin Kremli käsul väljasuretati Pronksiööde ajal, on väidetavalt suhtes Kremli käsul samal ajal Moskvas Eesti saatkonda piiranud našistide pressiesindajaga. Maailm on ikka pisike küll

"Agentuur" on paljastanud Venemaa valitsuses veel ühe salajase paari. Need on Moskva abilinnapea Liksutov ja propagandist Potuptšik.

Eelmisel nädalal teatas "Proekt" 11 salajasest paarist Venemaa valitsuses. Piirivalve leke aitas meil kinnitada kuulujutte veel ühe paari suhtest. Teated Moskva abilinnapea Maksim Liksutovi ja Kremli peatöövõtja Kristina Potuptšiki vahelisest afäärist hakkasid Telegramis ilmuma 2020. aasta lõpus, kuid tänaseni polnud selle kohta usaldusväärseid tõendeid.

Üksikasjad: Piirivalve andmetel hakkas Liksutov Potuptšikiga välismaale lendama 2020. aasta septembris. Enne seda reisis ta koos oma naise Tatjana Liksutovaga, kellest ta on ametlikult lahutatud. Aleksei Navalnõi kirjutas 2014. aastal, et lahutus oli fiktiivne – välisvara omamise keelust möödahiilimiseks, mille ametnik oma naisele üle kandis. Vaatamata lahutusele sünnitas Tatjana Liksutova 2015. aastal oma kolmanda lapse ning lekkinud dokumentide kohaselt jätkusid tema üksireisid endise abikaasaga kuni 2018. aasta alguseni.

Piiriteenistuse andmetel hakkas Liksutov alates 2020. aasta septembrist Potupchikuga välismaale lendama. 2023. aasta juuniks (hilisemad andmed puuduvad) oli paar koos teinud vähemalt 14 reisi. Selle aja jooksul külastasid nad kaheksat riiki: Kreekat, Hiinat, Türgit, AÜE-d, Omaani, Katari, Usbekistani ja Aserbaidžaani. Reisid kestsid mõnest päevast kuni nädalani.

Reisimiseks kasutas paar renditud ärilennukeid. Ühe neist, Bombardier Global 5000, rentimine maksab 1,5-tunnise lennu eest alates 2,7 miljonist rublast.

Liksutov ja Potupchik tegid oma esimesed kolm reisi 2020. aasta sügisel üksi, Istanbuli ja kaks korda Dubaisse. Järgnevatel välisreisidel liitus nendega veel neli inimest.

Avraam Krikheli on ärimees. Ta hakkas Liksutoviga reisima 2019. aastal. Vedomosti andmetel asutas Krikheli metroo WiFi-operaatori MaximaTelecomi ja omas seda vähemalt 2023. aasta suveni. SPARK-Interfaxi andmetel sai ettevõte ainuüksi aastatel 2020–2024 Moskva valitsuselt 14 miljardi rubla väärtuses lepinguid.

Liya Diyanova on ettevõtja ja uksehoidja kingitustepoe Liya omanik. Moskva seltskondlikest sündmustest rääkides on ta oma Telegrami kanalil korduvalt Potupchikut maininud, nimetades teda "kalliks". 2019. aasta mais postitas Diyanova Instagrami foto endast võidupüha paraadil Punasel väljakul. See foto tekitas Andrei Malakhovis nördimust, kes kirjutas X-is postituse, milles küsis, kuidas Diyanoval õnnestus 9. mail Punasele väljakule jõuda.

Semjon Jakubov on Rosteci tööpinkide tootmise tegevdirektor olnud alates 2023. aasta lõpust. Enne seda juhtis ta riigikorporatsiooni tütarettevõtet RT-Capitali. Ta hakkas lendama koos Liksutovi, Potuptšiku ja Krikheliga 2021. aasta juunis. Kolm kuud varem tagandati Jakubov RBC andmetel Moskva oblasti prokuröri asetäitja ametikohalt "negatiivsetel põhjustel". Ta oli osakonnas töötanud peaaegu 25 aastat.

Veronika M. on ainus lendudel osalenutest, kes ei ole avaliku elu tegelane. Ta on kolmest noorim, sündinud 1996. aastal. Ta lendas Liksutovi ja Potuptšikuga ainult Jakubovi saatel. Agentuur leidis Veronika foto intiimteenuste veebisaidilt.

Mille poolest on Kristina Potuptšik tuntud? Ta on Kremli-meelse liikumise Naši ja Rosmolodeži endine pressisekretär. 2013. aastal asutas ta sihtasutuse, mis keskendus presidendi administratsiooni sotsiaalmeedia tööle. Nagu Proekt teatas, sai Potuptšikist Telegramis üks Kremli peamisi töövõtjaid.

2024. aasta mais esitles Potuptšik kommunikatsiooniagentuuri K2, mille klientide hulka kuulus Moskva linnavalitsusele kuuluv Moskvitši tehas.

Blogija Božena Rõnska kirjutas Liksutovi ja Potuptšiki romantilisest suhtest 2020. aasta detsembris, postitades foto neist koos restoranis. 2025. aasta septembris teatas Tšeka-OGPU, et paar on lahku läinud.

"Isad ja vanaisad." "Proekt" kajastas Venemaal toimuva nepotismi ulatuslikus uuringus veel 11 salajast paari Venemaa võimu all.

https://t.me/proektproekt/1036

[Kriku]

Olukord Narva üldhariduskoolis:

Tõetund saabus 8. septembril, kui Tristan pidi minema esimest korda klassi ette. Seda 8. klassis.

Tristan ei tee saladust, et kartis. Ta oli maalinud endale terve suve õudseid stsenaariume: ta peab hakkama saama karjuvate ja kontrollimatute varateismelistega, kes jooksevad mööda klassi ringi ega allu korraldustele. Aga teda ootasid ees vaiksed, tõsised lapsed, kes oskasid eesti keeles öelda vaid oma nime, vanuse ja lemmikbändi. Sedagi vaevu. Mõni ütles ka „õpetaja“ ja „palun välja!“.

„Eesti keelt nad ei osanud!“ avastas Tristan, ja sellega polnud ta arvestanud. Teda oli vaid hoiatatud, et võib-olla ei saa lapsed mõnest eestikeelsest sõnast aru. „Aga positiivne oli see, et nad tõusid kenasti püsti ja ütlesid tere, tegid õpikud lahti, kui palusin, ja kõik tegid ilusti kaasa.“ Tristani jaoks tähendas see, et ta pidi kõik oma ainetunnid ümber tegema, sest LAK-õppes (lõimitud aine- ja keeleõpe – EE) ei saa ainet õpetada tavapäraselt.

Narva laste olematu eesti keel ja vajaliku õppematerjali puudumine oli värskele õpetajale esimene tõsisem tagasilöök. „Ma lihtsalt ei osanud õpetada!“ Õpikud ja raamatud, mis ta oli välja otsinud ja oma raha eest ostnud, ei sobinud lastele. Töövihikuid ei olnud. E-koolikott, mis peaks õpetajat abistama, oli nagu sassis sahtel ja sealt Tristan abi ei saanud. See oli ootamatu ka sel põhjusel, sest kooli kodulehel on kaheksandale klassile soovituslikud raamatud näiteks Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil“, Anton Hansen Tammsaare „Kõrboja peremees“, August Gailit „Toomas Nipernaadi“, August Kitzberg „Libahunt“, „Kauka jumal“ jne. [...]

Ta sai aru, et paljudel lastel on eesti keelega keeruline seis, lisaks on nad täpselt sellises vanuses, kus kool ja õppimine pole elus kõige huvitavamad. Mees küsis endalt: millist tundi tahaks 14aastane Tristan ise? Vastus oli lihtsamast lihtsam: muusikatunnis võiks kuulata muusikat!

Kuna riiklik õppekava on laialdaselt tõlgendatav, sai Tristan teha mugandusi, arvestades õpilaste keeletaset. Nii nad kuulasidki Terminaatorit, Hendrik Sal-Sallerit, Jaan Tättet, Genialiste, nublut. „Keelt ei saa õppida, kui sa seda ei kuule,“ ütleb ta. „Ja 30 aastat on see probleem olnud lihtsalt vaiba alla lükatud.“

Tristan printis kõik laulusõnad välja, kuid siis leidis, et lünktekstid on paremad – las puuduva osa täidavad lapsed ise. Lapsed kuulasid laule ja püüdsid tabada sõnu, mida nad mitte kuskil ei kuule – ei kodus, tänaval ega meelelahutuses. „Maailm on seal teine. Kultuuriruum on teine. Oma vahetus ümbruses neil lihtsalt pole eesti keelt emakeelena kõnelevaid kaaslasi. Neil pole otseselt vaja eesti keelt kasutada,“ mõistis Tristan kiiresti, kui sügavale on riigiametnikud lasknud Ida-Virumaa keelekriisi. „Kui vene laps kuulab läbi kogu Terminaatori repertuaari, siis ta saab eesti kultuurist osa. Ta tunneb nende laulud hiljem ära. See loob silla,“ selgitab Tristan oma õppemeetodi sisu. Ta pani lapsed nii muusikapäeval kui õpetajate päeval karaoket laulma.

Ühel päeval hakati tunnis lugema Mart Juure jutustust ning ükski õpilane ei teadnud, mida tähendavad sõnad „vudima“ või „siiberdama“. Kuna Tristan ei osanud neid sõnu vene keeles selgitada, siis mängiti klassis justkui sõnamängu Aliast – sõna tähendus tuli leiutada nalja ja proovimisega. Tristan tõdes rahulolevalt – ka nii saab keelt õppida. Talle kui semiootikule sai ruttu selgeks, et õpetades peab ta laskuma lapse tasemele. Ja ta mõistis sedagi, et Narva laste maailm on hoopis teistsugune kui see, milles ta ise üles kasvas.

Kui ta võttis gümnaasiumis ette Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp“, tuli üsna kohe ilmsiks: lüngad pole ainult keeles, vaid ka teadmistes. Lapsed ei teadnud, mis on mõis või ait. Kes on kratt, kubjas või vanapagan? Tristan sai aru, et vene lastele on see võõras maailm ja enne, kui õpetada kirjandust, peab ta sinna kõigepealt laiema tee ehitama.

Sügis mööduski Tristanil peamiselt töölaua taga, tööpäevad venisid 14–16 tunni pikkuseks. 6 tundi oli ta klassi ees – neljal päeval nädalas kokku 24 tundi –, kuid õhtuti koostas õppematerjale. Kõik nullist. Mõtles välja töölehti, ülesandeid ja harjutusi. „Kui sa oled klassi ees ja mõtted saavad otsa, ei saa sa öelda, et töövihik puudub!“ naerab Tristan. „Kõik tuli käigupealt välja mõelda – arvestades eelkõige laste taset ja huvi.“ Nii ei hinda ta hetkel laste kirjalikes töödes õigekirja, vaid ainult sisu – lapsed pole ju varem eesti keeles kirjutanud. Ta laseb kirjutada ainult tunnis, et vältida tehisaru kasutamist.

Kõige raskemas olukorras on aga lapsed ise. „Ma näen, kui raske neil on – neil pidi eesti keel ju eilseks selge olema. Aga keeleõppimine peab käima järk-järgult, lasteaias või esimesest klassist. Kuna seda teemat on meil aastakümneid riiklikult ignoreeritud, siis need lapsed kannatavad täna,“ on Tristan veendunud. Kuna seda teemat on meil riiklikult aastakümneid ignoreeritud, siis kõige rohkem kannatavad täna lapsed.

Kaks ja pool kuud pärast Narva tulekut ütleb ta: laste keeletaseme areng on aeglane, ootamatult aeglane, aga vähemalt pole toimunud arengus tagasiminekut. „Kogu õppimine on nende jaoks topelt keeruline, sest nad õpivad ju ka intensiivsemalt keelt. Seetõttu on tempo aeglasem ja tihti tuleb ette, et ma ei saa liikuda planeeritud tempos. Pean jooksvalt asju ümber kohandama.“

Tristan usub, et tulemusi saab näha alles viie aasta pärast, võib-olla veelgi hiljem. „Need, kes täna on kaheksandas, jõuavad ehk gümnaasiumi lõpuks päriselt järele. See on suur töö. Ja ma rõhutan – mitte nende laste süül. Lapsed on viisakad, ei lärma, ei kakle.“ Justkui oleksid nad juba ammu oodanud kedagi, kes võtaks neid tõsiselt ja päriselt näeks.

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/1204 ... ttu-oppida

[parkija]

Vikerraadios hea saade : Keeleminutid" , kordus kell 22:05
link : https://vikerraadio.err.ee/1609853632/k ... udatustest

[Kriku]

Kristiina Kallas:

Kui ma nüüd tõlgendan Tallinna võimuleppe teksti õigesti, siis on seadusevastane eristada eesti õppekeelega koole ja eestikeelsele õppele ülemineku koole ja suunata lapsi eri koolidesse lähtuvalt nende keeleoskusest. Põhiseadus ütleb, et igal lapsel on õigus eestikeelsele haridusele. Põhiseadus ütleb ka seda, et lapsevanemad on vabad lapsele hariduse valimisel. Kui lapsevanem soovib, et laps õpiks eestikeelses koolis, mis on tema piirkonnakool, siis on see tema õigus ka siis, kui laps ei oska kooli minnes eesti keelt.

Lapsi nende keeleoskuse ja koduse keele järgi eri koolidesse paigutamine on see, mis on meid toonud siia, kus me täna oleme ja kus me tegelikult olla ei soovi. Keeleline segregatsioon alus- ja põhihariduses on algpõhjuseks suurele osale Eesti lõimumisprobleemidest, majandusprobleemidest ja ka julgeolekuprobleemidest.

https://www.delfi.ee/artikkel/120420845 ... se-maarata

Toetan. See on katse venekeelset koolisüsteemi säilitada.

[Platsor]

Venekeelse koolisüsteemi säilitamine on paha, aga veel nigelam on see, kui mitte eesti emakeelega lastele riigikeele õpetamise käigus kannatab eesti emakeelega laste haridus. Ükski võõrkeelne laps eestikeelses klassis on murekoht, kaks on juba täitsa paha ja kolm on katastroof. Probleemid algavad tegelikult juba lasteaiast. Isiklikul kogemusel põhinev isiklik arvamus.

Kaitseväe järgmise aasta ajateenistusse võtmisest paralleeli tõmmates - esimesest septembrist jätkavad tavaprogrammi järgi koolis käimist need, kel keeleoskus piisav. Ülejäänud võtavad vaheaasta ja õpivad eesti keelt. Viis päeva nädalas, kaheksa akdeemilist tundi päevas.

[Manurhin]

Ülejäänud võtavad vaheaasta ja õpivad eesti keelt. Viis päeva nädalas, kaheksa akdeemilist tundi päevas.

Kui nad nii teeks, siis oleks paari kuuga keel enam-vähem selge, aasta pärast teeks keeleeksami juba kui mitte C1, siis B2 tasemele kindlasti. Ma kardan, et selle vaheaasta ajal pigem käiakse nt. hoopis Krimmis või mujal mõnes sõjalis-sportlikus laagris või siis lihtsalt lebotatakse ja hängitakse niisama ja aasta hiljem on ainsaks "saavutuseks" hoopis õpiharjumuse ja -huvi kadumine.

[Platsor]

Mitte, et ma seda kõike võimalikuks peaksin, aga koolikohustuse (loe: osaleda viiel päeval nädalas õppetöös riigikeele omandamiseks) rikkumise eest on vist mingid sanktsioonid ka ette nähtud..

[Kriku]

Probleemid algavad tegelikult juba lasteaiast.

Jah, muidugi. 1. klassi astumise ajaks peaks laps kas valdama piisavalt eesti keelt või võtma vaheaasta. Poliitikud pole aga karvavõrragi selle probleemiga tegelenud. Selliseid lapsi on tõenäoliselt tuhandetes (üle Eesti on 6-aastaseid üle 16 000) ja nende vaheaasta jaoks oleks vaja kolmekohaline arv õpetajaid.

[PaganHorde]

Probleemid algavad tegelikult juba lasteaiast.

Jah, muidugi. 1. klassi astumise ajaks peaks laps kas valdama piisavalt eesti keelt või võtma vaheaasta. Poliitikud pole aga karvavõrragi selle probleemiga tegelenud. Selliseid lapsi on tõenäoliselt tuhandetes (üle Eesti on 6-aastaseid üle 16 000) ja nende vaheaasta jaoks oleks vaja kolmekohaline arv õpetajaid.

Ei tea jah kuidas küll Ukraina põgenikud (Tartus tunnen kaudselt mitmeid) on suutnud mingi 6 kuuga eesti keele ära õppida. Aga vot venelane ei saa kuidagi õpitud, peab teist käekõrval talutama. See poputamine tuleb ära lõpetada. Soomes venelased õpivad enamvähem kohe soome keele ära sest muidu ei saa kuhugi töölegi.. meil peamiselt ettevõtjad soodustavad ka seda et vanjad ei viitsigi õppida eesti keelt. Kõik algab rohujuure tasandil, me ei pea kurtma koguaeg poliitikute suunas, palju saab ka ise ära teha.

[Kriku]

Kõik algab rohujuure tasandil, me ei pea kurtma koguaeg poliitikute suunas, palju saab ka ise ära teha.

Mis mõttes? Et hakkame vabatahtlikena vene lastele eesti keelt õpetama või?

Selleks, et algkoolis ei tekiks probleeme, peab tagama, et esimesse klassi astujad valdaksid piisavalt eesti keelt. Lastele, kellele seda kodus ei õpetata, peab seda õpetama riik või KOV. Selleks on vaja õpetajaid ja seda peavad toetama seadused (vaheaasta oleks praegu sügavalt ebaseaduslik, kuna PGS järgi peavad kõik 7-aastased minema üldhariduskooli 1. klassi). Kuidas täpselt me ise saame neid probleeme lahendada?

[PaganHorde]

Ma rääkisin Eesti ettevõtjatest kes soosivad vene keelt. Võta tööpakkumised lahti ja sa näed kui lihtne on Eestis tööd leida ilma eesti keelt oskamata.
Teiseks on eestlastel siiani mingi kummaline alandlik komme minna venelasega vesteldes üle vene keelele. Kuidas nad õpivad kui reaalelus ka vaja pole?
Kolmandaks, poodides jms ärides saab hakkama vene keeles. Kas meil on vene keel ametlik keel? Viimasel ajal küll on tulnud juurde ettevõtjaid kes seda enam ei tolereeri (seda saadab alati kõva kajakate kisa keskerakonnast muidugi).

Laste teema on see koht kus riik saab panustada.

[MeelisV]

.....Probleemid algavad tegelikult juba lasteaiast. Isiklikul kogemusel põhinev isiklik arvamus.
....

Mis mõttes ?
Kui vene emakeelega laps läheb Eesti keeltesse lasteaeda siis ta õpib seal küll AGA kui kodus.seda ei toetata ja sõpradega seda ei praktiseerita siis see õpe on null.
Isiklikult näinud kuidas seda õpet nullitakse nii lasteaias kui ka peale seda koolis. Kui kodus on ainult vene keel ja vanemad ei oska Eesti keelt siis praktika puuduse tõttu ei tulegi midagi.

[PaganHorde]

Kristiina Kallas:

Kui ma nüüd tõlgendan Tallinna võimuleppe teksti õigesti, siis on seadusevastane eristada eesti õppekeelega koole ja eestikeelsele õppele ülemineku koole ja suunata lapsi eri koolidesse lähtuvalt nende keeleoskusest. Põhiseadus ütleb, et igal lapsel on õigus eestikeelsele haridusele. Põhiseadus ütleb ka seda, et lapsevanemad on vabad lapsele hariduse valimisel. Kui lapsevanem soovib, et laps õpiks eestikeelses koolis, mis on tema piirkonnakool, siis on see tema õigus ka siis, kui laps ei oska kooli minnes eesti keelt.

Lapsi nende keeleoskuse ja koduse keele järgi eri koolidesse paigutamine on see, mis on meid toonud siia, kus me täna oleme ja kus me tegelikult olla ei soovi. Keeleline segregatsioon alus- ja põhihariduses on algpõhjuseks suurele osale Eesti lõimumisprobleemidest, majandusprobleemidest ja ka julgeolekuprobleemidest.

https://www.delfi.ee/artikkel/120420845 ... se-maarata

Toetan. See on katse venekeelset koolisüsteemi säilitada.

https://www.delfi.ee/artikkel/120421297 ... llase-eest

See noor tädi arvab midagi muud... kummaline pööre Isamaalt muidugi.