Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Soobel]

Vot saia- ja leivamajandus oli nõukaajal parem küll. Siiamaani meeles varahommikused lasteaeda minekud, kui kodu juures poe ees seisis Tartu tehase leivaauto, onud tassisid kaste ja värske leiva aroom levis kaugele. Lõuna paiku, kui hiljem koolist tulin, toodi poodidesse järgmine sats. Ja sai koduteel tihti (tänapäevase hamburgeri asemel) mõnest poest veerandik tulist ja lõhkiküpsenud servaga Viru peenleiba ostetud. Sellist värsket lõhnavat leiba-saia saab tänapäeval vaid kalli raha eest kaubanduskeskuste kondiitrinurgast, tavapoodides näed vaid kilesse viilutatud nätskust.
Mäletan veel viimaseid värske saia ostmisi kunagisest Pirita poest Eesti Vabariigi aegu. Sattusin müüjaga teravamasse sõnelusse, kui see mu värsket saia kilekotti poolvägisi pakkis. Ei saa, ei saa, tema on kohustatud! Leti taga ksikusin kile saia ümbert kohe ära ja viskasin samasse prügiurni, kuhu tsekid sadasid.
Vend rääkis hiljuti, kuidas nemad vahvlijäätist tegid. Osteti pool saia ja kaks plombiiri (mida samuti tänapäeval ei kohta!) Saia krõbeda kooruka seest kisti sai välja ja visati tuvidele, õnarusse löödi need kaks plombiiri ja keerati pulgad välja. Räme mõnus suutäis olevat olnud!

Ja karastusjookide koha pealt oleme ka mingi teine idaeuroopa. Ma joon suht tihti Pepsit, no on selline mõnus karamellilimonaad, ei kleebi keelt hammaste külge nagu Coca. Käisin sõbral Soomes külas ja ostsin seal ka klaaspudelis Pepsit. Lapsepõlv 1980 tuli meelde! Meie kaubandusvõrgust ostes sellist Pepsit ei leia. Nõukaajal leidis.
Sellest muidugi ei maksa rääkidagi, et kui tahad Arieli, mis päriselt ka pesu puhtaks peseb, tuleb osta Stockmannist seda Soome turu jaoks mõeldut...

[Kapten Trumm]

Ka mina olen nõukogude poes näinud lademes vorste ja pekki.
Aga vaat liha ei ole näinud.

Ma ei saa aru, mis peki materdamine see kogu aeg käib?
Söödi seda pekki jah omal ajal kõvasti, aga polnud taolisi probleeme nagu praegu, ringi teismelised naljalt ei veerenud. Täna on see suur valik ja veel suuremad probleemid.
Meil kodus tehti ka tihti sellist pekiguljashi (polnud seda pekita karbonaadi tollal), kui kooli, kodu ja trenni vahet sai päevas 6-7 km jala maha litsutud+3 tunnised treeningud, keedukartulist polekski neid tuhandeid kaloreid kätte eales saanud.

aga inimesed olid tunduvalt vähem neurootilised, oli ikka määratult suurem kindlustunne homse päeva suhtes

Siin päris meditsiiniline seos, hillart.
Stress ja närviline elu = kortisooli tase laes = organism valmistub "rasketeks aegadeks".
Organism töötabki pidevalt selles reziimis. Nagu natuke jooksvat kulu ületad toidumisega - kohe tagavaraks.

Mis seda kindlusetunnet puudutab - ei arvagi, et peaks olema sotsiaalrahad nagu Soomes, aga see palju jahutud sündivuse teema, kus ainus tänane toimiv sotsiaalpaketi osa on 1,5 aastat kestev vanemahüvitis. Üldjuhul lasteaeda sõime kas kohta pole või ei kannata (nt tervise tõttu) panna. Kui üks vanem istub kodus seepärast, siis saad suurepärast lastetoetust 19 (!!!) eurot kuus lapse kohta. Kes ei tea, siis selle raha eest saab täpselt ühe paki mähkmeid. Lasteaiakoht Tallinnas täitsa "riiklikus" lasteaias (mitte era-) läheb iga kuu ainuüksi 60-70 eurot kuus. Praegu levinud kombest titemammasid mitte tööle võtta ei räägigi. Seepärast ei maksa ka imestada, et sündivus on meil II Maailmasõja tasemel ja jääb ENSV hiilgeajale ligi 2 korda alla.

[mutionu]

Tuleb vahet teha sundmenüül ja vabatahtlikul menüül. Kui inimene jätkab harjumuspärast rämpsu tarbimist (mis nüüd on üle kolinud kirevasse pakendisse), siis on see tema probleem.
Erinevalt nõukogude ajast on meil juba võimalik valida, mida sisse ajame.

Ootoot, kes- või misasi sulle NL -i ajal menüü ette kirjutas? Aastatel 1984 kuni NL -i lõpuni ei mäleta ma küll mingit söögisundi. Eelpool loetletud poodides oli vajalik toitainete valik olemas.

Aga ülesöömisest tingitud "näljapaistetust" mäletad?
Aga jah, et kui ikka poest kõva saia saada oli, siis toidupuudust polnud? Ka niimoodi võib arutleda..
Neegritel on veelgi hullem.

Mängid lolli?

Mida saab kirjutada liha pekisisalduse kohta?
Liha on liha ja pekk on pekk. Kuigi mõned millegipärast armastavad ka läbikasvanud liha..

Vorst ja muu säärane ei ole liha. Tegemist on lihasisaldusega tootega.

Sellega seoses kaldun ma arvama, et ka Lemeti jutud sellest, et ta on poes liha näinud, viitavad valestimõistmisele.
Ka mina olen nõukogude poes näinud lademes vorste ja pekki.
Aga vaat liha ei ole näinud.
Üldse nägin ma nõukaajal liha väljaspool kodu ja erapidusid ainult kaks korda, siis kui juhuslikult restorani sattusin.
No ja loomulikult ka kinnistes kaubandusasutustes. Aga jutt saab käia ikka ainult avalikust ja üldligipääsetavast kaubandusvõrgust.

Meil on vist erinev NL -i aeg olnud. Kordan veel kord, olen isiklikult eelpool nimetatud kaubandusasutustest liha ja vorsti ostnud ning seda korduvalt ja ligimest tapmata. Aastad olid ca 1984 ja edasi. Liha oli selline poolteist kuni kaks sõrme pekki ja ca neli kuni viis sõrme taid, kenade templitega.

[Lemet]

Isand Trummi täheldatud "päästerõngastest"- keegi kõrgeltharitud toitumisteadlastest(kas mitte herr Zilmer Tartust ??? ) täheldas kunagi, et tegu polevat mitte ainuüksi degradeerumise, vaid samuti ka organismi vastuhakuga moele- nabapluusidele ja keskkohta paljastavatele jopekestele. Sest eriti naisterahvaste siseorganid pidada tema sõnul vajama külma eest kaitset, mida seesama päästerõngas ka pakkuvat.

Sellega seoses kaldun ma arvama, et ka Lemeti jutud sellest, et ta on poes liha näinud, viitavad valestimõistmisele.
Ka mina olen nõukogude poes näinud lademes vorste ja pekki.

Olge nüüd ikkam lugupeetav, pekist karbonaadi ikka ei tee. Mis mul kodus nädalas korra vähemalt laual oli ja kasvamiseas jõmpsika kõhtu päris kenast täitis. Ning täitsa poest ostetud lihast. Täpsemalt siis Pardi tänava poest ostet. Oli selline väike keldripoeke kahes osas, vasak pool leiva-saia ja parem pool liha-piima müügiga tegelev.

[setu]

Soobel: Vot saia- ja leivamajandus oli nõukaajal parem küll./.../Ja karastusjookide koha pealt oleme ka mingi teine idaeuroopa. Ma joon suht tihti Pepsit, no on selline mõnus karamellilimonaad, ei kleebi keelt hammaste külge nagu Coca. Käisin sõbral Soomes külas ja ostsin seal ka klaaspudelis Pepsit. Lapsepõlv 1980 tuli meelde! Meie kaubandusvõrgust ostes sellist Pepsit ei leia. Nõukaajal leidis. Sellest muidugi ei maksa rääkidagi, et kui tahad Arieli, mis päriselt ka pesu puhtaks peseb, tuleb osta Stockmannist seda Soome turu jaoks mõeldut...

Probleem pole mitte ainult limonaadiga ega pesupulbriga. Võtame näiteks sellise lihtsa asja nagu PIIM ja piimatooted. See pask, mida Eestis müüakse... ja samas, lähed 80 km Tallinnast eemal poodi (Põhja pool) ja piim, millel on hea maitse. Piim, mis seisab normaalselt ja ka hapuks minnes on hea maitse, mitte mingi Eesti kaubandusvõrgu liimjas kirbe läga. Teiste piimatoodetega on sama jama. eriti koor, jne.

Ka leibadega on Eestis jama. Rootsis ostetav leib on hea. Maitse on hea, ei pudise. Mitte ühtegi puru ka ei teki. Seisab normaalselt - ei muutu imelikuks Kehtiv kuni kuupäeval jne.

Rääkimata muust mööblist, riidekaubast, jalgratastest, taimedest, puuvilja valikust, tarbekaupadest, lemmikloomade toidulisandid, vms, mis siin Eestis on kõik timmitud Ida turule.

[Lemet]

Setul õigus- jäi nõukogude ajal piim pikemalt kappi seisma, lasid seista, loksutasid ja oli igati joogikõlvulik hapupiim olemas. Tänapäevase piimapaki sisuga ei soovita seda enam oma kogemise põhjal proovida...

[Sho]

oli ikka määratult suurem kindlustunne homse päeva suhtes

Seda küll. Oli täiesti kindel, et ka homme pole poes liha ning mitte midagi ei lähe paremaks. Lootustki pole.
Nüüd on kindlustunnet üldiselt vähem. Muidugi on kindel, et ka homme on poes liha ja ei pea muretsema.. aga see lihavalik võib ju ootamatult suureneda ja paremaks muutuda. Ning siis siis peab ju jälle valima järjest rohkemate hulgast.

Vot saia- ja leivamajandus oli nõukaajal parem küll

Oled sa peale nõukaaega saialeti juurde sattunud?
Siis oli üks sai ja üks leib. Nüüd on saalisuurune valik, silmad võtab kirjuks.

Söödi seda pekki jah omal ajal kõvasti

Ei söönud siis ega söö ka praegu.
Vahest seepärast ongi nii näljased mälestused..

Liha oli selline poolteist kuni kaks sõrme pekki ja ca neli kuni viis sõrme taid, kenade templitega.

Mis liha see ka on? Kuigi pilt on paremuse poole. Mina olen näinud enamasti vahekorras kolm-neli osa pekki ja üks-kaks osa liha. Kui just palja pekiga tegemist polnud.
Tolle aja kohta unelm, aga kus sa tänapäeval enam sellist praakliha kohtad? Nüüd müüakse ikka puhast liha, keegi enam pekipraaki ei ostaks, sest milleks raha raisata.

Ootoot, kes- või misasi sulle NL -i ajal menüü ette kirjutas?

Kuidas kes? Eks ikka poest saadaolev valik. Või täpsemalt - selle valiku puudumine.



Käisin just poes ja tõin rohelisi oliive juustuga.. mmmm..

[Kapten Trumm]

ENSV aegses toiduainetööstuses käis tootmine enamasti üsna ürgsete meetoditega, 90ndatel tulid siia igasugu keemiad ja bioloogilised ollused, mis muutsid protsessi tublisti kiiremaks, vähem tööjõumahukamaks, ettearvatavaks ning toodagu hulga paremini säilivaks.

Ühe suvekese sai teenitud ülikooliraha ühe rajoonikeskuse leivatehases (tollal oli igas linnas taoline nähtus) ja vist usaldusväärsuse tõttu võeti mind transast peagi pagari käealuseks (leib, sai) ja väike ettekujutus siiski on, kuidas asju tehti ja mingeid -parandajaid või -tugevdajaid sinna ei pandud. Oli sitt jahu, siis lihtsalt tuli ka kehva valmistoodang ja kui midagi valesti tegid, siis läks terve partii ka vussi. Toodagu plaadid või vormid, millega partii ahju läks, oli kah eheda vene poslamaslaga määritud

Seevastu nähtud, kuidas peale keemia võidukäiku tühjaks tehtud moosivaadid (sellised 200-liitrised plekktünnid), millel sorts põhjas oli, ei tõmmanud ligi ainsatki herilast, kes muidu kasvõi pisikese moosi- või meepoti peale arusaamatu kiirusega platsis on.

[Lemet]

Siis oli üks sai ja üks leib.

Huvitav, millises poes vaid üks leiva ja saiasort oli? Mina mäletan ikka märksa laiemat spektrit. Kui me just 80-ndate päris viimasest otsast ei räägi. Nii et padujama võiks vast lõpetada. Seda enam, et 90-ndatel söödi näo peale keskmiselt 150 kg pagaritooteid erinevalt praegusest 70-80 kilost. Lambist tulevad meelde müügisolnud leivasordid põrandaleib, kuulus saarlaste Borodino, Tallinna leib, Riia leib, "lehmakeeks" jne. Ja toonane Juubelisai teeb suuremale osale tänastest hõrgutistest pika puuga ära. Ka oma nimekaimule.

[Sho]

pekist karbonaadi ikka ei tee.

See meenutab mulle mu esimest restoranisattumist.
Kõik tellisid endale karbonaadid.. ikkagi teada-tuntud ja kindel värk.
Mina aga võtsin shnitsli. Kõik vaatasid imelikult.. lollakas.. ise restoranis ja võtab mingi hakkroa.
Kui aga praed lauda toodi, vaadati mind juba kadeduse ja vihkamisega, sorkides tujutult oma pekis ja kontides..
Vähemalt see oli nõukaajal hea, et eliitrestoranid ikka teadsid, mida roanimetused tegelikult tähendavad.

[Lemet]

Kõik tellisid endale karbonaadid.. ikkagi teada-tuntud ja kindel värk.

Karbonaad on teatavasti jahu ja munaga paneeritud lihalõik koos kondi, pekiriba ja kamaraga. Vastavalt soovile võid kamara ja kondi ka toiduvalmistamisel eemaldada. Kaelakarbonaad on muidugi ilma kondita. Ja kas lugupeetavale ei tundu, et ta siinkohal pisut iseenda jalga saeb- kuidas said kõik karbonaadi tellides kindlad olla, kui sellist liha "praktiliselt ei müüdud...".

Muideks, kas lugupeetaval on ka teadust, mida kujutas endast 80-ndate teisel poolel laialt pakutud roog "Andrei kott muti munadega". Siis klassikalist antrekooti lõigatakse üheksanda ja üheteistkümnenda roide vahelt, antrekoodi äärtel on rasv ja ka sees on pekisooned.

[Sho]

Huvitav, millises poes vaid üks leiva ja saiasort oli? Mina mäletan ikka märksa laiemat spektrit.

Spekter võis ju lai olla. NLiit tootis ju ka laias valikus sõiduautosid.
Praktika oli ikka selline, et poodi toodi puust resti peal kohalikus leivakombinaadis valmistatud suht maitsetud vormileivad ja vormisaiad.
Üks sort saia ja üks sort leiba. Suurema osa viisid maainimesed loomadele.
Mõnikord imporditi kusagilt mujalt linnast ka põrandaleiba. Tallinna peenleib oli unelm ja unistus.. sellest sai isu täis alles 90-ndatel, kui koos vabadusega ka kõhu täis sai.

Pealinnainimestel on selline Moskva-kompleks, et meil siin oli ju kõike! Mis jutt see on, et ülejäänud N.Liidus mitte s*ttagi polnud?!

Isegi praegu on sõit Tartu või Tallinna toidupoodi kui hämmastav tutvumine kapitalismi uskumatute kultuuriväärtustega. Väikelinnade kaubavalik jääb kordades alla.

Ja kas lugupeetavale ei tundu, et ta siinkohal pisut iseenda jalga saeb- kuidas said kõik karbonaadi tellides kindlad olla, kui sellist liha "praktiliselt ei müüdud...".

Ei tundu.. mitte kuidagi kohe.. sest ei sae..
Eliitrestoran ei ole igapäevane lihtrahva toiduostukoht.
Sinna sattutakse, kui üldse, üks-kaks korda elus.
Ka polnud ei siis ega ole ka praegu restoranides liha jaemüügis.
Ja ma pole ka öelnud, et liha üldse ei liikunud.
Seda polnud lihtsalt nii ausalt ja vabalt saada nagu praegu.

[Soobel]

Vot saia- ja leivamajandus oli nõukaajal parem küll

Oled sa peale nõukaaega saialeti juurde sattunud?
Siis oli üks sai ja üks leib. Nüüd on saalisuurune valik, silmad võtab kirjuks.

Ma käin tänapäeval küllalt tihti saialeti juures. Tsiteeritud teksti põhjal on näha, et sa ise pole elusees nõukaaegset saiapoodi näinud. Saiasortidest ei mäletagi muud, kui vaid seda, et värskena oli see üldjuhul rajult hea võrreldes praegustega. Mingi poolmagus Orissaare hiigelpäts oli ka olemas, aga see polnud nagu nõnda hea. Praegu on jah valik suur, aga enamus maitsetu svamm. Millalgi tegi Leibur ka saia - "Kadri" oli selle nimi - aga kadus miskipärast lettidelt, alles jäi Kirde svamm. Isa sai on ka peaaegu söödav... Aga reaalselt söödav on ikka vaid Fazeri Kodusai.
See-eest leivavalik: Viljaveski, Toolse, Viru peenleib, praeguse musta leiva ekvivalent kilekotis müüdud Linnase leib... No ei mäletagi kõike.

[mutionu]

Mis liha see ka on? Kuigi pilt on paremuse poole. Mina olen näinud enamasti vahekorras kolm-neli osa pekki ja üks-kaks osa liha. Kui just palja pekiga tegemist polnud.
Tolle aja kohta unelm, aga kus sa tänapäeval enam sellist praakliha kohtad? Nüüd müüakse ikka puhast liha, keegi enam pekipraaki ei ostaks, sest milleks raha raisata.

Praakliha? Mine tapa üks nuumatud talusiga ära ja siis räägi edasi. Igasugustel olevustel(karu, mäger, siga, ka inimene jne) on kalduvus hea ninaesise korral naha alla pekikiht kasvatada. Kui rääkida vabrikuseast siis on värdjalikum see sort, kes kasvatab endale selga puhast taid, looduses selline ebard kaua vastu ei peaks. Anoh, eks igaüks ise teab mida näost sisse ajab.

Kuidas kes? Eks ikka poest saadaolev valik. Või täpsemalt - selle valiku puudumine.

Käisin just poes ja tõin rohelisi oliive juustuga.. mmmm..

Ja mismoodi ta sulle seda ette kirjutas? Ja praegu ostad sa imetabasel kombel seda, mida poes pole?
Ca 35 - 40 aasta tagusest ajast ei meenuta ka välissõidumadrused või toonased kaugsõiduautojuhid, et siis väljamaa poed sellist valikut müüsid nagu meil praegu on. 1985. aastat võrrelda aastaga 2012 on selline, mõtetu tegevus.

[Lemet]

Tsiteerides filmiklassikat- ma kummardan Teie kindlameelsuse ees...ja tunnen kaasa võimatult raske lapsepõlve pärast, mil leiba oli saada vaid ühte sorti ja sellegi viisid inimesed loomadele söödaks...Jääb üle rõõmu tunda enda kordi helgema lapsepõlve ja noorukiaja rõõmude üle, mil või ja pehme Juubelisai koos Kellukese limpsiga olid igapäevaselt Nõmme teel üle tee poest koduteele osta. Karbonaadi osas- paistab, et kirjeldatud stseenis olid kõik ülejäänud erinevalt lugupeetavst igapäevased eliitrestoranide külalised, kui teadsid karbonaadi tellida. Või siis vohmisid seda poeletil olematut lihasaadust igapäevaselt kodus näost sisse ajada.