www.militaar.net

Tõmtšuki opinf.

VF Lõuna SVR 8.armee juhtimisel lõppesid Lugandas/Dommbasstaanis sõjaväelised õppused , mille käigus töötati pealetungioperatsioonide ja veekogude forsseerimise kallal.
Lisaks harjutati tsivilistidele info edastamist läbi raadio ja TV, ning tsiviilkaitselisi tegevusi (häiresireenide kasutamine jms).
Õppuste tulemusel võeti VF 8.armee juhataja kindralleitnant Kuzovlevõi poolt vastu otsus viia läbi gängastaani 1.AK ja 2.AK täiendavad brigaaditaseme taktikalised õppused, kaasates STV üksuseid ja harjutades nende kiiret viimist üle veetakistuste.

VF 8.armee juhtkond on esitanud VF peastaabile läbivaatamiseks ettepaneku lõpetada praegune VF regulaaride rotatsioonisüsteem Ukrainas, kus rotatsiooni on haaratud VF üksused erinevatest operatiivgruppidest, ning formeerida rotatsiooniks 8.armee kooseisus spetsiaalsed pataljoni taktikalised grupid.

26.09 - 02.10 tuli VF-st Rovenkisse mööda raudteed juurde ca 250 tonni kütust ja 7 ühikut armeetehnikat, ning läbi Izvarino piiripunkti 5 ühikut soomustehnikat ja 6 ühikut armeeveokeid koos tankimoonaga.

Под руководством командования 8-й общевойсковой армией Южного военного округа ВС РФ, в «1-м АК ДНР» и «2-м АК ЛНР» (оперативно подчинены 8 общевойсковой армии ВС РФ) завершено проведение многоступенчатых командно-штабных учений на местности, в ходе которых отрабатывались вопросы ведения наступательных действий с форсированием водных преград, а также проводилась проверка системы оповещения населения с использованием сирен и через средства теле/радиовещания.

По результатам данных учений командующим 8 армией ВС РФ генерал-лейтенантом С. Кузовлевым принято решение провести в «1-м АК ДНР» и «2-м АК ЛНР» практические показательные бригадные тактические учения с привлечением артиллерийских подразделений и форсированием водных преград, что может свидетельствовать исключительно о наступательном характере боевой подготовки частей и подразделений «армейских корпусов ЛДНР». При этом контроль за подготовкой и проведением данных мероприятий возложен непосредственно на управление боевой подготовки 8-й армии ВС РФ.

Кроме того, по данным группы ИС, командованием 8-й армии Южного военного округа ВС РФ на рассмотрение Генштаба ВС РФ направлены предложения отказаться от применения на ротационной основе частей и подразделений ВС РФ из состава различных оперативных объединений, принимающих участие в боевых действиях на территории Украины против ВСУ. Предлагается сформировать из состава частей и подразделений 8 армии Южного военного округа ВС РФ штатные батальонные тактические группы (БТГр), которые на постоянной основе будут дислоцироваться и вести боевые действия на оккупированных территориях Луганской и Донецкой областей Украины.......

...... В период с 26 сентября по 2 октября с.г. подтвержденные потери российских оккупационных войск на Донбассе составили 7 человек:

1 АК - 9 ошмсп мп (Новоазовск) 2 чел., 5 омсбр (Макеевка) 1 чел., 11 омп (Макеевка) 2 чел;
2 АК - 6 омсп (Кадиевка) 1 чел., 7 омсбр (Брянка) 1 чел. .....

.....Для обеспечения террористической деятельности частей и соединений «ЛДНР» с территорию России в период с 26 сентября по 2 октября с.г. было доставлено около 250 тонн ГСМ и 7 единиц военной техники (ж/д. ст. Ровеньки), а также через неконтролируемый украинской стороной автомобильный пункт пропуска “Изварино” ввезено 5 единиц бронетехники и 6 единиц автомобильной техники с танковыми боеприпасами......

Ukraina julgeolekuteenistuse SBU kol-ltn Roman Labusov on koos portsu dokumentidega DNR-i poole üle jooksnud, töötas SBU-s krüptograafilise side peal.
https://www.obozrevatel.com/crime/terro ... shnika.htm

https://www.youtube.com/watch?v=-EDd3fOzep8

Ilmselt tundis, et jääb varastamisega vahele ja oli aeg minema tõmmata.

Putin on marus. Erdogan sõidab Kiievisse arutama Porošenkoga Krimmi tagastamist.

http://uaport.net/news/ua/t/1710/06/16602824

Jeltsin ähvardas juba 1991. aastal Krimmi ja Donetski ära võtta
http://elutark.delfi.ee/raamatud/jeltsi ... d=79722924

Kui Ukraina parlament kuulutas 24. augustil 1991 välja vabariigi iseseisvuse, hoiatas Jeltsini pressisekretär, et Venemaa võib kätte maksta ja nõuda osa Ukraina territooriumist – nimetades seejuures Krimmi ja Ida-Ukraina Donetski regiooni, aga ka Gruusias asuvat Abhaasiat ja osa Põhja-Kasahstanist. Moskvas töötanud Briti ajakirjanik Peter Conrad kirjutab sellest raamatus „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“.


„Vähestel inimestel peale aastaid Moskvas töötanud briti ajakirjaniku Peter Conradi on paremad eeldused selgitada, mis läks Venemaal pärast Nõukogude Liidu langemist nii valesti, et sellest ei saanudki normaalset demokraatlikku riiki. Ja see küsimus on meile siin Eestis eriti oluline,“ ütleb raamtu kohta ajakirjabik ja meediaõppejõud Priit Hõbemägi.

Katkend raamatust:

Bush oli Gorbatšovi pahandanud, andes selgelt märku kavatsusest pärast tippkohtumist sõita edasi Ukraina pealinna Kiievisse. Tegu oli vaid viietunnise vahepeatusega, ent sel oli tohutu sümboolne tähtsus. Nagu osutas Sergi Plohhi oma usaldusväärses aruandes Nõukogude Liidu lagunemisest, „soovis Valge Maja anda märku, et on aru saanud, et enam ei piisanud Moskva keskvõimuga rääkimisest, vaid nüüd tuli arvesse võtta ka liiduvabariikide arvamust. Ukraina valiti välja põhjusega, mitte ainult oma suuruse, vaid ka selle tõttu, et sealne rahvaliikumine oli populaarne ja rahumeelne, ning riigi juhid soovisid pigem suveräänsust kui täielikku iseseisvust.“

Vaid umbes nädal enne sõitu oli Kreml püüdnud veenda Bushi oma reisi Kiievi osa ära jätma, tuues põhjenduseks täpsustamata pingeid Kiievis. Ent Valge Maja jäi endale kindlaks ja Bush eitas igasuguseid halbu kavatsusi. Ta rõhutas: „Tahan teile kinnitada, et reisil Kiievisse ei tee mina ega mu saatjad midagi, mis komplitseeriksid olemasolevaid probleeme või sekkuksid küsimusse, millal Ukraina võiks liiduleppele allkirja anda.“

Bush pidas oma sõna. Ukraina parlamendile – ülemraadale – peetud kõnes kiitis ta Gorbatšovi alustatud reformide eest ja kirjeldas „vale valikuna“ otsust valida tema ja iseseisvust pooldavate liidrite vahel. Ehkki tõotanud toetada neid, kes püüdlevad vabaduse, demokraatia ja majandusvabaduse poole, lisas Bush: „Vabadus pole sama mis iseseisvus. Ameeriklased ei toeta neid, kes ihalevad iseseisvust selleks, et asendada kaugemal asuv türannia kohaliku despotismiga. Nad ei aita neid, kes edendavad enesetapjalikku vihkamisel põhinevat natsionalismi.“

Bushi sõnad peegeldasid tasakaalustatud tegevust, mida tema administratsioon püüdis arendada: ehkki nad elasid kaasa Ukraina ja teiste liiduvabariikide püüdlustele, ei soovinud nad ohtu seada oma suhteid Nõukogude juhtkonnaga, eriti tuumarelvade üle peetavatel läbirääkimistel – selles punktis oli Bush Kravtšukiga avameelne. „Selles küsimuses tuleb olla tasakaalukas ning ma soovin keskvõimu respekteerida,“ sõnas Bush Ukraina juhile, rõhutades oma „sügavat austust president Gorbatšovi vastu.“ Ehkki parlament tervitas Bushi kõnet püsti tõustes ja aplausitormiga, mõistis selle hukka Ruhh – rühmitus, mis juhtis Ukraina iseseisvuspüüdlusi. Selle esimees Ivan Dratš ütles reporteritele, et arvas Bushi olevat „Gorbatšovi hüpnoosi mõju all.“ Teine iseseisvusmeelne poliitik, Stepan Pavljuk, pahandas, et Ameerika liider ei kiitnud heaks ukrainlaste võitlust totalitaarse riigi vastu. Isegi Gruusia valitsus, kes pidas oma lahingut iseseisvuse eest, sekkus ja pilkas Bushi. „Miks ta ei kutsunud Kuveiti üles Iraagiga liidulepingut allkirjastama?“ küsiti nende seisukohavõtus.

Bushi soovi säilitada Nõukogude Liit võeti halvakspanuga vastu ka paljude inimeste poolt tema koduriigis, eriti aga 750 000 Ameerika ukrainlase poolt, kes tavaliselt vabariiklaste poolt hääletasid. Konservatiivist New York Timesi kolumnist William Safire ristis Bushi sõnavõtu populaarseks saanud nimega „Kõne á la Kiievi kotlet“. Ta väitis oma armutus kirjutises, et Bush „pidas ukrainlastele loengu enesemääramise vastu, asetades Washingtoni rumalal kombel Moskva tsentralismi poolele ja seega vastu ajaloo arengule.“

Ent sündmused arenesid kiiremini kui Bush – või kes iganes – oleks ennustada võinud. 18. augustil, vaid pisut üle kahe nädala ajast, mil Ameerika president Ukraina poole teele asus, võtsid kaheksa kõrget nõukogude ametnikku enda poolt väljakuulutatud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee nimel Nõukogude Liidu valitsuse enda kontrolli alla. Krimmis puhkusel viibiv Gorbatšov pandi koduaresti. Ent intriigisepitsejatel ei jätkunud otsustavust ja halastamatust kella tagasi keerata, nende ebatõhusus tuli selgelt välja pressikonverentsil, kus asepresident Gennadi Janajev oli niivõrd närvis – ja arvatavasti ka purjus – et tal käed värisesid, kui ta teatas, et Gorbatšov „puhkab“ ja et nüüd on tema riigi eesotsas.

Jeltsin oli see, kes mehed paika pani. Tuginedes oma autoriteedile Venemaa presidendina ning tohutule populaarsusele moskvalaste seas, tormas ta Venemaa parlamendihoonesse Valgesse Majja, kuhu oli kogunenud vastuhakuks meelestatud rahvas, hoolimata ähvardavatest tankidest tänavatel. Üheks riigipöördekatse kõige mõjusamaks kujundiks saanud hetkel ronis Jeltsin ühele tankidest ja luges ette pöördumise Venemaa rahvale. Tanki meeskond ei teinud midagi tema peatamiseks. Intriigi sepitsejad polnud mõistnud, et edukas riigipööre tähendab seda, et armee peab olema nende poolel. Vähem kui 72 tunni pärast oli riigipöördekatse läbi kukkunud ja farsiks muutunud, ent see muutis ajalugu viisil, mida mitte keegi – kindlasti mitte vandenõulased ise – poleks suutnud ette näha.

Gorbatšov, kes saabus Moskvasse tagasi 22. augusti esimestel tundidel, püüdis uuesti olukorda kontrolli alla saada. Mõistes nende Kommunistliku Partei juhtivate liikmete, kellest enamiku oli ta ise kohale määranud, korraldatud riigipöördekatse keerulisust, saatis ta keskkomitee laiali ning läks selle juhina erru. Ent nende kolme äreva päeva jooksul oli jõudude tasakaal riigis muutunud: Jeltsini kartmatu vastuhakk vandenõulastele oli ta positsiooni hüppeliselt tõstnud ning nüüd tegutses ta kiiresti, tugevdamaks Vene Föderatsiooni valitsuse võimu, mille eesotsas ta seisis, ning tehes seda Gorbatšovi ees vastutavate nõukogude võimude arvelt.

Ent Jeltsin ei soovinud Nõukogude Liidu lagunemist sugugi enam kui Gorbatšov. Kui Ukraina parlament kuulutas 24. augustil välja vabariigi iseseisvuse, hoiatas Jeltsini pressisekretär, et Venemaa võib kätte maksta, nõudes osa Ukraina territooriumist – nimetades seejuures Krimmi ja Ida-Ukraina Donetski regiooni, aga ka Gruusias asuvat Abhaasiat ja osa Põhja-Kasahstanist.

Ukrainlased olid maruvihased. Püüdes olukorda maha rahustada, saadeti Kiievisse delegatsioon eesotsas Jeltsini asepresidendi Aleksandr Rutskoiga. Kahe riigi vaheline lõhe ilmnes, kui delegatsiooni liige, Leningradi linnapea ja juhtiv reformaator Anatoli Sobtšak väljus läbirääkimisteruumist, et kõnelda Ukraina parlamendi ette kogunenud rahvaga. Sobtšak ütles: „Tähtis on, et oleksime koos“ – ja sellele vastati vaid vile ja mahakarjumisega. See, mida venelased nägid „kokkukuuluvusena“, oli paljude ukrainlaste jaoks suurema naabri domineerimine.

Kõnelused lõppesid sellega, et Venemaa tunnustas Ukraina õigust iseseisvusele. Kaks poolt leppisid samuti kokku jääda kindlaks 1990. aastast pärinevale lepingule, mis kinnitas vastavad piirid. Kasahhi liider Nursultan Nazarbajev, keda Venemaa territoriaalsed nõudmised samuti muretsema panid, nõudis, et Rutskoi delegatsioon lendaks tema vabariiki, et anda seal samasugused garantiid. Ent venelased uskusid siiski jätkuvalt föderatsiooni ja pidasid Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni pelgalt kavalaks võtteks paremate tingimuste väljarääkimiseks – see oli süüdistus, mida Kiievi ametnikud vihaselt eitasid.

Balti riigid kasutasid riigipöördekatset oma iseseisvuse maksmapanekuks – Ühendriigid tunnustasid seda 2. septembril ja Nõukogude Liit neli päeva hiljem. Üksteise järel tegid sama teised liiduvabariigid – ehkki samasugust tunnustamist ei järgnenud. Isegi poolfeodaalses Kesk-Aasias, kus nõudmine iseseisvuse järele oli olnud nõrgem ja kus majanduslikke sidemeid Venemaaga nähti ellujäämiseks olulistena, tervitasid vabariikide juhid võimalust saada pigem suveräänse riigi presidendiks kui olla Kremli etturiks.

Nõukogude Liidu kollaps lähenes veelgi 1. detsembril, kui ukrainlastelt küsiti, kas nad toetavad parlamendi poolt 24. augustil väljakuulutatud suveräänsusdeklaratsiooni. Jaatavalt vastas muljetavaldav 92,3% ning riigi lääneosas lähenes protsent sajale, valimistel osales enam kui 84% elanikkonnast. Pettumus Nõukogude Liidus oli niivõrd suur, et isegi Krimmi poolsaarel, kus enamik elanikkonnast olid venelased, hääletas 54% iseseisva Ukrainaga ühteheitmise poolt. Nüüd oli liidu saatus otsustatud.

Peter Conrad „Kes kaotas Venemaa? Kuidas maailm astus uude külma sõtta“, Rahva Raamat 2017

Dmitri Teperiku arvamus Ukraina hetkeolukorrast
http://news.err.ee/617924/dmitri-teperi ... resilience

kuido20 kirjutas:Dmitri Teperiku arvamus Ukraina hetkeolukorrast
http://news.err.ee/617924/dmitri-teperi ... resilience

Kergelt arusaamatu on see kirjutis. Millegipärast leiab autor, et enamus Ukraina patrioote ei ole euroopameelsed vs. need kes tahavad Venemaaga ära leppida on ikkagi (kuigi pealiskaudselt) euroopameelsed.
Tundub, et autor kardab, et keegi (need pagana patrioodid) ei tohiks paati raputada - oleks tore kui "existing fragile balance" säiluks. Ja üldsegi on patrioodid populistid.
Kuna konkreetseid parteisi ja liikumisi ei ole ära mainitud, siis ei ole muidugi ka selge keda ta kuhu liigitab.

Sobib täitsa sinna Saksamaa välisministeeriumi ametlikuks seisukohaks.

Kas Raada tunnistas Venemaa agressorriigiks või mitte?

Saan nii aru, et kui jah, siis ei saa de jure Venemaa enam rahuvalves osaleda või?

Seadus läbis küll täna esimese lugemise, kuid peale seda läks Raadas jälle mäsuks ja edasi toimub arutelu vist peale 17. 10.

kuido20 kirjutas:Dmitri Teperiku arvamus Ukraina hetkeolukorrast
http://news.err.ee/617924/dmitri-teperi ... resilience

Lugesin.
Arvestades sellega, et tegemist on Eesti riigikaitsega tihedalt seotud isikuga, lootsin tummisemat (ja kasulikumat) juttu...
IMHO

mart2 kirjutas:

kuido20 kirjutas:Dmitri Teperiku arvamus Ukraina hetkeolukorrast
http://news.err.ee/617924/dmitri-teperi ... resilience

Lugesin.
Arvestades sellega, et tegemist on Eesti riigikaitsega tihedalt seotud isikuga, lootsin tummisemat (ja kasulikumat) juttu...
IMHO

Kasumlikkust pole, nooremapoolsem haritum proUKR rahvas tõmbab Donbassist minema perspektiivikatesse kohtadesse ja koha peale ei jää kedagi, kellega uut elu ülesse ehitada. Ehk pole kellele Donbassi tagasi võtta, koha peale jääb vana saast alles vohama.

Donbassi kaevuri elu unistus on pensionile jääda, siis saab päev otsa juua (buhatj).

Viimastel päevadel on UKR positsioone tulistatud Gradidest ja muust raskemast rauast.

Donetski piirkonda koondatakse vägesid ja tehnikat.

Н-21 Еще 8 танков. Все на Донецк

https://twitter.com/GirkinGirkin/status ... 8407445504

Massive military movement on H-21 highway tow. #Donetsk reported today. Tanks, MLRS GRADs, STRELA AA-defense systems

https://twitter.com/Guderian_Xaba/statu ... 3897383937

Mariupoli kandis tulistati UKR positsioone GRAD-idest 03.10.2017

Russian forces used GRAD 3 times near #Mariupol (20+5+38 missiles), set fields on fire - ATO HQ

https://twitter.com/Guderian_Xaba/statu ... 7989390338

NATO ja Ukraina teevad koostööd, et õppida antud sõja kogemustest. Vabatahtlike pataljonide panusest sellesse ja NATO abist neile.
https://www.irishtimes.com/news/world/e ... -1.3246977

DL vähemalt osaliselt tagasi võetud või seal kandis edasi liigutud? Või on see positsioon kogu aeg seal olnud? Kaamerad on ju võimsad.

https://censor.net.ua/video_news/458446 ... _tsn_video

Martin Peeter kirjutas:DL vähemalt osaliselt tagasi võetud või seal kandis edasi liigutud? Või on see positsioon kogu aeg seal olnud? Kaamerad on ju võimsad.
https://censor.net.ua/video_news/458446 ... _tsn_video

Opytne suunalt on kogu aeg olnud ukrainlastel kontroll lennuradadel toimuva liikumise üle. Sellepärast üritatigi kohe peale DAP-i hõivamist neid tagasi suruda põhja ja lääne suunas, sest muidu pole lennuväljal mingit praktilist väärtust - ei tõuse ega maandu ilma ukrainlaste nõusolekuta ükski lennuvahend. Lennuvälja kasutamise seisukohalt oligi jaamahoonete hoidmine taktikaliselt mõttetu, kuid andis strateegilises plaanis suure emotsionaalse laengu.

Täna siis algas Stocholmi arbitraazis kuulamine Ukraina Naftagaas (NG) ja Gaspromi (GP) vahel ja lõplik otsus peaks välja kuulutatama enne novembri lõppu. Praegune puudutab ainult lepingut, mis sõlmiti 2009 aastal, transiidi kohta peab arbritaaz tegema eelotsuse ka novembri lõpuks. Miks üldse Stoskholmis? Kui leping sõlmiti, siis lepingus märgitakse ära ka koht, kus toimub arutelu lepingu üle, kui pooled muudmoodi omavahel kokkuleppele ei saa. Juulist alates on vist töörühmad kohtunud Zürhichis ja omavahel ei ole nad igatahes kokkuleppele jõudnud. GP on esitanud NG lepingu mittetäitmise eest nõude üle 30 miljardi, lisaks ka transiidi kohta, kokku umbes seega 40 miljardit. NG loodab, et nad seda summat maksma ei pea, vähemalt eelotsus lubab seda oletada, kuid mingid miljardid vist peavad nad ikkagi maksma 2013 ja 2014 aasta alguse gaasi eest. Kui ma ei eksi, siis lepingu järgi pidi Ukraina võtma gaasi vähemalt 50 miljonit kuupi. Praegu toodab Ukraina ise ligi 20 miljonit kuupi ja ostab sisse 13 miljonit, seega 33 miljonit kokku. Plaan on 2020 aastaks kasvatada omatoodang 28 ja vähendada gaasi kasutamist 5 miljoni võrra, et ei peaks enam gaasi importima. Millest ma aru ei saa, on mida nad tegid 50 miljoni kuubiga 2010 aastal, lisaks veel omatoodang....