www.militaar.net

Meie SPG suurimaks mureks saab venelaste varitsev õhumoon. Ukraina sõja puhul on näha, et peamiselt käib suurtükkiväe otsimine teede järgi. Kui soetada masinad, mis halvemal juhul on võimelised talvel puhtalt ärapuhastatud teedel püsima, kevadel - sügisel veidi maastikul ronima ja ehk suvel 3 kuud maastikul tegutsema. Tähendab see ka nende suuri kaotusi.

Roomikliikurite leidmine maastikul on "tänu" nendele sissetallatud jälgedele jälle lihtne - pidid ka värsked roomikujäljed olema termos nähtavad.
Muidu on loogika selline, et toetusrelvad peavad olema võimelised manööverosisega samas tempos liikuma.

Jäljed on näha termos nii rataste, kui roomikute puhul. Kuid see aeg on üsna lühike ning vahemaa kus märagata on üsna pisike. Pigem on reaalsus see, et kui kusagil sõita, toob see välja musta maastiku, mis soojeneb rohkem. Kuid selle märkamiseks pole termot vaja.

Soovitan osta mingi asisem droon. Saaksid parema pildi ette nende võimekusest.

Kohati mingites aspektides inimesed tohutult ülehindavad neid ja teistes alahindavad. Reaalsuses on see, et vahet pole kas mets või maastik - ala läbikammimine võtab aega. Kui seda liiga kõrgelt teha, siis võivad asjad jääda kahe silma vahele, kui madalalt, siis ei jõua jälle kuhugi.

Selle pärast ongi mõistlik silma peal hoida teedel. Mingigi olulisem liikumine toimub nagunii seal. Mis päeva lõpuks tähendab seda, et liikumine teedel meie tagalas oleks rohkem öine teema ja seal liikumist on igal juhul mõistlik vältida niipalju kui võimalik.

Rataste puhul on võimalusti mustmiljon, võis olla ka mingi Unimog, kes otsustas üle põllu lõigata. Kõiki neid rattajälgi ei jõua kontrollida.

Kui me räägime diviisitaseme suurtükiüksusest, mis peab operatiivselt ümber paiknema 100+ km kaugusele, siis on üsna selge, et roomik siin ei lenda. Samal põhjusel ostetakse ka HIMARS, mitte M270.

Liikurimasina puhul, aga kes ütleb, et see pole mitte dt-75, vaid k9?

Xender kirjutas: ↑05 Veebr, 2024 12:58 Kui soetada masinad, mis halvemal juhul on võimelised talvel puhtalt ärapuhastatud teedel püsima, kevadel - sügisel veidi maastikul ronima ja ehk suvel 3 kuud maastikul tegutsema.

Ma arvan, et siinpuhul on oluline aru saada, mille jaoks need diviisi taseme liikurid üldse tulevad. Eeldan, et maastikul hakataks nendega viibima nii vähe kui vaja ehk siis tuleülesannete vahel nö pausi pidades. Põhiline erinevus neil on ikkagi kiirus (70-90 km/h liikumise võime), mis tähendab, et kui kuskil lõigus on brigaadi pataljonile kiiret abi vaja, siis lendavad antud masinad kohale kuhugi 25-30 km rindejoonest/sihtmärgist, teevad omad paugud ära ja kaovad sama kiiresti minema. Kuskil 100km kaugusel rindest saab peita neid ka mujal kui metsa sisse übermaskeeritult. Minu nägemus/mõtted, palun tungivalt nendest mitte fundamentaalseid järeldusi teha

Ma sain Heremi jutust ka nii aru. Kuid küsimus ongi, kui palju me saame neid reaalselt liigutada sõjaolukorras, teedel, kui meil on näiteks korralik lumesadu üle käinud. Arvatavasti teepuhastus süsteemselt enam ei toimi. Kui selle ratassuurtükki ees peab sõitma sahk, pole tema teoreetilisest 100 km maksimaalkiirusest mingit kasu ning jääks oluliselt alla sama asja tegevale K9, kes ei vajaks sahka.

Samuti, sellises olukorras, ega venelased pole lollid. Ukraina puhul tuleb ka valdav enamik liikurite kaotusi just neil samadel asjaoludel. Rindel läheb kuumaks, ning on suurtükkiväe abi vaja. Venelased hoiavad droone õhus, oodates ukraina suurtükkiväe väljailmumist.

Kui see suurtükkivägi saab ilumuda ainult läbi mõne üksiku tee, siis nende varitsemine muutub oluliselt lihtsamaks vs sadade km2 läbikammimine.

Ma ei eita ratassuurtükkide teatavaid eeliseid, kuid ma pole kindel, palju me neid kasutada saame reaalselt.

Aga kuidas toimub moona laadimine, enamjaolt ikka ratassõidukitel?

Xender kirjutas: ↑05 Veebr, 2024 17:15 Ma sain Heremi jutust ka nii aru. Kuid küsimus ongi, kui palju me saame neid reaalselt liigutada sõjaolukorras, teedel, kui meil on näiteks korralik lumesadu üle käinud. Arvatavasti teepuhastus süsteemselt enam ei toimi. Kui selle ratassuurtükki ees peab sõitma sahk, pole tema teoreetilisest 100 km maksimaalkiirusest mingit kasu ning jääks oluliselt alla sama asja tegevale K9, kes ei vajaks sahka.

Nii üle ei maksa ka mõelda.
Esiteks pole sellistele veoautodele, mis on ratassuurtükkide aluseks, ka meie äärmuslikud lumeolud mitte miskid.
Teiseks on neil masinatel ju hüdraulika olemas ja kui me neile äärmuslikeks oludeks sahka ette ei suuda organiseerida, siis ma arvan, et me ei suuda mitte midagi tehniliselt arvestatavat teha peale välismaalt õlivahetuse brigaadi tellimise.
Kolmandaks, koolivaheaegadel teedeehitusel töötanuna ja maal hobikorras DT-75 opereerinuna, võin öelda, et pole roomikmasinad sugugi mingid kinnijäämiskindlad imemasinad - ka lumes. Ja mingitel juhtudel võib nende põhja peale kandma saamine palju lihtsam olla kui ratasmasinal.

Küsimus polnud saha ette organiseerimises, koos või ilma sahata, ta liikumiskiirus langeb. Teedel mida vähe kasutatud talvel (ning seoses sõjaoludega ei puhastata), rääkimata veel pinnasteede puhul. Ei usu ma, et ratasmasin suudab omada suuremat operatiivkiirust kui lintidel masin.

Talvised teeolud, kus võib olla ka näiteks must jää, pime aeg (mille puhul pead nagunii öövaatlusseadet kasutama), metsateed kevadel - sügisel jne. Olukorrad, kus ei saa sajaga sõita nagunii.

Mu jutu point oli selles, et me näeks reaalset kiiruse erinevust ratas vs lintmasina puhul ainult suvel, kuna meie kliimas ja oludes suurem osa ajast, ei ole võimalik teedel 100 km spidomeetril lihtsalt kimada.

Samuti peab ratasmasin hoidma rohkem tee peale, mis suurendab selle avastamise ohtu. Samuti oma tuleülesande lahendamisel pigem paneb end paremini leitavasse kohta.

Suurem pilt oli, et ratastel SPG võiks meil olla, kui ta pakub meile veidi muid võimalusi ka, kui ainult veidi suurem operatiivkiirus, teatud juhtudel. Üldiselt võiks kiiruse ja tulejõu liikuvuse osas juba mõelda ka odavama otsa 122mm MLRSide peale. Millel on ka euroopas mitmeid tootjaid.

Kui K9 treileri peale panna, siis on tal lume läbimisega samad probleemid

Milleks ta treileri peale panna sõja oludes? Sõjas pole meil vaja ressurssi hoida, teed samuti mitte.

Kiiremaks paiskamiseks.

Kahtlen, kas see tegevus end ajaliselt ära tasub. Võib olla mingis osas - kui marssuut suuresti kulgeb mõnel sirget teed. Sõja ajal võib olla probleemiks ka see, kui paljud teed on üldse läbitavad. Venelased võivad mingeid põhiteid pommitada, et meie logistikat halvata.

Näide, sellest, et aru saada, mida väike masinapark kuludena kaasa toob Archer Ukrainas

8 masina peale koolitati 30 operaatorit ja 70 tehnikut. Selles osas ei maksa ära unustada, et mõnikord või 10 ja 50 masinaga opereerides olla kaudsed kulud samad.

3

. Mitte ühtegi ratasliikurit ei saaks ka meie enne 2027. Kõik tootjad on seotud juba lepingutega.

Muudes küsimustes ma ei taha (viitsi ega oska liiga palju) vaielda. Aga saadavuse osas on minul 3x teised andmed.

No kui nüüd aus olla, siis julgelt üle poole aastast saab maanteel 100 km/h ja isegi 200 km/h uhada ilma suurema ohuta. Julgelt märts kuni november on väga hästi sõidetavad teeolud. Noh, märts ja november on sellised riskibusines kuud. Ja selliseid hullult läbimatuid talveilmasid on ka pigem kahe käe peal kokku loetavad. Kui varbad appi võtta, siis ei tohiks üldse probleemi tekkida. Nii, et pigem täiesti pastakast välja imetud probleem. Pigem on probleemiks ikkagi ära lastud sillad ja teedelt maha keeramine.