Diktaator Lukašenka võitlus: streikivate tehasetööliste ähvardamine ja vägistamised vanglates
Valgevene vangikongidest ei paistnud meele¬avaldused mitte romantilise rahvusliku taasärkamisena, vaid ebainimliku ellujäämislahinguna.
„Ma olin kongis umbes 48 tundi,“ ütleb uudistekanali Belsat ajakirjanik Stas Ivaškevitš, kui saan ta lõpuks nädal pärast meeleavalduste puhkemist telefoni otsa. Stas, nagu teisedki ajakirjanikud – rääkimata tavalistest meeleavaldajatest või lihtsalt kõrvalseisjatest – maandus trellide taga juba ülemöödunud nädala pühapäeval, mil Valgevene keskvalimiskomisjon kinnitas autokraat Aljaksandr Lukašenka taas Valgevene presidendiks.
„Mind peeti kinni ühes valimisjaoskonnas, kus rahvas nõudis, et sõltumatud vaatlejad saaksid näha häälte lugemist. Kui sealne komisjon keeldus, nõudis rahvas veelgi kõvemini ning siis tuli OMON,” räägib Stas.
Pildid ja videod OMONi ehk politsei eriüksuse tegevusest täitsid eetri juba tolsamal pühapäeval. Teated julgeolekujõudude lausvägivallast on praeguseks küll suuresti vaibunud, ent ei maksa arvata, et vägivald on lõppenud. Lihtsalt OMONi praegune tegevus on palju varjatum.
KOLMELE INIMESELE MÕELDUD kongis kolmeteistkümnekesi kükitades olid Stasi saatusekaaslasteks teiste seas veel neli ajakirjanikku, kellest ühel oli granaadiplahvatusest ränk jalavigastus. „Korra viidi meid selle aja jooksul välja, et meile peksa anda, ja korra saime pätsi leiba,“ kirjeldab Stas oma kaht ööpäeva vanglas. Erinevalt kongikaaslastest läks tal üsna hästi, sest tänu sellele, et tal on alaealine laps, määrati talle üksnes trahv, mitte viis kuni viisteist päeva vangistust.
Omonlased vägistasid vahi alla võetud naisi ja mehi kumminuiadega.
„Üks mu naiskolleegidest on haiglas, sest tal on emakakaelarebend,“ ütleb Stas seejärel.
See lause, öeldud peaaegu nagu muuseas, võtab mind sõnatuks. Omonlased on vahi alla võetud naisi ja mehi kumminuiadega vägistanud. Olin sellest kuulnud ka juba enne ¬Stasiga rääkimist. Enam ei kõla Valgevene meeleavaldused kui romantiline rahvuslik taasärkamine hääbuvas Nõukogude Liidus, vaid kui ebainimlik ellujäämislahing Assadi Süürias.
LUKAŠENKA TAHTIS taolise elajalikkusega vältida seda, mis juhtus kuus aastat tagasi Ukrainas. Kiire ja karm vastus õiglust nõudvatele massidele pidi näitama, kus asub riigi jõukese ja kes päriselt otsustab. Kuid tänaseks tundub, et Lukašenka ei suutnud olukorda õigesti lugeda. Nüüd on alanud presidendiks jäämise projekti järgmine etapp, kus ta proovib natuke ka heaga.
„Lukašenka käib ühekaupa tehaseid läbi, et töötajaid veenda mitte streikima. Muidugi ta hirmutab neid, et laseb nad lahti, või et kuna tehased ei suuda enam raha teenida, kaovad töökohad,“ kirjeldab olukorda Stas.
Just suurtes tehastes toimuvad streigid on olnud Lukašenka murdumispunkt. Poolplaanimajanduslikult toimivas Valgevenes annavad taolised suurettevõtted lõviosa riigi tuludest, millest osa läheb seejärel mõistagi julgeolekujõudude palgaks või teistele lojaalsetele huvigruppidele, kellest sõltub Lukašenka võimulpüsimine.
SENISTE MEELEAVALDUSTE üheks kõnekaimaks momendiks on Lukašenka visiit Valgevene ühte tähtsamasse tehasesse, Minski traktoritehasesse ehk MZKTsse. Seal toodetakse raskeveokeid, mille kasutusala ulatub kohalikest põllumajandusmasinatest kuni Venemaa ballistiliste tuumarakettide transportöörideni välja.
Selgelt kõlavate hüüete „Lahku! Lahku!“ taustal töölistele kõnelev Lukašenka tunneb ühtäkki ebamugavust ja niheleb, ent sõnab siis miskit, mida võiks võrrelda Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu viimaste momentidega 1989. aastal: „Enne ei tule uusi valimisi, kui te mu tapate.“
Poolteist nädalat on möödunud suuresti aruteludega selle üle, mis tuleb pärast Lukašenkat. Sest tema jätkamine tundub üha enam võimatu stsenaariumina. Enne oma ultimaatumi esitamist kutsus Lukašenka appi suurt venda Venemaad, ent nagu oli näha juba vahetult pärast valimistulemuste väljakuulutamist, ei paista Kremli toetus naaberrežiimile ülemäära suur.
„NII MÕNIGI SIINNE analüütik arvab, et Putini jaoks olekski kasulik, kui Valgevenest saaks demokraatlik riik. Siis saaks nad aidata kaasa tõeliselt venemeelse erakonna loomisele,“ selgitab Stas, kui erinevaid stsenaariume arutame. Taolisele võimalusele viitavad ka teised, tuues muuhulgas võrdlusi kahe aasta taguste sündmustega Armeenias.
Ka seal toimus niinimetatud värviline revolutsioon, mis polnud – nagu Valgeveneski – ei Venemaa poolt ega vastu. Armeenia uue peaministri käe all on kahe riigi vahelised suhted head ning taolisele asjade käigule võiks Putin loota ka nüüd.
Kindel on aga, et Putin Valgevenest ei loobu. Esiteks on küsimus põhimõtteline, sest Ukraina ja Kiiev on Moskvalt juba röövitud. Valgevene võimalikku orienteerumist läände võiks käsitleda Vene impeeriumi lõpliku lagunemisena, mida ei kompenseeri mistahes kujul püsiv mõjujõud Kesk-Aasia endistes liiduvabariikides.
Teine ja praktilises mõttes märksa olulisem teema on aga küsimus Valgevenest osana Venemaa strateegilistes kaitseplaanides. Tänu niinimetatud liitriigi raamistikule ja süvendatud militaarkoostööle on Venemaa „laiendatud lääneosa“ üksnes saja kilomeetri kaugusel Kaliningradist. Muuhulgas on sinna vahele jääv Suwalki maakitsus geograafiliselt oluline Baltimaade kotti tõmbamiseks. Ent niisama tähtis on Valgevene militaartööstus, milleta Vene kaitsejõud mitmes vallas hätta jääksid.
Ning viimaks ei saa Putin lubada ka seda, et laseb omaenda rahvale näidata, kuidas tõepoolest on võimalik rahumeelselt üht autokraati kukutada. Juba viimased viis nädalat on Vene kaug-idas, Habarovski krais avaldanud kümned tuhanded inimesed keskvõimu vastu meelt; viimasel nädalal ka toetuseks Valgevene meeleavaldajatele.
Muidugi ei taha valgevenelased, et nende püüdlusi demokraatiale vaadataks läbi Venemaa-keskse geopoliitilise prisma. Oli ju ainuüksi Lukašenkagi võimul enne Putinit. Kuid paratamatult on nende kahe riigi saatus veel vähemasti praegu lahutamatult seotud.
TÄNA KESKPÄEVAL kohtuvad Euroopa Liidu liidrid, et Valgevene-küsimust kõrgetasemeliselt lahata. Kui möödunud reedel arutasid ühenduse välisministrid võimalikke sanktsioone, siis nüüd on päevakorras sellised teemad nagu rahaline tugi repressioonide ohvritele ja Valgevene tööjõule vabama ligipääsu tagamine Euroopa Liidu turule.
Sanktsioonid või raha aga Lukašenka-küsimust ei lahenda. Patiseisus, kus kumbki pool ei taandu, on potentsiaal vägivallaks kõrge. Kas ja mis tingimustel häälte ülelugemine või uued valimised toimuvad, sõltub sellest, kui kaua suudavad meeleavaldajad Lukašenkat survestada. Sest nagu Batka ise ka tunnistas: tema lahkub üksnes jalad ees.
KODANIKUAJAKIRJANDUSE TAGASITULEK
Valimispäeval katkestas Valgevene keskvalitsus interneti¬ühenduse riigi sees ja ligipääsu selle domeenidele väljaspool riigipiire. Sellegi poolest täitus kogu maailma eeter piltidest ja videotest, kuidas julgeolekujõud meeleavaldajaid vägivaldselt maha suruvad.
Valgevenelaste (ja sündmusi kajastavate ajakirjanike) peamiseks infoallikaks on kujunenud sõnumirakenduse Telegram kanal Nexta Live. Valgevenekeelsest нехта’st ehk sõnast „keegi“ nime saanud kanal toimib nii uudisteallika kui ka organiseerijana, niisamuti praktilise info allikana.
Praeguseks on Nextal jälgijaid üle kahe miljoni (veel augusti alguses oli neid ca 300 000). Kui neist jälgijaist ka pool on valge¬venelased, tähendab see, et kanali sõnumid jõuavad vähemalt kümnendikuni riigi elanikkonnast.
Kanali loojaks on mitme pseudonüümi taha varjuv kõigest 22aastane Stsiapan Putsila. Ülikoolis õppiv nooruk elab ja töötab, nagu ka enamik teisi Valgevene vaba ajakirjanduse kanaleid, Poolas.
Erinevalt teistest meediakanalitest toimis aga Telegramis tegutsev Nexta ka internetita keskkonnas. Mobiilivõrgu kaudu kättesaadavad andmekillud tõid enamikule kätte vähemalt kanali tekstiosa, mis on olnud meeleavalduste koordineerimisel hindamatu tähtsusega. Lisaks õpetab Nexta oma lugejaile, kuidas kasutada puhverservereid ja virtuaalseid privaatvõrke, et internetipiirangust mööda hiilida.
