Ma mõtlesin, et aitab küll, enam ei jaksa kirjutada ja kõik on juba niigi SURMANI TÜDINENUD...
Kriku kirjutas: ↑24 Jaan, 2023 14:22
Fucs kirjutas: ↑24 Jaan, 2023 14:08On võimalus, et kui isik ise "ei näe vajadust" (nt. seepärast, et ei tunnista, et on haige) rehabilisatsiooniplaani koostamiseks, siis seda ei saa koostada, sest ta ise ei osale "aktiivselt"....
Selle järgi piisab siiski seadusliku esindaja osalusest.
Piisab siis, kui see isik määratud ja olemas on.
Jätame alla 18a isikud välja siit.
Vaatame täiskasvanud teovõimetu isiku eestkostja teemat.
Et isikul oleks eestkostja, peab kohus esmalt "patsiendi" vähemalt mingis osas teovõimetuks tunnistama ja eestkostja/seadusliku esindaja määrama.
Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja, kelle tegevusest sõltub suures ulatuses eestkostetava olukord, kuivõrd oma piiratud teovõime tõttu ei ole eestkostetaval reeglina võimalik ise enda huve kaitsta. Samas on äärmiselt oluline, et eestkoste seataks vaid selles ulatuses, milles see on hädavajalik ehk selles ulatuses, milles isikul endal teovõime puudub. Isiku teovõime täielik puudumine peaks olema erandjuhtum.
PKS § 203 lg 1 sätestab, et kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, määrab kohus tema enda, tema vanema, abikaasa või täisealise lapse või valla- või linnavalitsuse avalduse alusel või omal algatusel talle eestkostja. Sama paragrahvi lg 4 näeb ette, et kohus kontrollib hiljemalt iga viie aasta järel, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada, tehes selle kohta määruse.
TsÜS § 8 lg-s 2 on alused (vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, mille tõttu isik
kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida) isiku piiratud teovõime tuvastamiseks loetletud ammendavalt. Isik, kes oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu ei ole võimeline kõikide igapäevaeluliste toimetustega hakkama saama, kuid kelle võimes oma tahet vabalt määrata ei ole kahtlust, ei ole piiratud teovõimega.
Täisealise isiku eestkostjaks määratakse füüsiline isik, kes oma isikuomadustelt ja võimetelt
sobib määratud ülesannetes eestkostetava huve kaitsma. Eestkostjat määrates arvestatakse ka tema ja eestkostetava vahelisi suhteid.
Eestkostjaks võib määrata ka linna- või vallavalitsuse asutuse töötaja, kuid selleks tuleb hinnata, kas see on eestkostetava huvides ning kas füüsiline isik,
kes on valmis eestkostekohustust täitma, on eestkostjaks sobiv. PKS § 204 lg 1 mõttes füüsilise isiku kui eestkostja sobivuse hindamisel
on oluline, et füüsiline isik otsustab vabatahtlikult (kas tasu eest või tasuta)
hakata eestkostetava eestkostjaks, soovib ja ka suudab eestkostetava huve kaitsta, lähtub oma tegevuses üksnes eestkostetava huvidest ning mõistab eestkostjaks hakkamisega kaasnevaid kohustusi ja tagajärgi
Täisealise isiku eestkostjaks võib määrata ka juriidilise isiku [vastavat eeskosteteenust osutav äri- või mittetulundusühing]
viimase nõusolekul, kui ei leita sobivat füüsilist isikut.
Kui aga sobivat füüsilist või juriidilist isikut ei leita, määratakse eestkostjaks KOV, millega eestkostetav on kõige tugevamalt seotud.
Täisealisele isikule eestkoste määramise üle otsustamisel peab kohus esmalt kindlaks tegema, kas esinevad PKS § 203 lg 1 toodud alused, ehk kas tegemist on isikuga, kes ei suuda psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kohus teeb selle eelkõige kindlaks ekspertiisi määramise kaudu. Ekspert peab isiku enne arvamuse koostamist isiklikult läbi vaatama või teda küsitlema. Kohus määrab ekspertiisi tegemise reeglina ülesandeks ühele eksperdile, kelleks võib olla üksnes psühhiaater. Isik, kelle suhtes ekspertiis on määratud, on kohustatud eksperdi juurde ilmuma. Kui ta eksperdi juurde ei ilmu, võib kohus pärast eksperdi arvamuse ärakuulamist kohaldada sundtoomist (TsMS § 522 lõiked 1-2).
https://tinyurl.com/ytjvfc2c
JNE
Kui inimesele manustatakse nt. järjekordse "ägeda haigushoo" tõttu haiglas tahtevastaselt ravimeid (ise ei taha võtta ei siis ega ka edaspidi, kuigi talle need välja kirjutatakse) ja tekib pikem periood (on erinevad ravimid millede toime on erineva pikkusega, olen aru saanud, et kõige pikema toimega on mingi "erisüst" mis üldjuhul toimib või peaks toimima ca 3 kuud), kus ravimite toimel on ägeda haigushoo esilekerkimine saadud kontrolli alla, siis ta ei kvalifitseeru "kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida" ja sellest tulenevalt ei kvalifitseeru ka "eeskoste määramisele". Ma siiski ei ole ise arst ja ei tea, kas ja kui siis millisel juhul võib kohus või arst seda "kestvat" defineerida ka juhul, kui ravimitega on võimalik teatud lühikesteks perioodideks see "kestvus" katkestada. Ma ei tea, kas juhul, kui patsient "kestvalt" juba 10 aastat pidevalt peab saama tahtevastaselt ravimeid, on see arstide ja kohtu hinnangul "kestev" või kuna vahepeal on ravimitega võimalik saavutada teatud pause, siis see ei ole "kestev".
Tsiviilseadustiku üldosa seadus
§ 8. Füüsilise isiku teovõime
(1) Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.
(2) Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.
(3) Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud.
Edasi, kui kohus on siiski veendunud, et isikule on vaja määrata eestkoste, siis see määratakse teatud valdkonnas ehk nendele osadele/valdkondadele, kus kohus arvab, et kodanik ise ei saa hakkama ja vajab eestkostet. No see võib olla lihtsalt nt. see, et kodanik ei saa aru raha olemusest ja ei oska sellega ümber käia ning vajab rahaliste tehingute teostamisel eeskostet. Selline eestkostja ei saa osaleda "erihoolekande rehabilisatsiooniplaani väljatöötamisel" kui isik vajab erihoolekannet hoopis psühhikahäiretest tingituna. Ehk, kui rehabilisatsiooniplaani meeskond peaks arutama kodaniku (ööpäevaringsele)erihoolekandele suunamist (rehabilisatsiooni plaan näeb seda ette) ja kodanikul on eestkostja kes tegeleb tema rahaasjadega ning ise arvab, et tal ei ole psühhikahäirete tõttu erihoolekannet vaja, siis vastavat "rehabilisatsiooniplaani" ka ei koostata.
OK. See oli lihtsalt ühe variandi näitena toodud, et asjad pole jällegi nii lihtsad, nagu alguses paista võivad.
Kui kohus määrab eestkoste just seepärast, et kodanik ei ole võimeline ise aru saama oma psüh.häirete ravi vajalikkusest, siis on teine asi, aga kui see tema arusaamise vajakajäämine pole "kestev" või kodanik suudab kavalusega teised kaaskodanikud "ära lollitada" (ütleb, et jah, ma saan aru, et vajan ravi sest teab, et pääseb siis erihoolekandest, kuid hiljem siiski ravimeid ei võta ja arsti juurde läheb alles siis, kui väevõimuga ära viiakse) siis on asjalood palju keerulisemad selle eestkoste määramisel.
Edasi läheb aga asi nii kirjuks (uued kohtuistungid, täiendavad ekspertiisid jne jne) ja iga erineva alavariandi ja tegevuse puhul hakkavad hargnema edasi ühe erilisemad ja uuemad võimalikud arengud, et kõiki neid liine otsast lõpuni siin läbi käia ja arutada läheb kohutavalt pikaks. Ma tooks oma kogemustele tuginedes välja lühikokkuvõtte olulisemast.
Skiso on keskmisest kõrgema või väga kõrge intellektuaalse tasemega. Vaimselt väga võimekas, kaval, haritud, oskab kasutada andmebaase ja leida erinevat infot, teab (kohati hämmastava peensusega) kuidas toimib nt meditsiinisüsteem, politseisüsteem, kohtusüsteem. Jagab psühholoogiat ja teab kuidas inimesed teatud asjadele reageerivad ja käituvad ning tunneb hoobasid, kuidas neid käituma kas sundida või meelitada.
Skisofreeniahoogude käigus tekib tal "teine ja kolmas jne isiksus" kes algminast eriti midagi ei tea. Luulude tõttu kujutab ette, näeb ja kuuleb asju mida pole jne ning tegutseb ja käitub vastavalt. Ei tunnista ega saa aru, et on haige. Ta on võimeline (kui teda keegi soovib "ära kuulata") "ära petma" mängleva kergusega võõrad tavakodanikud, omaksed, KOV ametnikud kui kohtu. Teema arenemise algstaadiumis pikalt isegi pädeva(d) psühhiaatri(d) .... siinkohal oleks õigem kasutada väljendust, et ta mitte "ei peta psühhiaatrit ära", vaid "psühhiaatril lähebki selliste keeruliste patsientide (lõpliku)diagnoosiga paratamatult väga pikalt aega".
Kuna on vaatamata oma haigusele niivõrd võimekas (võimeline si**a ja käru keerama kellele tahes, sest teab kuidas - sellest teemast saaks ka eraldi artikli!) ja võimukas (ei kannata vasturääkimist, mittenõustumist, suudab vastutegevusega "hävitada" oma "vastased", siis kõik kardavad teda, sealhulgas kogu pere ja kõik lähedased.
Omaksed ei julge alustada eestkoste seadmist, kuna skiso maksab kohe kätte ja oskab seda mõjusalt teha (meetoditest ma võiks kirjutada järgmise pika artikli
) ning on üleüldse ennast täielikult distantseerinud skisost. Seda on füüsiliselt "kerge" teha, kuna kõik elavad teistes Eestimaa otsades (ei ela koos skisoga ja "neid ei häiri"... või siis viimane trend on, et "me oleme nii väsinud ja stressis et ärge meid tülitage"). Omaksed ei pea üldjuhul põhjendama kellelegi, miks nad eestkoste seadmist alustada ei taha. Piisab ka sellest, kui nad lihtsalt ütlevad, et "nende arust polegi vaja".
Edasi, kui omaksed eeskoste seadmist ei alusta, on ainus võimalus eeskoste määramist alustada KOV-il.
Selleks peab KOV tegema kohtule vastava taotluse. Aga ka siin võib olla jutt väga lühike. Kui KOV näeb, et omaksed ei taha tegeleda, KOV ise ka ei taha ja/või poleks ka võimekust (ja see on tavaline olukord, kus KOV-il ei jagu tööjõudu ja spetsialiste, et kõikde nende "hullukestega" tegeleda ja/või nende eestkostja olla - mis siis, et seadus kohustab) siis võib ka KOV ütelda, et nende arust eeskostet pole vaja, kuna ka omaste arvates pole vaja jne. Ja ongi kõik. Kui kaks seaduses ettenähtud institutsiooni (omaksed ja KOV), kes üldse saavad eeskostet alustada, seda ei tee, siis mis edasi?
[ma tean kuidas süsteem toimib, sest ma olen kogu oma "hulludega koos eksisteerimise ajaloo jooksul" aastaid tagasi (kui see teema erinevate hulludega oli aktuaalne ja olukorrast väljapääsu polnud näha) käinud korduvalt peedistamas nii omakseid, perearste, psühhiaatreid kui KOV ametnikke, et kuidagi moodi skisole eestkoste määrata ja suhelnud, vestelnud, mõtteid vahetanud, ähvardanud jne]
Mis siis edasi?
Sksiso möllab ja laamendab muudkui edasi ja lahendust ei paista.
Edasi on võimalus, et "teema jõuab" lõpuks mõne kohusetundliku/liiga empaatiavõimelise psühhiaatrini (lihtsalt mõistva hea inimeseni), kes paneb vastava diagnoosi ja koostab vastava eksperthinnangu (aga seal on küsimus, kelle avalduse/palve alusel? Kes selle tegevuse küll käima peaks lükkama/saaks seaduslikult lükata, kui eestkoste asja kahe seadusliku instantsi poolt ei algatata ja asi üldse kohtuni ei jõua?).
Siin on variant, et KOV teeb seda - tellib ekspertiisi, aga see variant jaguneb kaheks: KOV ise jõuab selleni, et peaks tellima (samas teades, mis see KOV-ile endale perspektiivis kaasa toob kui ekspertiis ütleb, et eestkoste on vajalik) või keegi käib KOV-ile nii kaua pinda (nt. pommitades "rahulolematute kodanike poolt kõnedega või avaldustega, et midagi hulluga ette võetaks"), et KOV selle tellib.
Oletagem siis, et asi jõudis lõpuks selleni, et on saadud pädev eksperthinnang mis ütleb, et kodanikule on vaja seada ikkagi eestkoste. See ekspertiis siis jõuab lõpuks nii omasteni kui KOV-ini. Ja kuna omaksed ei taha endiselt sellega tegeleda, siis KOV sattub n.ö. "kahvlisse", sest tema on lisaks omastele ainus institutsioon, kellel on seaduslik õigus eeskoste menetlust kohtus alustada.
Oletame edasi, et KOV teebki vastava avalduse ja asi jõuab kohtusse.
Oletame omakorda edasi, et kohus tuvastab, et kodanikule on tõesti vaja määrata eestkoste.
Aga omaksed endiselt ei taha eeskostjaks saada ning ükski seaduse ja eestkoste mõttes (vastavat teenust pakkuv) juriidiline isik ei taha temaga (probleemse skisoga) samuti midagi tegemist teha ja KOV-i "asutustes" pole samuti sobivat isikut võtta kes on nõus ja keda kohus saaks mitte tahtevastaselt eestkostjaks määrata. Selline olukord tundub on valdav just raskemate patsientide puhul, mitte kergemate juhtude puhul aga probleemsed ongi just need raskemad juhud, kus isikule pole enam vaja mitte lihtsalt eestkostet, vaid ööpäevaringset erihooldeteenust, sest "eestkostjal puudub kohustus eestkostetava eest isiklikult hoolitseda ning tema ülesandeks on vaid eestkostetava elu korraldamine".
Viimases hädas siis võib kohus määrata eestkostjaks ka lihtsalt n.ö. "Kohaliku omavalitsuse" (KOV).
Nüüd, nagu eespool kirjutatud oleneb, mis ulatuses ja mis teemadel skisole eestkoste määratakse.
Oletame, et KOV saab eeskoste õiguse skiso haigusest ja ravivajadusest arusaamise eeskosteks.
Nüüd KOV on siis see seaduslik esindaja, kelle "aktiivsel osalemisel" saab hakata rehabilitatsiooniplaani koostama.
Edasi nagu kirjutatud juba sai, oleneb paljuski sellest rehabilisatsioonimeeskonnast ja millised spetsialistid seal osalevad või ei osale.
Edasi teavad nii rehabilisatsioonimeeskond kui KOV, et neil on puudu nii ööpäevaringseid erihooldekohtasid, tavalisi erihooldekohtasid, üldse tavalisi hooldekohtasid, tihti lisaks veel ka isegi rahalisi vahendeid.... ja KOV-il on tavaliselt ka totaalne spetsialistide ja tööjõupuudus, kes sotsiaalhoolekannet ja/või eeskostet teostaks ning.... ning praktikas leitakse "hädaväljapääs" sellest, et skiso määratakse "rehabilisatsiooniplaaniga" "kodusele ravile ja jälgimisele".
Ja siis hakkavadki politsei, päästeamet ning kiirabi iga paari nädala või paremal juhul kuu tagant, kui hull jälle täiesti pöördes juba on, skiso elamist "piirama", piitadega sisenema, süstima ja "seadusliku esindaja" ehk "eestkostja" nõusolekul transportima kusagile "esimeseks 24 tunniks"...
Ja nii üks lõputu ring.
Nokk kinni ja saba lahti.
Nüüd veel edasi, peab seaduste mõistes skiso muutuma kaaskodanikele või endale ohtlikuks, et kohus määraks juba kohtumäärusega skiso kinnisesse erihooldeasutusse (kasvõi ilma rehabilisatsioonimeeskonnata ja "eeskostja aktiivsel osalusel" koostatud rehabilisatsiooniplaanita). No ja olemegi seal, millest see teema n.ö. alguse siin sai.
