Viktoriin

[Lemet]

Hmm...osadel tuumaallveelaevadel oli ju jahutusüsteem metalli baasil...naatriumi, kui mälu ei peta.

[T11ger]

Võimalik, süsteem ise on kindlasti metalli baasil, millest aga koosneb vedelik ise, ma kahjuks ei tea, ei tundnud huvi ja pole ka uurinud.
Ma ise neil ei teeninud, olin mitmed korrad nendega ühe kai ääres ja suhtlesime, nagu ikka ajateenijad. Ühtteist rääkisime aga mitte väga detailselt. Viimase küsimuse vastus tuleb aga oma silmade ja kogemuse läbi

Loodan, et Sinu märkus ja minu seletus aitab 2-le küsimusele juba vastust leida.

[TTA]

Võimalik, süsteem ise on kindlasti metalli baasil, millest aga koosneb vedelik ise, ma kahjuks ei tea, ei tundnud huvi ja pole ka uurinud.
Ma ise neil ei teeninud, olin mitmed korrad nendega ühe kai ääres ja suhtlesime, nagu ikka ajateenijad. Ühtteist rääkisime aga mitte väga detailselt. Viimase küsimuse vastus tuleb aga oma silmade ja kogemuse läbi

Loodan, et Sinu märkus ja minu seletus aitab 2-le küsimusele juba vastust leida.

2. Keemikud
3. Alkoholi filtreerimises/sünteesimises/destilleerimises

[T11ger]

pihtas põhjas!
Tõesti, keemikud, kes vabal ajal eraldasid piiritust millest iganes... ükskõik kui halvasti asi lõhnas, maitses, välja nägi. Ma ei soovinud ühtegi toodet proovida, kuid tulemusi nägin teiste pealt.... ja välja nägid nad peale esimest aastat nagu viimased parmud....

[Kulibin]

Ma teeks siinkohal siiski mõned täpsustused: Üldiselt asi õige ja enamvähem see eelirjeldatud protsess välja nägi ...
Vodoley tüüpi alused sisaldasid deuteeriumiseparaatoreid. Rämedalt võttes üsna sarnane tehnoloogia samaka ajamisega.
Lihtsalt seletades siis see teises suletud kontuuris olev vesi vajas aegajalt destilleerimist, kuna keegi akadeemik Saharov vajas seda kontsentraati.

[Hydrazine]

Hmm...osadel tuumaallveelaevadel oli ju jahutusüsteem metalli baasil...naatriumi, kui mälu ei peta.

Kui väga punktuaalseks minna, siis Naatrium, ehk Na perioodilisuse süsteemis ei ole metall, vaid poolmetall. Nagu ka Kaalium ja Liitium, neil on sarnased omadused, puhas elemendikuubik oksüdeerub sekunditega silme all, ja nad on sellised pehmed, et lõika või noaga, säilitatakse spetsiaalses õlikeskkonnas, et mingil juhul hapnik ligi ei pääseks.

Aga allveelaevade juurde tagasi, NSVL on hakkama saanud uskumatu reaktoridisainiga, kus primaarjahutusringis oli kasutusel vedel poolmetallsegu, Projekt 705 Lira (NATO codename Alfa) 7 neid kokku tehti vist. Seal reaktoris oli haruldasi keemilisi elemente ikka väga palju, Berüllium, Vismut, Tina(pole haruldane) ja mida seal kõike veel ei kasutatud. Põhihäda oli selles, et selle reaktori pidid koguaeg töös hoidma, kui temperatuur langes alla teatud piiri, siis see primaarringi jahutussodi muutus tahkeks nö ja reaktsioon lihtsalt seiskus ja siis ei olnud selle reaktoriga enam midagi teha kui lammutusse. Reaktor ise oli nö kiirete neutronite tüüpi, märksa pisem kui survestatud vesijahutusega primaarringi reaktorid. Huvitaval kombel oli neid poolvedelmetallprimaarjahutusega reaktoreid kaks eri varianti kasutusel. Ja nii nad seisid ja tuksusid põhiliselt kai ääres, kus oli spets infra ja otsad selle jaoks, et see sodi mingil juhul maha ei jahtuks. Seda tüüpi laev oli äärmiselt võimekas kiiruse poolest, alaliselt mehitatud sektsioone oligi vist ainult 1, ja meeskond oli ka palju väiksem kui tavaliselt. Aga tehniliselt oli ta täielik peavalu NSVL'ile, vaatamata oma nobedusele. Ja ega nad ei teinud isegi mingeid erilisi pikki patrullreide, vaid vedelesid kai ääres, londid küljes enamuse ajast, välise soojendusega primaarringi jaoks. Aga nendega läks vist kõigiga kehvasti kui ma õigesti mäletan, et ikka mingi avarii või möödapanek, ja tõmbas jahedaks see primaarring ja see ulme poolmetallvedelik segu muutus tahkeks primaarringis. Kõik, kogu lugu, reaktor seisab, ahelreaktsiooni enam ei ole ja ei tule. Mahakandmisele... Ahjaa, lisan veel, miks see laev oli nii eriline, väike meeskond, tohutu automatiseerime tolle aja kohta, lubatud sukeldumissügavus oli 800m, sest tal oli mingist titaansulamist kere ja kunagi katsetati vist lausa 1291m sügavus ära, aga see oli siiski juba liig, laev olla kahjustada saanud. Kuigi edukalt baasi tagasi saabunud, mis K number laev see oli, seda küll ei mäleta. Aga isegi 800m on juba uskumatult palju, ükski teine taolise eesmärgiga aparaat nii sügaval vastu ei peaks vaid oleks kokkupressitud kilukarp sellisel sügavusel. Batüskaaf on teine asi juba, see ei lase sulle torpeedosid sappa.

[T11ger]

Tore, et teema pisut põhjalikuma käsitluse sai, silmaring jälle laiem
Sealkandis oli paris palju vanemaid laevu, mida kohalikud nimetasid "Azuha", "Bukaha"... mis iganes klassid neil ka lääne-stiilis pole. Kõige uuemad masinad olid 80ndate teises pooles laevad nimega "Bars", neid olla selleks ajaks ehitutud vist 4 tk, eesmärk lennukikandjate kaitse ja suutsid ninaosa torpeerdoavadest lasta ka rakette. Väidetvalt.
Omapärane oli sabatüüri otsa paigaldatud tilgakujuline sideseade. Meeskond ca 70 in. Komndöriks 2.järgu kapten. Väga asjalik ja intel.seltskond, meeskond käis vähemalt korra ka Paldiskis puhkusel, sain selle teada meie rahvanuku pildiga tikutoosi järgi, millega komandör suitsule tuld pani ja mistõttu jutule saime (need auastmeid ei kasuta igapäevaselt oma tööroobade küljes, sestap puudus ka aukartus ülemate ees). Töötõttu külastasime laevu regulaarselt, iga kord enne, kui oli plaanis merele minek.

[Kapten Trumm]

Aga allveelaevade juurde tagasi, NSVL on hakkama saanud uskumatu reaktoridisainiga, kus primaarjahutusringis oli kasutusel vedel poolmetallsegu, Projekt 705 Lira (NATO codename Alfa) 7 neid kokku tehti vist. Seal reaktoris oli haruldasi keemilisi elemente ikka väga palju, Berüllium, Vismut, Tina(pole haruldane) ja mida seal kõike veel ei kasutatud. Põhihäda oli selles, et selle reaktori pidid koguaeg töös hoidma, kui temperatuur langes alla teatud piiri, siis see primaarringi jahutussodi muutus tahkeks nö ja reaktsioon lihtsalt seiskus ja siis ei olnud selle reaktoriga enam midagi teha kui lammutusse. Reaktor ise oli nö kiirete neutronite tüüpi, märksa pisem kui survestatud vesijahutusega primaarringi reaktorid. Huvitaval kombel oli neid poolvedelmetallprimaarjahutusega reaktoreid kaks eri varianti kasutusel. Ja nii nad seisid ja tuksusid põhiliselt kai ääres, kus oli spets infra ja otsad selle jaoks, et see sodi mingil juhul maha ei jahtuks. Seda tüüpi laev oli äärmiselt võimekas kiiruse poolest, alaliselt mehitatud sektsioone oligi vist ainult 1, ja meeskond oli ka palju väiksem kui tavaliselt. Aga tehniliselt oli ta täielik peavalu NSVL'ile, vaatamata oma nobedusele. Ja ega nad ei teinud isegi mingeid erilisi pikki patrullreide, vaid vedelesid kai ääres, londid küljes enamuse ajast, välise soojendusega primaarringi jaoks. Aga nendega läks vist kõigiga kehvasti kui ma õigesti mäletan, et ikka mingi avarii või möödapanek, ja tõmbas jahedaks see primaarring ja see ulme poolmetallvedelik segu muutus tahkeks primaarringis. Kõik, kogu lugu, reaktor seisab, ahelreaktsiooni enam ei ole ja ei tule. Mahakandmisele... Ahjaa, lisan veel, miks see laev oli nii eriline, väike meeskond, tohutu automatiseerime tolle aja kohta, lubatud sukeldumissügavus oli 800m, sest tal oli mingist titaansulamist kere ja kunagi katsetati vist lausa 1291m sügavus ära, aga see oli siiski juba liig, laev olla kahjustada saanud. Kuigi edukalt baasi tagasi saabunud, mis K number laev see oli, seda küll ei mäleta. Aga isegi 800m on juba uskumatult palju, ükski teine taolise eesmärgiga aparaat nii sügaval vastu ei peaks vaid oleks kokkupressitud kilukarp sellisel sügavusel. Batüskaaf on teine asi juba, see ei lase sulle torpeedosid sappa.

Nii lihtne see pole. Kui reaktoril kaob jahutus ära, siis võib juhtuda, nagu Tsernobõlis juhtus.
Vedelik või vedelmetall on soojuskandja, mis kannab soojuse/auru jõuseadmetesse ja/või jahutusseadmetesse (ülearune soojus).
Seepärast on tuumajaam alati veekogu ääres.
Reaktori võimsust ei juhita mitte vedelikuga, vaid spetsiaalsest ainest varraste laskmisega reaktsiooni sisse, mis vähendavad neutronite paljunemistegurit ja sellega ka energiat, mida sealt saadakse. Kui neutronite paljunemistegur ületab kriitilise piiri, toimub tuumaplahvatus. Alla selle on tuumareaktsioon juhitav. Tuumaplahvatus on juhitamatu reaktsioon.
Minuarust "välja lülitada" reaktorit hästi ei saagi, tiksuvad seal kai ääres kogu aeg. Tsernobõlis ei olnud tuumaplahvatus.

[Hydrazine]

Nii lihtne see pole. Kui reaktoril kaob jahutus ära, siis võib juhtuda, nagu Tsernobõlis juhtus.
Vedelik või vedelmetall on soojuskandja, mis kannab soojuse/auru jõuseadmetesse ja/või jahutusseadmetesse (ülearune soojus).
Seepärast on tuumajaam alati veekogu ääres.
Reaktori võimsust ei juhita mitte vedelikuga, vaid spetsiaalsest ainest varraste laskmisega reaktsiooni sisse, mis vähendavad neutronite paljunemistegurit ja sellega ka energiat, mida sealt saadakse. Kui neutronite paljunemistegur ületab kriitilise piiri, toimub tuumaplahvatus. Alla selle on tuumareaktsioon juhitav. Tuumaplahvatus on juhitamatu reaktsioon.
Minuarust "välja lülitada" reaktorit hästi ei saagi, tiksuvad seal kai ääres kogu aeg. Tsernobõlis ei olnud tuumaplahvatus.

Trumm, tina-vismut tüüpi vedelmetall jahutusega reaktorite puhul, mida kasutati NSVL Projekt 705 Lira allvelaevadel, on see väljalülitamise aspekt just täpselt nii "lihtne" kui tuumareaktorite juures lihtsusest üldse rääkida saabki. Põhikomponendid on ju tina ja vismut, mis tahkeks muutumisel on väga hea gammakiirguse tõkestaja ja kuna tegemist on kiirete neutronite reaktoriga, siis igasugune tuumade lõhustumine seiskub praktiliselt kohe ja ei teki juurde täiendavat sooja, mida enam ei suudetaks reaktori tuumast tahkeks muutunud jahutusvedelaga ära juhtida. Juba oma disaini kontseptsioonilt ei saaks selline reaktor "õhku lennata" nagu vesijahutusega reaktori disainide puhul on võimalik. Tsiviil tuumaenergia valdkonnas ei ole tina-vismut kasutusel olnud, seal on naatriumi sodide baasil seda vedelmetall jahutust realiseeritud.
Tina-vismut tüüpi reaktori üks oluline eelis oli, et aeg, mis kulus reaktori täisvõimsuselt miinimumvõimsusele viimiseks(olukorras kus allveelaev peab ootamatult olema võimalikult vaikne näiteks) oli märksa lühem kui vesijahutusega reaktoritel, mis olid palju inertsemad ja pumbad pidid veel tükk aega jahutusvedelat usinalt ringi ajama, kuigi moderaator varrastega oli reaktsiooni juba ammu pidurdama hakatud. Huugavad pumbad aga tähendab müra.
Samuti ei olnud vajadust reaktori jahutusringe survestada nagu vesijahutusega reaktorite puhul(vee keemistemperatuur ju tõuseb surve all olles). Tina-vismut vedelmetalljahutus ollusel oli see keemistemperatuur minskine 1670 kraadi C. Jahutusvedela keemist välditakse sama lihtsal põhjusel, miks sinagi oma auto sisepõlemismootorit "keema" ei taha lasta, sest keev jahutusvedelik ei vii sooja enam ära. Samuti oli jahutusringide mitte-survestamine ka oluline turvalisuse-vastupidavuse aspekt, sest suure surve all olevad asjad kipuvad ikka kergemini lagunema ja tihtipeale pauguga(siin on vast Tšernobõli intsidendi mainimine kohane, et miks reaktori kaas läbi katuse minema lendas pauguga).

Üks huvitav aspekt selle tina-vismut jahutusvedela juures on see, et vismutil on haruldane omadus, et ta paisub jahtudes, kuigi kõik muu kipub ikka kahanema jahtudes. Seega kas see paisumine lammutas ka kogu jahutussüsteemi mõrasid täis kui tahkeks muutus?

Ja tuumaplahvatus on veidi lapsik termin, ma kasutaks selle asemel väljendit "kontrollimatu ahelreaktsioon". Tuumaplahvatuseks võib nimetada näiteks üheainsa neutroni poolt aatomituuma lõhustamist. Reaalses elus jääb see sul isegi märkamata.

Ning Tšernobõl ei puutu tegelikult üldse asjasse, neid reaktoreid saab ainult niipalju võrrelda, et mõlemad toodavad sooja ja ajavad ringi turbiine. Tehnoloogiliselt on nad erinevad nagu öö ja päev.

[Kilo Tango]

...
Trumm, tina-vismut tüüpi vedelmetall jahutusega reaktorite puhul, mida kasutati NSVL Projekt 705 Lira allvelaevadel, on see väljalülitamise aspekt just täpselt nii "lihtne" kui tuumareaktorite juures lihtsusest üldse rääkida saabki. Põhikomponendid on ju tina ja vismut, mis tahkeks muutumisel on väga hea gammakiirguse tõkestaja ja kuna tegemist on kiirete neutronite reaktoriga, siis igasugune tuumade lõhustumine seiskub praktiliselt kohe ja ei teki juurde täiendavat sooja, mida enam ei suudetaks reaktori tuumast tahkeks muutunud jahutusvedelaga ära juhtida. Juba oma disaini kontseptsioonilt ei saaks selline reaktor "õhku lennata" nagu vesijahutusega reaktori disainide puhul on võimalik. ...

AFAIK, siis see on müüt. Tegelikult toimub tahkumine ju alati kontuuri jahedamas osas ja see ei ole reaktoris. Ehk siis tahkumine algab väljaspool reaktorit samas kui reaktori sees võib see "sodi" alles kenasti vedel olla - edasi kontuur seiskub, jahutust ei toimu, soojus kuhjub reaktoris, tina&vismuti segu läheb keema, neutonite tõkestamise võime järsult alaneb ja järgneb ahelreaktsioon. Vahe on seal selles, et kui vee n.ö. "temperatuurivaru" on suhteliselt väike, siis igasuguste soolade ja metallide puhul on see väga suur (tinal näiteks jämedalt 1400 kraadi), mistõttu on jaama operaatoril rohkem aega kriilisele olukorrale reageerida enne kui asi käest ära läheb.

Tuumareaktorites ei toimu tegelikult ahelreaktsiooni selles mõttes nagu tuumapommis. Pigem on see "käest ära jooksev reaktsioon", mille käigus temperatuur kasvab nii kõrgeks, et rõhk reaktoris kasvab üle kriitilise piiri ning reaktor lendab laiali ja selle sisu putkab takkatuuri. Allpool Tšernobõli "katla" plahvatusest.

Then, according to some estimations, the reactor jumped to around 30,000 MW thermal, ten times the normal operational output. The last reading on the control panel was 33,000 MW. It was not possible to reconstruct the precise sequence of the processes that led to the destruction of the reactor and the power unit building, but a steam explosion, like the explosion of a steam boiler from excess vapor pressure, appears to have been the next event. There is a general understanding that it was steam from the damaged fuel channels escaping into the reactor's exterior cooling structure that caused the destruction of the reactor casing, tearing off and lifting the 2000-ton upper plate, to which the entire reactor assembly is fastened, sending it through the roof of the reactor building. This is believed to be the first explosion that many heard.[43]:366 This explosion ruptured further fuel channels, as well as severing most of the coolant lines feeding the reactor chamber, and as a result the remaining coolant flashed to steam and escaped the reactor core. The total water loss in combination with a high positive void coefficient further increased the reactor's thermal power.

A second, more powerful explosion occurred about two or three seconds after the first; this explosion dispersed the damaged core and effectively terminated the nuclear chain reaction. However, this explosion also compromised more of the reactor containment vessel and ejected superheated lumps of graphite moderator. The ejected graphite and the demolished channels still in the remains of the reactor vessel caught fire on exposure to air, greatly contributing to the spread of radioactive fallout and the contamination of outlying areas.[31]

[Hydrazine]

Tuleb Kilo Tango väljapakutuga ühineda. Tegemist on tõenäoliselt kehva tõlkega algallikast pärit materjaliga. Mõtisklesin ka veidi selle asja üle ja kahtlane on juba seegi, et "lead" peaks otsetõlkes olema ikkagi plii(Pb), mis siis, et rahvakeeli seda seatinaks kutsutakse. Aga lead-bismuth inglise keelest eesti keelde peaks ikka plii-vismut olema. Käesolevaga lõpetan omalt poolt kahtlase informatsiooni võimendamise antud teemas.

[Sho]

Siin on jälle vaikus.
Elu sissepuhumiseks pisike küsimus.

Millist militaarterminit kasutatakse sündmuse kohta kus Putin peaks juhtumisi pommitama ISIST?

[Che Latino]

Friendly fire ?

[Sho]

Kohe pihtas ja põhjas!
Sinu kord küsida.

[Che Latino]

Nõukogude, ja ilmselt ka praeguse, väeliigi tunnusmarss on on ühe Natsi-Saksamaa marsiga sama viisi peal.
Palun nimetada see väeliik ja saksa marsi muusika (väidetav ?) autor.