toomas tyrk kirjutas: Kui mitu lendu ja kui palju aega võtaks ühe F-16 eskadrilli kolimine ütleme Hollandist Ämari lennuväljale. Koos mingi minimaalse kütusevaru, hädavajalike tagavaraosade, relvade, laskemoona rakettidega ütleme nii 2-nädalaseks sõjategevuseks?
Antud juhtumil pole keiss mitte lendude arv (koli tuuakse 1-2 lennukitäiega), vaid tehnika ettevalmistamine ja vastav paberimäärimine, mis tähendab, et ümberbaseerumise käsu saamisest enne ühte nädalat see eskadrill siin tegutseda ei suuda. Eeldatavasti suudetakse tõesti häda korral nädalaga, kuid see jutt vastab tõele, et kompanii liigutamiseks vajalik planeerimine-paberimäärimine võtab aega kuni 2 nädalat. Õhuturbemissiooni 4 lennuki kola ja abipersonal liigub kuuldavasti ühe C-130 täiega. Seejuures ei ole neil kaasas ei märkimisväärset relvastust ja kohapeal suuri hooldusi ei tehta.
Neid planeerimise jutte tasub eriti silmas pidada kui teema läheb müütilistesse lennueskadrillidesse, mida NATO hetkega siia paiskama asub. Ega nad päris hetkega siia ei "paisku". Läheb ikka päris palju aega ja selle ajaga tuleb kuidagi toime tulla (mingit tuge pakuvad kindlasti pika käe lennud) ja lennuvälja julgeolek tagada. Mis tähendab näiteks seda, et kui vene tankid on 30 km Ämarist, siis julgeolekukaalutlustel siia mingeid transalende ei tehta, sest nii lähedalt võib vastane lennuki lennu ajal tungida juba lennuväljale.
Kõik see on mõistagi eeldusel, et kuskil mujal pole midagi olulist teoksil, mis NATO suurriikide jaoks võib olla prioriteetsem ja hõivata hoobilt vabad ja võitlusvõimelised väed. Näiteks Iraani ivasioon Iraaki või mõni suurem aktsioon Aafrikas. Mis tähendab, et siia saabuv abi on piiratud ja mingeid kiirkorras mobiliseeritud 30ndate teises pooles rasvunud saksa reserviste koos oma teisejärgulise relvastusega pole meil väga mõtet oodata, enne jagage endam omadele püssid kätte, tunnevad vähemalt olustikku. NATO Euroopa riikide tehnikavägedest on tänaseks järgi suht haledad riismed. Suures kokkuhoiutuhinas on kohati vähendusi tehtud mitmeid kordi ja meile ebasoodsas olukorras ei pruugi neid siia jätkuda. Et venelane tuleks siia olukorras, kus NATO saab kergesti vastu lajatada, on aga vähetõenäoline (nii lollid seal kindralstaabis ka ei istu), eks tullakse siis, kui "kaelad on käänatud teise kanti" ja Eesti territooriumi vähest sügavust ning iseseisva kaitsevõime nutust seisu arvestades saavutab sellega ajaga juba piisavat edu, et läbirääkimisel panna EV lihtsalt fakti ette.
Praegu ongi kogu heidutus Venemaa jaoks NATO. Kodumaine kaitsevõime märkimisväärset heidutust isegi praeguses nutuses seisus vene relvajõudude jaoks ei kujuta. Venelasel on isegi rahuaja vägesid Leningradi ja Pihkva oblastis rohkem kui meie sõja-aja armee. Lisaks on vene väed märgatavalt paremini komplekteeritud raskerelvastuse, soomustehnika ja lennuväega ja isegi 1 vs 1 olukorras kergjalavägi vastu ei saa. Isegi piiratud sõjategevuse (888) korral. Siia lisandub see, et VF armee teeb regulaarselt brigaadi ja diviisi taseme õppusi, kuid Eesti pole tänaseks ühtegi brigaadi täismahulist õppust teinud (Kevadtorm on tegelikkuses pataljoni õppus). Seega võib juhtuda, et me võime siin rääkida VF armee ebaefektiivsusest, samas EKVl- puudub igasugune pataljonist suurema üksusega praktilise opereerimise kogemus, isegi pataljonide õppekogunemised käivad üle kivide ja kändude. Seega pole mõtet unistada, et las tulevad diviisiga, me paneme pataljoniga vapralt vastu, laseme Gustavist ja hoosianna. Tegelikus elus see nii ei käi.
Vot sedasi on lood, kuulake siin pagunikandjate juttu ja märkate, et ka nemad ei õhka rahulolust. Ehk kodus on PALJU TÖÖD vaja veel teha. Ja kui raha napib, tuleb kärpida NATO projekte. Oma särk on ihule ligem ja pole olemas mingit punktisüsteemi, kuhu Eesti puhul rohkem punkte kogudes abi saamise tõenäosuse ratingut tõsta saab. Abi saamise tõenäosus sõltub eelkõige sellest, milline sõjaline olukord valitseb sihtkohas, kui on abi saata ja on edulootust, siis tullakse. Mitte sellest, kas me oleme osalenud 2 või 20 lennuki ostus. Kõnealused kolm lennukit moodustavad tegelikult pisikese murdosa airliftist, mida on vaja Eesti-suurusel alal operatsioonide korraldamiseks. Olgem realistid, mingit Kuveit 1991 stiilis aktsioone pole praegu keegi valmis tegema. NRF on heal juhul suuteline toime tulema üsna piiratud ulatusega konfliktiga (vaata arvukust).
Teisalt arvan, et kodust riigikaitseraha oleks saanud märksa paremini kasutada ja selle raha eest toota rohkem üksusi. Pole ju normaalne olukord, kus EKV-s on teeninud kokku ca 45 000 meest, kellest mingi struktuur ja roll on ainult 16 000-l. Ülejäänud on sellised, kelle väljaõppele on 10a tagasi kulutatud kena kopikas ja kes on jäetud lihtsalt vedelema. Reservarmee puhul tähendab see puhtalt mahavisatud väljaõppe raha, sest 10 aasta pärast suudetakse heal juhul automaadist pauku teha. Reservpataljoni õppekogunemise kulu on ca 8 miljonit krooni (varem oli vähem, kuna sellest enamuse moodustavad töötasud, mis omakorda viimastel aastatel on jõudsalt kerkinud). See on Eesti kaitse-eelarves peenraha isegi 2000. aasta kontekstis, rääkimata praegusest.
