Postitatud: 31 Okt, 2008 19:59
Kõigepealt, lohutamaks lugupeetud kaasfoorumlast A4, on sellesama NG veergudelgi tõusnud kisa-kära selle artikli teemadel, mis teda nördima pani. Ja nagu ütles kodanik Tsäbovõitra, "...ustavate massid tõusid ühtse seinana ning andsid vastulöögi mis laseb oletada, et on saavutatud ja enamgi veel..." Vastulöögist tuleb välja, et NATO on ikka traditsiooniliselt kõige kurja allikas ning valmis tuntud headuses ja hirmsas ülekaalus igal hetkel Venemaale kallale tungima. A4 hingekosutuseks siis ka selle jutu asukoht.
http://nvo.ng.ru/concepts/2008-10-24/1_blok.html
Küll aga on Hramtšihin juba 2008 aasta algul võtnud kokku ka Vene armee tehnilise jm taseme ning perspektiivid. Kel huvi, saab siit mingi ettekujutuse. Artikli lõpul oli ka tabel Venemaa kaitse-eelarvetega 1993-2006, aga seda ei viitsinud ma tõesti ümber trükkida. Ütleme siis nii, et 1993-99 oli see summa 80,75 miljardit dollarit, ja 2000-2006 90,13 miljardit dollarit. Kõik parandused on teretulnud.
Venemaa relvajõud tegutsevad juba alates 1992 aasta seitsmendast maist, s.t. kuusteist aastat. Näitlikult võib selle jagada kahte etappi, esimene ja teine kaheksa-aastak. Need kaks etappi langevad kronoloogiliselt kokku vene esimese presidendi ja tema järglase valitsemisperioodidega ning nende kahe kaheksa-aasta võrdlemine pakub alust mõtisklusteks.
„Kasulik“ müüt
Viimasel ajal levitatakse keskvõimu poolt mitmete massimeedia allikate abil teesi Venemaa sõjalise võimsuse taassünnist. Sellest hoolimata paljastavad faktid, et VF relvajõud pole veel kriisist väljunud. Enamgi veel, rida masendavaid tendentse , mida võib täheldada armee ja laevastiku elus ja ning kaitse-tööstus kompleksis, on võtnud pöördumatu iseloomu
Eelkõige meenutagem, et NSVL lagunemisest on möödunud juba piisavalt pikk aeg, ning VF relvajõudude ees seisvad ülesanded erinevad kardinaalselt nendest ülesannetest, mida pidid täitma NSVL armee ja laevastik.
15 aasta jooksul (1992-2007) pole siiski leitud vastust strateegiliselt tähtsale küsimusele: milleks on Venemaale vaja armeed ning milline see siis peaks olema. Avalikustatud ametlike allikate , nagu „Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin“ (2000) ja „Vene Föderatsiooni relvajõudude aktuaalsed ülesanded“ (2003), alusel on vägagi probleemne arendada sõjaväge, mis oleks adekvaatne nüüdises rahvusvahelises olukorras.
„Aktuaalsetes ülesannetes“ välistatakse ühelt poolt „ …Nato või mingi muu USA poolt juhitava koalitsiooniga globaalse tuumasõja ja suuremastaapsete tavarelvastusega sõjaliste konfliktide , millisteks meie relvastatud jõud valmistusid...“võimalikus. Teiselt poolt aga“…kui säilib NATO kui sõjaline alianss koos oma tänasel päeval kehtiva pealetungi doktriiniga, nõuab see vene relvajõudude ja sõjalise planeerimise põhimõttelist ümberehitust , kaasa arvatud ka muutused vene tuumastrateegias. Need baaspõhimõtted räägivad otseselt teineteisele vastu
Jääb mulje, et nende kahe dokumendi kallal töötasid paralleelselt mitu erinevate vaadetega autorite gruppi, ning nende poolt kokkukirjutatu liideti puhtmehaaniliselt üheks kirjutiseks. On täiesti ilmne, et Kaitseministeeriumis eksisteerivad teravad lahkarvamused nende vahel, kes suudavad näha sõdade iseloomu muutumist viimase 15 aasta jooksul, ning möödunud sajandite 40-50-ndate aastate „soomustankivägede“ mõttelaadi vahel. Samuti on ilmsed vastuolud selle osa poliitilise ja sõjalise juhtkonna vahel, kes ei näe mõtet sõjalises vastasseisus USA-ga ning nende vahel, kellede jaoks selline vastasseis on kõige tõenäolisemaks perspektiiviks.
Kõige selle juures on müüt tänapäeva Venemaa remilitariseerimisest kasulik mitte ainult Kremlile, vaid ka tema piiritagustele oponentidele, kellel on mugav ekspluateerida USA ja NSVL kui kahe globaalse suurriigi vastaseisu ajast pärit poliitilisi stereotüüpe ja klišeesid. See müüt aitab paljude maade sõjalistel juhtkondadel ja eriteenistustel saada parlamentidelt ja valitsustelt täiendavaid rahaeraldisi, mida põhjendatakse „Venemaa seninägematu sõjalise tugevnemise“ ja „vene sõjalise ohu“ kasvuga
Võrdlus näitab.
Aga siirdume nüüd nende protsesside juurde, mis iseloomustavad Venemaa relvajõude alates 2000 aastast. Analüüsi jaoks vajame võrdlusmomenti, milleks loogiliselt sobib situatsioon selles süsteemis 1990-ndatel aastatel. Seda enam, et nii teeb ka ametlik propaganda, esitades Jeltsini ajajärku kui „häbi ja läbikukkumiste“ epohhi, aga järgnevat kaheksat aastat kui „relvajõudude võimsuse taassündi“.
Arvud aga räägivad vastupidisest. Näiteks vastupidiselt praegu levinud arvamusele sellest, et armee finantseerimine 2007 aastal erines kordades rahastamisest 2000 aastal, ületasid selle aasta (2007) kaitse-eelarve rahad vaid veidi (dollari arvestuses 15 %) neid eraldisi, mida tehti relvajõududele aastatel 1993-1999. Samas tuleb märkida, et nendel aastatel olid riigi võimalused tänu madalatele toorainehindadele tänastest tunduvalt kasinamad. Tervikuna on muidugi kaitsekulutused Putini valitsemisaastatel kõrgemad kui Jeltsini epohhil,. Kuid tähtis on see, kuidas realiseeritakse neid vahendeid
Post-nõukogude perioodil on sõjalis-tööstuslik kompleks Venemaal kaotanud hulgaliselt tehnoloogiaid ning terveid põlvkondi kvalifitseeritud kaadrit. Need kaotused muutuvad pikkamisi pöördumatuteks. Peamiseks faktoriks, mis võimaldas tööstusharudel ellu jääda(vähemalt osaliselt) oli ümberorienteerumine välisturule ning relvastuse eksport. Sõjalis-tööstusliku kompleksi (STK) baasil holdingfirmade loomine tootmaks ühte tüüpi relvastust ja sõjatehnikat mõjub aga lõppkokkuvõttes negatiivselt uute lahenduste ning lõpptoodangu kvaliteedile. Nii nõukogude kui ka välismaine kogemus näitab selgelt sisemise konkurentsi stimuleerivat vajalikust.
Relvajõudude isikkoosseisu olukorda võib käesoleval ajal hinnata kui rasket ja Solženitsõni sõnul „väljaronimatut“. Peamiseks probleemiks selles sfääris on sõjaväelaste motiveerimatus, milles üheks suureks põhjuseks on sotsiaalsete õiguste piiramine ning sõjaväelaste deprofessionaliseerumine. Tuleb kahjuks konstanteerida ohvitserkonna ja kindralite ülimalt kesist ettevalmistustaset. Professionaalsete ohvitseride, kes on lõpetanud kõrgema sõjakooli, relvajõududest laialijooksmist pole õnnestunud lõpetada. Üksikute väeosade komplekteerimine lepingulisel põhimõttel aastatel 2000-2007 ei ole andnud loodetud efekti isikkoosseisu kvaliteedi osas, pigem vastupidi. Sellest on „NVO“ ka korduvalt nende aastate jooksul kirjutanud.
Strateegilised tuumajõud (STJ) ilma meigita.
Suurimat ärevust kutsub esile kriisiolukord STJ-s, millede abil tagab riik täiel määral oma sõltumatuse.
Siin tuleks silmas pidada vaid neid rakette, allveelaevu ning lennukeid, mis reaalselt tagasid tuumatasakaalu enne ja jätkavad seda tegevust ka tänapäeval. Lähtudes sellest, omas VF 1992 aasta algul: (Lahkame siinkohal laiali lühendid: Strateegilise tähtsusega raketiväed – STRV, Sõjalaevastik-SL, Õhujõud- ÕJ, kontinentidevaheline ballistiline rakett KVBR, päisosa- PO, strateegiline allveeristleja- SAVR, allveelaeval baseeruv ballistiline rakett- AVLBSR, tiibrakett- TR)
-STRV-170 KVBR-i RS-18( kuue päisosaga igaühes), 204 KVBR-i RS-20 (kümme päisosa igas), 46 KVBR-i RT-23, nendest 36 baseerusid raudteel( 10 päisosa igas) ning 207 mobiilset ühe päisosaga KVBR RS-12M“Topol“ . Kokku siis 627 KVBR-i 3727 päisosaga.
- SL- 14 SAVR Projekt 667 (16 AVLBSR R-29R kolme päisosaga igas raketis), 6 SAVR Projekt 941“Taifun“(20 AVLBSR R-39, kümme päisosa igas, 7 SAVR Projekt 667 (16 ALVBSR R-29RM, igas 4 päisosa). Kokku siis 27 SAVR-i 456 raketi ja 2368 lõhkepeaga
-ÕJ- 22 pommitajat TU-95MC16( 16 TR igal, kokku 352 TR.
Kokkuvõttes saame siis 1992 aasta seisuks 1083 KVBR-i 6095 lõhkepeaga ning 22 lennukit 352 lõhkepeaga, kokku 6347 laengut.
1999 aasta viimasel päeval jättis president Jeltsin erru minnes oma järeltulijale STJ järgmises koosseisus
- STRV- 150 RS-18, 180 RS-20, 46 RT-23, 360 mobiilset „Topolit“ ning 20 šahtis baseeruvat „Topol M“RS-12M2. Kokku 756 KVBR-i 3540 lõhkepeaga.
- SL- 11 SAVR-i Projekt 667 kaks „Taifuuni“ (veel üks oli ümber ehitatud „Bulavade“ katsetamiseks, lahingurakette see ei kandnud), 7 SAVR Projekt 667, kokku 20+1 SAVR 328 AVLBSR 1376 lõhkepead
- ÕJ- 15 TU-160(igal 12 TR), 31 TU-95MC6(igal kuus TR) ning 35 TU95MC-16. Kokku 81 pommitajat 926 tiibraketiga.
Üldse siis kokku 1084 KVBR-i ja AVLBSR-i 4916 lõhkepeaga ning 81 lennukit 926 tiibraketiga, kokku 5842 laengut.
Niisiis, 90-ndatel kasvasid STJ 60 raketi võrra(72 mobiilse ja 20 šahtis paikneva „Topoli“ ning 7 TU-160 valmistamise arvelt, aga ka Valgevenest tagasi saadud 81 mobiilse „Topoli“, Kashastanist 40 TU-95MCja Ukrainast 8 TU-160.ne arvelt,) ning vähenesid 505 lõhkepea võrra.
2007 aasta seisuga oli Venemaa STJ käsutuses järgmised vahendid:
- STRV- 123 RS-18, 76 RS-20, 246 mobiilset „Topolit“(nendest 3 tk „TopolM“), 44 šahtis paiknevat „Topolit“ Kokku 489 KVBR-i 1788 lõhkepeaga
- SL-6 SAVR Projekt 667 ning üks eksperimentaalne „Taifun“ Bulavade tarvis. Kokku 12+1 SAVR-i 192 raketi ning 672 lõhkepeaga.
- ÕJ- 15 TU-160-t, 32 TU-95MC6 ja 32 TU-95MC16 , kokku 79 lennukit 884 TR-ga
Kokku siis 681 KVBR ja AVLBSR-i 2460 lõhkepeaga, 79 lennukit 884 tiibraketigga, kokku 3344 lõhkepead.
See tähendab, et 2000-2007 aastani kaotasid STJ 405 raketti ja 2498 lõhkepead. Möödunud kaheksa aasta jooksul toodeti vaid 27 raketti(enam kui kolm korda vähem kui nigelatel 90-datel) ning üks TU-160. (seitse korda vähem kui 90-tel). Maha kanti 440 KVBR jaAVLBSR-i, kaks TU-95MC ning üks TU-160 hävis lennuõnnetuses
Ükskõik kuidas me ka ei suhtu Jeltsinisse ja tema valitsemisaega, on siiski selgelt näha, et kui 1990-datel suudeti NSVL-lt päranduseks saadud strateegilist potentsiaali siiski tervikuna hoida endisel tasemel, siis alates 2000 aastast toimus selle vähenemine, mis võttis kohati kokkuvarisemise iseloomu. Sündmuste arengutendentsi tuleb üheselt tunnistada negatiivseks. Juhtumis STJ-ga oli Venemaa juhtkond juba algusest saadik NSVL vastu võetud plaanide pantvang. Pean silmas otsust mobiilsete raketikomplekside „Topol“ arendamiseks. Otsus oli motiveeritud sellega, et ameeriklaste strateegiliste rakettide täpsus vähendab šahtis paiknevate vene rakettide efektiivsust. Väljaspääs leiti kõrgendatud mobiilsusega komplekside loomises, mis oleksid suutelised löögi alt minema liikuma.
Aga tänapäeval, kui USA-l on käsutada optilise, infrapunase ja raadiolokatsiooni suutlikusega satelliidid, mis annavad edasi infot reaalajas, on „Topolite“ võimekus põhimõtteliselt nullilähedane. „Topolite“ esialgne paiknemine on USA-le teada sentimeetrise täpsusega ning masinate liikumine on kontrollitav nende angaarist väljumise esimesest hetkest. Arvata, et sajatonnine 22 meetrine masin, nagu „Topol“ seda on, ning mis omab kõrget eristatavust nii optilises, infrapuna kui ka raadiolokatsiooni diapasoonides, võiks hoogsalt „lahustuda“ vene avarustes, on piisavalt naiivne. Tuumaplahvatus kindlal kõrgusel on suuteline rivist välja viima korraga kogu „Topolite“ divisjoni peale angaarist väljumist.
Tõeliselt kõrget lahingulist efektiivsust omas mobiilne raketikompleks RT-23. mis oli varustatud kümne päisosaga erinevalt „Topoli“ ühest. Sealjuures sarnanes kogu kompleks rännakuolukorras harilikule külmutusvagunile, mistõttu oli teda jälgimisvahendite abil avastada suht võimatu. Sümptomaatiline, et USA juhtkond, kes suhtus vägagi rahulikult komplekside „Topol“ olemasolusse, nõudis vene juhtkonnalt tungivalt komplekside RT-23 likvideerimist. 90-ndatel seda nõudmist ei täidetud, kõik kompleksid jäid relvastusse. Kolme aasta jooksul peale Jeltsini lahkumist viidi kompleksid relvastusest välja ja hävitati. Samal ajal aga „Topoli“ jagunevate päisosadega versiooni alles katsetatakse ning kui üldse, siis võetakse relvastusse alles 2009 aastal.
Olemasolevate tendentside säilimisel (äärmiselt madal uute rakettide ehitustempo samal ajal kiireneva vanade rakettide mahakandmise juures) võivad STJ lähema 10 aasta jooksul jääda vaid 100-200 ühe lõhkepeaga raketiga. Ning muuta seda tendentsi olemasoleva militaarpoliitika puhul on võimatu.
Kogu STRV teema dramaatilisuse juures peame tõdema, et olukord STJ mereväe komponendiga on veel hullem. AVLBSR R-30“Bulava“ millega planeeriti relvastada uued allveelaevad „Projekt 955“, ei lenda. Aga allveelaevu sellele raketile-„Juri Dolgorukii“(ehitust alustati 1996), „Aleksander Nevskii“ ( 2004) ning „Vladimir Monomahh“ (2006) – ehitatakse. Ekspertide vaheline vaidlus „Bulava“ lennuvõimelisuse teemal on omandanud suures jaos skolastilise iseloomu. Jätkata „Bulava“ loomist on mõtetu, sest siiani on kõik selle raketi katsetused lõppenud ebaõnnestumisega.Järgneva kümnendi keskpaigaks jääb Venemaale mitte rohkem kui 300 KVBR-i ja AVLBSR-i mitte enam kui 600 lõhkepeaga, mis omakorda seab kahtluse alla STJ võimekuse tuumatasakaalu hoidmisel.
STJ lennuväe komponent on viimase kaheksa aasta jooksul olnud kõige stabiilsem oma koosseisus. Kuid see olukord muutub varsti. Sealjuures kinnitavad ametlikud ringkonnad läbi mõningate kõrgelseisvate ametnike väljaütlemiste, et 2015 aastaks suurendatakse STJ lennuväegruppi kuni 50 TU-160 ja TU-95MC. Nagu juba eelpool märgitud, on hetkel VF Õhujõudude käsutuses 79 sellist lennukit. Niisiis esitatakse 29 masina mahakandmist kui lennukite arvu suurendamist.
Ainsa positiivse momendina võib STJ arengus märkida uute raketirünnaku eelhoiatuse radarijaamade „Voronež“ ehituse algust. Sel puhul ei ole tähtis mitte ainult ja niivõrd tehniline uuendus, vaid Venemaa vabastamine teiste VMN-i riikide majandusliku ja poliitilise santaaži võimalikusest. Tänasel päeval asuvad vaid kolm kaheksast jaamast Venemaa piirides. 2 asuvad Ukrainas ning Valgevenes, Aserbaidžaanis ning Kashastanis igaühes üks. Sõltuvus naabritest niivõrd tundlikus valdkonnas pole aga kindlasti lubatav.
…ja kaks lennukit kaheksa aasta jooksul.
Tavarelvastuse osas võib 1990-ndate aastatega võrreldes tähendada tuntavat mitmekordset relvaostude vähenemist, riiklike ümberrelvastumise programmide mittetäitmist ning nende programmide sisulist degradeerumist.
Nii näiteks said maaväed 1992-1999 120 tanki T-90 (neli pataljoni) ja kuni 30 tanki T-80U (üks pataljon) . 2000-2007 aastani ei ületanud saadavate tankide arv 90 masinat T-90 ( 3 pataljoni). Üldse on maavägede koosseisus ligi 200 tankipataljoni, lisaks veel märkimisväärne kogus säilitusbaasides. Tekib kahtlus, kas üldse omab mõtet uuendada tankivägesid , kui tempo on selline nagu on.
Õhujõududes on olukord tunduvalt halvem. ( jutt on rindelennuväest, strateegilistest pommitajatest oli jutt eespool) . Jeltsini valitsemisajal said õhujõud ligi 100 masinat, (TU-22M3, SU-24M, SU-27, >SU30, SU-35, MIG-29C, MIG-31B) 2000-2007 osteti õhujõududele vaid kaks lennukit SU-34. Üldse loetakse õhujõududes kuni 1700 lahingulennukit, mis tekitab taas küsimuse lennukite pargi uuendamise võimalikusest selliste tempodega. Peale nende kahe masina moderniseeriti ka 30-40 SU-27 ja SU-25, mis alates 2007 aasta lõpust hakkasid vägedesse saabuma.
Analoogne on situatsioon ka maapealse õhukaitsega. Juba alates 2000 aastast tegid relvajõudude esndajad väsimatult avaldusi teemal, et S-400 võetakse relvastusse kas juba sel, või siis äärmisel juhul tuleval aastal. Reaalsed tarned algasid siiski alles 2007 aastal.
Sellega seoses tekitab massiliselt küsimusi kehtiv relvastusprogramm aastateks 2007-2015. Jääb arusaamatuks, millega on põhjendatud ostetava tehnika kogus ja tüübid, samuti ka selle programmi täidetavus, kui arvestada, et eelnevad samalaadsed programmid on jäänud kõik täitmata. Pole näiteks selge, kas õnnestub osta planeeritud 1400 tanki T-90, (programmi täitmiseks tuleb antud klassi relvastuse soetamise tempot tõsta kuuekordseks praegusega võrreldes), miks tuleb neid osta just selles koguses, ( relvastuse piiramise lepingu põhjal võib Venemaa hoida Uuralitest lääne pool 6350 tanki), ning kui otstarbekas see on, sest antud masinaid ei saa lugeda eriti tänapäevasteks.
Samasugused küsimused tekivad kas eelpool mainitud hävitus-pommitaja SU-34 suhtes. Endine kaitseminister Sergei Ivanov(2000-2007) avaldas korduvalt talle omases „armsas ja relvitukstegevalt ebakompetentses“ laadis, et üks SU-34 on suuteline asendama kümmet SU-24-ja. Kusjuures trehniliste andmete võrdlemine näitab, et reaalse lahingutegevuse käigus suudab üks SU-34 asendada poolteist-kaks SU-24-ja. Järelikult on 500 SU-24 adekvaatseks asendamiseks vaja 200-300 SU-34, aga mitte 58. Mingi muu lennutehnika omandamist relvastusprogramm ette ei näe, v.a. õppelennukid JAK-130.
Mis aga puudutab seniitkompleksi S-400, siis planeeritud kogusega pole võimalik mitte et ainult katta peamisi administratiiv ja tööstuskomplekse, vaid neid ei jagu isegi STJ funktsioneerimise tagamiseks.
Olukord uue ründehelikopteri MI-28 relvastusse võtmisega asendamaks vana MI-24 on eriti kummaline. Juba 1987 aasta detsembris tehti kokkuvõtted konkursist, mille käigus KA-50“Must hai“ osutus võitjaks. 1995 aastal võeti KA-50 presidendi määrusega relvastusse ning toodeti esimene väike seeria viiest masinast. Kaks masinat sellest seeriast osalesid 2001 aastal edukalt lahingutegevuses Tšetšeenias. Mi-28 katsetamine piirdus vaid õppuste suitsuga Valgevenes 2006 aastal. Siiani pole ühtki Mi-28 relvastusse võetud, ehkki esimeste masinate saabumisest vägedesse teatati juba 2006 aastal.
Analoogne on situatsioon sõjalaevastikus. 1992-1999 sai laevastik tööstuselt umbes 50 lahingulaeva ja kaatrit, mida oli hakatud ehitama juba nõukogude aegadel. Nende hulgas oli ka 14 erinevat tüüpi aatomiallveelaeva ning üks Projekt 1144 tüüpi raketiristleja“Pjotr Velikii“. Nendel aastatel ehitati ka kiilu mahapanekust kuni laevastikule üleandmiseni valmis veel paar allveelaeva ja kaatrit, samuti alustati mitme uue laeva ehitusega. Kahe aasta jooksul 1992-1994 aastani komplekteeriti 24 hävitajaga SU-33 ainuke laeval baseeruv hävituslennuväe polk, mis paiknes Venemaa ainukesel lennukikandjal „Admiral Kuznetsov“. (Ametlikult kvalifitseeritav kui lennukikandevõimega raskeristleja). Samuti alustati 1990-ndatel ka peale Projekt 955, millest räägiti juba STJ puudutavas osas, mitme laevaseeria esilaevade projektidega: aatomiallveelaev Projekt 885 „Severodvinsk“, Projekt 677“Sankt-Peterburg“ ning valvelaev Projekt 1244“Novik“
Alates 2000 aastast vähenes uute laevade tarnimine laevastikule tunduvalt. Ehitati lõpuni veel kolm laeva, mida alustati veel enne NSVL lagunemist: üks allveelaev Projekt 971“Gepard“, üks raketikaater, ning üks traaler. Samal ajal kaotati katastroofi tõttu üks aatomiallveelaev Projekt 949A“Kursk“, mis oli teenistust alustanud 1995 aastal. Nendest laevadest, mille ehitamist alustati 90-ndatel, ehitati lõpuni kuus kaatrit, allveelaev „Sankt-Peterburg“ ning alustati veel kahe sama tüüpi allveelaeva ehitamist. Praegu toimuvad „Sankt-Peterburgi“ käigukatsetused mis on veninud pikale tänu tõsistele tehnilistele probleemidele. Ainsaks sõjalaevastiku laevaks, mis on tervikuna ehitatud peale 2000 aastat, on väike suurtükilaev projekt 21630“Astrahan“ alustatud on veel kahe analoogse laeva ehitamisega. Kõik need laevad on nähtud ette kasutamiseks Kaspia merel. Peale nende sai Kaspia flotill endale ka valvelaeva projekt 1166“Tatarstan“, mis oli algselt ehitatud Indiale, kuid millest see loobus relvastuse nõrkuse tõttu. Kuna loobumise hetkeks oli laev pea-aegu lõpuni ehitatud, otsustati see saata Kaspia merre.
Kokkuvõttes võib öelda, et ümberrelvastumise tempo ja ostetava sõjatehnika omadused on sellised, et nende säilides ähvardab vene relvajõde 8-10 aasta pärast oht jääda relvastuse taseme poolest keskmise Euroopa riigi tasemele, mis ilmselt ei suuda tagada VF kaitst, eriti koos samaaegselt toimuva STJ degeneratsiooniga.
Järeldused on masendavad. Möödunud „Jeltsinijärgne“ kaheksa-aastak on viinud VF relvajõudude lõplikule degeneratsioonile. Mis ei suutnudki saada selliseks armeeks nagu oleks olnud vaja. Venemaa valitsevate ringkondade jaoks oli ja jäävad nii armee kui ka laevastik ärritavaks koormaks, ning viimastel aastatel ka PR mänguasjaks
http://nvo.ng.ru/concepts/2008-10-24/1_blok.html
Küll aga on Hramtšihin juba 2008 aasta algul võtnud kokku ka Vene armee tehnilise jm taseme ning perspektiivid. Kel huvi, saab siit mingi ettekujutuse. Artikli lõpul oli ka tabel Venemaa kaitse-eelarvetega 1993-2006, aga seda ei viitsinud ma tõesti ümber trükkida. Ütleme siis nii, et 1993-99 oli see summa 80,75 miljardit dollarit, ja 2000-2006 90,13 miljardit dollarit. Kõik parandused on teretulnud.
Venemaa relvajõud tegutsevad juba alates 1992 aasta seitsmendast maist, s.t. kuusteist aastat. Näitlikult võib selle jagada kahte etappi, esimene ja teine kaheksa-aastak. Need kaks etappi langevad kronoloogiliselt kokku vene esimese presidendi ja tema järglase valitsemisperioodidega ning nende kahe kaheksa-aasta võrdlemine pakub alust mõtisklusteks.
„Kasulik“ müüt
Viimasel ajal levitatakse keskvõimu poolt mitmete massimeedia allikate abil teesi Venemaa sõjalise võimsuse taassünnist. Sellest hoolimata paljastavad faktid, et VF relvajõud pole veel kriisist väljunud. Enamgi veel, rida masendavaid tendentse , mida võib täheldada armee ja laevastiku elus ja ning kaitse-tööstus kompleksis, on võtnud pöördumatu iseloomu
Eelkõige meenutagem, et NSVL lagunemisest on möödunud juba piisavalt pikk aeg, ning VF relvajõudude ees seisvad ülesanded erinevad kardinaalselt nendest ülesannetest, mida pidid täitma NSVL armee ja laevastik.
15 aasta jooksul (1992-2007) pole siiski leitud vastust strateegiliselt tähtsale küsimusele: milleks on Venemaale vaja armeed ning milline see siis peaks olema. Avalikustatud ametlike allikate , nagu „Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin“ (2000) ja „Vene Föderatsiooni relvajõudude aktuaalsed ülesanded“ (2003), alusel on vägagi probleemne arendada sõjaväge, mis oleks adekvaatne nüüdises rahvusvahelises olukorras.
„Aktuaalsetes ülesannetes“ välistatakse ühelt poolt „ …Nato või mingi muu USA poolt juhitava koalitsiooniga globaalse tuumasõja ja suuremastaapsete tavarelvastusega sõjaliste konfliktide , millisteks meie relvastatud jõud valmistusid...“võimalikus. Teiselt poolt aga“…kui säilib NATO kui sõjaline alianss koos oma tänasel päeval kehtiva pealetungi doktriiniga, nõuab see vene relvajõudude ja sõjalise planeerimise põhimõttelist ümberehitust , kaasa arvatud ka muutused vene tuumastrateegias. Need baaspõhimõtted räägivad otseselt teineteisele vastu
Jääb mulje, et nende kahe dokumendi kallal töötasid paralleelselt mitu erinevate vaadetega autorite gruppi, ning nende poolt kokkukirjutatu liideti puhtmehaaniliselt üheks kirjutiseks. On täiesti ilmne, et Kaitseministeeriumis eksisteerivad teravad lahkarvamused nende vahel, kes suudavad näha sõdade iseloomu muutumist viimase 15 aasta jooksul, ning möödunud sajandite 40-50-ndate aastate „soomustankivägede“ mõttelaadi vahel. Samuti on ilmsed vastuolud selle osa poliitilise ja sõjalise juhtkonna vahel, kes ei näe mõtet sõjalises vastasseisus USA-ga ning nende vahel, kellede jaoks selline vastasseis on kõige tõenäolisemaks perspektiiviks.
Kõige selle juures on müüt tänapäeva Venemaa remilitariseerimisest kasulik mitte ainult Kremlile, vaid ka tema piiritagustele oponentidele, kellel on mugav ekspluateerida USA ja NSVL kui kahe globaalse suurriigi vastaseisu ajast pärit poliitilisi stereotüüpe ja klišeesid. See müüt aitab paljude maade sõjalistel juhtkondadel ja eriteenistustel saada parlamentidelt ja valitsustelt täiendavaid rahaeraldisi, mida põhjendatakse „Venemaa seninägematu sõjalise tugevnemise“ ja „vene sõjalise ohu“ kasvuga
Võrdlus näitab.
Aga siirdume nüüd nende protsesside juurde, mis iseloomustavad Venemaa relvajõude alates 2000 aastast. Analüüsi jaoks vajame võrdlusmomenti, milleks loogiliselt sobib situatsioon selles süsteemis 1990-ndatel aastatel. Seda enam, et nii teeb ka ametlik propaganda, esitades Jeltsini ajajärku kui „häbi ja läbikukkumiste“ epohhi, aga järgnevat kaheksat aastat kui „relvajõudude võimsuse taassündi“.
Arvud aga räägivad vastupidisest. Näiteks vastupidiselt praegu levinud arvamusele sellest, et armee finantseerimine 2007 aastal erines kordades rahastamisest 2000 aastal, ületasid selle aasta (2007) kaitse-eelarve rahad vaid veidi (dollari arvestuses 15 %) neid eraldisi, mida tehti relvajõududele aastatel 1993-1999. Samas tuleb märkida, et nendel aastatel olid riigi võimalused tänu madalatele toorainehindadele tänastest tunduvalt kasinamad. Tervikuna on muidugi kaitsekulutused Putini valitsemisaastatel kõrgemad kui Jeltsini epohhil,. Kuid tähtis on see, kuidas realiseeritakse neid vahendeid
Post-nõukogude perioodil on sõjalis-tööstuslik kompleks Venemaal kaotanud hulgaliselt tehnoloogiaid ning terveid põlvkondi kvalifitseeritud kaadrit. Need kaotused muutuvad pikkamisi pöördumatuteks. Peamiseks faktoriks, mis võimaldas tööstusharudel ellu jääda(vähemalt osaliselt) oli ümberorienteerumine välisturule ning relvastuse eksport. Sõjalis-tööstusliku kompleksi (STK) baasil holdingfirmade loomine tootmaks ühte tüüpi relvastust ja sõjatehnikat mõjub aga lõppkokkuvõttes negatiivselt uute lahenduste ning lõpptoodangu kvaliteedile. Nii nõukogude kui ka välismaine kogemus näitab selgelt sisemise konkurentsi stimuleerivat vajalikust.
Relvajõudude isikkoosseisu olukorda võib käesoleval ajal hinnata kui rasket ja Solženitsõni sõnul „väljaronimatut“. Peamiseks probleemiks selles sfääris on sõjaväelaste motiveerimatus, milles üheks suureks põhjuseks on sotsiaalsete õiguste piiramine ning sõjaväelaste deprofessionaliseerumine. Tuleb kahjuks konstanteerida ohvitserkonna ja kindralite ülimalt kesist ettevalmistustaset. Professionaalsete ohvitseride, kes on lõpetanud kõrgema sõjakooli, relvajõududest laialijooksmist pole õnnestunud lõpetada. Üksikute väeosade komplekteerimine lepingulisel põhimõttel aastatel 2000-2007 ei ole andnud loodetud efekti isikkoosseisu kvaliteedi osas, pigem vastupidi. Sellest on „NVO“ ka korduvalt nende aastate jooksul kirjutanud.
Strateegilised tuumajõud (STJ) ilma meigita.
Suurimat ärevust kutsub esile kriisiolukord STJ-s, millede abil tagab riik täiel määral oma sõltumatuse.
Siin tuleks silmas pidada vaid neid rakette, allveelaevu ning lennukeid, mis reaalselt tagasid tuumatasakaalu enne ja jätkavad seda tegevust ka tänapäeval. Lähtudes sellest, omas VF 1992 aasta algul: (Lahkame siinkohal laiali lühendid: Strateegilise tähtsusega raketiväed – STRV, Sõjalaevastik-SL, Õhujõud- ÕJ, kontinentidevaheline ballistiline rakett KVBR, päisosa- PO, strateegiline allveeristleja- SAVR, allveelaeval baseeruv ballistiline rakett- AVLBSR, tiibrakett- TR)
-STRV-170 KVBR-i RS-18( kuue päisosaga igaühes), 204 KVBR-i RS-20 (kümme päisosa igas), 46 KVBR-i RT-23, nendest 36 baseerusid raudteel( 10 päisosa igas) ning 207 mobiilset ühe päisosaga KVBR RS-12M“Topol“ . Kokku siis 627 KVBR-i 3727 päisosaga.
- SL- 14 SAVR Projekt 667 (16 AVLBSR R-29R kolme päisosaga igas raketis), 6 SAVR Projekt 941“Taifun“(20 AVLBSR R-39, kümme päisosa igas, 7 SAVR Projekt 667 (16 ALVBSR R-29RM, igas 4 päisosa). Kokku siis 27 SAVR-i 456 raketi ja 2368 lõhkepeaga
-ÕJ- 22 pommitajat TU-95MC16( 16 TR igal, kokku 352 TR.
Kokkuvõttes saame siis 1992 aasta seisuks 1083 KVBR-i 6095 lõhkepeaga ning 22 lennukit 352 lõhkepeaga, kokku 6347 laengut.
1999 aasta viimasel päeval jättis president Jeltsin erru minnes oma järeltulijale STJ järgmises koosseisus
- STRV- 150 RS-18, 180 RS-20, 46 RT-23, 360 mobiilset „Topolit“ ning 20 šahtis baseeruvat „Topol M“RS-12M2. Kokku 756 KVBR-i 3540 lõhkepeaga.
- SL- 11 SAVR-i Projekt 667 kaks „Taifuuni“ (veel üks oli ümber ehitatud „Bulavade“ katsetamiseks, lahingurakette see ei kandnud), 7 SAVR Projekt 667, kokku 20+1 SAVR 328 AVLBSR 1376 lõhkepead
- ÕJ- 15 TU-160(igal 12 TR), 31 TU-95MC6(igal kuus TR) ning 35 TU95MC-16. Kokku 81 pommitajat 926 tiibraketiga.
Üldse siis kokku 1084 KVBR-i ja AVLBSR-i 4916 lõhkepeaga ning 81 lennukit 926 tiibraketiga, kokku 5842 laengut.
Niisiis, 90-ndatel kasvasid STJ 60 raketi võrra(72 mobiilse ja 20 šahtis paikneva „Topoli“ ning 7 TU-160 valmistamise arvelt, aga ka Valgevenest tagasi saadud 81 mobiilse „Topoli“, Kashastanist 40 TU-95MCja Ukrainast 8 TU-160.ne arvelt,) ning vähenesid 505 lõhkepea võrra.
2007 aasta seisuga oli Venemaa STJ käsutuses järgmised vahendid:
- STRV- 123 RS-18, 76 RS-20, 246 mobiilset „Topolit“(nendest 3 tk „TopolM“), 44 šahtis paiknevat „Topolit“ Kokku 489 KVBR-i 1788 lõhkepeaga
- SL-6 SAVR Projekt 667 ning üks eksperimentaalne „Taifun“ Bulavade tarvis. Kokku 12+1 SAVR-i 192 raketi ning 672 lõhkepeaga.
- ÕJ- 15 TU-160-t, 32 TU-95MC6 ja 32 TU-95MC16 , kokku 79 lennukit 884 TR-ga
Kokku siis 681 KVBR ja AVLBSR-i 2460 lõhkepeaga, 79 lennukit 884 tiibraketigga, kokku 3344 lõhkepead.
See tähendab, et 2000-2007 aastani kaotasid STJ 405 raketti ja 2498 lõhkepead. Möödunud kaheksa aasta jooksul toodeti vaid 27 raketti(enam kui kolm korda vähem kui nigelatel 90-datel) ning üks TU-160. (seitse korda vähem kui 90-tel). Maha kanti 440 KVBR jaAVLBSR-i, kaks TU-95MC ning üks TU-160 hävis lennuõnnetuses
Ükskõik kuidas me ka ei suhtu Jeltsinisse ja tema valitsemisaega, on siiski selgelt näha, et kui 1990-datel suudeti NSVL-lt päranduseks saadud strateegilist potentsiaali siiski tervikuna hoida endisel tasemel, siis alates 2000 aastast toimus selle vähenemine, mis võttis kohati kokkuvarisemise iseloomu. Sündmuste arengutendentsi tuleb üheselt tunnistada negatiivseks. Juhtumis STJ-ga oli Venemaa juhtkond juba algusest saadik NSVL vastu võetud plaanide pantvang. Pean silmas otsust mobiilsete raketikomplekside „Topol“ arendamiseks. Otsus oli motiveeritud sellega, et ameeriklaste strateegiliste rakettide täpsus vähendab šahtis paiknevate vene rakettide efektiivsust. Väljaspääs leiti kõrgendatud mobiilsusega komplekside loomises, mis oleksid suutelised löögi alt minema liikuma.
Aga tänapäeval, kui USA-l on käsutada optilise, infrapunase ja raadiolokatsiooni suutlikusega satelliidid, mis annavad edasi infot reaalajas, on „Topolite“ võimekus põhimõtteliselt nullilähedane. „Topolite“ esialgne paiknemine on USA-le teada sentimeetrise täpsusega ning masinate liikumine on kontrollitav nende angaarist väljumise esimesest hetkest. Arvata, et sajatonnine 22 meetrine masin, nagu „Topol“ seda on, ning mis omab kõrget eristatavust nii optilises, infrapuna kui ka raadiolokatsiooni diapasoonides, võiks hoogsalt „lahustuda“ vene avarustes, on piisavalt naiivne. Tuumaplahvatus kindlal kõrgusel on suuteline rivist välja viima korraga kogu „Topolite“ divisjoni peale angaarist väljumist.
Tõeliselt kõrget lahingulist efektiivsust omas mobiilne raketikompleks RT-23. mis oli varustatud kümne päisosaga erinevalt „Topoli“ ühest. Sealjuures sarnanes kogu kompleks rännakuolukorras harilikule külmutusvagunile, mistõttu oli teda jälgimisvahendite abil avastada suht võimatu. Sümptomaatiline, et USA juhtkond, kes suhtus vägagi rahulikult komplekside „Topol“ olemasolusse, nõudis vene juhtkonnalt tungivalt komplekside RT-23 likvideerimist. 90-ndatel seda nõudmist ei täidetud, kõik kompleksid jäid relvastusse. Kolme aasta jooksul peale Jeltsini lahkumist viidi kompleksid relvastusest välja ja hävitati. Samal ajal aga „Topoli“ jagunevate päisosadega versiooni alles katsetatakse ning kui üldse, siis võetakse relvastusse alles 2009 aastal.
Olemasolevate tendentside säilimisel (äärmiselt madal uute rakettide ehitustempo samal ajal kiireneva vanade rakettide mahakandmise juures) võivad STJ lähema 10 aasta jooksul jääda vaid 100-200 ühe lõhkepeaga raketiga. Ning muuta seda tendentsi olemasoleva militaarpoliitika puhul on võimatu.
Kogu STRV teema dramaatilisuse juures peame tõdema, et olukord STJ mereväe komponendiga on veel hullem. AVLBSR R-30“Bulava“ millega planeeriti relvastada uued allveelaevad „Projekt 955“, ei lenda. Aga allveelaevu sellele raketile-„Juri Dolgorukii“(ehitust alustati 1996), „Aleksander Nevskii“ ( 2004) ning „Vladimir Monomahh“ (2006) – ehitatakse. Ekspertide vaheline vaidlus „Bulava“ lennuvõimelisuse teemal on omandanud suures jaos skolastilise iseloomu. Jätkata „Bulava“ loomist on mõtetu, sest siiani on kõik selle raketi katsetused lõppenud ebaõnnestumisega.Järgneva kümnendi keskpaigaks jääb Venemaale mitte rohkem kui 300 KVBR-i ja AVLBSR-i mitte enam kui 600 lõhkepeaga, mis omakorda seab kahtluse alla STJ võimekuse tuumatasakaalu hoidmisel.
STJ lennuväe komponent on viimase kaheksa aasta jooksul olnud kõige stabiilsem oma koosseisus. Kuid see olukord muutub varsti. Sealjuures kinnitavad ametlikud ringkonnad läbi mõningate kõrgelseisvate ametnike väljaütlemiste, et 2015 aastaks suurendatakse STJ lennuväegruppi kuni 50 TU-160 ja TU-95MC. Nagu juba eelpool märgitud, on hetkel VF Õhujõudude käsutuses 79 sellist lennukit. Niisiis esitatakse 29 masina mahakandmist kui lennukite arvu suurendamist.
Ainsa positiivse momendina võib STJ arengus märkida uute raketirünnaku eelhoiatuse radarijaamade „Voronež“ ehituse algust. Sel puhul ei ole tähtis mitte ainult ja niivõrd tehniline uuendus, vaid Venemaa vabastamine teiste VMN-i riikide majandusliku ja poliitilise santaaži võimalikusest. Tänasel päeval asuvad vaid kolm kaheksast jaamast Venemaa piirides. 2 asuvad Ukrainas ning Valgevenes, Aserbaidžaanis ning Kashastanis igaühes üks. Sõltuvus naabritest niivõrd tundlikus valdkonnas pole aga kindlasti lubatav.
…ja kaks lennukit kaheksa aasta jooksul.
Tavarelvastuse osas võib 1990-ndate aastatega võrreldes tähendada tuntavat mitmekordset relvaostude vähenemist, riiklike ümberrelvastumise programmide mittetäitmist ning nende programmide sisulist degradeerumist.
Nii näiteks said maaväed 1992-1999 120 tanki T-90 (neli pataljoni) ja kuni 30 tanki T-80U (üks pataljon) . 2000-2007 aastani ei ületanud saadavate tankide arv 90 masinat T-90 ( 3 pataljoni). Üldse on maavägede koosseisus ligi 200 tankipataljoni, lisaks veel märkimisväärne kogus säilitusbaasides. Tekib kahtlus, kas üldse omab mõtet uuendada tankivägesid , kui tempo on selline nagu on.
Õhujõududes on olukord tunduvalt halvem. ( jutt on rindelennuväest, strateegilistest pommitajatest oli jutt eespool) . Jeltsini valitsemisajal said õhujõud ligi 100 masinat, (TU-22M3, SU-24M, SU-27, >SU30, SU-35, MIG-29C, MIG-31B) 2000-2007 osteti õhujõududele vaid kaks lennukit SU-34. Üldse loetakse õhujõududes kuni 1700 lahingulennukit, mis tekitab taas küsimuse lennukite pargi uuendamise võimalikusest selliste tempodega. Peale nende kahe masina moderniseeriti ka 30-40 SU-27 ja SU-25, mis alates 2007 aasta lõpust hakkasid vägedesse saabuma.
Analoogne on situatsioon ka maapealse õhukaitsega. Juba alates 2000 aastast tegid relvajõudude esndajad väsimatult avaldusi teemal, et S-400 võetakse relvastusse kas juba sel, või siis äärmisel juhul tuleval aastal. Reaalsed tarned algasid siiski alles 2007 aastal.
Sellega seoses tekitab massiliselt küsimusi kehtiv relvastusprogramm aastateks 2007-2015. Jääb arusaamatuks, millega on põhjendatud ostetava tehnika kogus ja tüübid, samuti ka selle programmi täidetavus, kui arvestada, et eelnevad samalaadsed programmid on jäänud kõik täitmata. Pole näiteks selge, kas õnnestub osta planeeritud 1400 tanki T-90, (programmi täitmiseks tuleb antud klassi relvastuse soetamise tempot tõsta kuuekordseks praegusega võrreldes), miks tuleb neid osta just selles koguses, ( relvastuse piiramise lepingu põhjal võib Venemaa hoida Uuralitest lääne pool 6350 tanki), ning kui otstarbekas see on, sest antud masinaid ei saa lugeda eriti tänapäevasteks.
Samasugused küsimused tekivad kas eelpool mainitud hävitus-pommitaja SU-34 suhtes. Endine kaitseminister Sergei Ivanov(2000-2007) avaldas korduvalt talle omases „armsas ja relvitukstegevalt ebakompetentses“ laadis, et üks SU-34 on suuteline asendama kümmet SU-24-ja. Kusjuures trehniliste andmete võrdlemine näitab, et reaalse lahingutegevuse käigus suudab üks SU-34 asendada poolteist-kaks SU-24-ja. Järelikult on 500 SU-24 adekvaatseks asendamiseks vaja 200-300 SU-34, aga mitte 58. Mingi muu lennutehnika omandamist relvastusprogramm ette ei näe, v.a. õppelennukid JAK-130.
Mis aga puudutab seniitkompleksi S-400, siis planeeritud kogusega pole võimalik mitte et ainult katta peamisi administratiiv ja tööstuskomplekse, vaid neid ei jagu isegi STJ funktsioneerimise tagamiseks.
Olukord uue ründehelikopteri MI-28 relvastusse võtmisega asendamaks vana MI-24 on eriti kummaline. Juba 1987 aasta detsembris tehti kokkuvõtted konkursist, mille käigus KA-50“Must hai“ osutus võitjaks. 1995 aastal võeti KA-50 presidendi määrusega relvastusse ning toodeti esimene väike seeria viiest masinast. Kaks masinat sellest seeriast osalesid 2001 aastal edukalt lahingutegevuses Tšetšeenias. Mi-28 katsetamine piirdus vaid õppuste suitsuga Valgevenes 2006 aastal. Siiani pole ühtki Mi-28 relvastusse võetud, ehkki esimeste masinate saabumisest vägedesse teatati juba 2006 aastal.
Analoogne on situatsioon sõjalaevastikus. 1992-1999 sai laevastik tööstuselt umbes 50 lahingulaeva ja kaatrit, mida oli hakatud ehitama juba nõukogude aegadel. Nende hulgas oli ka 14 erinevat tüüpi aatomiallveelaeva ning üks Projekt 1144 tüüpi raketiristleja“Pjotr Velikii“. Nendel aastatel ehitati ka kiilu mahapanekust kuni laevastikule üleandmiseni valmis veel paar allveelaeva ja kaatrit, samuti alustati mitme uue laeva ehitusega. Kahe aasta jooksul 1992-1994 aastani komplekteeriti 24 hävitajaga SU-33 ainuke laeval baseeruv hävituslennuväe polk, mis paiknes Venemaa ainukesel lennukikandjal „Admiral Kuznetsov“. (Ametlikult kvalifitseeritav kui lennukikandevõimega raskeristleja). Samuti alustati 1990-ndatel ka peale Projekt 955, millest räägiti juba STJ puudutavas osas, mitme laevaseeria esilaevade projektidega: aatomiallveelaev Projekt 885 „Severodvinsk“, Projekt 677“Sankt-Peterburg“ ning valvelaev Projekt 1244“Novik“
Alates 2000 aastast vähenes uute laevade tarnimine laevastikule tunduvalt. Ehitati lõpuni veel kolm laeva, mida alustati veel enne NSVL lagunemist: üks allveelaev Projekt 971“Gepard“, üks raketikaater, ning üks traaler. Samal ajal kaotati katastroofi tõttu üks aatomiallveelaev Projekt 949A“Kursk“, mis oli teenistust alustanud 1995 aastal. Nendest laevadest, mille ehitamist alustati 90-ndatel, ehitati lõpuni kuus kaatrit, allveelaev „Sankt-Peterburg“ ning alustati veel kahe sama tüüpi allveelaeva ehitamist. Praegu toimuvad „Sankt-Peterburgi“ käigukatsetused mis on veninud pikale tänu tõsistele tehnilistele probleemidele. Ainsaks sõjalaevastiku laevaks, mis on tervikuna ehitatud peale 2000 aastat, on väike suurtükilaev projekt 21630“Astrahan“ alustatud on veel kahe analoogse laeva ehitamisega. Kõik need laevad on nähtud ette kasutamiseks Kaspia merel. Peale nende sai Kaspia flotill endale ka valvelaeva projekt 1166“Tatarstan“, mis oli algselt ehitatud Indiale, kuid millest see loobus relvastuse nõrkuse tõttu. Kuna loobumise hetkeks oli laev pea-aegu lõpuni ehitatud, otsustati see saata Kaspia merre.
Kokkuvõttes võib öelda, et ümberrelvastumise tempo ja ostetava sõjatehnika omadused on sellised, et nende säilides ähvardab vene relvajõde 8-10 aasta pärast oht jääda relvastuse taseme poolest keskmise Euroopa riigi tasemele, mis ilmselt ei suuda tagada VF kaitst, eriti koos samaaegselt toimuva STJ degeneratsiooniga.
Järeldused on masendavad. Möödunud „Jeltsinijärgne“ kaheksa-aastak on viinud VF relvajõudude lõplikule degeneratsioonile. Mis ei suutnudki saada selliseks armeeks nagu oleks olnud vaja. Venemaa valitsevate ringkondade jaoks oli ja jäävad nii armee kui ka laevastik ärritavaks koormaks, ning viimastel aastatel ka PR mänguasjaks
, keegi ei hakka ka suurt madinat pidama Eesti ega Baltikumi terviku pärast, pigem loksatavad kaks endist sõpra-vaenlast-sõpra jne. taas ühte paati ja asjad jagatakse, nii v naa, meie vaadaku ise kas meile see meeldib v mitte, teema lühike ju!