Sõdade ja revolutsioonide ajastu tagasitulek?
Juba ammu on läinud moodi iga kukkuva pommi puhul heietada teemasid Kolmandast Maailmasõjast. Reeglina pole tegu enama kui retooriliste harjutustega. Viimasel ajal hakkab olukord maailmas siiski aga järjest enam meenutama La Belle Epoqued- „ kaunist epohhi“- mis eelnes Esimesele Maailmasõjale. Aasta 2011 saab sarnanema kui mitte 1913 aastaga, siis vähemalt 1900 aastaga kindlasti.
On võetud kombeks arvata, et globaliseerumine teeb globaalsed sõjad mõttetuteks. Kuid harva on kaubandus, investeeringud ja humanitaarsidemed arenenud sedavõrd aktiivselt kui enne Esimest Maailmasõda. Rahvusvaheline kaubandus kasvas peadpööritavas tempos- sarnased mahud saavutati taas alles 60-ndatel. Ettevõtjad said võrreldava kergusega toimetada nii Iraanis kui Luksemburgis. Aktiivselt liikusid nii kaubad kui rahvamassid- sellele ajalooetapile langes migratsiooni tipp, mida muide saatis ka samasugune retoorika, nagutänaselgi päeval. Statistiliselt keskmine eurooplane võis pea takistamatult maailmas ringi rännata. Sellele järgnesid jutud maailmavalitsemisest ning piiride kaotamisest- ja see algas ka tegelikuses. Majanduslik globaliseerumine, saavutanud teatud piirid, viis edasistele katsetele „integreeruda“, sedapuhku šrapnellide ja ipriidi abil.
XIX sajandi viimane kolmandik oli uute jõukeskuste (USA, Saksamaa, Itaalia, Jaapani) tõusuaeg, Varsti muutus neil, kes asusid ressurssidest kaugel, „vanade“ maailma impeeriumite kõrval kitsaks. Esimese Maailmasõja prelüüdideks said mässud ja järjest sagenevad perifeersed konfliktid- 1894-1895 aasta Jaapani-Hiina sõda, 1898 aasta Hispaania-Ameerika sõda, Inglise-Buuri sõda 1899-1901, bokserite ülestõus 1899-1901, Vene-Jaapani sõda 1904-1905, Iraani 1905-1911 revolutsioon, Venemaa 1905-1907 aasta revolutsioon, Jöntürklerite revolutsioon 1908-1909, Hainani 1911-1913, Itaalia-Türgi sõda 1911-1912, Balkani sõjad 1912-1913.
Veel kaks iseloomulikku tunnust- terrorismi õitseng ning sellele vastu seisev patsifismi kasv.
XIX-XX sajandi vahetust ilmestasid rahvusvaheliste anarhistide dünamiidipakid, patsifism oli aga ülimalt populaarne.
Teiste sõnadega- algas järjekordne „suurepärane ajastu“ ja seda vaevalt et juhuslikult. Omal ajal tuntud inglise ajaloolane Arnold Joseph Toynbee leidis, et “maailmasõjad” mahuvad 115- aastasesse tsüklisse. ( (1568-1672, 1672-1792, 1792-1914, 1914-?). Iga tsükkel sisaldab nelja faasi- üldine sõda, „eluruum“, „toetavad sõjad“(suured, aga maailmasõja mastaapideni siiski mitteküündivad), üleüldine rahu. Segatuna „toetavate„ sõdadega, andsid maailmasõjad 50-aastase tsükli.
Maailmasõja „naoleonlik“ ring(vabariigi ning impeeriumi sõjad) 1792-1815. Sellele järgneb leppimine Viinis (1815-1853), toetavate sõdade seeria 1853-1871(Krimmi sõda 1853-1856, Austria-Prantsuse sõda 1859, Prantsuse-Preisi sõda 1870-1871), üldine rahu 1871-1914(43 aastat ilma tõeliselt mastaapsete sõdadeta suurte tegijate vahel) ning seejärel maailmasõda 1914-1918.
Konfliktide perioodilisuse põhjal esitas Toynebee nõndanimetatud „kahe põlvkonna hüpoteesi“, mille sisu on selles, et sõja üleelanud annavad sõjast tekkinud õudustunde edasi oma lastele. Aga kui sõjajutte jutustatakse lastelastele, on sõja raskused ja õudused juba meelest pühitud ning jutustustes pannakse rõhk juba sõjalisele kangelaslikkusele ning suursugususele. Sestap on lapselapsed taas valmis katsumusteks ning unistavad sõjalisest kuulsusest.
Probleem on selles, et Toynebee ennustatud intervall ei kehtinud isegi siis, kui olid olemas kõik eeldused. Ettekujutlus maailma- ja toetavate sõdade järjepidevusest osutus samuti ekslikuks- Esimesele Maailmasõjale järgnes Teine Maailmasõda. Enamgi veel- järjepidevust ei olnud ilmselgelt ka XVII sajandil- Kolmekümneaastane sõda, mis liigitati toetavate sõdade hulka, oli tegelikult tüüpiline „maailmasõda“.
Kuid globaalsete sõdade tsüklilisust see kuidagi ei muuda. Seetõttu püüti küllaltki kiiresti leida sellele ratsionaalset seletust, seostades seda kondratjevlike majandustsüklitega.
1. Tsükkel 1779 kuni 1841-1843(kasvufaas kuni 1814 aastani) sünkroonne „napoleonliku ringiga 1792-1815)
2. Tsükkel alates 1844 kuni 1890-1896 (kasvufaas kuni 1870-75 aastani), sõjad 1853-1871.
3. Tsükkel 1891-96 kuni 1929-33(kasvufaas kuni 1914 aastani, teistel hinnangutel kuni 1920 aastani), Esimene Maailmasõda 1914-1918.
4. Tsükkel alates 1929-33 aastast kuni 1973-75 aastani, kõrgem punkt tuleb 50-ndate algusesse, Teine Maailmasõda 1939-1945.
Teiste sõnadega- maailma- ja toetavate sõdade voog tekib muutumatult tõusufaasis 10-23 aastat peale tsükli algust. Tüüpiliseimaks võib lugeda aega 10-15 aastani.
Katse mahutada sõjad Kondratjevi tsüklite üldisesse skeemi võttis ette Georg Goldstain. Tema idee seisneb selles, et maailmasõjad sünnivad vahede tõttu tootmise efektiivsuse vähenemises ja majanduse jätkuvas kasvus (see kukub ligi kümneaastase hilinemisega). See vahe viib tooraine nõudluse kasvule ja uute turgude vajadusele ( kui ei saa areneda intensiivselt, tuleb areneda ekstensiivselt), mis provotseerib omakorda kokkupõrkeid. Mida suurem on võistlevate riikide rahanduslik ja sõjaline potentsiaal, seda verisemad on ka sõjad. Globaalsed konfliktid stimuleerivad taas innovaatilist aktiivsust. Edasi- lammutades tootmist, sunnivad need riiki ressursse ümber orienteerima sisemiste probleemide lahendamiseks ning puhastavad platsi uue tehnoloogilise platsdarmi rajamiseks. Mis omakorda kiirendab tootmise efektiivsust. Seejärel efekt ammendub ning me näeme uut keeret „kaitse“ kulutuste kasvu spiraalil…
Hetkel elame 1973-75 aastal alanud Kondratjevi tsükli piirides. Tsükli haripunkt langes 1990-ndate keskele- Lääne jaoks oli tegu õitsenguajaga. Praeguseks on käes languseosa finaaletapp, tsükli kriis.
Pole raske märgata, et „meie“ tsükkel peidab endas mõistatust- sõda, mis traditsionaalse skeemi kohaselt oleks pidanud algama aastatel 1985-1990, pole toimunud. Vastaseis USA ja NSVL vahel Reagani ajal küll oli, kuid kokkupõrke asemel üks vastaspooltest võttis lihtsalt laiali laguneda. Kas see tähendab, et standartne skeem lakkas töötamast? Äärmiselt väheusutav. „Tõrge“ oli tingitud mitmete unikaalsete faktorite kokkulangemisest, mis järgmise tsükli raamides enam vaevalt korduma saavad. Eelkõige tuleb märkida NSVL kui olemasoleva hegemooni oponendi äärmiselt ebastandartseid parameetreid. Esmalt omas NSVL ja Lääne vastasseis küllaltki paradoksaalset iseloomu. Tegu oli kahe teineteist täiendava majanduse võitlusega- eksportööri ja importööri võistlus tingimustes, kus toorainetel olid sisuliselt olematud hinnad. (70-ndate naftašokk oli kunstliku loomuga). Teisisõnu- vastaseis oli NSVL poolel praktiliselt ilma majandusliku vundamendita ning baseerus puhtalt geopoliitikal. Teiseks, 80-ndate alguseks (vastupidiselt vasakpoolsete retoorikale) oli majandus NSVL jõudnud juba kriisi lävele. Peale hiilgavaid saavutusi 30-60ndatel algas regressi ajajärk, mittemärgatav seitsmekümnendatel, kuid juba hästi tunnetatav kümmekond aastat hiljem. Neist kahest faktorist piisas, et NSVL eliit käpad püsti ajaks. ,
Kuues tsükkel saab täiesti ilmselt toimuma USA-Hiina võitluse foonil. Ilmselt saavad neist kahest laialdaste koalitsioonide tuumikud(Antante 2 vrs Quadruple Alliance-2). Sealjuures pole lähima 20 aasta jooksul ette näha mingeid eeldusi Hiina mudeli kriisiks. Edasi- potentsiaalne kahe konkureeriva majandusmudeli kokkupõrge(jutt käib kahest tooraine importöörist selle hinnalisuse ja defitsiidi tingimustes). Samal ajal väheneb välisturgude tähtsus (USA oma sealhulgas) Hiina jaoks kiires tempos. Kaubanduslike ja finantssidemete rolli kiputakse üleüldse ülehindama- 1914 aastal hakkasid madistama üksteisega väga tihedalt seotud majandustega riigid. Kokkuvõttes on meil tegu klassikalise „epohhilõpu“ stsenaariumiga.
Sealjuures pole ideel sellest, et tuumarelv välistab suurte sõdade võimalusemaailma suurriikide vahel, tegelikkusega midagi ühist. Sõjad taktikalise tuumarelva kasutamisega on täiesti võimalikud ning varem või hiljem ka vältimatud. Mis aga puudutab strateegilist tuumarelva, siis selle massiline kasutamine vaenlase vastu, kes on suuteline sama massiivse vastulöögi andmiseks, on välistatud. Pärast NSVLl tekkinud võimekust tuumalöögile tuumalöögiga vastamiseks muutus USA ametlik doktriin kiiresti piiratud tuumasõja doktriiniks. NSVL kuulutas, et piiratud tuumasõda muutub vältimatult üleüldiseks. See tees polnud aga kunagi olnud püstitatud liiga jäigalt, NSVL juhtkond valmistus eeskätt just piiratud konfliktiks (siit ka kümned tuhanded taktikalised lõhkepead ja tankid). Sel kombel pole tuumarelv kunagi tähendanud „kõikide sõdade lõplikku kaotamist“
Kõigest eelpool toodust lähtudes võib järeldada, et globaalse konflikti võimalikus Kondratjevi tsükli järgmise tõusufaasis on pea sajaprotsendine. Kui täpsemalt, siis käib jutt võimalikust konfliktist algusega vahemikus 2018 kuni 2031 (meenutan, maailmasõjad hakkavad 10-24 aastat peale tsüklilise kriisi algust). Sealjuures ei anna mingit efekti isegi kogu maailmamajanduse ümberformaatimine antiglobaalses võtmes. Pole põhjust arvata, et sõjad sünnivad globaliseerumisest. Pigem tekivad nad majanduse spetsiifilise arengu korral, mis loob „tellimuse“ sõdadele. Seetõttu tihedad rahvusvahelised majandussuhted ning kalduvus protektsionismile vaid süvendavad probleemi- just seda täheldatigi Suure Depresiooni aegadel, mis, nagu laialt teada, lõppes Teise Maailmasõjaga.
Евгений Пожидаев
http://www.rosbalt.ru/main/2011/03/26/832791.htmlErrare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
