Missugune oli sõjaväes tavaline menüü

[rooduvana]

Oma kogemused sellised, nö. nõukaaja lihakonserv autol väljalaskekollektori vahele sooja, peale sõitu oli hea võtta.
Muidugi pidid selline privileeg olema välja "võideldud".
Vene aega liikus ka väga huvitavaid toidukonsentraate.

[komandör]

Ma ei jaga Sinu irooniat, aga pigem on see Sinu isiklik tragöödia.
Vastan - raadiot "Selga" minult keegi ära ei võtnud, see jätsin oma noorele sihturile Vassili Zaitsevile( Pihkva poiss),kui ise demblisse tulin. Kusjuures kogu teenistusaja olid ohvitserid teadlikud, et "u estontsa jest prijomnik".
Transistorraadio olemasolu ei keelanud mul isegi eriosakonna ohvitser, kuigi kaastööd ma ei teinud, nagu siinse meelsuse järgi võiks arvata.Tõsi- kaheks päevaks võttis ta selle enda kätte n.ö. kontrolliks, siis sain tagasi. 1970 kevadõppustel "Dvina" Valgevenes kuulasid üleliidulise raadio uudiseid minu "Selga" kaudu meie ohvitserid. Mind ei keppinud, kas keegi minu või meie järgi luuras, polnud põhjust muretsemiseks. Endal pidi oidu kahe kõrva vahel olema. Võimalik, et meid kontrolliti muul moel, kuid avalikult ei istutud pähe, nagu teie siin arvate.
Fotoaparaati ka keegi ei konfiskeerinud, selle jätsin koju tulles oma meeskonda, kes jätkas minu masinal teenistust. Ei omistanud aparaadile erilist ajaloolist väärtust, kuna olin selle lasknud rooduvanal osta Hiitola raudteejaama poest, maksis tollal 8 rubla ja see oli minu esimene ost seersandi palga eest. Osa teenistuse ajal tehtud pilte jäid ka rooduülemale ja vzvodiülemale mälestuseks (loomulikult esmajoones need, kus nad ise peal olid) ja kumbki neist ei pannud kahtluse alla sisuliselt süütute piltide tegemist.
Kahju - kui Te oma püksis elevandilonti kujutlete, aga kui vaatama hakkate, siis pole vihmaussigi ja siis pettumus missugune.
P.S. Teie mõistes n.ö. riigikaitselise tehnika fotosid võin näidata oma fotoalbumist kõigile , kes ikka veel kahtleb, et see, mida kirjutan, on tõsi mis tõsi.
Ot vinta skazal Karlsson, otbivajas ot sebja golubovo.

[komandör]

kahjuks ei tea, mis aastail Sina oma parima riigikaitsesse andsid, aga paistab, et jagad , mida räägid.
Ei ennusta, mis oli enne või pärast, aga 1968 dets. kuni 1970 juuni algus
oli tankisti nn. suhhoi pajok üpris korralik. Sisaldas kuivleiba - nn. hlebtsõ 4 pakki( a- 3oo gr), tatrapudru purke( a- 3oo gr) 3 tk.,3 plekkpurki hernepudruga (a-3oo gr,nn.gorohhovaja kaša), 3 plekkpurki (a-250 gr) nn. tušonkat (liha ja kaste koos), mida vaja vaid kuumutada ja oivaline suupiste;
3 plekkpurki ( a- 300 gr) tavalist hakkliha (nn. faršš) ja lõpuks pakk Gruusia teed (Gruzinskii tšai").
See kõik oli pakitud pappkasti, mida enne õppusi (näiteks) jagati välja igale meeskonnaliikmele, seega tanki peale kolm kasti ja ajaliselt kolmeks päevaks. Millegipärast pole siin kuulnud, et oleks olnud kasutusel priimused. Meil näiteks oli tankis kuivpiiritustablettidel töötav priimus ja seda sai kasutada isegi sõidu ajal. Ainult priimusel olevat katelokki pidi kätega kinni hoidma, et alla ei kukuks. Tõsi- ega teevett me sõidu ajal ei teinud , aga eesseisvaks peatuseks pudru sai valmis keeta küll ja peatuse ajal sai ka tee valmis teha.
Pole patt tunnistada, et tulime edukalt välja, sest tavaliselt tegime söögi koos ja meeskonnale korraga.

[kalleb]

nojah

mina olin paarkümmend aastat hiljem

ja asjad olid teisiti

loomulikult olid meil ka raadiod ja fotokad aga kui keegi ohvitseridest (eriti kõrgematest) neid nägi siis see kas konfiskeeriti (kui oli väärtuslikum) või lihtsalt löödi rivi ees pidulikult puruks

kõik kartsid ossobisti

[komandör]

Ma palun vabandust, kui minu sõnapruuk pisut terav oli.
Ma isegi mõistan Sinu kommentaare. Mu väimees läks teenistusse 1983 ja oma kroonuaastatest on ta rääkinud enam-vähem sama, mida siin temavanused kirja on pannud. Mingil põhjusel läks vene kroonus kord käest ära kusagil alates 1975-1976 ja kestis see korralagedus kuni suure liidu lõpuni. Ma pole kusagil ega kunagi pannud kahtluse alla neid kirjutisi , mida minust aastaid - aastakümneid nooremad on paberile pannud.
Kogu konks asja juures on see, et mulle ei mahu pähe, kui nooremad siin arvavad, kas ma ikka ei ilusta neid juba kaugeid aegu, kui ise mundris olin. No ei ilusta mitte. Ju siis oli aeg teine ja olukord tüki maad mahedam. Muud polegi lisada ja ei oskagi lisada.
Muide, ka väimeespoiss on siiralt imestanud , kui minu demblialbumit on vaadanud- kas tõesti lubati siis selliseid pilte teha ja koju kaasa võtta. No ei olnud probleeme, ei olnud.
Niipalju siis sellest.

[pontu6]

Lihakonservidega toideti vahest meidgi.Kui neid oli umbes 700 mehe jaoks, siis nende avamine oli ka paras tegemine.Õnneks on sõdur taibukas ja konservid raiuti lihtsalt noaga pooleks,sest inimese kombel neid keegi avada poleks jõudnud.
Kotlette aga tehti ainult eriti suurte pidupäevade puhul.Võidupüha,armee aastapäev jne.Kokkadele oli see tõsine katsumus.Tainast oli üle poole vannni (tavaline vann igas vannitoas) ja see kõik tuli ka käkkideks küpsetada...

[Luuraja]

Aluksne utšebkas oli toit ilmselt vene kroonu keskmine - pudrud, hapukapsad ja muu selline. Siiski anti teist piisaval hulgal, nii et erilist näljatunnet ei mäleta.
Samast utšebkast on aga suurima elamusena meelde jäänud sai, mida küpsetati samas, väeosa pagaritöökojas. Magus, pehme ja ikka nii edasi. Eriti hästi maitses moosi ja hapukoorega. Pakuti seda teemajas, kuhu meiesuguseid tegelasi kuigi heameelega lasta ei tahetud.

Polgus oli asi sootuks teine - sööklatoit oli tugev ja üllatus-üllatus, ka üpris maitsev. Eriti supid. Paraku kippus seal palavuse kasvades ilmnema teine nähtus - no lihtsalt ei taha seda va tulikuuma suppi. Paarist lusikatäiest aitas, siis välipudel teed täis ja välja söökla põrguahjust.
Tee oli palavatel aegadel ainuke janukustutaja, sest natukenegi seisnud veest võis saada teadagi mille - düsenteeria. Põdesin korra ja sain targemaks.

[Himik]

Mingil põhjusel läks vene kroonus kord käest ära kusagil alates 1975-1976 ja kestis see korralagedus kuni suure liidu lõpuni.

Minu teada hakkasid kas 1976 kehtima uued ustaavid, mis andsid sampoliitidele rohkem võimu ja kärpisid komandöride oma. Meile tutvustati neid kuskil 1975 aasta suvel ja siis avaldasid kogemustega ohvitserid arvamust, et kui võim poliitikutele läheb, tuleb hullem bardak kui seni. Ja lugedes igasugu asju, koorub välja tõdemus, et nii see kord läks kõige liha teed.

[Himik]

Õnneks on sõdur taibukas ja konservid raiuti lihtsalt noaga pooleks,sest inimese kombel neid keegi avada poleks jõudnud.

Sõduri leidlikusel pole tõesti piire, meil oli bljahha üks nurk õhukeseks käiatud, avas bankasid küll.

[tlpWFG]

Pole just kroonukogemus, aga konservi avasin ka kahvliga.

[Rebane1]

Väeosas oli kamsi - kamsaa. Tea, vist nagu igal pool, aga iga õhtu oli nn kartulipuder kalaga. Pool aega olime aga lahinguülesannet täitmas - 4 korrus maa all ja seal olid igaks lõunaks kotletid. Mäletan, et mingi mereröövli välimusega saaremaa mees neid treis. Sepp vist nimeks..

[linnavurle]

meie väosas (sideväes Novosibirski lähistel Kotshenjovos) oli söök ilmselt harju keskmine - komandeeringutes käies nägin nii hullemaid kui ka paremaid kööke. kogu aeg oli söökla-meeste hulgas ka mõni eestlane, kellelt õnnestus sageli täiendavaid võiportsjone hankida. lahenduse sai ka saladus, et kuidas võid saab üle jääda, kui see mõõdeti lao-prappori poolt grammi täpsusega hleborezile välja. konks selles, et portsjoni tegemiseks oli tal vastav "kulp". portsjon tuli siledal plaadil ära siluda ja sellisel juhul mahtus kulbi sisse täpselt 20 grammi võid. aga hleborez ei silunud portjonit mitte laua peal, vaid näpuga, tehes sellesse imepisikese lohu. ta oli omandanud sellise vilumuse, et kõik portsjonid kukkusid tal välja 19-grammised. kuna mehi käis söömas umbes 2000, siis arvutage ise, palju igal hommikul võid üle jäi.
kindlasti oli meil üheks omapäraks asjaolu, et MITTE KUNAGI ei saanud me kotlette. kas siis ei viitsitud teha või oli hakklihamassin rikkis...
mingi aeg niitis kollatõbi meil mitu meest järjest ja seetõttu keelati ära praetud toidud (kollatõve kahtlusega polevat tervislik praetud asju süüa). igatahes tingis see kõige kummalisema toidu, mida ma eales olen näinud - keedetud hapukapsas ja lisandiks keedetud kala, kõik ühes potis rõõmsalt segamini nagu ühepajatoit. vot see roog ei läinud isegi näljastel noorsõduritel hästi alla... teine versioon samast "praest" oli hapukapsas ja konserv räim tomatis, taas muidugi ühes pajas.
natukene kummalised lood olid ka leivaga. toodi seda kohalikust tehasest. musta leiba polnud, oli ainult valge erinevates variatsioonides. osa oli päris valget, osa hallikat värvi ja vahepeal oli leib lausa roosa varjundiga. ning veel "segaleib", mis oli ilmselt valmistatud leivajääkidest - viilakas oli sel puhul siiruviiruline nagu moosiga segatud jäätis.
söökla omapäraks oli asjolu, et kahel aastal järjest teda remonditi, kuigi maja ise oli uus. maist oktoobrini. isikkooseis einestas sel ajal õues, kuhu oli rajatud tõsine telklinnak koos piknikulaudadega - välikatlad, "püstijala baar", mille taga siis söödi jne. sel ajal nõusid polnud, iga mees kasutas oma katelokki, mille ta ise pärast ära kasis (mõni mees ei kasinud ka ja siis võis sealt leida jääke terve nädala menüüst). alumiinium-lusikatele oli samal ajal leitud ilmselt mingi muu rakendus veel - igatahes oli neid alguses sama palju kui mehi, aga suve edenedes vähemalt poole vähem. see tingis lusikate üksteise tagant varastamise - isegi raha ei pidanud nii korralikult valvama, kui lusikat.
ohvitserid meie sööklas ei söönud, neil oli garnisoni territooriumil oma söökla, kuhu mul oli asja vaid üks kord - päeval, mil vanne sai antud. sõdureid sinna ei lubatud.
õppustele veeti söökla-killavoor koos kokkadega kaasa. ei mäleta, et oleks pidanud kuivtoitu sööma, kui ehk, siis paaril päeval, mil sai rongieshelonis loksutud. aga isegi sõitvas rongis tehti süüa - isegi sõidu ajal tossas platvormile laaditud väliköögis tuli ja peatuses keedeti söök valmis.

[ennww]

Keegi eespool küsis, et kuidas välilaagrites süüa tehti, kui katelt kaasas polnud. Neid olukordi tuli ette küll, kui sai väljas oldud väikese seltskonnaga ja katel ligi ei olnud. Tavaliselt anti siis kuivpajukit. Tusonkat suhteliselt vähe, põhivärk oli ikka igasugu pudrud plekkpurki topituna (perlovka jms.) eks neid siis iga mees soojendas kuidas oskas. Tihti sai kaasa ka näiteks kartuleid jms ning söödud päris korralikult.
Praepanne tavaliselt sõdurite käes ei olnud, universaalne praadimisnõu oli aga tavaline malmist pott (pesukausi taoline), millega muidu sööklas suppi lauale veeti. Selle põhjas sai lõkke peal kartuleid praadida küll.
Naljakaim lugu endal oli see, kui jäime ühe masinaga vaatlema miinipildurite öist valgustusmiinide laskmist. Toitu oli, kartuleid oli, aga potti kaasas pole. Vaid teekann. Eks siis pradisme kartuleid teekannus. Kõik toimis, aga valmis kraami oli raske kätte saada.

[ghost]

Utsebkas antud söögist pole midagi rääkida. Ära ei tapnud aga kõhtu ka ei täitnud. Peale selle pidi sellegi lurri kiirkorras kõhtu virutama, muidu võis juhtuda, et jäi lõpuni söömata. Söömiseks antud aeg sõltus seersantide tujust. Olukord paranes, kui õppeaeg läbi sai ning ma ühe Tartu poisiga leivalõikamisse sattusin. Olin seal kuni väeossa saatmiseni, kusagil poolteist kuud vist. Kuna leiva järele läks meist alati üks tehasesse kaasa, siis pirukad ja koogid olid kogu aeg olemas. Neid anti tehasest sülega kaasa ja väravavalve, kes väljaminevaid autosid tehases kontrollis pigistas silma kinni.
Väeossa jõudes muutus menüü päris põhjalikult. Süüa anti nagu inimestele kohane. Kokad olid eraisikud või ohvitserkoosseisust. Hommikusöögiks mingi söödav puder (ei olnud kunagi perlovka ega hirss), tee - suhkur, must leib, valge leib, või, pühapäeval ja pühadel 2 muna lisaks. Lõunaks supp, praad, kompott või kissell, must leib, valge leib (vahemärkusena, et utsebkas, Gaisinis pandi midagi kisselli sisse, väeosas mitte). Õhtusöögiks praad või puder, kotletid või kala, must leib, valge leib, tee. Alati võis süüa köögist juurde küsida, kuni pajad tühjad. Tavaliselt said kõik kõhu korralikult täis, kui süüa viitsisid. Sõime savitaldrikutest ja tassidest ja vastavalt toidule lusikas, kahvel, nuga. Lauad olid ette ära kaetud, söögi jagasime lauas ise välja. Laud oli neljale inimesele. Söömisega ei olnud kuhugi kiiret, kes kõhu täis sai läks teisi välja ootama või minema sinna kuhu vaja või tahtis. Öösel lennuväljalt tulnud poistele toodi hommikusöök kasarmusse, kui nad olid eelnevalt tellinud. Kui tellimust polnud, toodi ainult valge leib suhkur ja või ning pandi voodikappi. Kui midagi oli kindel arv portsione ei söönud keegi kellegi teise oma ära. Kui keegi tõesti oma sööki ei tahtnud andis ta selle samas priisavis poisile või nooremale, mitte mingil juhul vanemale. Seda ei peetud kombekohaseks. Koos mindi sööma tavaliselt ainult hommikuti väljaarvatud magavad poisid. Teistel söögikordadel ei olnud see võimalik, kuna igaüks sai erineval kellaajal vabaks. Lõunat sai süüa 13-15 ja õhtusööki 19-21. Muidugi püüti ikka koos tulla, kui vähegi võimalik. Kui keegi tõesti väga hiljaks jäi ja sööklast midagi ei saanud, läks ta ohvitseride sööklasse ja sai ikka oma kõhu täis. Lendude ajal toodi söök lennuväljale arvestuslikult 1,5 portsu inimese kohta. Jagajale anti teada, kus mees sööb – kas mõne eskadrilli majas või juhtimiskeskuse kõrval majas, kus hetkel vabad autojuhid korraldusi ootasid. Kui lennud läksid plaani järgi üle kesköö toodi veel nn öösöök. Kohv, tee (kes mida jõi) ja võileivad erinevate lisanditega. Igaüks sõi kui kohale juhtus. Neid jäi tavaliselt hommikuks järgi.
Komandeeringutel olles sõin koos lenduritega ohvitseride sööklas. Oli sööklaid, kus toit toodi ettekandjate poolt lauda vastavalt sellele, mida menüüst tellisid. Põhimõte nagu restoranis ainult maksma ei pidanud ja teenindus oli väga kiire.
Pikkadel lendudel komandeeringusse minnes sai lennukis keedetud kohvi ja kõrvale tehtud võileibu ja söödud konserve. Lennuki sahver asus muuseas vetsus, mida mitte kunagi ei kasutatud. Reegel: kes esimesena kasutab, see koristab, tuli alati välja öelda, kui reisijaid peal oli.
Häire puhuks oli meil kaasavõetavas seljakotis kogu aeg valmis kolme päeva söök ja suitsud. Olenemata häire kestvusest, tehti kotid tavaliselt meie poolt täiesti tühjaks ja pärast komplekteeriti uuesti. Keegi ei küsinud konservide saatuse kohta.

[kalleb]

siis teil oli päris normaalne värk söögi kohapeal

ikka vesise kastulipudru ja perlovkaga võrrelda ei anna

ma ise ka üldiselt sõjaväesööklas ei käinud kui töötasin numbritehases ja

seal sai grazdanski stolovajas talongide eest süüa

muidugi sai ka ise juurde osta kui raha oli

Kaliningradi kohta 87 aastal oli söökla nitsevoo,poodides oli suht nigel asi