www.militaar.net

Lihtsustamine-lihtsustamine-lihtsustamine. Ning loomulikult müütilise hõbekuuli otsimine.

Ehk siis - 150 meest isikliku varustuse ja oma isikliku relvaga ei ole kergejalaväekompanii. Need on lihtsalt 150 meest isikliku varustuse ja oma isikliku relvaga. Meeskonnarelvad (kuulipidujad, TT-relvad), erivahendid (öövaatlus), sidevahendid, majutus, transport jms - on see, mis teeb üksusest kergejalaväekompanii.

Ei ole probleemi, ütleb kpt Trumm? On ikka küll. Seda varustust tuleb ikkagi tsentraalselt ladustada, ikka tekkivad laod, ikka peab valvama jms. Ühesõnaga - tekivad lisakulud. Ja inimesed peavad ikkagi kuhugi kohale tulema ja kogunema. Ja nüüd öelda, et just nimelt ja ainult isikliku varustuse ja relvastuse laialijaotamisega on kogu süsteem tehtud haavamatuks ja hukukindlaks. Ja kohe niipalju kiiremaks. No ma ei tea. Mina ei saa aru.

nimetu kirjutas:

Harrise kallid raadiod kodus ei ole teema - saab hakkama ka muudmoodi. Jagage koosseisule laiali 40+ eurot maksvad PMR 446 jaamad (kaugust saab seadistada 3-4 km peale) ja esialgu piisab.

Kas ma ei ole kuidagi asjadega kursis või mis, kuid mulle on KV puhul silma jäänud peamiselt ikkagi odavamad Motorola raadiod (täpsemalt GP340 ja sõidukites GM340). Mis sa neist Harristest kogu aeg korrutad?

Väga lihtsalt ja üldistatult - Motorola/ICOM on rühmasiseseks sideks, sealt üles on juba Harris

Ei ole probleemi, ütleb kpt Trumm? On ikka küll. Seda varustust tuleb ikkagi tsentraalselt ladustada, ikka tekkivad laod, ikka peab valvama jms. Ühesõnaga - tekivad lisakulud. Ja inimesed peavad ikkagi kuhugi kohale tulema ja kogunema. Ja nüüd öelda, et just nimelt ja ainult isikliku varustuse ja relvastuse laialijaotamisega on kogu süsteem tehtud haavamatuks ja hukukindlaks. Ja kohe niipalju kiiremaks. No ma ei tea. Mina ei saa aru.

Las need siis olla seal "garnisonis". Paneme need asjad Rootsi/analoogsetesse punkritesse, kuhu on küte sisse pandud ja pakime nii ära, et oleks vaja võtta kast nelja mehega ning autole vedada. Hukukindlus kasvab sellega, et osa üksusevarustusest (eelkõige meeskonnarelvad) on punkrites, autod on sõiduvalmis ja viibime seal ohualas võimalikult vähe aega.

Ja ma pole kuskil väitnud, et AINULT isikliku varustuse laialijaotamisega on süsteem hukukindel.

Las need siis olla seal "garnisonis". Paneme need asjad Rootsi/analoogsetesse punkritesse, kuhu on küte sisse pandud ja pakime nii ära, et oleks vaja võtta kast nelja mehega ning autole vedada. Hukukindlus kasvab sellega, et osa üksusevarustusest (eelkõige meeskonnarelvad) on punkrites, autod on sõiduvalmis ja viibime seal ohualas võimalikult vähe aega.

Mmm ... ja praegu nii ei ole?

Võtame siis otsast peale - mis asi see on, mis hukukindluse tekitab? See ei ole ainult isiklik varustus ja relvastus. Kõik asjad punkritesse? Selle peale ei oska ma muud öelda, et kui Sul on kindlasti õigus. Aga nüüd selle hind? Ja mille arvelt see kõik tuleb? Seega - minu jaoks senimaani ainult loosungid.

Võtame siis otsast peale - mis asi see on, mis hukukindluse tekitab?

Mitmed asjad tekitavad/parandavad.
Isiklik varustus ja relvastus kodus.
Kordusõppuste tihedam tegemine (protsess ohtlikus kohas kiireneb)
Üksuste muutmine iseformeeruvateks.
Garnisonide ümber nende läbipaistvate võrkaedade kaotamine.
Konstruktiivselt tugevate betoonehitiste rajamine kergekarpide asemel.
Kriitilise varustuse paigutamine varjetesse.
Autotranspordi pidev sõiduvalmis hoidmine.
Reservväelaste suurem teadlikkus.
Veel 100 asja.

Igaüks neist mõjutab mingil määral ja mingi hinnasildiga.

Muide, vaatasin just fotosid Viru pati uuest kasarmust. Tänapäevane ja hea kindlasti. Kunnase nägemuses tabas seda ala BM-30 tulelöök termobaarilise moonaga. Enamvähem kõik hukkusid. Minu silm (vaatasin hoolega ja suurendusega) ei leidnud viiteid isikkoosseisu varjendile. Hästi varjatud? Siis on tubli. BM-30 raketid lendavad piirkaugusele ca 5 minutit, selle ajaga jõuab küll joosta. Klass II nõuetele vastav varjend keldrikorrusel (ülerõhk 30 tonni ruutmeetrile) tagab termobaarilise rünnaku all päris korralikud võimalused jääda täiesti terveks.

Eks see fookus vaikselt niimoodi ära kaob. Kuidagi hea oli lammutada, et praegu on kõik valesti, aga kui oleks ... vaat niimoodi. Aga kui pikemalt rääkida, siis

Isiklik varustus ja relvastus kodus.
Kordusõppuste tihedam tegemine (protsess ohtlikus kohas kiireneb)
Üksuste muutmine iseformeeruvateks.
Garnisonide ümber nende läbipaistvate võrkaedade kaotamine.
Konstruktiivselt tugevate betoonehitiste rajamine kergekarpide asemel.
Kriitilise varustuse paigutamine varjetesse.
Autotranspordi pidev sõiduvalmis hoidmine.
Reservväelaste suurem teadlikkus.
Veel 100 asja.

Paar küsimust. Minemata sinna "100 asja" sisse. Esiteks - mitu sellest ülaltoodud loetelust on suur vahe praeguse olukorraga? Kus kohast tuleb see hurraa-pääsesime-ootamatult-tabatud-garnisonides effekt? Teiseks - kus kohast tuleb see "hajutatud" formeerimise effekt? Ja viimaks - kus Sinu poolt näidatud kohtades on oluline erinevus praeguse olukorraga? Minemata loomulikult riigisaladusse. Ja osutamata loomulikult seda isiklikku varustust/relvastust.

Ah jaa - mis asi see iseformeerimine ikkagi on?

Ja nüüd uuesti selle hajutatud formeerimise juurde tagasi. Ja räägime palun ainult üksusevarustusest, mitte individuaalsest.

Küsin konkreetselt Trummi käest. On ju nii, et hajutatud formeerimine tähendab:
- üksuste varustuse jaotamist kompanii ja üksikrühmade tasemele?
- neist igaühele eraldiseisva (ja väljapool kaitseväe alalist paiknemiskohta oleva) lao või ladude loomist?

Kui varustus on linnakutes, siis see võib "langeda löögi alla". Kui varustust hakkame alles kriisi hetkel linnakutest välja vedama, siis on liiga hilja ja kaotame reageerimiskiiruses. Kui üksusevarustust hoitakse liiga suures potis koos (nt pataljon), siis muutub see liiga heaks sihtmärgiks ja jällegi - võib "langeda löögi alla".

kpt Trummile - ära palun mine nüüd sinna kas-kasarmute-all-on-varjendid teemasse. Tsiviilkaitse puudumisest (muuseas - ei olnud seda raamatus) pole veel kah vaja rääkida.

Ning minu lemmik - telefoniside Tallinnas aastal 2023. Tuleb välja, et järgmised aastad nähakse suurt vaeva, et praegust süsteemi lõhkuda ning üles ehitada 1970-aastate standarditele vastav telefonivõrk. Kindlasti veetakse veel vaskkaablit maha. Ja äkki veel tekivad telefonineiud. Saaks noh, kaugekõne tellida. Raplasse.

Kapten Trumm kirjutas:On küll vahe, ainuüksi isikliku varustuse kodus olemine annab kompanii peale rahulikult 2-3 tundi (tundmatu rahva puhul ja korraga mitme kompanii formeerimisel veel rohkem) ajasäästu.

See on ilmselt ksf Trummi võtmeväide.

See on ilmselt ksf Trummi võtmeväide

ka mulle tundub nii.

Sellisena kergelt ümberlükatav. Kui linnakutesse tuleb ikkagi tulla, siis "satutakse löögi alla". Kui linnakutesse tulema ei pea, siis ju vahet pole - "löögi alla ei satu", pole ahvatlev sihtmärk ja siis pole ju ka seda isikliku varustust kodus vaja hoida. Igal juhul on taoline lahendus palju kallim. Ja utreerides nüüd Trummi mõttekäiku - igasugune tegevus, mille tegemine võtab aega üle 5 min määrab üksuse koheselt surmale, sest kohe järgneb löök.

Seega ainuke hukukindel üksus on see, mis on kogu aeg positsioonidel valmis ja hajutatud. Mis on tegelikult tõsi.

Kodus hoitav isiklik varustus annab formeerimisel ajalist võitu ainult siis, kui kutse saanud mobiliseeritav on sel ajal ise ka kodus. Või selle lähedal.

VastaSel juhul tuleb tal kõigepealt koju sõita, seal varustus selga ajada, ja siis kogunemiskohta sõita. Mis omakorda viivitab formeerimist ning annab vastasele võimaluse see vahepeal sodiks pommitada.

Väga lihtsalt ja üldistatult - Motorola/ICOM on rühmasiseseks sideks, sealt üles on juba Harris

No sealt ülespoole polegi eriti mõeldav mingi tavalise kommertsiaalkraami kasutamine, esiteks sellepärast, et tsiviilid lihtsalt ei kasuta väga sellist kraami ja teiseks sellepärast, et sealt edasi on kommunikatsioon kriitilise tähtsusega. Siin pole isegi midagi vaielda.
Trumm rääkis antud juhul konkreetselt "40+ eurot maksvatest PMR 446 jaamadest".

Kahjuks ei saanud varem vastata.
Eespool on nimetatud mind Kunnase laimajaks (väidetavalt isiklik solvumine).

Vastan - tegemist oli konkreetsete faktidega mille juures ise olin. On ka rohkem meenutada. Töö asjus pidin pidevalt temaga maid-puid jagama ja ausaid arvutusi nõudma. Aga see kõik oli tema isiklikus taagas kinni. Saan aru ja viha ei pea.
Temast kui kirjanikust pean väga lugu. Kahjuks ei saa riigikaitse planeerimisse kirjandusliku fantaasiaga suhtuda.
Märkuse mõte oli veel kord selles, et raamatu peategelasena ennast kirjeldades on mindud liiga magedaks. Võtan Borja soovitatud viina.

Ja lõpetan isiklikud mälestused ...

Tagasi siis, kui ka Taavet loetud.

Ma küll lubasin aga ei suuda ...
Seda "arutelu" jälgides tuleb kangesti meelde ühe osalise kahe hiljutise mõttekäigu minu poolt liidetud tees: Ma pole selles valdkonnas küll tark aga mu lemmiktegevus on võimalikult paljudes asjades avaldada oma arvamust!

Aga raamat on ju selles mõttes oma ülesande täitnud-algatas diskussiooni ja mõttevahetuse riigikaitse hetkeseisust, võimalikust kriisi ja sõjaajast ning tegevuskavadest. See, et seal on toodud 2 stsenaariumit-üks hästi lõppev ja teine halvasti, ei ole ju mingi tõde, et selline see võib olla ja tulla. Seda siis nii otsuste, varustuse, kui ka sõjategevuse osas. Eks siingi mainitakse päris palju KV nõrku kohti. Eks sellestki raamatust ole õppida. Nii avameelset sõjaraamatut võimaliku Eesti kaitsmise osas pole ju olnud. Omaette tasuks arutusele võtta hinnangud maailma kriisidele(sõda Süürias, Afganistaanis) ning riigikaitse arengutele üle Euroopa(NATO aeglane ärkamine). Seal ole näha ju hinnanguid ka Venemaa kasvavale agressiivsusele ning pidevatele õppustele. Viimase 2 aasta sõjategevuseski ole näha Ukrainas, et tihti kasutatakse Venemaal elavate rahvusvähemuste-baskiiride, tsetšeenide, burjaatide üksusi Suure Vene asja ajamisel, mis on teatud mõttes loogiline. Ega siis venelane pea sõdima, selleks on tal väikerahvustest pärit "traktoriste" ja "kaevureid" piisavalt. Aga nagu näha siis ei ole see raamat sugugi külmaks inimesi jätnud. Sõjategevust on kirjeldatud üsnagi autentselt. See, et lapsed teevad Suur-Tallinna kaitsel miinivabrikus miine ja pomme, on omaette teema. Kuid eks sellisedki ajad tuleks. Omaette küsimus muidugi on sellises koguses tootmine Leningradi blokaadi analoog tekib Suur-Tallinna kaitsmisest. Poolikuks jäi raamatus üleskutse sissitegevusele, kuid sellest sisuliselt ei räägitagi.

Omamoodi oluline punkt oli ka see, kus vastase diversioonigrupp sai kätte vabariigi presidendi, et kutsuda kaitseväelasi allaandmisele, kuna tema käsu peale tuleks sõjategevus lõpetada... Seegi ole teema, millele tuleks mõelda. Huvitav oli ka KV eriüksuse tegevuse mainimine ja selle tegevuse tulemused. Meeste suhtumine oli hea