www.militaar.net

„Kuu aega tagasi püüdsin ühe rebase Kärdla keskväljakul kinni, panin puuri ja viisin metsa. See rebane oli nii harjunud seal süüa saama ja lõpuks oligi nii, et kui lapsed sõid jäätist, siis ta ronis sülle, et anna mulle ka. See pole ju normaalne.

Rebastega on meil Kärdlas pikemat aega asi käest ära. Keegi ju tegelikult ei tea, kui palju neid on, rebasekutsikatel ei tee näo järgi vahet. Kevadel räägiti neljast pojast.

Selle olukorra taga on inimesed, kes söödavad ja joodavad neid. Ja uhkustavad sotsiaalmeedias, et nad seda teevad. Aga nii ei tohi, selle kohta on regulatsioonid. Kui sa hakkad metslooma linnas toitma, siis ta ei saa metsas enam hakkama, ei oska toitu hankida, kui on harjunud inimeste käest saama. Linnas rebane elada ei saa. Ta on ettearvamatu.
Vald on rebaste pärast korduvalt pöördunud Keskkonnainspektsiooni poole. Sealt öeldakse, et omavalitsus peab ise toime tulema. Tean, et inimesed on pöördunud loomakaitseorganisatsioonide poole, et nad teeks rebastega midagi, kuid vastuseks on vaikus. Kärdla inimesed on helistanud päästeteenistusse, et rebased linnast ära viidaks, kuid tiheasustuses nemad ei tegele sellega.

23. augusti õhtul helistas mulle vallavanema asetäitja Toomas Rõhu, et talle oli Kärdla keskväljakult helistanud Laine Randjärv, et rebane on linnas, see polevat normaalne.

24. augustil kell 9 oli Kärdla vallamajas tavaline infokoosolek. Mind seal polnud, mu töö on liikuv, pahatihti ei jõua nii vara majja. Haldusjuhi ülesanne on heakord, tee-ehitus, kõik selline. Jaanuaris saaks mul selles ametis kaks aastat. Koosolekul oli Rõhu öelnud, et nüüd me võtame rebastega ette „radikaalsed meetodid“. Mida ta sellega silmas pidas, ei tea. Hiljem tuli ta koridoris mu juurde ja ütles, et midagi peab nüüd tegema, tema on lubanud meetodid tarvitusele võtta. Et kas läheme nüüd seda rebast otsima Ei lähe ju. Läksin oma tööde ja tegemistega edasi.

Ja siis, täpselt kell 13.13 helistas mulle sotsiaalkeskuse juhataja Riho ­Rahuoja, et tulgu ma sinna, rebane istub nende puidutöökoja ukse ees. Ütlen ausalt, see pole minu töö, aga kõik vaatasid mulle otsa, surve oli nii suur, et midagi peab lõpuks tegema. Läksin.
Panin puuri autosse ja sõitsin kohale. Puur jäi autokasti. Seisime seal Riho Rahuoja ja ühe tema kolleegiga. Rebane läks liikvele. Selge, et me ei hakka looma jooksu pealt püüdma. Aga kui ta läks poodi sisse, siis oli asi ohtlik ja pidi tegutsema. Panin töökindad kätte, tegemist on ikkagi metsloomaga, paljakäsi ei saa püüda. Rebane läks trepist alla keldrisse. Läksin järele. See on jalgrattapood, taga on ruum, kus nad remondivad rattaid, ja rebane läks sinna. Küsisin remondimehelt, kas on mingit korvi või kasti, et ma saaksin rebase kinni võtta ja välja viia. Loom oli selleks ajaks juba hirmunud, ja kuna seal oli üks laps, palusin ta ära viia, sest metsloom on ohtlik. Mulle anti pappkast ja lükati mu selja taga uks kinni. Ootasin, et loom rahuneks.Tol hetkel muutus ta aga tigedaks, ajas hambad irevile ja püüdis mind rünnata. Siis polnud mul muud teha, kui haarasin riiulilt esimese ettejuhtuva asja, see oli haamer, ja lõin talle pähe. See oli see otsus, mis ma sel hetkel tegin. Puhas enesekaitse. Panin rebase pappkasti ja viisin ta välja, maha jäid üksikud veretilgad, poetöötajad ütlesid, et nad puhastavad ise ära. Need pildid, mis hiljem sotsiaalmeedias ilmusid, et vererada oli järel ja verine haamer loigus – need pole üldse selle asjaga seotud. Seal keegi pilti ei teinud.
Võtsin rebase ja matsin metsas maha, ise kaevasin augu. Ja siis helistas mulle üks Hiiumaa kodanik, M. M. Tunnen seda inimest aastaid. Suvel süüdistas ta mind ühe puu mahavõtmises, kuid mina polnud sellega seotud, olin üldse puhkusel, raieloa andis teine spetsialist. M. M. ütles, „seekord läksid sa küll üle piiri ja nii need asjad ei käi“. Toon oli selline, et „nüüd hakkad saama“.

Järgmisel päeval helistas loomakaitseliit ja küsis kommentaari, ma rääkisin kõik ausalt ära, et täitsin tööülesannet. Et see oli enesekaitse. Rääkisin ka ülemusele, osavallavanem Lauri ­Preimannile, tema sai minust aru, et tegemist oli enesekaitsega, et seal pole mingit kuritegu ega mõrva. Mul endal oli kõige halvem tunne, sest ma pole ju mingi tapja! Olin ise ka šokis. Mul on endal koerad ja kassid.

Teisipäeva õhtul pani loomakaitse oma postituse üles ja kolmapäeva hommikuks oli mu maailm kokku vajunud. Hakkasin kohe saama ähvardusi, sõimu – Facebooki, meilile, sõnumitesse. Helistasin Preimannile, et mis nüüd saab. Kas julgen üldse Kärdlasse tulla või tapetakse kohe ära? Leppisime kokku, et lähen kodukontorisse. Kuna ma tegelen ka hangete kokkupanemisega, siis arvutitööd on mul nagunii palju.
Oma töötelefoni olin suunanud Preimanni numbrile, kuid sõnumeid suunata ei saanud ja nii sain palju ähvardusi, sealhulgas tapmisähvardusi. Küsiti, kas ma oma koerad ja kassid olen juba haamriga maha löönud...
Neljapäeval läksin kõigi nende ähvardustega politseisse ja tegin avalduse. Rebase tapmise asjus on samuti kriminaalasi algatatud, kuid mind veel üle kuulatud pole.

Reede lõunal tuli Toomas Rõhu koos vallasekretäriga mulle külla, küsides enne telefoni teel luba, kas nad võivad tulla arutama, kuidas edasi minna. Tegelikult tuldi ütlema, et ainus võimalus on töölt lahkumine. Ma ei otsustanud kohe, alles siis, kui kuulsin, et kui mina ei lahku, siis peab minu asemel vastutuse võtma Lauri Preimann. Andsin nõusoleku lahkuda. See hetk murdis mu. Lauri Preimann oli ainus inimene, kes oli valmis mind kaitsma. Ta ju tunneb mind. Ma ei läinud kedagi tahtlikult tapma, kuid lubasin neile, et kui nad tahavad, ma lahkun. Ma murdusin lihtsalt. Ma ei osanud sellist asja unes ka näha. Aga lahkumisavaldust ma senini kirjutanud pole, sest ma ei saa ennast loomakaitseorganisatsioonil lasta süüdi mõista. Soovin, et politsei seda teeks, kriminaalasi käib. Kuulujutu peale ei saa inimest süüdi mõista.

Pühapäeva lõunal kirjutasin vandeadvokaat Robert Sarvele, sest tundsin, et vajan abi laimajatega toime tulemiseks. Esmaspäeval ta vastas, andis nõu ka töölepingu osas. Oleme nüüd kokku korjanud kõik kommentaarid, kus mind on laimatud. Kõik peavad vastutama oma sõnade eest. Tagasiteed mul enam pole. Ega see probleem pole Kärdlas lõppenud, see pigem süveneb. Ma pole kordagi end õigustanud! Julgen tunnistada, et see nii oli, aga ükski inimene, kes on hirmunud metsloomaga silmitsi, ei tea, kuidas ta käitub.“

Toomas Rõhu ütleb, et pühapäeval sai ta tõesti kõne Laine Randjärvelt, kes oli keskväljakul kärnast rebast näinud, kuid see polnud otseselt seotud päev hiljem aset leidnud sündmusega. Rõhu on ka ise töökabineti aknast näinud, kuidas Vannas mitu tundi keskväljakul rebast on püüdnud, kuid seekordne rebase püüdmine poleks tohtinud nii lõppeda. „Siin praegu töösuhte jätkumine pole võimalik, see on niivõrd häiriv asi.“

Z03 kirjutas:Rebased on koerlased ja neid annab sotsialiseerida.

Leidsin sellise raamatu, mis peagi ilmumas:

https://varrak.ee/raamatud/kuidas-kodus ... val-koera/

Dr.Sci kirjutas:https://ekspress.delfi.ee/persoon/rebas ... d=90910473

23. augusti õhtul helistas mulle vallavanema asetäitja Toomas Rõhu, et talle oli Kärdla keskväljakult helistanud Laine Randjärv, et rebane on linnas, see polevat normaalne.

Manurhin kirjutas:Üldiselt peaks iga täiskasvanud inimene teadma, et kui metsloom nurka ajada, siis ta ründab....
...Kui metsloom tuleb ruumi sisse, on targem kõik uksed-luugid lahti teha ja ise välja minna. Saab loom esimesest ehmatusest üle ja küll siis plagama paneb.

Toomas Vannas kirjutas:Koosolekul oli Rõhu öelnud, et nüüd me võtame rebastega ette „radikaalsed meetodid“. Mida ta sellega silmas pidas, ei tea. Hiljem tuli ta koridoris mu juurde ja ütles, et midagi peab nüüd tegema, tema on lubanud meetodid tarvitusele võtta. Ja siis, täpselt kell 13.13 helistas mulle sotsiaalkeskuse juhataja Riho ­Rahuoja, et tulgu ma sinna, rebane istub nende puidutöökoja ukse ees. Ütlen ausalt, see pole minu töö, aga kõik vaatasid mulle otsa, surve oli nii suur, et midagi peab lõpuks tegema. Läksin.

Manurhin kirjutas: Ja lüüa nüüd uks enda taga kinni, jätmata loomale põgenemisvõimalust....

Toomas Vannas kirjutas:Mulle anti pappkast ja lükati mu selja taga uks kinni.

Manurhin kirjutas:...ja minna rebast pappkastiga püüdma? Rumalus kuubis, ma ütleks. Oleks siis veel, et spetsvarustusega, nagu professionaalsetel loomapüüdjatel on, igasugu kahvad, lingud jne.

Toomas Vannas kirjutas:Vald on rebaste pärast korduvalt pöördunud Keskkonnainspektsiooni poole. Sealt öeldakse, et omavalitsus peab ise toime tulema. Tean, et inimesed on pöördunud loomakaitseorganisatsioonide poole, et nad teeks rebastega midagi, kuid vastuseks on vaikus. Kärdla inimesed on helistanud päästeteenistusse, et rebased linnast ära viidaks, kuid tiheasustuses nemad ei tegele sellega.

(2) I kaitsekategooria imetajate klassi kuuluva loomaliigi isendi surmamine on lubatud:
1) kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda;
2) elanikkonna ohutuse huvides.

(3) II või III kaitsekategooria loomaliigi isendi surmamine on lubatud:
1) kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda;
2) elanikkonna ohutuse huvides;

...

(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud juhul tuleb looma surmamisest kirjalikult teatada Keskkonnaametile või Keskkonnainspektsioonile ühe tööpäeva jooksul.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1, lõike 2 punktis 2 ja lõike 3 punktides 2–5 nimetatud juhtudel surmatakse loom Keskkonnaameti loa alusel.

(1) Jahipidamine ehk küttimine on uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine.

(2) Jahipidamisega on võrdsustatud jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimine.

(3) Jahipidamiseks ei peeta:
1) tiheasustusalale tunginud uluki jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist;

...

(4) Keskkonnaamet korraldab jahipidamist:
1) inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks;

§ 5. Ameti tegevusvaldkond ja ülesanded

(1) Ameti tegevusvaldkond on riigi keskkonna- ja looduskaitse ning -kasutamise ja kiirgusohutuse poliitika ja programmide ning tegevuskavade elluviimine....

Viljandi äärelinnas Peetrimõisas luusib ringi ilmselt kärntõppe haigestunud rebane, kuid seaduste tõlgendamine ei ole lubanud sellist looma linnas püüda.

Päästeamet aitab terveid abituid

Kui tekib kahtlus, et loom on haige, läheb vaja keskkonnaameti spetsialisti.

Keskkonnaamet tegeleb jahiulukitega ega saa linna territooriumil mitte midagi ette võtta

Linn ei ole jahipidamiseks mõeldud maa. Ükski jahimees ei lähe sinna rebast taga ajama. On juba olnud kohtujuhtumeid, kus jahimehed on mööda päid ja jalgu saanud, sest on appi läinud

Ministeerium: seadust pole vaja muuta

omavalitsuse korralduse seaduse järgi on linna ehk teistele tiheasustusaladele sattunud ulukite üle otsustamine jäetud omavalitsusüksuste korraldada.
See tähendab seda, et just omavalitsus saab otsustada, kuidas linna sattunud metsloomadest vabaneda....

Metsloomad inimasustuse juures on olnud alati üsna tavapärane nähtus.....

Omavalitsuse ja jahimeeste koostöö

Loomade väljapüük ja küttimine asulates on väga keeruline, tülikas ja aeganõudev tegevus, mistõttu nõuab see iseäranis mõistvat suhtumist ja kohaliku omavalituse ning jahimeeste väga head koostööd. Eripäraseks muudab seda laadi jahi ka asjaolu, et asulas suhtuvad kinnistuomanikud tihti erinevalt sellesse, kas loomi püüda või mitte.

Seetõttu tulebki sekkuda võimalikult vara – enne, kui teema üldse laiemalt jutuks jõuab tulla. Samuti peab omavalitsus arvestama, et taolised juhtumid on jahimeestele eelkõige töö, mida tehakse kõiki osalisi rahuldavatel tingimustel.

Vaja oleks linnajäägerid

Suuremates asulates ja linnades peaks tegutsema lepinguline linnajääger, kes tunneb väga hästi kohalikke olusid ja loomade käitumist. Soomes on sellist praktikat rakendatud juba aastaid.

Dr.Sci kirjutas:https://ekspress.delfi.ee/persoon/rebas ... d=90910473

23. augusti õhtul helistas mulle vallavanema asetäitja Toomas Rõhu, et talle oli Kärdla keskväljakult helistanud Laine Randjärv, et rebane on linnas, see polevat normaalne.

Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ja Eesti Riikliku Filharmoonia juhid ei olnud rahul Jaak Joala jõulise iseseisvumisega. Ta oli niivõrd kuulus Nõukogude Liidus, et arvas, et võib endale lubada praktiliselt kõike. Kultuuriministeeriumisse Moskvas tehti kõne: "Сделайте с ним хоть что-нибудь, он у нас неуправляемый!"

Crispy kirjutas: ↑23 Aug, 2022 10:22 Njah, normaalsetes riikides tuleb pääste redelauto selleks kohale. Venemaal aga nii kaugele veel arenetud ei olda...