www.militaar.net

Nooremas eas arvasin, et kolm pruuni triipu peldiku seinal "ehk siin on käinud agent 111" on vaid folkloor, aga lõpus sai 111 ära nähtud Reola raudteejaama lähedal asunud peldikus. Juhtus see küll juba aastaid tagasi, aga fakt leidis kinnitust. Liidus reisinud inimestel kindlasti samal teemal midagi lisada.

Siber talvetee (zimmnik) peldik, õues -35 -40. Onn laudadest ca 3*3 m.
Sisenedes vaatas vastu korralik püramiid umbes 1m kõrge.
Üritasin arusaada mis valemiga see tekitatud on ja valikusse jäi 3 varjanti.
1. Sittujad üli pikade jalgadega ajasid jalad harki ja.. , aga enamus kohalike on alla keskmise mehed siis see oli ebatõenäoline.
2. Üritati turnida sitahunniku otsas ja lasta täpselt tippu. Suht tõenäoline.
3. Kuna täpselt püramiidi kohal asus mingi tala siis kõige tõenäolisemalt hüppati talale rippuma , sooritati sooritus, ja efektse hüppega maanduri kuhugi puhtamale pinnale.

Igatahes meetrise taiga lumme omale peldik teha oli märksa meeldivam ettevõtmine kui eelpool mainitud asju läbi teha.

Tundub jube populaarne teema olevat, lisan siis oma poolt kah ühe pabula.
Kui tavaliselt lähevad inimesed reisile ja saavad seal kusagil endale kõhuhäda, siis mina sain kodus kõhuhäda (kõik kindlasti mäletavad päris hiljuti toimunud "Kuressaare lahtisi", mida üleriigiline meedia hoolega jälgis) ja läksin siis Itaalia reisile. Et kõik mitte päris korras pole, hakkas kõhus tunda andma Tallinna lennujaamas, aga siis oli juba hilja loobuda...
Kui senistel reisidel olin tutvunud enamasti vaatamisväärsuste ja muuseumidega, siis nüüd oli sügavam huvi kõikide tualettruumide vastu. Ühes väikeses söögikohas tabas mind paras üllatus, kui armsa valge keraamilise istme asemel olid hoopis põrandasse valatud jalajäljed. Arvestades, kui palju aega oli möödunud eelmisest tühjendusest, oli minu sisse kogunenud juba paras ports suure surve all olevat ollust ja ma sain väga hästi aru, mis värvi oleksid pärast kükitamist olnud minu heledad püksid ja kingad. Aga õnneks olid ruumi seintel invaliididele mõeldud tugitorud, just parajal kõrgusel. Haarasin neist tugevasti kinni, jalad 90 kraadi alla sirgelt ette ja siis lasin sulgurlihased lõdvemaks. Suur tänu Sulle, algkooli kehalise kasvatuse õpetaja, kes Sa meid poisse ikka ja jälle rööbaspuudele kamandasid ja kõiksuguseid akrobaatilisi harjutusi tegema sundisid! Kes küll toona oleks osanud arvata, et seda kõike mul kunagi elus nii kangesti vaja läheb! Ja suur tänu ka Kuressaare Veevärgile, väga elamusterohke reis oli seekord!

jeebus küll ,ma pole ammu niimoodi naernud.

Pole see asjade uuskasutus nii uus asi midagi :

Vast keegi veel mäletab eelmise sajandi 80-ndate Viljandi bussijaama välipeldikut - "mineeritud" tee algas juba ligi 10 m ennem ust ...
Sai ka seda üliõpilasena kasutatud mõned korrad Pärnu-Tartu vahel liikudes.
Mäletan, et kord jutusin sinna lausa päevavalges ja siis avastasi seinalt folkloori read:

Ma palju ilmas olen käind
ja näind mis väärib kiita!
Kuid siit ma leidsin peldiku,
mis ära määrib sita!

See pildi ja sõna harmoonia sööbis igaveseks mällu!

"Leidsin sihukese peldiku..." lugupeetavad, peldikukultuur võib sulle ka ise külla tulla!

Kunagi ammu elasin kord teiste karvaste ja sulelistega Poolas miski instituudi ühikas. Ühel palaval suvepäeval saabus meie hipibutiiki tudengidelegatioon Novosibirskist. Nad teenisid kohe lugupidamise ülikondadega (kes kurat kannab kesksuvel ülikonda?), mille rinnataskule tikitud "SSSR" s-tähed olid peegelpildis. Ent ühika ajalukku läksid nad siiski sellega et:

• 1. kohe esimesel õhtul toimus kohalikus diskos kaklus (tõeline innovatsioon!), ja
  2. järgmisel hommikul oli naiste peldikus kabiini kohale lakke hunnik lastud ja seal see rippus - välimuselt nagu sitahunnik ikka, ainult et vertikaaltelge pidi peegelpildis ja gravitatsiooni ülbelt eirates.

Toda hunnikut käidi vaatamas láhedalt ja kaugelt nagu püha imetegu, kuni koristustiim selle ja muud idanaabri meened ära likvideeris.

Venes olid sellised nõukaajal tavalised "сралка"-d





Meie kohalikud bussi- ning raudteejaamade peldikud ei jäänud nendes eriti maha.

Meil oli NA-s väeosa värava KPP-s (läbilaske-kontrollpunktis) külla tulnud tsivilistidele umbes selline asi...



...ainult, et neid trepiastmeid oli neli enne, kui üles jõudsid

Olen kuulnud nende põrandapottide kohta ka väljendit "Stalini jalajäljed".

*

iFly kirjutas: ↑13 Juun, 2024 15:18 ... ja
2. järgmisel hommikul oli naiste peldikus kabiini kohale lakke hunnik lastud ja seal see rippus - välimuselt nagu sitahunnik ikka, ainult et vertikaaltelge pidi peegelpildis ja gravitatsiooni ülbelt eirates.
...

Selliseid asju tehti ka meil...
Lauajupp pandi kivile või pudelile ja junn lasti ühele otsale. Tugev löök teisele otsale viskas kangi-meetodil "kangi" lakke!
Siis võeti väike/kerge poiss, kellele pandi jalga suured ning porised kummikud ja teiste abiga viidi ta sammudes mööda seina üles, kus siis poriste jälgedega tehti laes vaheküki koht junni juures ning toodi teiselt poolt jälle alla põrandale.
Inimmõistusel ei ole piire ...

Aga tegelikult ei tohiks siin seda kirjutada, sest muidu äkki tehakse järele ...

Peldikukultuurist muudele slaavi tõu eripäradele moondunud arutelu liikus: viewtopic.php?p=846904#p846904

Algklassijütsina nägin korra kooli peldikus lakke visatud junni. Ja seda, kuidas mingi võõra klassi nagad oma käed essuga kokku määrisid. Meie koolis olid küll ka vene klassid, aga eesti ja vene lapsed oma "territooriumilt" ei lahkunud ja minu poolt nähtud nagad olid eestlased.

Jah, sama olen isegi näinud ajal, kui meie koolis vene õpilasi enam ei käinud.

Selle kohta liikus isegi anekdoot:

Istume Kribuga koos peldikus. Vaatan lakke. Ütlen: "Kukub."
Kribu vaatab lakke ja vastab: "Ei kuku veel."

Ühikas oli õllepidu. Läksime Jukuga ennast peldikusse kergendama ja avastasime, et meil on ka lauljatalenti. Tuntud marsiviisil, sõnad siis nii:deutsland soldaten, unteroffitsiiren, shnell aftomaaten - russan likvidiiren, ojaa... Midagi sellist. Asjatasime kabiinides oma jagu,laulu joristades, aga kui väljuda tahtsime, siis põrnitses meid tigedalt tosinkond slaavi ja kaukaasia päritolu silmapaari. Vene keelse osakonna üliõpilased elasid meist korrus kõrgemal, aga pidid käima meie korruse peltas, ülevalt oli kutsutud abi. Aga rahvaste liikumist olid näinud ka eestlased ja meite vägi oli lõpuks palju suurem. Mindi rahulikult lahku.

Lõiguke ühe teise foorumi kroonumälestistest:

Ise ei näinud, aga polaaralade välipeldikutes võis nii juhtuda küll: Aserist pärit 'dnevalnõi' kaotas augul kükitades täägi ära. Hirm suur ja ronis alla otsima. Seal ju kõik külmanud nii et kõliseb, ei haise ei määri. Kuid pime. Seega, kui keegi jälle peldikusse tuli pöördus aser abi saamiseks tolle poole. Uus mees aga hüppas lakke, kui külm näpp tagumikule koputas - "ee, spitski dai."

Pepleri ühikas ei käinud üheksakümnendatel välisuks lukku ja kindla elukohata isikud käisid seal siis jalga puhkamas. Kui poistel oli vaja öösel minna, siis võeti vahel kedgai appi, et kolli putkast välja ajada.