www.militaar.net

Ja veel - see "natuke võnkumis" on ikka selge naljajutt. Kordan üle viimase kahakümne aastaga on Soome SA suurus vähenenud enam kui kolm korda! 700 tuhandest sai 230. Millegipärast ei kiputa (ka selge Vene ohu tingimustes) seda kolm korda kasvatama?

Värske kolonel on siis oma (tapva) kriitikaga hoolega lammutanud minu posti viimast (ja kõrvalist) lõiku - aga ei kommentaaari kuidagi minu posti (põhi)sõnumit

Tegelikult on sellise "100% varustet üksuste mentaliteedi" taga ametnikkonna alateadlik soov (ja kantseliitlik suundumus) lõputu kuldmuna munemiseks.. Üks teine "suundumus" on muidugi ka veel - tõstes pidevalt kilbile seda 100% ja lastes seeläbi reservarmee teemasid raskematena(-teostamatutena) näida on neid lihtsam üldse "laualt maha veeretada"..

Perioodil 1960-1990 relvastus Soome suurel määral NLiiduga tehtavate mitterahaliste bartertehingute abil. Jäälõhkujate ning hotellide ehitamise kõrval olid olulisteks käibevahenditeks selles äris riidekaup (importhilbud olid NLiidus eriti suure au sees), toit (kohv/margariin/šokolaad) ja koduelektroonika (Salora/Nokia). Kuna see muinasjutt sai otsa siis on Soome kaitseväe kestlik kahanemine täiesti vältimatu. Rahvaarv on neil samas Talin-Ihantalo ajaga võrreldes 2 mln inimese võrra kasvanud.

Värske kolonel on siis oma (tapva) kriitikaga hoolega lammutanud minu posti viimast (ja kõrvalist) lõiku - aga ei kommentaaari kuidagi minu posti (põhi)sõnumit

ei saanud ikka aru.

Meie kaitsevägi on läbi ja lõhki reservvägi. Ma ei näe kuskilt, seda kuldmuna munemise vaimustust. Reservvägi varustatakse/relvastatakse hädavajalikuga, mingit ülekuldamist mina ei märka. Või ei saa ma ikka millestki aru? Mis see põhisõnum siis on?

Ja kuidas värskeks või mittevärskeks koloneliks olemine minu postituste kvaliteedile mõjub?


Mnjahh - võtta võõrast postist kõrvaline lausung närimiseks samas tuima näoga väites, et posti põhisõnum ei ole arusaadav, on ka kindlasti mugav taktika.. OT lõpp sellega
(by Borja)

Tunnistan, et Borja poolt mulle tehtud veidi solvunud vihje ("Kunnase vojentorg") olen arvesse võetud.

Minu kommentaari sisu oli siiski pigem selles, et tänapäeval kiirete muutuste ajal ei saa lubada "kiivri ja püssi" mentaliteeti.
100% mehitust ja varustatust ei ole kuskil, sest isegi tehnika igapäevane hooldus võtab mõneks ajaks mingi osa "lahinguvalvest" maha.
Küll aga on olemas kriitiline piir, millega pataljoni jagu püssimehi jääbki just nimelt pataljoni jagu püssimeesteks, mitte ei muutu "pataljon-miinuseks".
Selleks peab olema sidevahendid, transport, mingi kogus esmast kaudtuletoetust (MP-d) ja tankitõrjet. Ning ärme unusta piisavat kogust DOS-e!
(Kaitseliidu võitlusgrupid on ka planeeritud ja varustatud ülesandepõhiselt ning keegi ei looda jahipüssidele ega sõjasaagile, kuigi viimane oleks hea boonus!)

Ajalugu teise külje alt - 1944 relvastati Eesti piirivalvepataljonid jah, enamuses vene varustusega, kuid see saadi sakslaste poolt pea tervikuna ülevõetud Punaarmee Pihkva ladudest, mitte ei hangitud lahingus. Ei meie ega soomlased saa planeerida oma riigi kaitset tuginedes vastase ladude hõivamisele.


Väike täpsustus: 1944.a relvastati meie piirikaitserügemente vene/tšehhi/hollandi/prantsuse/itaalia trofeerelvadega..
(Borja again)

Vt lihtsalt uuesti üle minu lemmikfilm TALVISOTA ja pane tähele, pallu need mobiliseeritud seal sõja algades siis kraami said.. et kes tuli kaitseliidu vormis (ja oma püssiga), see oli sõdur valmis - mõni linnavurle aga peale vindi ja mütsitärni (oma kaabule) midagi muud ei saanudki.. ja nii sõditigi - sest oli vaja..

Aga alustame siis sellest, et mis on sinu arust vajalik varustus nende 50 000 jaoks? Eelduseks võime võtta, et riietus, transport ja muu lihtsam kraam on inimeste endi omad.

Kas automaatide sõjaaja DOS on vajalik? Kas KP koos moonaga on vajalik? Kas TT relvad on vajalikud? Aga õhutõrje? Kas miinipildujad koos moonaga on vajalik? Kas side nende 50 000 mehe juhatamiseks on vajalik?

Sealt edasi saame juba arvestada kui palju nende 50 000 mehe varustamine maksab ning kui palju selleks eelarvest panustada vaja.

1944. aastal tehti üleüldse igasugu asju suure hädaga, aga selliseid lahendusi, et kuskil hoiavad rinnet "flakimehed ilma flakita ja muu selline pööbel" (Heino Susi) ei saa ju sisse planeerida. Seda, millega flakimees pärast flakist ilmajäämist tegelema hakkab, otsustatakse koha peal. Selles mõttes minu arvates akf-id diskuteerivad natuke üksteisest mööda.

Algab kõik sõjalisest väljaõppest ja mida suuremal koosseisul on sõjaline väljaõpe, seda rohkem saab hiljem kombineerida. Sealt edasi, ma usun, et kõik nõustuvad ka akf mart2 väitega, et kuskil on miinimum, millest alates punt püssimehi on üksus. Aga nii Teises maailmasõjas kui tänapäeval leidub rindevõitluse kõrval suur hulk halle olukordi, kus on raske öelda, milline see miinimum olema peaks - kõiksugu partisanide, diversantide, roheliste mehikeste ja bronebaabade taga ajamine.


Tuntud pildil siis Mehikoorma-Piirissaare lahingust osa võtnud OK.

Väike lugemine 100% varustatud Soome soomusdiviisi tekkimisest läbi "hangete" idanaabrilt.
Soome tankivägi kui relvaliik saigi alguse tegelikult NSVL-lt saadud trofeedest, see mis oli 1939, polnud tõsiseltvõetav.
Siinkohal disklaimin, et ei arva, et me peaks moodustama "soomusbrigaadi", mille esimene ülesanne on venelastelt tehnika võtta.
http://www.jaegerplatoon.net/TANKS6.htm
Pühendan selle extra A4-le.

Tegelt, umbes analoogne lugu oli ka tankitõrjekahuritega, mida soomlased hiivasid venelastelt Talvesõjas rohkem kui neil sõja alguses relvastuses oli.
http://www.winterwar.com/Weapons/FinAT/FINantitank.htm

Ei saa öelda, soomlased on silmapaistvalt osavad igasugu avanevate võimaluste ärakasutamisel, sestap tasub nende struktuure ehk tõsisemalt võtta.

Soome 750 tuhat meest siiski paljalt paberil pole olnud, olidki kivääri ja kiivri mehed (ilmselt sinel kah), vaadake seda arvu koos Mosini vintpüsside /Rk-de tootmisarvu ja trofeerelvastusega. Need vintpüssid, mis Soomest meile 1990ndatel saadeti, olidki vanasti sõjavarudes. Nagu ka 1937. a mudeli 105 mm haubitsad, millega Eesti suurtükivägi alguse sai. Soome SA armee läks enamvähem moodsatele käsirelvadele üle tervenisti peale 1990ndate keskel tehtud suuri relvaoste Saksamaalt. Enne seda oli umbes 1/3 armeest omamaise Rk 62 peal, ülejäänud rahvas oli Talvesõja aegsete relvadega.

Ahjaa, Soome õhutõrje võimsaim relv kuni 1979 oli.....igihaljas Flak 8,8 cm.

mart2 kirjutas:Tunnistan, et Borja poolt ...
Ajalugu teise külje alt - 1944 relvastati Eesti piirivalvepataljonid jah, enamuses vene varustusega, kuid see saadi sakslaste poolt pea tervikuna ülevõetud Punaarmee Pihkva ladudest, mitte ei hangitud lahingus. Ei meie ega soomlased saa planeerida oma riigi kaitset tuginedes vastase ladude hõivamisele.
Väike täpsustus: 1944.a relvastati meie piirikaitserügemente vene/tšehhi/hollandi/prantsuse/itaalia trofeerelvadega..
(Borja again)

Veel kord vabandust(?) kuid ega ma ei kirjutanud, et ainult vene relvad.
Minu väide tugineb välis-eestlaste kirjutatud mälestusteraamatule (mitme osaline) kus käsitleti piirivalveüksuste loomist ja nende lahinguteed. Oletan, et nad midagi teadsid relvadest ja nende mudelitest.
OT lõpp.

mart2 kirjutas:

mart2 kirjutas:Ajalugu teise külje alt - 1944 relvastati Eesti piirivalvepataljonid jah, enamuses vene varustusega, kuid see [---]

Minu väide tugineb välis-eestlaste kirjutatud mälestusteraamatule (mitme osaline) kus käsitleti piirivalveüksuste loomist ja nende lahinguteed. Oletan, et nad midagi teadsid [---]

Vabandust tähenärimise pärast, aga kui "väliseestlaste mälestusraamatust" on meelde jäänud piirivalveüksused (pataljonid), siis äkki on mälu muus osas ka tuhmunud? Või siis oli mingi imelik raamat? Jah, neid üksuseid nimetati piirikaitserügementideks, kuid piirivalvega selle sõna tavapärases tähenduses ei olnud neil liiga palju pistmist.

alo kirjutas:

mart2 kirjutas:

mart2 kirjutas:Ajalugu teise külje alt - 1944 relvastati Eesti piirivalvepataljonid jah, enamuses vene varustusega, kuid see [---]

Minu väide tugineb välis-eestlaste kirjutatud mälestusteraamatule (mitme osaline) kus käsitleti piirivalveüksuste loomist ja nende lahinguteed. Oletan, et nad midagi teadsid [---]

Vabandust tähenärimise pärast, aga kui "väliseestlaste mälestusraamatust" on meelde jäänud piirivalveüksused (pataljonid), siis äkki on mälu muus osas ka tuhmunud? Või siis oli mingi imelik raamat? Jah, neid üksuseid nimetati piirikaitserügementideks, kuid piirivalvega selle sõna tavapärases tähenduses ei olnud neil liiga palju pistmist.

Vabandus vastu võetud!
Raamatute nime tõesti ei mäleta, loetud aastaid tagasi (1994), kuid siis on kindlasti mõni foorumilane, kel vast raamatud riiulil. (väikesed, sinise kaanega ja "tasku"-formaadis)

Kirjutasin teadlikult "pataljonid", sest rügemendid koosnesid kolmest pataljonist jne. jne. Üks mälestustes läbi jooksnud ühine mure oligi see, et rügementide relvastus oli väga erinev ja enam-vähem võrreldav ainult ühe pataljoni siseselt.
NB! Soomesse mittepuutuva OT lõpp.

Ma arvan, et selle OT, mis riigi relvadega II MS aegseid teise esheloni üksuseid varustati ja milliseid nimetusi üksused kandsid, võib rahulikult ära kustutada.

Soome KJ ostab nüüd 48 K9 iseliikuvat haubitsat 146 milj € eest, ehk ühe masina eest makstakse 3 milj €, lisaks varuosad ja Millogis oskusteave masinate remontimiseks. Sel aastal koolitatakse kaadrit ja 2019. ajateenijaid. Ma oletan, et tuleb siis 2 18 toru pataljoni ja mõlemale 6 varurelva. Kui EKJ saab sama hinnaga, siis oleks 12 haubitsa hanke hind suurusjärgus 36 milj €.

Uute üksuste varustamiseks on soomlastel piisavalt automaate ladudes, kuid teiste relvadega läheb juba keerulisemaks, sest kerge jalaväekompanii vajab vähemalt 9 KPd ja 3 MPd ning mõned täpsusrelvad, ning neid napib. Samuti on vaja TT-laskusid igasugu laskepesade purustamiseks. Siililegi selge, et külma sõja aegset 500-700 tuhande sõduri täisvarustust ei olnud võimalik RA tingimustes ladustada, ning ega kellelgi ei olnud plaaniski kogu seda seltskonda korraga püssi alla kutsuda, sest siis oleks ülejäänud ühiskond seisma jäänud. Külma sõja ajal oli soomlastel kombeks tellida kolmandik relvasüsteemidest idast ja kolmandik läänest ning kolmandik ise toota, see tagas, et ei oldud sõltuvuses ühestki teisest riigist. Kriitiliseks peeti oskusi kõike kodumaal remontida ja ise lõhkeaineid ja laskemoona toota, sisuliselt Soomes toodetaksegi laskemoona kuni püstolist kuni 155 mm haubitsateni. Kriisi tekkides oleks hakatud kiiresti varustust hankima või tootma, kuid Soome KJ SA koosseisudes olid kuni 1990ndate Ida-Saksa ostudeni tagalaüksustes Jätkusõja aegsed SKY vindid koos Maksimi ja Degtarjovi kuulipildujatega. Tuttav arst rääkis, kuidas ta 80ndate lõpus oli välihaiglaga kordusõppusel ja tema isiklik enesekaitserelv oli Suomi KP, välihaigla kaitsekompanii oli Soome RK automaatidega, kuid KPd olid kõik Jätkusõjast, kuid kolmjala peale pandud Maksimi laskekaugus oli 1500 m kanti ning need olid väga töökindlad relvad.

KPdega on Soomes olukord selline, et 1960ndatel tulid Soome oma toodang KvKK 62, mida valmistati 6500 komplekti, ehk siis u 60 tuhande võitleja tarbeks. Ma ise väga imestan, et selline mudel tuli, oleks olnud mõistlikum kloonida RPD või RPK, kuid seda ei tehtud. KvKK oli 7,62x39 mm padruniga, ehk põhimõtteliselt kõik jalaväerühma relvad olid sama kaliibriga, logistika lihtsustus kuid praktiline laskekaugus ei ületanud 400 m. Sellega teeninud mehed peavad KvKK 62 kobakaks ja pirtsakaks relvaks, laskekiirus oli suur ja täpsus hea, kuid rookima pidi seda kõvasti ja paukpadrunitega kippus palju tõrkeid andma, sest ümberlaadimine eeldas päris suurt impulssi. Kuna kolmandik relvadest olid ajateenijate väljaõppeks ja päris korralikult kulunud, siis see ka tekitas probleeme, kordusõppusteks saadi tihti kätte vähekasutatud või praktiliselt uus relv ja lasti ilma ühegi tõrketa 100 padruni lint läbi. 1990ndatel osteti Saksast ka suurem kogus PKM, nii et praegu on teravamates üksustes see põhiline KP, kuid KvKK on ka olemas tagalas. PKM on oluliselt võimsama kuid ka raskema padruniga, kuid palju töökindlam. Neid on ka juurde ostetud, näiteks 2013 osteti Venemaalt uusi PKMe ja varuosasid 3 milj € eest, ma ei tea, kui palju relvi seal oli, kuid ilmselt mitte väga palju, maksimaalselt paar tuhat. Tegelikult vajab Soome KJ kõikide SA üksuste varustamiseks suurusjärgus 30 000 KPd.

Hübriidsõja tingimustes ei ole kriitiline mitte see, mitu tanki või haubitsat esimese 24 h jooksul käima pannakse, vaid just kergete ja kiiresti liigutatavate üksuste reageerimise aeg ja nende varustamiseks lõviosa aastasest 55 milj € lisakulust ka läheb, ilmselt siis ostetakse juurde seda, mida laos ei ole. Hübriidsõja korral on kriitiline saada piir pidama ja isoleerida vastase poolt hõivatud piirkondi, ehk siis esmajärjekorras piirikaitsekompaniid ja SP ning kergejalavägi. Alles siis, kui mõni objekt on vaja sodiks tampida, tuleb teemaks suurtükivägi, tankid ja jalaväe lahingumasinad. Ründajatel on võimalik riiki imbuda turistidena ja kerged relvad laevakonteineriga Hollandist Turku sadamasse smugeldada, kuid soomukitega läheb keerulisemaks. Kui mingi objekti ümber piirata ja teatada, et hiljemalt 12 h möödudes hakkavad 155 mm miinid langema, siis on see väga demoraliseeriv. Soomustatud Tigr-maasturi 7 mm soomuse varjus on väga kole olla, kui päris lahingumasinad või tankid liikumist blokeerivad, seega ei saa ka rasketehnikat unustada. Mõtleme hetke, mis oleks Krimmis toimunud, kuid ukrainlased oleksid leidnud otsustavust baasides passimise ja mõnituste kuulamise asemel tungida välja ja lasta vastu kõikidest torudest, mis töökorras olid?

Viidatud Soome KJ video on Haminas toimunud kompanii kordusõppusest ja fotol on ilmselt mõne reservkompanii juhtkond, täiesti normaalne reservistide SA üksuse varustus, taustal näha olev pikk püss on Sako TRG 42, Soome KJ standard. Kaitsevestid on vanema laiguga, seal on ainult ees kuulikindel plaat, tihtipeale kasutatakse ilma, ainult killuvestina.

Minu arvates võiks selle „100% relvastatatud ja varustatud üksuste“ teema teha eraldi teemaks. Või siis tõsta Leo Kunnase raamatu teema alla. Sest minu teada see vandenõu jutt stiilis „pahatahtlikud ja rumalad tsiviilametnikud hoiavad KV SA-suuruse kunstlikult väiksena, kuna nõuavad, et kõik üksused oleksid 100% relvastatud ja varustatud“ justnimelt sealt raamatust pärineb.

Ainult et raamatus ei too Kunnas eriti selgelt välja, et mis asjad selle 100% seest võiks siis maha kärpida niimoodi, et üksus vastaks endiselt konkreetse üksuse nimetusele, suurusele ja võimekusele; ja et nende kärbete tagajärjel vabaneks nii palju ressursse, et tõesti saab selle arvelt täiendavaid üksuseid juurde toota. Ta räägib tõepoolest sellest, et igal reservväelasel ei pea olema viimase vindi peal välivorm ja individuaalvarustus (nõus), et kaasaegse punatäpiga automaadi asemel võib vabalt olla poolautomaatne M-14 (nõus, aga „Voentorgist“ selle laskemoona ei saa) ja et veokite asemel saab kasutada tsiviilsektorist rekvireeritud traktoreid (nõus). Ainult et minu hinnangul ei moodusta individuaalvarustus, automaadid ega veokid eriti suurt osa enamike üksuste „maksumusest“. Vaid maksavad ikka need asjad, mis üksuse tegelikult võitlusvõimeliseks teevad, ehk meeskonnarelvad, side, ja mis kõige kallim laskemoona-DOS-id päevadeks ja nädalateks. Ja kõik need asjad olid ka Kunnase „Taavetis“ ilusti olemas – tankid, Javelinid, krüpteeritud sideseadmed, tohutud laskemoonavarud nädalapikkusteks ja intensiivseteks kurnamislahinguteks. St. nende pealt ei olnud Kunnas ka ise „kärbet“ teinud.

Või me võime selle arutluse ju ka natukene konkreetsemaks viia. Kujutage endale ette ühte teoreetilist jalaväepataljoni, millel on kolm jalaväekompaniid, staabi- ja tagalakompanii ning miinipildujapatarei ning mille kooseisu- ja varustustabel sisaldab endas ilmselt järgmisi põhilisi elemente järgmistes kogustes:
- automaadid, vormiriided, rakmed ja seljakotid, kiivrid ja kuulivestid u 800 inimesele;
- 60 veoautot ja „staabikongi“ allüksuste transpordivahenditena ja logistika korraldamiseks + kümmekond maasturit juhtkonnale ja väikestele allüksustele;
- 6 TT-raketikompleksi;
- 6 120mm miinipildujat;
- 9 81mm miinipildujat;
- u 45 kuulipildujat jagudes;
- u 45 TT-granaadiheitjat jagudes;
- u 25 rühmatasandi raadiojaama + „sidekongid“ siderühmas;
Sinna osta võib veel liita sellised „teisejärgulised“ asjad nagu telgid, maskeerimisvõrgud, generaatorid, väliköögid jms, ilma milleta läheb ebamugavaks (aga saab kuidagi hakkama), aga mis ka kokkuvõttes ei maksa eriti palju. Laskemoonavarudest sellele koosseisule ei hakkaks esimese hooga isegi rääkima.

Trumm ja Borja, kui teie hinnangul ei pea kõik asjad 100% olemas olema, siis öelge, mida te sellest nimekirjas siis maha tõmbaksite niiviisi, et pataljoni saab endiselt pataljoniks nimetada; ja nende kärbete pinnalt vabaneb piisavalt palju ressursse, et täiendavaid üksusi saaks moodustada?

Läheb kategoorilisteks imperatiivideks.
Sõjapidamine ei alga kergejalaväepataljoni konventsionaalse lahingu võime tasemest (A4 posti peidetud kategooriline imperatiiv).
Lämmastikväetis maksab 0,5 eurot/kg, hiina detonaator ja jupp süütenööri maksab mõned sendid. Miks mitte kasutada?
See polnud mõeldud ettepanekuna asuda Talibani tasemele, aga lihtsalt silmaringi laiendamise mõttes.
Kui sul on 40 tuhat meest, kellest allkirjeldatud nänn on 20 tuhandele (tegelikult pole ka seal), siis ülejäänud 20 tuhat võiks teha sedasi?

Kui laks ära käinud on, küll neid natuke viga saanud Ratnik veste ja AK-12-d ka juba maas vedeleb.

Miks see asi veel vajalik on?
Oma 100% varustuse mantras jäetakse tähelepanuta see, et Eestis on arvukalt inimesi, keda KV ei mobiliseerita (nt liiga vanad), kuid keda ähvardavad vastase territooriumile jäämisel analoogsed repressioonid nagu juhtusid siin 1940ndatel. Inimesed, kes on ilmselt sunnitud end varjama ja kellele peetakse relvastatud jahti. On üsna ebaeetiline lasta neil täna EV hüvanguks tööd teha ja pärast jätta saatuse hooleks.

Et seda nn üldrahvaliku vastupanusõja teemat meil ei arendata näitab lihtsalt:
-me pole kahest sõjast (Iraak ja Afganistan) suurt midagi sel teemal õppinud (vähemalt strateegilisi asju mitte)
-meil ollakse seni pimestatud sõnadest "STANAG", "NATO heakskiit" jne.

Siia on ka vast peidetud vastus küsimusele, kuidas olemasoleva ressursi piires struktuuri suurendada.

Tänane Hesari kirjutab Soome Mereväe uuest hankest, millega soovitakse uut relvasüsteemi rannakaitseüksustele kiirpaatide rünnaku tõrjumiseks. Pöördumine relvatootjate poolde jätab täiesti lahtiseks, millise meetodiga peaks kiirpaate tõrjuma ja see on relvatootjates palju küsimusi tekitanud. Lepingud tahetakse allkirjastada 2018 ja toodang peaks algama 2022 ning kõik relvad olema kasutuses 2025. Täna on MVl Eurospike rannakaitseraketid olemas ja kõige tõenäolisemaks peetaksegi mitmeotstarbelise rakettrelva hankimist, mida saaks kasutada nii rannikult kui uutelt Jehu kiirpaatidelt. Mulle endale tuleb teise variandina meelde ka väikesekaliibrilise kiirlaskekauhuri ostmist, näiteks 40 mm Bofors Patria AMV kere peal oleks selline riist, millega kiiresti liikuvaid kergelt soomustatud sihtmärke puruks lasta mitme kilomeetri kaugusele, kuid rannakaitsekompaniid on siiani olnud kerged üksused ja soomuskerele pandud kahur oleks uus asi. Raketid on kergemini liigutatavad, oluline on valida sellise lõhkepeaga rakett, mille plahvatus suure tõenäosusega paadi peataks või isegi uputaks ja laskekaugus kataks kogu territoriaalmerd, paljud vanemad raketid on küll sobivad tankide laskmiseks paari-kolme kilomeetri kaugusele, kuid alumiiniumist paadi purustamiseks 10 km kauguselt kumulatiivlaeng ei sobi.

http://www.hs.fi/kotimaa/art-2000005094832.html

Merivoimat hakee uutta asetta, jossa ”vain mielikuvitus on rajana” – erikoinen tietopyyntö herätti kummastusta

Merivoimat antaa asevalmistajille mahdollisuuden tarjota omia ratkaisujaan.

PUOLUSTUSVOIMAT suunnittelee uuden asejärjestelmän hankkimista Merivoimien rannikkojoukkojen käyttöön. Erikoista on se, että asejärjestelmän toimintaperiaatetta ei ole vielä päätetty. Se kulkeekin tässä vaiheessa vielä englanninkielisellä nimellä: Littoral Engament Weapon System eli LEWS. Suomalaisella merivoimaslangilla kyse on rannikolla käytettävästä ”pintavaikuttamisjärjestelmästä”. Termi rajaa hankkeen ulkopuolelle vedenalaisen torjunnan. Käytännössä Merivoimat etsii nyt asetta, jolla voitaisiin torjua rannikolla nopeasti liikkuvat vihollisen maihinnousuveneet. ”Kysymyksessä ovat alle 100 kilometriä tunnissa kulkevat joukkojen kuljetukseen soveltuvat veneet”, sanoo hankepäällikkö Jonas Cederlöf Puolustusvoimien logistiikkalaitokselta.

PUOLUSTUSVOIMIEN hankinnoista vastaava Logistiikkalaitos julkisti LEWS:stä asevalmistajille tarkoitetun tietopyynnön tammikuun lopulla. Tietopyyntö ehti jo herättää kummastusta, koska asiakirjasta ei helposti selviä, mitä Merivoimat tarkkaan ottaen haluaa. Cederlöf myöntää saaneensa hämmästyneitä soittoja kotimaiselta aseteollisuudelta. ”Siitä ei heti käy ilmi, että kyseessä on markkinatutkimus eikä hankinta”, hän sanoo. Hankkeelle ei olekaan vielä myönnetty rahoitusta, vaikka sen aikataulu on kirjattu tietopyyntöön. Tietopyyntöön toivotaan vastauksia toukokuun loppuun mennessä. Alustavan aikataulun mukaan asejärjestelmän ensimmäinen hankintasopimus voitaisiin allekirjoittaa jo ensi vuonna ja varsinaisesta sarjatuotannosta sovittaisiin 2022. Toimitusten pitäisi olla valmiita vuonna 2025.

ASIAKIRJOISTA selviää, että Puolustusvoimat hakee kypsää, valmiiksi mietittyä järjestelmää. Asetehtailijoiden ei haluta aloittavan mitään uutta projektia suomalaisten markkinakartoituksen takia, koska rahoitusta ei ole vielä myönnetty. Jonas Cederlöf, millaista asetta nyt haetaan? ”Oikeastaan emme ole laittaneet mitään vaatimuksia siihen menetelmään. Sen pitää vain pystyä tekemään toimintakyvyttömäksi nopeita aluksia. Toimittajille (asemyyjille) menetelmä on vapaa. Oikeastaan vain mielikuvitus on rajana.” Merivoimat on päättänyt jo luopua kiinteistä rannikkotykeistä. Tuskin tässä kuitenkaan perustykkiä etsitään? ”Jännityksellä jäämme seuraamaan vastauksia.” Voiko kyseeseen tulla esimerkiksi kauko-ohjattavat lennokit tai veneet? ”Olisi oikein virkistävää, jos joku vastaisi sillä tavalla. Tarkka lukija huomaa, että siinä pyydetään myös konseptia ja siihen tarvittavia välineitä.” Pitääkö aseen toimia maalta ja aluksista käsin? ”Yksikään näistä ehdoista ei ole välttämätön ehto.”

VAIKKA Merivoimat ei ole tietopyynnössä rajannut uuden asejärjestelmän toimintaperiaatetta, niin ilmeinen vaihtoehto on monikäyttöinen rannikko-ohjus. Esimerkiksi Merivoimien uudet taistelu- ja joukkojenkuljetusveneet Jehut on suunniteltu modulaarisiksi. Niiden perään on varattu tilaa uusille asejärjestelmille, kuten ohjuksille. Merivoimien aseistukseen kuuluvat jo nyt Eurospike-rannikko-ohjukset. Niitä käyttävät rannikkojoukkojen ohjuskomppaniat.

Tästä on kyse

Puolustusvoimat etsii asetta maihinnousujen torjuntaan

Merivoimat kartoittaa uuden rannikolla käytettävän asejärjestelmän hankkimista.

Asetta käyttäisivät Merivoimien rannikkojoukot.

Järjestelmä on tarkoitus ottaa operatiiviseen käyttöön ensi vuosikymmenen loppupuoliskolla.