www.militaar.net

Eestile jäi eile president valimata isiklike solvumiste ja parteisisese võimuvõitluse tõttu ning on kahtlane, kas ka kahe nädala pärast riigipea valitud saab, ütles politoloog ja Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora, kelle hinnangul nõrgestas juhtunu kindlasti ka peaminister Taavi Rõivase positsiooni.

„Eks vastutavad kõik, aga Reformierakond kui riigikogu suurim partei ja peaministrierakond oli see, kes ebaõnnestunud käitumismustrile kõigepealt tooni ette andis,“ ütles Herkel.

Ta meenutas, et juuni algul kutsus Reformierakond riigikogu fraktsioonide esindajad kokku ning teatas, et president tuleb valida nende pakutud kandidaatide hulgast. Sellega oli igasugune koostöö halvatud ja ka teised erakonnad hakkasid väga enesekeskselt tegutsema, sõnas Herkel.

Vabaerakonna saadiku ja Eesti Vabariigi põhiseaduse autori Jüri Adamsi sõnul ei näinud põhiseaduse kirjutajad ette võimalust, et valimiskokku viidud presidendivalimised võiksid läbi kukkuda ja hetkel toimuv on Põhiseaduse Assamblee poliitilise tahte võltsimine.

„Põhiseaduse Assamblees ei ole kunagi soovitud ega otsustatud, et presidendi valimine võiks valimiskogus ebaõnnestuda ja minna tagasi riigikogusse. Seega kehtiv Vabariigi Presidendi valimise seadus väärtõlgendab põhiseadust ja võltsib Põhiseaduse Assamblee poliitilist tahet,“ ütles Adams.

Tema sõnul esitas Vabaerakond neljapäeval eelnõu, mis viib presidendi valimise korra kiiresti vastavusse põhiseaduse mõttega ning tagab poliitilise stabiilsuse. „Eelnõuga loetakse need valijamehed, kes on sedelit rikkunud või täitmata jätnud, hääletusest mitteosavõtnuteks. Pendeldamine riigikogu ja valimiskogu vahel on Eesti poliitilisele süsteemile rusuv,“ ütles Adams.

Presidendi valimise reegel valimiskogus – hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälteenamus – ei olnud näpukas, vaid soov näha ka valimiskogus suuremat üksmeelt kui lihthäälteenamus. Valimiskogu võimetus president ära valida tundus tookord pigem teoreetilise kui tegelikkuses realiseeruda võiva ohuna.

Tõesti: kuidas küll juhtus nii, et Eestile ei sobinud presidendiks ei endine välisminister, ei endine diplomaat, ei sobinud endine haridus- ja teadusminister ja viie lapse ema või ka endine kohtunik, õiguskantsler ja advokaat või lõpuks ka endine Eesti Panga juht, üks IME ja Eesti krooni autoreid, pea-, välis-, rahandusminister ja Euroopa Komisjoni asepresident?!

Eesti rahvas oleks justkui printsessike herneteral, kellele ei sobi absoluutselt mitte midagi. Asi polnud siiski rahvas. Ka ei tasu süüdistada valimisseadust. Juhtunu iva ei peida end päris kindlasti mitte selles. Tähelepanu koondamine selle kiirele muutmisele oleks samuti asendustegevus ja juhiks meid eemale sellest, mis tegelikult juhtus. Liiatigi oleme ju sama seaduse järgi valimisega varem hakkama saanud. See kehtib kõigile kandidaatidele ja nende ülesseadjaile, see ei sea kedagi parmasse või halvemase olukorda.

Tegelikult tegi see kampaania puust ja punaseks hoopis muu: selle, kuidas Eesti ühiskonnana ei ole valmis mitte mingisuguseks psühholoogiliseks hübriidsõjaks. See tõestas, kui haavatavad, abitud ja manipuleeritavad on Eesti avalik arvamus ja meie ise ühiskonnana.

Meie põhiseadus ütleb, et meie president on rahva õiguste garantii. See tähendab et president peab kaitsma igat tavalist inimest kõigi teiste võimude eest. Ta peab kaitsema parlamendi eest, valitsuse eest, kohtusüsteemi eest. Kõige selle eest, et ükski võim ei teeks tavalisele, toredale inimesele liiga.

Kriku kirjutas:

Kurjam kirjutas:Lisaks veel eelmiste postituste kohta, et mitte Rüütli valimine poleks olnud õnnetus vaid meri valimine oli õnnetus.

Iseenesest on isegi sümpaatne, et igal võimalusel foorumis EKRE-t (Rahvaliitu) propageeriv ksf on vähemalt järjekindel ja seega peale nn. rahvuslaste truu ka oma erakonna auesimehele Rüütlile.

Kas kunagi varem oli selline vestlusring kokku saanud? Vaevalt. Kui asutati laiali minema, vahetasid suurima parlamendierakonna juht ja peaminister Rõivas ning väikseima parlamendierakonna juht Helme telefoninumbreid.

Seni on peaminister igasuguse koostöö ekrelastega välistanud, aga pärast laupäevast fiaskot valimiskogus põleb peaministri jalgealune juba nii valusa leegiga, et Helmest on saamas parketikõlblik poliitik.

Hakatuseks istub USA suursaadiku kõrval endine Harju maavanem Värner Lootsmann. Kui ma natukese aja pärast taas keskmise rõdu poole vaatan, avastan üllatuslikult, et ta on ta sealt kadunud.

Tema asemele on ilmunud Marina Kaljurand. Mõni aeg hiljem toimub uus manööver. Keegi astub presidendikandidaat Kaljuranna juurde, too tõuseb vaguralt ja liigub vasakule. Hetk hiljem maandub Kaljuranna kohale teine presidendikandidaat Allar Jõks.

Kolmas presidendikandidaat Siim Kallas istub kogu aeg ühe koha peal.

Kremloloogid jälgisid teraselt, kes parasjagu mausoleumi tribüünil kelle kõrval seisab ja tehti sellest põhjapanevaid järeldusi. Mida see tähendab? Kas seda, et presidendikandidaat Jõks on presidendikandidaat Kaljurannast tähtsam?

Kurjam kirjutas:Igatahes on kesikud lõplikult lõhki

Kriku kirjutas:

Martin Peeter kirjutas:Aga Kaljuranna tegi rahva lemmikuks meie suhtekorraldajate pilli järgi tantsiv liberaalne meedia

Rahva meelsus ei ole liberaalse meedia poolt nii mõjutatav nagu akf väidab. Seda tõestab liberaalse meedia ebaõnnestumine nii kooseluseaduse kui põgenike küsimustes.

Martin Peeter kirjutas:Põgenike teemal ja kooseluseaduse ümber on liberaalne meedia läinud rohkem klikkide ja kommide korjamise teed. Aga lehti vaadates, on üleshaibitud Kaljuranna kaotus nii valus, et iga järgmist kandidaati nimetatakse ette juba hädapresidendiks. No kui vahva või hädine see Kaljurand oleks olnud, me ilmselt küll nii pea teada ei saa, aga kedagi tema nime teadmata ette hädapresidendiks tembeldada, on ikka ebaõiglane küll. Samuti taunitakse ühtses kooris, et president ei saanud valitud.