Oli ikka või?
N Liidu vägede sissemarsi puhul on nagu mainitud, et teed pidasid vägagi hästi vastu sellele suurele koormusele.
OK, siis liikusid väed peateid mööda. Polnud põhjust kõrvale pöörata. Selle aja ilma kohta saab lugeda päev-päevalt tolle aja ajalehtedest.
Kõik saadaval.
https://dea.digar.ee/
Ilm oli sügine, aga kindlasti mitte teedelagunemise aeg. Vahelduv pilvitus. Hoovihm. Aeg-ajal esines ka öökülma.
Lugupeetav pole vist osalenud rünnakus, kus kahel pool teed on selline vesine mets.
Ma olen kogemata seda teinud, ka Ida-Virumaal seal Iisaku kandis. Kui tee on mineeritud või õhku lastud, määrabki tulemuse see, mis ümbritsevas lodumetsas toimub. Seal kaotab venelaste sõjatehnika ja kaudtuli oma eelise, sest kontaktis pooled on väga ligidal. Ainus, mis venelastele järgi ehk jäänuks, on arvuline ülekaal. Selle vastu aga Soome näitel, leidis rohtu.
Kuigi kaitsja oli 3-4 kordses arvulises vähemuses, oli edasitungi kiirus ehk 0,5 km tunnis, vastane ei mineerinud teed ega õhkinud sildu-truupe (tinglikult). Ega omanud kindlustatud positsioone. Ja 1939 polnud veel toimunud nõuka suuri maaparandustöid, kus paljud vesised alad kuivaks põlluks said ja igale poole metsa majandamiseks tehnikat kandvaid teid rajati.
Seepärast on fantaasiad Punaarmee kiirest edasitungist suht fantaasia kaaluga. Kiire edasitung oli võimalik üksnes eestlasi üle manööverdades. Muidu olnuks pealetung taoline verine närimine nagu oli see Laadogast põhja pool. Lumi segas seal kindlasti punaste liikumist, aga samamoodi segab seda truupide ja sildade õhkimine, teede mineerimine ja poole sääreni vajuv vesine võsa kahel pool teed.
Punaarmee ründas tollel ajal diviisi kolonnidega, mis võisid olla nii 50 km pikkused, arvukus näiliselt suur, kuid lahingut sai pidada maksimum kõige esimene rood või pataljon. Ülejäänu istus näpp suus või tõrjus kallaletunge teeäärsest metsast. Ajaloolaste lemmikvõte - osapoolte arvukuse võrdlus - siin ei päde. Punaarmee polnud valmis mees-mehe ja jagu-jao vastu väikelahinguteks kinnisel maastikul, see leidis Soomes korduvalt kinnitust. Ainus, mida nad hästi suutsid, oli suurte, motomehhaniseeritud masside liikumine lagedal maastikul. Taolist maastikku aga meil eriti polnud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.