www.militaar.net

Ega need punasega märgitud suured teed pole ainukesed ja ega Iisakuga siis suuskadega ühendust peetud. Kui Narvas tekib punnseis, siis küll hakatakse ronima üle Narva jõe lõuna poolt (veehoidlat toona polnud, see ehitati peale suurt sõda). Lihtsalt seal tuleb läbida Alutaguse metsavöönd, mis pole kuigi ilus parkmets ka südasuvel.

Kahtlustan et sellist võsastunud metsa nagu praegusel hetkel kõik kohad täis tollal polnud, valdavalt oli maa haritud kas põlluks, heina- või karjamaaks, heina tehti ka metsast. Tolleaegsed aerofotod näitavad seda üsna ilmekalt.

Eesti metsasuse protsent 1930ndatel oli umbes kolmandik, tänaseks on see umbes pool.
St mingi stepp polnud Eesti ka toona.

Kahjuks ei leia võrreldavaid andmeid soode kohta. Igal juhul enamik selliseid teeäärseid hiigelpõlde, sügavad kraavid ääres, on ikkagi rajatud 1960-1990 vahemikus nõuka maaparandusprogrammi raames, kus lasti terveid siirdesoo alasid kuivaks ja tehti põllumaaks.

Enamike Eesti suuremate maanteede ääres on säilinud veel fragmendid endisaegsetest teedest, näiteks vanad kivisillad, teetammid jne - need on enamasti laiusega, kus täna mahub üks veoauto hädaga sõitma. Taoline teekoridor pole kindlasti ka kuigi ründajasõbralik.

Soome maastikul Punaaarmee selle vea tegelikult ka tegi - selle asemel, et jaotada oma üksus väikesteks taktikalisteks gruppideks nagu seda tehti 1944 Jätkusõja pealetungil, üritati "peale minna" kogu diviisiga, see tähendas aga 50 km pikkust aeglaselt venivat kolonni, mis oli väga haavatav rünnakutele teeäärsest metsast, kuid millel puudus jällegi diviisile omane löögijõud eesotsas - kui lahingut ulatus pidama maksimaalselt pataljon. Sellist üksust on väiksemal vastasel võimalik lihtsalt peatada.

Need trikid, mida tegid soomlased, olid jõukohased ka siin - väljaõpe oli sarnase sisu ja kvaliteediga. Lumi ja suusad muidugi olid soomlastele kasuks, aga need polnud Punaarmee hävimisele Kesk-Soomes peamine põhjus. Väga kõnekas on soomlaste trofeede loetelu - näib, et nad ei kiskunud riidu niiväga jalaväega, kui just lahingutoetus- ja teenindusüksustega tagapool. See seletab ka näiteks suurt arvu suurtükke, mis soomlased saagiks said.

Enne maaparandust oli soid üle viiendiku või isegi neljandik. Praegu on 5,5%, suur osa on metsastunud. Aga sind ei huvita ilmselt mitte soode, vaid lageraba ulatus - muud sootüübid võisid ka metsa alla minna statistikas.

Kui me üritame hinnata Eesti maastiku ja ilmastiku mõju hüpoteetilisele Punaarmee pealetungile 1941 oktoobris-novembris, siis võib karta, et toona tunduvalt väiksem metsa % maastikuvormidest täit tõde ei anna - see ei tähenda, et toona oli pealetungiks sobivat lagedat rohkem. Lagedast on siin üksi vähe, kui see "lage" on näiliselt suur hulk 0,5x0,5 km väiketalude põllulappe metsa vahel, siis parimal juhul võib seda pidada poolavatud maastikuks - taoline nn bokaaz pidurdas liitlasi Prantsusmaal mitte vähe (ja aitas kaitsvaid sakslasi).

Peale lageda/metsa määrab ka maastiku kandvus. Kui korraliku 40 cm tüvedega metsa asemel on 3 m kõrgune võserik, kuhu poole sääreni inimene sisse vajub, siis sealtkaudu nad tehnikaga ei saa rünnata. Sõltuvad ikka tee koridoridest ja sihtidest, kus maapind kannab.

Tänased lagedad põllumajanduslikud alad, kus võib 5x5 km ilma ühegi puuta olla, tekkisid ikkagi NSVL suurpõllumajanduse ajal.

Keegi võiks privas oma kontakti saata, mul on näiteks üks kena aerofoto Saaremaalt - lage nagu tite perse, tänasel päeval võsa ja jampsi täis kasvanud. Majad nagu tikutopsi keset lagedat.
Minu IT-alased teadmised kahjuks pildi riputamiseni ei küündi...

Saaremaa 1959
https://fotoladu.maaamet.ee/?basemap=di ... erlay=tyhi

Kapten Trumm kirjutas: Need trikid, mida tegid soomlased, olid jõukohased ka siin - väljaõpe oli sarnase sisu ja kvaliteediga. Lumi ja suusad muidugi olid soomlastele kasuks, aga need polnud Punaarmee hävimisele Kesk-Soomes peamine põhjus. Väga kõnekas on soomlaste trofeede loetelu - näib, et nad ei kiskunud riidu niiväga jalaväega, kui just lahingutoetus- ja teenindusüksustega tagapool. See seletab ka näiteks suurt arvu suurtükke, mis soomlased saagiks said.

Kui maastikku võrdlema kipud siis võrdle parem Karajala kannasega, ka peakaitseliinid olid enamvähem samapikkused (77+30km vs 130km). Mis aga erinevaid materjale läbi tuustides selgus, et kui eestlastel oli kavas peakaitseliin mehitada ~31 jalaväepataljoniga (12+19) pataljoni) siis soomlastel oli Karjala kannasel ~80 pataljoni jagu mehi. Mitu päeva järjest sa oleksid suutnud seal Iisaku rabas varitsusi korraldada? Ja üldsegi nägi EW kaitsedoktriin ette sõjategevuse üleviimist vaenlase territooriumile.

Kui vaadata Punaarmee edutuid pealetunge Laadogast põhja pool, siis tundub, et me instrumentaliseerime neid kaitseliine ja mehi kilomeetri peale vähe üle.
Just seal leidis kinnitamist suhe, et üks soome reservistide rügement annab sama välja, mis kaks Punaaarmee kaadridiviisi.

Seal suutsid soomlased ikka päris kaua neid diviisikolonne kottida, niiet mõni diviis istus piiramisrõngas sõja lõpuni (repliigi kohta, kaua seal Iisaku soos varitsed).

Laadogast põhja pool ei olnud mingeid püsikaitseliine ega kümneid pataljone seal kaevikus ootamas. Olid vaid mõned väiksearvulised soomlaste koondised ja hiigelpikad lohisevad Punaaarmee kolonnid.

Just seal (alates Suomussalmist) leidiski demomist Soome operatiivkunsti üleolek Vene omast. Kõik trikid, mida suutsid teha soomlased, suudeti teha ka meil (väljaõpe on sarnase kvaliteediga).

Eesti ja Soome kaitse on kui peegelpiltis, peegelduse telg on Soome laht. Karjala kitsust asendas siin Idaviru kitsus ja metsavaheteid Laadogast põhjas. Siinkohal hüppavad hääletu alistumise pooldajad püsti, et Võru taga on ju suur Pihkva raudteesõlm, kus tuleb vooluna diviise, keda me peatada ei suuda. Tõstan seepeale pastaka ja küsin, millist lisaväärtust oleks nendel kitsastel Kesk-Soome metsavaheteedel andnud veel 3-4 diviisi rivistamine sinna metsavahele? Kui lahingut mahub pidama ainult esimene pataljon? Vastus on, et midagi ei annagi (peale järgmise sihtmärgi metsast tulevatele rünnakutele ja motti-taktikale.

Mart Laar oma "Sügissõja" raamatus nägi kurja vaeva, et ükski vaenlase diviis Eesti maastikul kotti kombineerida.

Suomussalmis piisas vene diviiside loputamiseks suurusjärgus 70 kilomeetrist
https://et.wikipedia.org/wiki/Suomussalmi_lahing

Mart Laar on käinud ju Meegomäe lipnike kursustel, küllap seal räägiti natuke formatsiooni sobivusest maastikuga.
Et Eesti alal ei saa sedasi vene diviisi kotti püüda, vastab tõele siis, kui see diviis tänapäeva kombel on rivistatud.
Mitte aga 1940.

Kui venelased 1944 alustasid pealetungi Soome rindel, oli asi juba palju teistmoodi, formatsioonid olid palju pisemad ja suuri väekoondisi lahingrivistuses ei kasutatud. Siis ei õnnestunud ka midagi kotti püüda.

Läheb võtab "Sügissõja" raamatu, loeb vastavad kohad üle ja toob konkreetsemalt välja, milles autor eksib.

Ma lugesin Talvesõja kaardil kokku 5 pealetungisuunda, kus asi läks rohkem või vähem "mottide" peale ja kõik need pealetungid ei sisenenud Soome territooriumile rohkem kui sada kilomeetrit. Ka too Suomussalmi oli piirist nii 70 km.

Seega väited sellest, kuidas Eestis mahtunuks hädapärast ühte diviisi piirama, on suht absurdsed juba eos. Soomes oli neid piiriäärseid kotte rohkem kui üks.
Nimelt nägi Punaarmee suur plaan ette Soome tükeldada mitme löögiga lääne suunas juppideks - sellest edukaks ei osutunud ükski.

Punavene kroonupropaganda tegeleb aktiivselt Mannerheimi liini mütologiseerimisega (eesmärgiga leida austav põhjus koledatele kaotustele), sujuvalt "unustades", et pool sõjast peeti Laadogast põhjas ilma igasuguste "liinideta" ja seal oli Punaarmee rünnak täpselt sama katastroofiline ja verine kui Kannasel.

Päris kõnekad olid Punaarmee komandöride tunnistused, kui hakati uurima peale sõjategevuse lõppu, mis imevägi neid mottisid siis kah piiras - tunnistused olid stiilis "põhjas üks pataljon", "lõunas suuskurite rood" ja läänes blokeeris teed lausa tugevdatud rühm. See võiski nii olla - metsane/soine, kitsaste teekoridoridega maastik kahjuks ei toeta suuri väekoondisi ja suured motomehhaniseeritud koondised seal lihtsalt ründama ei mahu - ainult ummistavad teid.

Võtab Eesti kaardi, paigutab sinna need Soomega võrreldavad mottid ja kirjutab siis edasi.

Laar on kaardiga kõva tööd teinud, müts maha selle eest. Ei kõlba kõrvale heita stiilis "absurd juba eos".

Rahvusraamatukogu Digar veebis on kõik topokaardid saadaval
https://www.digar.ee/arhiiv/et/pildimaterjal?id=703

Hiljuti vaadatud ja kontrollitud.

Ok, mõned 1:25000 kaardilehed olid ehk puudu, aga piirialad on kõik olemas.