www.militaar.net

Lemet kirjutas:Selle jaburduse kohta ep oska muud kui õlgu kehitada. Jedem das seine...

Sama siin. Ma ainult õlakehitamise asemel ütlen igavusest ka mõne sõna sekka..

hillart kirjutas:Tead mis, Sho!
See, kes teised oma kõva kisaga üle karjub, pole mitte kõige targem ja tal pole ka ilmtingimata õigus, kuigi ta ise ennast selliselt tunneb ja ta endast seda arvab.
Aga, noh, kui talle rõõmu ja rahuldust pakub, siis - las karjub. Kuid ma eelistaks lasta tal seda omaette teha ja lähen ise küll kuhugile vaiksemasse kohta, kus ka inimestega normaalselt, ilma mõttetult häält kähedaks üürates, jutelda saab.

Kah täitsa õigus!
Mulle lihtsalt vahel meeldib vaikselt paar sõna ka vahele öelda ja vaadata kuidas oponent "karjudes" täitsa vahtu läheb..

Päris jama...midagi sellist



Või sellist, mil isegi suurte ninade saabumisel polnud väga millegagi lette kaunistada



Või ka sellist, kus pensionärid juba hommikust peale kaupa oodates poes passisid



Ja kus letid sedapidi välja nägid



1987 Tartu



Sama aasta kuskil mujal Eestimaal



Minu arust eksisteerib pisike vahe 70-ndate ja 80-ndate esimese otsaga.

"Minu arust eksisteerib pisike vahe 70-ndate ja 80-ndate esimese otsaga."

1983 kuulutas reagan välja strateegilise kaitseinitsiatiivi ehk tähesõdade programmi. esimest korda poole sajandi jooksul tekkis olukord, kus n-liidul ähvardas ülemvõim sõjalises jõus kaduda. loomulikult ei lepitud sellega ja rahvamajandusest suunati ka viimased ressursid sõjatööstusesse. niimoodi me ennast vabaks laulsimegi, teisejärgulise ameerika filminäitleja blufist ennast hävinguni viinud n-liidu viljastavates tingimustes.

aga muidu oli n-liidus kõik hästi, inimesed olid õnnelikud, vabad ja hästi toidetud. kõikjal oli tunda partei ja valitsuse hoolitsust.

Eks igaüks näeb seda, mida tahab.

te oleks jah sinna oma kolhoosi jäänudki pudrumägede ja piimajõgede otsa...

Päris jama...midagi sellist
Arusaadav. Nõukogude korra tõeline ja normaalne pale. Ehk siis vastavus minu jutule.

Ja kus letid sedapidi välja nägid


Vaat-vaat.. tädi uudistamas (puust?) reste ühe sordi vormisaia ja ühe sordi vormileivaga.. just nagu ma rääkisin..
ja lihalett on kah täitsa tüüpiliselt nõukogulik.. saavutanud samasuguse väljanägemise nagu ülejäänud nõukogude liidus..

Minu arust eksisteerib pisike vahe 70-ndate ja 80-ndate esimese otsaga.
"Pisike vahe" kindlasti eksisteerib. Iseseisvusaja inerts ja impulss on lõpuks otsa saanud..
Kõik, mis oli N.Liidus head, on võidukalt kohale jõudnud.. kapitalistlikud takistused on lõplikult võidetud ja kõrvaldatud.

Hmm, meil peeti just ühe staazika töötaja sünnipäeva, kes kogemata tänasest pensioniikka jõuab (1949 sündinud), ümber laua oli kokku kolm inimest, kelle sünnipäevad sinna kanti jäid. Küsisin siis otse, et seletage noorele kolleegile, kas teie lapsepõlves kolhoosijama alguses oli teil NÄLG? Kõik vaatasid sellise näoga Edasi ei olnud vaja küsida, kellel lehm, kellel kartulimaa ja nälga ei tuntud. OK, see selleks.

Tervili, mis on siinse regiooni üks põhialustalasid olnud iidamast-aadmast teeb meil mida? Alles 1970ndate alguses saavutati 1940.aasta tase!

Vaatame, palju siis igaühele jäi

1955 andmed samast kohast, 1,3M sööja kohta
228 tuhat tonni teravilja ehk 175 kg per nase aastas ehk 0,3 kg puhast jahu päevas
835 tuhat tonni kartulit ehk 642 kg per nase aastas ehk 1,2 kg puhast keedukartulit päevas
558 tuhat tonni piima ehk 429 kg per nase aastas - selles arvus ma natuke kahtlen, aga las olla....ehk ca 1 kg joogipiima +koorest tehtav päevas
62 tuhat tonni loomi tapakaalus ehk 31 tuhat tonni liha/söödavat osa = 2,3 kg per nase aastas (seda jah vähevõitu)
Siia juurde arvesta veel see toidus, mida statistikas ei kajastu (varimajandus, oma aiamaad ja sala-laudad).

Räägid veel näljast?
Neid andmeid vaadates ja võttes sealt veel tambovi maha tuleb uskuda vanemate kolleegide jutte, et NÄLGA EI OLNUD.
Ja kui vaadata tolle perioodi tootmisandmeid ja haritavat maad, siis maaelu väljasuremist KA EI OLNUD.
Oli sitt aeg, puudus ja lolliks rabamine aga NÄLGA EI OLNUD.

1949 sündinu mäletab jah kolhooside loomist 1949.a.

küsi nende käest, kes on 1930 ja sealt mõned aastad edasi sündinud, kui sa just lapsepõlves veel vanemate jutte ei taibanud kuulata.

2-3 aastane mäletab pidevat näljatunnet ikka päris hästi, kui selline olemas oli. Niipalju, kui minul toonaste inimestega juttun on olnud, väidavad nad selle 40-ndate otsa ikka päris vaevase ja raske olevat olnud. Aga otsest nälga maainimeste jutust nagu ette ei tule See siis Kilingi-Nõmme ja Pärnu vaheline kant, Saarde vald ja sealt Pärnu-poolsed metsatalud. Kilingi-Nõmmelt saadeti igal juhul 54 aasta talvel Tallinnasse toidupakke, kus ka lihakraami sees oli.

OnuEnn kirjutas:te oleks jah sinna oma kolhoosi jäänudki pudrumägede ja piimajõgede otsa...

Kes rääkis pudrumägedest ja piimajõgedest.
Sitt aeg oli, praegu on parem, pikad sabad 80ndate teises pooles.
Aga rääkida näljast või totaalselt puudusest on pehmelt öelda naljakas.
Pealegi pole parteipuhveti rohelised banaanid või Breznevi paki viinerid mingi eluks hädavajalik asi.
Lausa tunne tekib, et Jämejalga on internet jõudnud.

mäletab, mäletab. palju sul on konkreetseid mälestusi oma esimesest kolmest eluaastast? ja sul on veel pensionieast päris hulka puudu.

kuna postitus on vahepeal täienenud, siis urgitseks edasi - neid toidupakke saadeti kilingi-nõmmelt linna hea elu pärast (ei mahtunud omale toit s.h. liha enam sisse) või sellepärast, et linnas oli veel viletsam elu?

OnuEnn kirjutas:mäletab, mäletab. palju sul on konkreetseid mälestusi oma esimesest kolmest eluaastast? ja sul on veel pensionieast päris hulka puudu.

Ikka on. Mõnda asja mäletan päris hästi. Näiteks maitses millegipärast hirmsamal kombel seesama paljupõlastatud seapekk, mida ema Nõmme turult tõi ja mida siis noaga sealsamas nüsida sai. Ja esimesi kevadisi tomateid sealtsamalt turult. Aasta võis olla siis kuskil 63-64. Klooga rand ja keedetud munad. Ja merele äraujutatud paat. Kolmese jaoks päris valus kaotus. Ja selles, et eilse päeva lõunat ei mäleta, aga varajane lapsepõlv on täitsa olemas, on kõva tõetera sees, usu mind.

ma mäletan ka väga paljusid seiku ja juhtumisi sellest vanusest, kuid paraku kindlasti mitte esimesest eluaastast.

urgitsedes edasi - see armastus peki ja keedumunade vastu oli sul heast elust või sellest, et nende saamine oli pidupäev s.t. erakordne sündmus?

isiklike mälestuste põhjal ütleks, et meeles püsivad ennekõike erakorralised sündmused ja seigad. kuna me pidasime siga ja kanu ning kasvatasime erinevaid toiduaineid aias ja põllul, siis minul pole paraku ühtegi muud toiduga seotud mälestust lapsepõlvest kui seatapmine, mida kaheaastane ainult aknast piiluda sai. seega toit oli igapäevane, vägivald erakordne.

edit - teine toiduga seotud mälestus tuli veel, umbes kolmeaastaselt õnnestus saada ananassi. kes need külalised täpselt seda tõid ei mäleta, aga erakorraline oli see sellel ajal kindlasti.

Oli sitt aeg, puudus ja lolliks rabamine aga NÄLGA EI OLNUD.
Tuleb nõustuda.. polnud ei süüa ega nälga.
Tegelikult väidavad nõukogude ajaloolased, et isegi Ukraina golodomoril polnud nälga. Kuna teistes piirkondades olla samuti esinenud mõningane toiduainete puudus.

Kilingi-Nõmmelt saadeti igal juhul 54 aasta talvel Tallinnasse toidupakke
Miks? Nälga ju ei olnud.

Lausa tunne tekib, et Jämejalga on internet jõudnud.
Ma võin sind ehk üllatada.. aga internet on juba ammu Jämejalga jõudnud.

mäletab, mäletab. palju sul on konkreetseid mälestusi oma esimesest kolmest eluaastast?
Üsna palju. Mulle meeldis siis budaistes mediteerida ja maailma asjade üle mõtiskleda.
Mida sa üksinda kodus istudes muud ikka teed.