www.militaar.net

Ausalt öeldes, kaasfoorumlane kaur3, lootsin ma teilt midagi konstruktiivsemat. Arvestades teie seniseid postitusi muudes teemades. Siin oleks aeg ja koht särada...

Kataloogist näpuga järge ajada ning internetiavarustest infot kokku koguda oskab rohkemal või vähemal määral igaüks. Kõvatamine vingete tankide jm teemadel on äge, kuid tõepoolest, kõigest poolik probleemkäsitlus. Niipalju ma teie postitustest kõrva taha olen suutnud panna. Sooviks rohkem diskussiooni ka teisest poolest, kuhu need vinged relvad sobituma peaksid? Siin aga ei saa ümber enam ei struktuuridest, strateegiast ega ka doktriinist.

Kaasfoorumlane renxus oma blogis kirjutas, et meie probleemiks on strateegia mittevastavus doktriinile. Minu arvates algab probleem doktriinist endast ning seejärel võime alles strateegiat lahkama hakata. Kusjuures tõepoolest, strateegia meil tundub olevat samuti mingisugune imelik sümbioos, mis lähtub doktriinist ning veel millestki. Kuna puudub aga juurdepääs täismahus doktriinile endale, siis ei oska nagu seisukohta võtta, millest siis täpselt ikkagi lähtutakse või on tõepoolest tegemist riigikaitse alaste hetkeemotsioonidega või mõne muu anomaaliaga.

Qtec, erinevates teemades (tankid, hävitajad, raketid, võitlusgrupid jne) on seda doktriini (tunnistan, et mulle on see sõna lähenemine kuidagi võõraks jäänud) ja strateegia teemat lahatud alates tehnikast/takitikast kuni grand strategy teemani ühte ja teist pidi.

Soovitan foorumikaaslastel läbi lugeda selle kindrali strateegiat puudutava peatüki "General survey of strategy", mis algab lk 19. Lk 43 kirjutab ta strateegia vormidest (modes of strategy). Sealt võib saada vihjeid ka Eesti olukorra kohta. Eesti "huvitav" olukord seisneb selles, et me võime heade asjaolude puhul koos võidelda maailma vägevatega (nagu praegu soojadel maadel). Halvas olukorras peame võitlema üksi ja ilma liitlasteta. Mõlema vormi puhul on sõja pilt kardinaalselt erinev. Mõtlejad-sõjamehed peavad selle probleemi lahendama. Tänase päeva ametlik lahendus on rajatud NATO kollektiivsele kaitsele, iseseisvalt ei taha see hästi töötada.

http://rapidshare.com/files/419026479/I ... rategy.pdf

[quote="kaur3"] Eesti "huvitav" olukord seisneb selles, et me võime heade asjaolude puhul koos võidelda maailma vägevatega (nagu praegu soojadel maadel). Halvas olukorras peame võitlema üksi ja ilma liitlasteta. quote]
Kas ma olen midagi valesti aru saanud või on ikka Eesti veel siiamaani NATO liige??

metssiga kirjutas:

kaur3 kirjutas: Eesti "huvitav" olukord seisneb selles, et me võime heade asjaolude puhul koos võidelda maailma vägevatega (nagu praegu soojadel maadel). Halvas olukorras peame võitlema üksi ja ilma liitlasteta.

Kas ma olen midagi valesti aru saanud või on ikka Eesti veel siiamaani NATO liige??

Millele kaur3 viitab on see, et kuigi me oleme NATO liige ja valmistume sõdima koostöös oma liitlastega, ei tohi unustada, et suure tõenäosusega algab sõda meie jaoks olukorras, kus liitlasvägesi pole kohapeal võtta ja nende saabumiseni läheb hea mitu nädalat aega. Meie doktriin kui niisugune peakski sellest lähtuma: me peaks valmistuma ennekõike üksinda vaenlast liitlaste saabumiseni tagasi hoidma. Selleks läheb meil aga vaja mõnevõrra mitmekülgsemat kaitseväge, kui liitlastega koostöö tegemiseks.

Madis22 kirjutas:

metssiga kirjutas:

kaur3 kirjutas: Eesti "huvitav" olukord seisneb selles, et me võime heade asjaolude puhul koos võidelda maailma vägevatega (nagu praegu soojadel maadel). Halvas olukorras peame võitlema üksi ja ilma liitlasteta.

Kas ma olen midagi valesti aru saanud või on ikka Eesti veel siiamaani NATO liige??

Millele kaur3 viitab on see, et kuigi me oleme NATO liige ja valmistume sõdima koostöös oma liitlastega, ei tohi unustada, et suure tõenäosusega algab sõda meie jaoks olukorras, kus liitlasvägesi pole kohapeal võtta ja nende saabumiseni läheb hea mitu nädalat aega. Meie doktriin kui niisugune peakski sellest lähtuma: me peaks valmistuma ennekõike üksinda vaenlast liitlaste saabumiseni tagasi hoidma. Selleks läheb meil aga vaja mõnevõrra mitmekülgsemat kaitseväge, kui liitlastega koostöö tegemiseks.

M.O.T.T. - iseseisev kaitsevõime. Aga, nagu igal vorstil on kaks otsa, ei tasu unustada või välja naerda ka poliitilist plaani - kui reaalne on üldse tänases maailmas sõjaline rünnak mõne NATO liikme vastu?

metssiga kirjutas: M.O.T.T. - iseseisev kaitsevõime. Aga, nagu igal vorstil on kaks otsa, ei tasu unustada või välja naerda ka poliitilist plaani - kui reaalne on üldse tänases maailmas sõjaline rünnak mõne NATO liikme vastu?

Britid peavad Eesti ründamist piisavalt tõenäoliseks, et võtta selles sõjas sõdimise vajadust aluseks oma relvajõudude võimekuste edasiseks arendamiseks http://www.telegraph.co.uk/news/newstop ... y-out.html

Thomas Harding ei ole briti kamin ega viidatud leht valitsuse valge paber. Aga - tänud viite eest, ka seda peab arvese võtma, kui vähegi tuleviku huvi pääluu sees on.

metssiga, me oleme NATO's ja see on julgeolekule kindlasti kasuks. Mina pean silmas asjaolu, et mingil halval põhjusel võib liivatera NATO masinasse sattuda ja on vaja mõni aeg enda jõududega töötada. Seetõttu oleks mõistlik viljeleda kaherööpalist kaitseplaneerimist, milles nähakse ette nii iseseisvat tegutsemist, kui ka kollektiivset. Ametlikes paberites on see lausa mustvalgelt kirjas, kuid reaalsus jääb kahjuks kaugele maha.

Esmane iseseisev kaitsevõime peab kiire sõjalise reaktsiooniga tagama riigi sõjalise kaitse ning põhieeldused kollektiivkaitse rakendumiseks ka olukorras, kus ülekaalukate jõududega rünnak on toimunud ootamatult. Selleks tagab Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide asjakohase väljaõppe ning kindlustab ressursside otstarbeka kasutamise.

http://www.kmin.ee/et/sojaline-riigikaitse

Mind kurvastab suurel määral see, et meil on tahtmist täis mehed olemas, kes suudavad tegutseda väikeste üksuste koosseisus. Samas unistavad ülemused suurtest üksustest, millest ei ole alates 1992. aastast veel elulooma saanud. Tulejõud tuleb aga just viimastest struktuuridest. Reaalsus on see, et enamus tahtmist täis mehi on ilma tulejõuta, mis suudaks vastase kodu poole liikuma panna.

Väike äratus.

Uuemad kuulujutud räägivad, et KV Maaväe suurt RA (SA) struktuuri plaanitakse pisut kompaktiseerida.

Enda surematu idee oli, et kaitseväes peaks järele jääma 4 väekoondist, mis oleksid kõik RA territoriaalvastutusega, aga SA ümberpaigutatavad vastavalt operatiivolukorrale ja rahvusvahelisele sõjalise abi rakendusele (näit Põhja-Eestis sõdib NATO diviis, Lõunas Eesti brigaadid vms). Väekoondised peavad olema võimelised tegustema paindlikult erinevates ülesannetes ja oludes, mitte, et osa istub paigal ja üks muudkui liigub ringi. Reaalselt ei usu selle toimimist. Liikuv tuleb olla vastavalt operatiivoluorrale kõigil, kui ei soovi hävida. Ja Eesti on tegelikult väike - päevaga sõidab ühest otsast teise ära.

Olen pakkunud olulisemateks muutusteks, et:
- KRK-d võiks lihtsuse, üldmilitaarsuse ja süsteemisuse huvides ümber nimetada brigaadideks. Samuti samastada laias laastus struktuurid ja taktikalised tegevuseeskirjad. Nii, kuidas ajateenistuses on üksusi välja õpetatud, nii peab minema ka edaspidi. RÕK käigus jalgratast ei leiuta.
- Alles peaks jääma 4 väekoondist ehk Kirde (1. jalaväebrigaad), Lõuna (2. jalaväebrigaad), Põhja (3. soomusjalaväebrigaad) ning Lääne (4. jalaväebrigaad). Staabiosakondadesse tuleks vajadusel lisada mõned mobilisatsiooni ja territoriaalkoostöö eest vastutavate iskute ametikohad.
- Likvideerida võiks senise Põhja KRK staabi. Fuktsioone on, kuhu edasi anda. Ametlikult on tegelikult pakutud veel täiendavaid likvideerimisvariante, kuid ise peaksin oluliseks ikkagi RA teatud piirkondlike eripärade järgi territoriaaljuhtimise säilimist.
- Vahipataljon viia Maaväe alt KV SP teenistuse otsealluvusse. Samas eraldada JvKo ja ülejäänu ümber paigutada Filtri tee linnakusse peastaabi külje alla. Filtri teelt liigutada Rahumäe teele Teabeameti külje alla aga Sidepataljon koos küberkaitsjatega. Filtri teelt on SP-üksustel parem teostada operatiivselt strateegiliste objektide julgestusfunktsioone (+eraldi peastaabi staabikaitseteenistuse saaks SP-ga ühildada) ja säästlikumalt tseremoniaalfunktsioone. Sidepataljonil on aga hõlpsam käia juhtimispunktide kolonnidega harjutustel Männikul.
- Endise 1. JvBr üksused tuleks paigutada ikkagi Jägalasse. Praegu on Jägalast jälle poliitiliselt loobutud, kuid asi tuleks üle mõelda. Jägalasse tuleks koondada ainult Maaväe üksusi, mitte arendada mingit administratiivselt keerukat kompotti. Jägalas peaksid paiknema lisaks senistele Paldiski üksustele Br LuKo ja TTKo. Soomukitel pataljonile tuleks arendada vähemalt 2 tulerühmaga eraldi MPPa.
- Kup ja Viru tuleks arendada välja normaalse struktuuriga 6-kompaniilisteks jalaväepataljonideks. Seega võiks ajateenistusse kutsumine toimuda 2-le 11/8-kuusele lennule aastas: Jaanuar+märts, juuli+september. Kevadtorm ja Sügistorm. Üksused tuleks komplekteerida korda-mööda ja mitte liialt lähtudes territoriaalprintsiibist. Vastasel korral ei saa me lahti olukorrast, kus Jõhvis tuleb mõnikord tundi anda vene keeles.
- Kõigi Maaväe jalaväekompaniide nooremallohvitseride õpe (NAK) tuleks koondada kokkuhoiu ja ühtlustamise mõttes ühte linnakusse-asutusse. Kursuse suurusjärk saaks ilmselt õppekompanii, mis teeks siis 2 lendu aastas.
- Paldiski kallis linnak ja elamufond ei saa jääda kasutuseta. Sinna tuleks eeldatavalt viia Marjas kitsikuses ja liiklussõlmede keskel vaevlev Logistikapataljon. Paldiski oleks antud asutusele ka strateegiliselt aktuaalsem asukoht.

Sellised siis mõtted.

Samas on tilkunud infot, et sõjaisad on oma plaanides reformistlikumad ja soovivad uue arengukava valguses üldpilti isegi rohkem muuta.
Kas kõik uus hea on, ei tea, aga eks midagi ikka tuleks muuta ja midagi kindlasti ka muudetakse/liigutatakse/likvideeritakse.
Eks kindlasti on hakatud pöörama lõpuks tähelepanu äraspidisele personalipüramiidile ja staabikohtade kärpest soovitakse leida lisaraha üldiseks palgatõusuks. Samuti on ilmselt mõeldud tõsiasjale, et hiiglaslikku KRK-de reservstruktuuri ei suudeta lähima põlvkonna jooksul varustuse-tehnika osas rahuldavalt reaalseks muuta.
Aga näeme, mis järgnevad aastad toovad.

Hummel! Kas sulle ei tundu, et oled oma arvestustes hulgimalt üksusi mängust välja jätnud, kellele polegi just-kui enam kusagil ruumi? Või on sul tõepoolest teavet, et need äramärkimata struktuurid ümberstruktueerimise käigus organisatsiooni lihtsustamise ja korrastamise huvides hoopis ära kaotatakse? Millegipärast ma väga ei imestakski, kui see selliselt oleks.

hummel kirjutas:Praegu on Jägalast jälle poliitiliselt loobutud, kuid asi tuleks üle mõelda.

Miks siis kohe poliitilistel...??
Äkki hoopis rahanduslikel.....
(mitmed loodetud rahastusskeemid ei taha nagu realiseeruda)
Aga jah, näeme....

Teisalt, see(kui täiendavad rahastusskeemid ei õnnestu) et infrainvesteeringute nimel muid kulukohti kuivaks ei tõmmata, oli poliitiline otsus küll....

- Alles peaks jääma 4 väekoondist ehk Kirde (1. jalaväebrigaad), Lõuna (2. jalaväebrigaad), Põhja (3. soomusjalaväebrigaad) ning Lääne (4. jalaväebrigaad).

Usun, et meie püüeldav tase peaks olema pataljoni lahingugrupp.....(reaalsuses läheb tegevus tõenäoliselt tihti ka madalamale, kompanii lahingugrupi peale)
Eesti suuruses riigis, tänapäeva tingimustes, (loota)brigaadi suuruste koondistega opereerida......

Eesti suuruses riigis, tänapäeva tingimustes, (loota)brigaadi suuruste koondistega opereerida......

Ma arvan, et brigaadiga opereerimine ei ole kinni mitte niivõrd riigi suuruses, vaid RA/SA struktuuride ehk nende ülesehitajate + opereerijate ja alam-opereerijate pädevuses.
Küllap arenguruumi pisut ikka jagub.

Hummel! Kas sulle ei tundu, et oled oma arvestustes hulgimalt üksusi mängust välja jätnud, kellele polegi just-kui enam kusagil ruumi?

Osa jäi vast välja jah. Ega kõike ei jõua ju
Mis meditsiini puutub, siis olen Sinu poolt varem märgitud MedP väljaarendamise pooldaja, aga kas seda keegi teha tahab, on iseasi.

Usun, et meie püüeldav tase peaks olema pataljoni lahingugrupp.....(reaalsuses läheb tegevus tõenäoliselt tihti ka madalamale, kompanii lahingugrupi peale)
Eesti suuruses riigis, tänapäeva tingimustes, (loota)brigaadi suuruste koondistega opereerida......

Tegelane nüüd äkki mõtleb, et pataljoni lahingugruppe moodustada (nt OIF näitel), mis üksusi siis sellele pataljonile lisaks vaja, et lahingrugrupp ainult nimest ei koosneks.
Kui rääkida KRK tasemel pataljoni lahingugruppidest, siis huvitav, millise relvastusega näiteks seda ideed ellu viia?
Tegelikkuses on tõde muidugi selles, et kui vaadata nt ameeriklaste LG-sid, siis selle moodustamiseks on vaja seda nänni ja üksusi, mis brigaadis on.
Ehk siis pataljoni lahingugrupi idee pole mingi maagiline päästeventiil, et hiilida kõrvale näiteks suurtükiväe olulisest tugevdamisest.
Tegelikult ongi kaks põhiküsimust - kuidas seda pataljoni (räägime praegu soomusvabadest KRK süsteemi omadest) kaudtulega toetada (tegelt laiemalt LT-ga) ning LTT-ga tagada, sest praeguse pataljoni enda võimalused on selleks kasinad ning asi on rajatud puhtalt "ülalt tõmbamisele" ja "üles ära tõukamisele".

Iseenesest sellest lahingugrupi idees Eestis pole midagi uut, näiteks Eesti vallutamisel Eesti Korpuse osalemisel 1944. a sügisel seda ideed ka edukalt praktikas kasutati, nt Tallinna vallutamisel.

Elu läheb edasi. Tundub, et Rahumäe linnaku kinnipanekuga on rohkem tegelema hakatud. On küll erinevaid versioone, et mis saab seal paiknevatest allüksustest. Ämari, Jõhvi, Mereväebaas, tsiviilrendipinnad.

Isiklikult toetaksin JVKo viimist Jõhvi, sest nii saaks sealne pataljon rohkem pataljonilikuma mõõdu. Ka söökla on Jõhvis eeskujulikult suur valmis. Ühte kasarmut oleks aga vist juurde vaja.

Kui SPKo jääb Tallinna, tekib küsimus ikkagi vahiteenistuse komplekteerimisest, sest ühe "jaanuar-november kompaniiga" seda ei tee. Kes mehitab vahiteenistuse (ühtlasi vabariigi visiitkaart) detsembrist märtsini? Suvalised side- või mereväelased? Parem variant oleks ikkagi VaP, kui SP-üksuse säilitamine, luues juurde 2. SPKo. Kokkuvõttes peaks olema meil otsealluvusega SP-pataljon traditsioonilise nimega Vahipataljon, mis koosneks siis loogiliselt staabist, 2x SPKo-st, kaadri-SP rühmast ja ka KV orkestrist. Miski tagalarühm ka.
Kuhu see väeosa paigutada? Kindlasti peaks jääma Tallinna, sest igapäevased tseremoniaalülesanded on linnas ja kuskilt mujalt iga päev pikki sõite ning revideerimsi tegema hakata on jaburus. Viimasest mõtteterast on teadaolevalt ka KV juhtkond lõpuks aru saanud. Mereväebaas on asukohana huvitav, aga minumeelest pisut totter ja ega sealgi palju ruumi pole. Sidepatt on "korrumpeerunud" peastaabi hõlma alla ja linnakusse rohkem ei mahuks. Logistikapatt ei tule ka kõne alla - pigem kolitakse seegi marjast minema.

Aga huvitav miks ei võiks Vahipataljon jääda sinnasamasse Rahumäe linnakusse, kus ta on? Kui linnakust viia ära KRK staap (võimalik, et läheb üldse hingusele), JVKo (Jõhvi) ja TerK + MedVÕK (??) ja KAK, siis miks ei peaks 2,5 kompanii ekvivalendis Vahipataljon sinna ära mahtuma? Äkki on Rahumäe linnak täna lihtsalt järk-järgult üle koormatud? Lõpuks leitaksegi, et oi-oi kitsas-kitsas ja paneme aga üldse kinni? Aegade alguses oligi vist linnak ju Vahipati oma?