Veel üks eriti ebainimlik lugu.
67
Poissmeestest leitnantide ühiselamu: kooruva värviga ruum pudenevas ahiküttega barakis. Kolm sõdurivoodit, lonkav laud ja samasuguse kasarmudisainiga taburetid – ongi kogu karmi meeste olme interjöör. Ülejäänud mööbel esineb vägevate seintesse löödud naeltena, milledel ripub leitnantide kraam – teksadest gaasimaskideni.
Leitnandid ise, Tolja ja Kolja, istuvad unega võideldes tolmuse 40W lambi valguses laua taga ja kribavad kõrbenud kartuliga pannilt ja metallkruusidelt võidetud pinnal plaan-konspekte tundide läbiviimiseks. Alles vahetusid ööpäevasest toimkonnast aga homme kell kuus on lasketiiru minek – 40 km jalgsi läbi lummemattunud taiga. Hõredatest akendest puhub tuul sisse, vaatamata pragude ümber olevale sinakale jääle. Ahi praksub reipalt ja mühiseb, kuid sellele vaatamata ajab suitsu sisse ja vaevalt soojendab, raibe. Neljandat päeva toituvad leitnandid ainult külmavõetud kartulist (välja arvatud päevad toimkonnas, kus saab sõduriborši helpida) – palgapäevani on veel terve nädal. Kõrtsist järelejäänud viimased kopikad on kulutatud „Priimale”, gruusia teele ja pesupulbripakile „Lotos”. Kurb.
Uks lendab raginal lahti ja külmast tekkinud aurupilvedes seisab lävel kolmas ühika asukas – leitnant Fedka, roosade põskedega, hoolitsetud vuntsikestega ja üleüldse Teemandi-Jacki [бубновый валет] moodi.
„I-istume, noored pepuvennad,” tervitab ta elurõõmsalt naabreid, „t-töötame?! Õige, püüdke!”
„Pane uks korralikult kinni,” regeerib Tolja tusaselt, „väljas pole maikuu...”
„Aga mina longin niisama!,” kiirustab Fedka oma rõõmu jagama, „kogu rood astus toimkonda aga mina jäin vabaks – homme võib terve päeva bambust suitsetada [logeleda, aega surnuks lüüa jne]."
„Sinu seis on hea,” noogutab Kolja, „teil on roodus täiskomplekt ohvitsere...”
„Aga nüüd lähen litsidesse!!,” hõõrub Fedka käsi, „S-selline tädike – ummmm!!! Virsik!”
„Lipp sulle kätte,” viskab Tolja konspektilt pilku tõstmata, „ja trumm seljale...”
„T-tissid!!,” jätkab Fedka vaimustunult muljetamist ja ajab sõrmed harali, nagu tahaks paar arbuusi vastu rinda suruda, „P-pepuke!... Aga tare on tal – no täitsa lõpp!... Mees on kaugsõidu tüürimees, taalasid meeletult... Kõik on import, Jaapani tehnika, aga söögid!...”
„Kuule, lõpeta ära!,” hakkab Kolja kannatust kaotama, „Lähed - no kebi siis minema!”
„Kohe. Soojendan end natuke,” noogutab Fedka ja sätib ahjule veeämbri, „peseme, ajame habet, ja edasi!”
„Hei, Fedka, mine sauna!,” protesteerib Tolja, „kuhu sa ämbri vinnasid?! Me ei saa ju hommikul pesta ega teed keeta! Davai, sumpa kõigepealt pumba juurde, too vett ja siis pese!”
„Ja-jaa, toon-toon!,” lööb Fedka käega, „homme tulen tagasi ja toon...”
„Oh, uued legendid... Mis, tal pole vanni või? Lähed sinna ja seal pesedki...”
„Ei-ei-ei!,” laidab Fedka mõtte maha, „Siin peab valmis olema! Sellised lood.”
„Niisiis...,” Fedka kohmitseb ennastunustavalt kotis ja ohkab õnnelikult magusas eelaimduses, „tsiviiltrussikud... värske alussärk... Kolja! Laena puhtaid sokke.”
"Võib-olla peaks sul veel kummikese täis puuksutama?”
„Ei noh, olete te alles ihnuskoid! Blin, peab enda omad välja otsima,” Fedka õngitseb kotist paari musti sokke ja rebib raske ohkega sildi maha, „Tutikad...”
Puhta pesu valmis pannud, kooris Fedka kannatamatult riided seljast, sügas muretult kotte ja suundus ahju juurde pesukausiga kolistama.
„Teate, mida ta täna lubas mulle süüa teha?,” kelgib ta sealt, „Põrsa! Mädarõikaga!”
„Pea lõuad...”
„Ahah, teeb kadedaks?!,” võidutseb Fedka ja pladistab vingudes lömmis pesukausis, „Ja milline konjak tal on... Ja kalamari...”
No kas pole lita? Mõne sekundi vaatavad Kolja ja Tolja silmi pilgutamata teineteise otsa, huuled vihkamises kokku pigistatud. Lõpuks vidutab Tolja kiskjalikult silmi ja hammustab huult. Tal küpses plaan.
„Kui pea sisse seebitab, nooguta,” sosistab ta Koljale ja tõuseb hääletult laua tagant, suundudes Fedkini usaldavalt laialijäetud pühapäevase paraadpesu poole.
„Porno ja õgimine – see on vahva,” [Порево и жорево - это очень здорево] laulab Fedka praalides ja raputab viimast tilka võõrast (loomulikult!) šampoonipudelist.
Lühike noogutus ja Tolja hiilib libiseva indiaanlase sammuga ahju juurde. Mõlema käe peale on tal pahupidi tõmmatud Fedkini uued sokid. Sekund, ja sokid on kaetud rohke rasvase tahmaga. Veel paar sekundit kulub pesu juurde tagasiminekuks, sokkidele tavalise väljanägemise andmiseks ja nende tagasipanekuks. Ja jälle on Tolja laua taga, püüdlikult konspekti kirjutamas.
„Ah, marmelaad! Na-na-na-naa...,” nurrub Fedka õnnelikus erutuses, sinise isoleerpaelaga seinale kinnitatud peeglitüki ees keerutades ja end ohtralt Tolja odekolonniga piserdades.
„Noh, ma kihutan minema! Ärge ilma minuta siin vallatust tehke...”
Mürts – uks läheb kinni. Kriuks-kriuks-kriuks – väljas on lumi. Jesss! Ja Kolja lööb Toljaga vaikses vaimustuses käsi kokku. Oma külmadesse poissmehekoikudesse heitsid nad suurepärases meeleolus – no kui vähe on teinekord inimesel õnneks vaja!
„PE-DE-RAS-TID!!!,” kiskus kurb hädakisa neid keset ööd Morpheuse magusatest valdustest välja. Tseremoonitsemata tule põlema pannud, seisis Fedka keset tuba ja raputas jõuetus raevus ja meeleheites rusikaid.
„Täitsa ära pööranud?,” tundis Tolja valguse käes silmi kissitades huvi, „Mida sa lõugad?”
„No blj@d!... Mehed, te olete ikka täiesti!!... Tal on ju, blja... Linad sellised!... Krudisevad! V-valged-valged! Olid...”
„Ja siis?”
„Siis-siis?? Mina mööda neid linasid tipa-tapa... Kui ta nägi – läks omadega segi! Isegi k@ppimise unustas ära – kihutas mind, nah@i välja...,” tõmbas Fedka kurvalt ninaga, „Blin, te olete ikka m@nnid küll...”
EDIT: punnitasin ühe laulujupi/rahvaliku ütluse tõlget. Venelased ise ka vaidlevad selle täpse tähenduse üle, nii et ma pole kindel, kas sai parim tõlge. Minu meelest sobib siia konteksti.
Vene meeste mälestused armeest.
-
Hjalmar Nelk
- Liige
- Postitusi: 548
- Liitunud: 01 Apr, 2005 7:47
- Kontakt:
Radist86 kirjutas:
Loen neid mälestusi eriti rasketel tööpäevadel või siis kui meel mõru. Iga kord aitab, pole kordagi pidanud pettuma! Üksikud vead on pustjaki, elame üle, kuid kui uusi lugusid pole - vot eta h@iova ...
Kui kõnekoosoleku kokkukutsute, teen välja ...
terv
o
H@inja, davai ... dalštše ...Tegelikult pole ma veel ölutit ära teeninud. Tagantjärele lugedes olen mitmeid kehvasti tõlgitud lausejuppe avastanud...
Loen neid mälestusi eriti rasketel tööpäevadel või siis kui meel mõru. Iga kord aitab, pole kordagi pidanud pettuma! Üksikud vead on pustjaki, elame üle, kuid kui uusi lugusid pole - vot eta h@iova ...
Kui kõnekoosoleku kokkukutsute, teen välja ...
terv
o
Ohoh, vahepeal on jälle valju kiitust avaldatud. Tänan.
Lugusid on veel palju aga vahepeal on kiired ajad olnud ja seetõttu ilmutan tõlkeid pausidega.
Aitäh parandamast!
Nüüd üks piiripealne lugu.
68
Polgukomandöri asetäitja relvastuse alal
Mister Ljonja omas rahvusvahelist tuntust. Kõik Aafrika valitsused, kes tahtsid sõda mängida, kutsusid üksteise võidu teda nõunikuks. Hinnati kahte asjaolu. Esiteks, kogu aparatuuri häälestas nõunikust mister Ljonja oma kätega. Teiseks, andis soovituse. Ühe, kuid asjaliku: „Et teie haisugi, inimsööjad, kappide juures poleks! Aparatuuri juures näen – löön maha!” Ellujäänuid mister Ljonja sõjaväelisele tööle ei lubanud. Aafrikas liikus kuuldus, et mister Ljonja on Suur Šamaan. Tema sõnul juhtus see nii.
Vaenlase meeskond kavatses rünnata lennuvälja, mis oli Ljonja tiiva all. Selle asemel, et teha kaupa mõne prantslase või iisraellasega, panid treenerid aeroplaani istuma kohalikud primaadid ja lasid nad lendu, aurujuga taga. Mister Ljonja tegi ründajate pihta rakettide „tühilasu”. See on selline režiim, kui „seade” ei lenda, kuid juhtsaatja töötab. NATO lennukite kabiinis hakkab tööle raketi stardi hoiatusseade, ja kui piloot pole psühh või USA õhujõudude polkovnik, viskab ta pommid alla ja lahkub järsu manöövriga raketi tabamisraadiusest. Kõike seda tegid ründajad ja põrkasid õhus kokku. Kaks lennukit lasti alla ilma ühegi raketita, aga mister Ljonja kinnitusel kaunistati õhtul pilootidega lennuvälja valvanud kaardiväelaste laud.
Ljonja vahetas välja Krahv, asjalik mees, kuid siiski mitte see.
Lugusid on veel palju aga vahepeal on kiired ajad olnud ja seetõttu ilmutan tõlkeid pausidega.
Krt, selline mõte käis mul ka peast läbi aga kuna ükski sõnastik mulle seda ei pakkunud, siis usaldasin Paabeli kala tõlget. Ise mõtlesin, et kes see selline võiks küll olla. Pole juhtunud venekeelses seltskonnas kaarte mängima, sest alati on midagi huvitavamat teha olnud ja sellepärast mul ka selline puue, et ei tunne mängukaartide venekeelseid nimetusi. Pealegi pole ruutu soldat üldse selle leitu nägu.Hjalmar Nelk kirjutas:Bubnovõi valet - ruutu soldat (mängukaart)
Aitäh parandamast!
Nüüd üks piiripealne lugu.
68
Polgukomandöri asetäitja relvastuse alal
Mister Ljonja omas rahvusvahelist tuntust. Kõik Aafrika valitsused, kes tahtsid sõda mängida, kutsusid üksteise võidu teda nõunikuks. Hinnati kahte asjaolu. Esiteks, kogu aparatuuri häälestas nõunikust mister Ljonja oma kätega. Teiseks, andis soovituse. Ühe, kuid asjaliku: „Et teie haisugi, inimsööjad, kappide juures poleks! Aparatuuri juures näen – löön maha!” Ellujäänuid mister Ljonja sõjaväelisele tööle ei lubanud. Aafrikas liikus kuuldus, et mister Ljonja on Suur Šamaan. Tema sõnul juhtus see nii.
Vaenlase meeskond kavatses rünnata lennuvälja, mis oli Ljonja tiiva all. Selle asemel, et teha kaupa mõne prantslase või iisraellasega, panid treenerid aeroplaani istuma kohalikud primaadid ja lasid nad lendu, aurujuga taga. Mister Ljonja tegi ründajate pihta rakettide „tühilasu”. See on selline režiim, kui „seade” ei lenda, kuid juhtsaatja töötab. NATO lennukite kabiinis hakkab tööle raketi stardi hoiatusseade, ja kui piloot pole psühh või USA õhujõudude polkovnik, viskab ta pommid alla ja lahkub järsu manöövriga raketi tabamisraadiusest. Kõike seda tegid ründajad ja põrkasid õhus kokku. Kaks lennukit lasti alla ilma ühegi raketita, aga mister Ljonja kinnitusel kaunistati õhtul pilootidega lennuvälja valvanud kaardiväelaste laud.
Ljonja vahetas välja Krahv, asjalik mees, kuid siiski mitte see.
Järgmise loo kallale asudes mõtlesin, et peaks selle hoopis Lemetile puremiseks sokutama. Lendavad objektid rohkem tema rida. Aga otsustasin siiski proovida. Eks ma nüüd nurga tagant piilun, millega radarispetsid mind loopima hakkavad.
69
Tellitav taevavõti. Kui kompuutrid olid suured.
Suve alguses on Amuuri oblastis õudne kuumus, tolm ja suhhovei [põuatuul]. Isegi vaatamata jõledale haisule, mida kabiinis levitas autojuht Bašmak, tundis Jura Sleptsov end võitjana. Ta sai kompuutri. Peale razvodi kutsus komandöri asetäitja relvastuse alal, mister Ljonja, ta välja. „Võta KRAZ ja davai jaama. Vea otse komandopunkti,” ütles ta ja torkas uuesti nina paberitesse. Viimase kolme kuu jooksul, kui räägiti, et polk saab esimesena sõjaväeringkonnas arvuti, võitlesid Juras kaks tunnet. Toode oli ette nähtud „... radaripildi imiteerimiseks ja lahingüksuste treenimiseks maksimaalselt lahinguolusid meenutavates tingimustes”. Ühest küljest oli huvitav. Arvuteid, peale kalkulaatori „Elektronika” polnud ta näinud. Teisest küljest – terve armeemõistus ütles, et parem on õhtul viina juua ja kedagi k@ppida, peale soldatite, kui vastata mister Ljonja küsimustele uue tehnika lahinguvalmidusest. Jätkates hingeliselt kahestumist, lonkis Jura autoparki. Nüüd, kus kompuuter oli kätte saadud, oli rõõmu taevani.
Jaamani hüpati ühe hingetõmbega, täpsemalt, Bašmak sõitis kiiresti ja Jura ei hinganud, sest istuda kabiinis Bašmaki kõrval isegi täielikult alla keritud ukseklaasiga ületas inimese taluvuspiiri. Laadimisplatvormi juures seisis platvormhaagis, selle juures lonkis karauul, mis koosnes praporist, kes väljanägemise järgi oli jõudnud nina täis võtta ja paarist soldatist, kes väljanägemise järgi polnud jõudnud süüa. Platvormhaagisel seisis kompuuter. See oli väike, umbes liikuva remonditöökoja [ПРМ] suurune, standardset kaitsevärvi. „Nahr@na KARZ-iga oli vaja kihutada, siin pole kahte tonnigi,” ärritus Bašmak ja haakis kompuutri auto järele. Jura kirjutas paberitele alla, tõmbas kopsud õhku täis ja nad asusid tihedaid tolmupilvi tõstes tagasiteele. Tee komandopunkti läks läbi asula, tänavad olid inimesi täis, aborigeenid tegid oma hommikust jalutuskäiku maršruudil töö – gastronoomiakauplus – töö. Esimese kompuutri omanikust ringkonnas kiirgas rõõmu. Jura pani tähele, et kui ta sõidab mööda tänavat, jätavad kõik oma tegemised pooleli, ajavad end sõjaväelaslikult sirgu ja nagu oleks antud käsk „masinale vaat!”, saadavad pilguga autot. Jura muutus veel uhkemaks ja tundis end, nagu oleks aukõrgendust saanud. Kuigi, kust võisid elanikud teada, et polk saab lisaks salajast tehnikat? Kahtluse vari hiilis ligi, kui ristmikul pillas eit veeämbri maha. Jura vaatas tagasi ja nägi, et kompuuter oli külili läinud ja sõitis nii vist juba jaamast alates. Jura peatas Bašmaki esimeste pähetulnud sõnadega ja rääkis pudeli eest kraanajuhile, kelle auto seisis isegi väga kaupluse juures, augu pähe. Edasi sõitsid nad ettevaatlikumalt. Tõsi, nüüd ei pööranud keegi Jurale, Bašmakile ja kompuutrile mingit tähelepanu.
Komandopunktis ajas Jura haagise kompuutri kriibitud küljega tihedalt vastu seina, võttis plommi maha ja astus sisse. Väline ülevaatus ja hilisem sisselülitamine näitasid, et kahjustusi pole. Juba hiljem leidis Jura formularist fraasi: „Pardaaparatuur, kannatab kukkumist betoonpõrandale kuni 1,7m kõrguselt. Tellija esindaja, alampolkovnik Duts.” Jura ühendas kompuutri jaamaga. Võis programmeerimist õppima hakata.
Ta astus ööseks toimkonda komandopunkti valvevahetusse, kuid õhtul virutati meepotti lusikatäis läbitöötanud diisliõli. Vastutavaks tuli mister Ljonja ning poliitosakonna ülem jäi ka veel miskipärast isikkoosseisu passima. Selgus, et täna on 21. juuli. Tervelt pool tundi kuulasid Jura, kogu vahetus ja näoga rivi poole seisev mister Ljonja jama, mida alampolkovnik ajas valvsusest, esimese löögi tõrjumisest ja eneseohverdusest. Mister Ljonja muutus silmnähtavalt süngeks. Ta ei sallinud juba ammu poliitosakonna ülemat, kuid ei saanud midagi teha, ja otsustas oma viha tehnikutele välja valada. Kui poliitosakonna ülem oli lõpetanud ja lahkus, korraldas Ljonja tavalise kontrolli asemel laiendatud aparatuuri funktsioneerimise kontrolli, leidis hunniku puudusi, kontrollis hooldustööde žurnaale, n@ssis kõiki süüdlasi ja süütuid, keelas aparatuuri puutuda, kuid andis puuduste kõrvaldamiseks hommikuni aega ning kebis magama.
Pool ööd kulus hooldustöödele ja programmeerima sai Jura hakata alles teisel öötunnil. Ta ei hakanud jändama lollakate näidetega, vaid otsustas kohe kõmmutada midagi huvitavat. Näiteks koalitsiooni (USA, Lõuna-Korea, Jaapan) ründelend polgule. Kogunud löögirusikasse paar B-52, kaitseks hävitajate lüli ja lisades tükki viis ründelennukit lennukikandjalt õhukaitsest läbimurdmiseks, kruttis Jura pool tunnikest nuppe, sättides kiirusi, kõrgusi ja kursse, klõpsutas tumbleritega, programmeerides häireid ja klõpsas peamist tumblerit КС/БР [mõned allikad teavad ümberlülitit КС-БР-Тр aga lähemalt ei seleta; ei tunne seda tehnikat ja ei tea ka tõlget; kusagil siin peaks olema: http://pvo.guns.ru/images/sa05/ddr/peter-ada/wpe33.jpg ]. Radariekraanile ilmus grupp märke. Kogenud Jurale piisas ühest pilgust, et taibata: armaada ei lenda sugugi sinna, kuha tema tahaks. Jura hakkas uurima märkmeid ajalehe „Krasnaja Zvezda” serval, et aru saada, kus ta eksis, kuid kõige ebasobivamal ajal kuulutati välja valmisolek number üks, ta pidid mänguasja välja lülitama ja jälgima, kuidas Hiinas lendab mingi värdjas sisemaa poole. Mõttes operatiivkorrapidajat sõimates, kellel pole midagi teha, kandis Jura valmisolekust ette ja jäi ootele. Kümnekonna minuti pärast valmisolek tühistati ja Jura sai uuesti keskenduda. Ta sai kähku aru, kus ta ämbrisse astus, kruttis nuppe ja pani programmi uuesti käima, endamisi ümisedes: „22 juulil, täpselt kell 4.”
Samal ajal oli operatiivsaalis olukord väga närviline. Mister Ljonja, kes koikust välja tiriti, tegi juba veerand tundi operatiivkorrapidajale peapesu. „Mida sa siin kuulutad valmisolekut välja? Sa vaata, ta lendab Pekingisse, sind see k@pib?,” röökis Ljonja korrapidaja peale, toksides näpuga ВИКО [выносной индикатор кругового обзора; ma saan aru, et täiendav radariekraan, mida saab teistele vahtimiseks kaablitega kaugemale vedada – radarispetsid ehk täiendavad] ekraani, kus üksik hiina „metsavaht” põristas piirist sisemaa poole. Korrapidaja vaikis ja ei pööranud pilku mister Ljonjalt. Viisteist minutit tagasi suundusid ei tea kust ilmunud paar raskepommitajat eskordi saatel Habarovski poole. Seejärel need kadusid kusagile, kasutades ilmselt mingit teadusele tundmatut häiret.
„Sa käskkirja üldse lu...,” mister Ljonja jäi poolelt sõnalt vait ja tema pilk klaasistus. Ikka veel kangestunud, vaatas operatiivkorrapidaja sinna, kuhu oli naelutatud ülemuse pilk. Kaks tuumarelva kandjate märki, ümbritsetuna grupis, kiirelt ja kõrgel lendavate märkidega, mida toetasid madalalt lendavad märgid [ma arvan, et see on õhutõrje õudusunenägu], suundusid mitte Habarovski, vaid otse polgu poole. Järgmisel sekundil oli mister Ljonja ühe hüppega laskja [стреляющий; see pole vist päris õige nimetus] toolil, jõudes lennu pealt karjuda: „Valmisolek number üks!” Tema vasakusse kätte sattus valjuhäälse side mikrofon ja paremasse telefon. Valjuhäälse kaudu läksid kohe ettekanded sisselülitumisest, Ljonja pöördus kommutaatori poole, karjudes telefonineiule: „Vaguni!” [Вагонный]. See oli diviisi operatiivkorrapidaja kutsung. „Operatiivkorrapidaja kuuleb,” vastas telefonitoru, mister Ljonja pöördus ВИКО poole ja hakkas olukorrast ette kandma. ВИКО ekraanil liikus nukker hiina „metsavaht” Pekingi poole. Mister Ljonja ahmis õhku. „Operatiivkorrapidaja kuuleb,” kordas telefonitoru. Mister Ljonja vaikis. „Leegitsev, anna vastutav ohvitser,” ütles diviis. „Alampolkovnik Serapin,” kandis mister Ljonja lootuse kaotanult ette. „Te seal tehke oma side korda. Juba teist korda tuleb teilt mingit jama. Langetan teie hinnet ühe palli võrra,” ütles diviis ärritunult ja viskas toru ära.
Minutit viis istus mister Ljonja liikumatult, vaadates ekraani, mikrofon vasakus ja telefonitoru paremas käes. Ta pani fakte järjekorda. Lõpuks ütles ta valjuhäälse side kaudu: „Sleptsov, astu operatiivsaalist läbi.”
Kui Jura saali ilmus, sai ta tunda, mis asi on tuumalöök.
69
Tellitav taevavõti. Kui kompuutrid olid suured.
Suve alguses on Amuuri oblastis õudne kuumus, tolm ja suhhovei [põuatuul]. Isegi vaatamata jõledale haisule, mida kabiinis levitas autojuht Bašmak, tundis Jura Sleptsov end võitjana. Ta sai kompuutri. Peale razvodi kutsus komandöri asetäitja relvastuse alal, mister Ljonja, ta välja. „Võta KRAZ ja davai jaama. Vea otse komandopunkti,” ütles ta ja torkas uuesti nina paberitesse. Viimase kolme kuu jooksul, kui räägiti, et polk saab esimesena sõjaväeringkonnas arvuti, võitlesid Juras kaks tunnet. Toode oli ette nähtud „... radaripildi imiteerimiseks ja lahingüksuste treenimiseks maksimaalselt lahinguolusid meenutavates tingimustes”. Ühest küljest oli huvitav. Arvuteid, peale kalkulaatori „Elektronika” polnud ta näinud. Teisest küljest – terve armeemõistus ütles, et parem on õhtul viina juua ja kedagi k@ppida, peale soldatite, kui vastata mister Ljonja küsimustele uue tehnika lahinguvalmidusest. Jätkates hingeliselt kahestumist, lonkis Jura autoparki. Nüüd, kus kompuuter oli kätte saadud, oli rõõmu taevani.
Jaamani hüpati ühe hingetõmbega, täpsemalt, Bašmak sõitis kiiresti ja Jura ei hinganud, sest istuda kabiinis Bašmaki kõrval isegi täielikult alla keritud ukseklaasiga ületas inimese taluvuspiiri. Laadimisplatvormi juures seisis platvormhaagis, selle juures lonkis karauul, mis koosnes praporist, kes väljanägemise järgi oli jõudnud nina täis võtta ja paarist soldatist, kes väljanägemise järgi polnud jõudnud süüa. Platvormhaagisel seisis kompuuter. See oli väike, umbes liikuva remonditöökoja [ПРМ] suurune, standardset kaitsevärvi. „Nahr@na KARZ-iga oli vaja kihutada, siin pole kahte tonnigi,” ärritus Bašmak ja haakis kompuutri auto järele. Jura kirjutas paberitele alla, tõmbas kopsud õhku täis ja nad asusid tihedaid tolmupilvi tõstes tagasiteele. Tee komandopunkti läks läbi asula, tänavad olid inimesi täis, aborigeenid tegid oma hommikust jalutuskäiku maršruudil töö – gastronoomiakauplus – töö. Esimese kompuutri omanikust ringkonnas kiirgas rõõmu. Jura pani tähele, et kui ta sõidab mööda tänavat, jätavad kõik oma tegemised pooleli, ajavad end sõjaväelaslikult sirgu ja nagu oleks antud käsk „masinale vaat!”, saadavad pilguga autot. Jura muutus veel uhkemaks ja tundis end, nagu oleks aukõrgendust saanud. Kuigi, kust võisid elanikud teada, et polk saab lisaks salajast tehnikat? Kahtluse vari hiilis ligi, kui ristmikul pillas eit veeämbri maha. Jura vaatas tagasi ja nägi, et kompuuter oli külili läinud ja sõitis nii vist juba jaamast alates. Jura peatas Bašmaki esimeste pähetulnud sõnadega ja rääkis pudeli eest kraanajuhile, kelle auto seisis isegi väga kaupluse juures, augu pähe. Edasi sõitsid nad ettevaatlikumalt. Tõsi, nüüd ei pööranud keegi Jurale, Bašmakile ja kompuutrile mingit tähelepanu.
Komandopunktis ajas Jura haagise kompuutri kriibitud küljega tihedalt vastu seina, võttis plommi maha ja astus sisse. Väline ülevaatus ja hilisem sisselülitamine näitasid, et kahjustusi pole. Juba hiljem leidis Jura formularist fraasi: „Pardaaparatuur, kannatab kukkumist betoonpõrandale kuni 1,7m kõrguselt. Tellija esindaja, alampolkovnik Duts.” Jura ühendas kompuutri jaamaga. Võis programmeerimist õppima hakata.
Ta astus ööseks toimkonda komandopunkti valvevahetusse, kuid õhtul virutati meepotti lusikatäis läbitöötanud diisliõli. Vastutavaks tuli mister Ljonja ning poliitosakonna ülem jäi ka veel miskipärast isikkoosseisu passima. Selgus, et täna on 21. juuli. Tervelt pool tundi kuulasid Jura, kogu vahetus ja näoga rivi poole seisev mister Ljonja jama, mida alampolkovnik ajas valvsusest, esimese löögi tõrjumisest ja eneseohverdusest. Mister Ljonja muutus silmnähtavalt süngeks. Ta ei sallinud juba ammu poliitosakonna ülemat, kuid ei saanud midagi teha, ja otsustas oma viha tehnikutele välja valada. Kui poliitosakonna ülem oli lõpetanud ja lahkus, korraldas Ljonja tavalise kontrolli asemel laiendatud aparatuuri funktsioneerimise kontrolli, leidis hunniku puudusi, kontrollis hooldustööde žurnaale, n@ssis kõiki süüdlasi ja süütuid, keelas aparatuuri puutuda, kuid andis puuduste kõrvaldamiseks hommikuni aega ning kebis magama.
Pool ööd kulus hooldustöödele ja programmeerima sai Jura hakata alles teisel öötunnil. Ta ei hakanud jändama lollakate näidetega, vaid otsustas kohe kõmmutada midagi huvitavat. Näiteks koalitsiooni (USA, Lõuna-Korea, Jaapan) ründelend polgule. Kogunud löögirusikasse paar B-52, kaitseks hävitajate lüli ja lisades tükki viis ründelennukit lennukikandjalt õhukaitsest läbimurdmiseks, kruttis Jura pool tunnikest nuppe, sättides kiirusi, kõrgusi ja kursse, klõpsutas tumbleritega, programmeerides häireid ja klõpsas peamist tumblerit КС/БР [mõned allikad teavad ümberlülitit КС-БР-Тр aga lähemalt ei seleta; ei tunne seda tehnikat ja ei tea ka tõlget; kusagil siin peaks olema: http://pvo.guns.ru/images/sa05/ddr/peter-ada/wpe33.jpg ]. Radariekraanile ilmus grupp märke. Kogenud Jurale piisas ühest pilgust, et taibata: armaada ei lenda sugugi sinna, kuha tema tahaks. Jura hakkas uurima märkmeid ajalehe „Krasnaja Zvezda” serval, et aru saada, kus ta eksis, kuid kõige ebasobivamal ajal kuulutati välja valmisolek number üks, ta pidid mänguasja välja lülitama ja jälgima, kuidas Hiinas lendab mingi värdjas sisemaa poole. Mõttes operatiivkorrapidajat sõimates, kellel pole midagi teha, kandis Jura valmisolekust ette ja jäi ootele. Kümnekonna minuti pärast valmisolek tühistati ja Jura sai uuesti keskenduda. Ta sai kähku aru, kus ta ämbrisse astus, kruttis nuppe ja pani programmi uuesti käima, endamisi ümisedes: „22 juulil, täpselt kell 4.”
Samal ajal oli operatiivsaalis olukord väga närviline. Mister Ljonja, kes koikust välja tiriti, tegi juba veerand tundi operatiivkorrapidajale peapesu. „Mida sa siin kuulutad valmisolekut välja? Sa vaata, ta lendab Pekingisse, sind see k@pib?,” röökis Ljonja korrapidaja peale, toksides näpuga ВИКО [выносной индикатор кругового обзора; ma saan aru, et täiendav radariekraan, mida saab teistele vahtimiseks kaablitega kaugemale vedada – radarispetsid ehk täiendavad] ekraani, kus üksik hiina „metsavaht” põristas piirist sisemaa poole. Korrapidaja vaikis ja ei pööranud pilku mister Ljonjalt. Viisteist minutit tagasi suundusid ei tea kust ilmunud paar raskepommitajat eskordi saatel Habarovski poole. Seejärel need kadusid kusagile, kasutades ilmselt mingit teadusele tundmatut häiret.
„Sa käskkirja üldse lu...,” mister Ljonja jäi poolelt sõnalt vait ja tema pilk klaasistus. Ikka veel kangestunud, vaatas operatiivkorrapidaja sinna, kuhu oli naelutatud ülemuse pilk. Kaks tuumarelva kandjate märki, ümbritsetuna grupis, kiirelt ja kõrgel lendavate märkidega, mida toetasid madalalt lendavad märgid [ma arvan, et see on õhutõrje õudusunenägu], suundusid mitte Habarovski, vaid otse polgu poole. Järgmisel sekundil oli mister Ljonja ühe hüppega laskja [стреляющий; see pole vist päris õige nimetus] toolil, jõudes lennu pealt karjuda: „Valmisolek number üks!” Tema vasakusse kätte sattus valjuhäälse side mikrofon ja paremasse telefon. Valjuhäälse kaudu läksid kohe ettekanded sisselülitumisest, Ljonja pöördus kommutaatori poole, karjudes telefonineiule: „Vaguni!” [Вагонный]. See oli diviisi operatiivkorrapidaja kutsung. „Operatiivkorrapidaja kuuleb,” vastas telefonitoru, mister Ljonja pöördus ВИКО poole ja hakkas olukorrast ette kandma. ВИКО ekraanil liikus nukker hiina „metsavaht” Pekingi poole. Mister Ljonja ahmis õhku. „Operatiivkorrapidaja kuuleb,” kordas telefonitoru. Mister Ljonja vaikis. „Leegitsev, anna vastutav ohvitser,” ütles diviis. „Alampolkovnik Serapin,” kandis mister Ljonja lootuse kaotanult ette. „Te seal tehke oma side korda. Juba teist korda tuleb teilt mingit jama. Langetan teie hinnet ühe palli võrra,” ütles diviis ärritunult ja viskas toru ära.
Minutit viis istus mister Ljonja liikumatult, vaadates ekraani, mikrofon vasakus ja telefonitoru paremas käes. Ta pani fakte järjekorda. Lõpuks ütles ta valjuhäälse side kaudu: „Sleptsov, astu operatiivsaalist läbi.”
Kui Jura saali ilmus, sai ta tunda, mis asi on tuumalöök.
70
Mul on tuttav, kes kogu oma teenistuse pühendas õhukaitse raadiotehnilistele vägedele. Kes ei tea, mis see on, tahaks selgitada, et elu roodu lülis pole kaugeltki mesi šokolaadis... Korraldamatus, autonoomne eksisteerimine (et mitte öelda – ellujäämine) koos kõige sellest tulenevaga.
Jutustan tema sõnadega.
Kui üle armee pahises järjekordne pakazuhha laine armee lähedusest inimestele ja nende eest hoolitsemisest, võeti kõrgemalseisvates instantsides vastu otsus kontrollida selles suhtes kõiki raadiotehnilisi roodusid, nende hulgas ka minu oma. Alatuse seaduse kohaselt lasi nädal enne komisjoni saabumist katlamaja (katlamaja on vist palju öeldud – katel, millega köeti kasarmut) toimkonda määratud soldat küttesüsteemi torud ära külmuda. Pataljonikomandör ütles peale minu ettekannet, et ülespoole ette kandma ei hakka, taastame oma jõududega. Ajutiselt paigutati kasarmusse mitu pursuikat ja tormati remondiks materjale otsima. Aga ajad olid siis õudsed – viina oli müügil lademetes (Gorbatšovi alkoholismiga võitlemise pendel oli ammu võnkunud teise äärmusse) – piiritust, põhilist liikumapanevat jõudu, keegi ei tahtnud. Kõik tahtsid raha ja meie ettepanekut vahetada torud pakutava ekvivalendi vastu ei tervitatud suurenenud entusiasmi ja töörahva masside tootmisalase rebimisega...
Nii palju, kui saime, vahetasime, panime paika, nühkisime puhtaks, värvisime – ühesõnaga, mida saime, tegime korda. Staršina pealekäimisel vahetati pursuikad jaamast võetud ja ohvitseride ning praporštšike poolt kodust toodud elektriradikatega. Hommikul saabunud pataljoni zampolit käskis need ära koristada. Vastuväited ei kuulatud...
„Ära põe, Fedorõtš... löövad maha – ei löö... ehk läheb õnneks,” ütles roodu staršina mõtlikult.
„Kui maha ei lööda, siis hiljem sõimatakse kohutavalt...”
„Hea küll, kui Jumal meid ei reeda, siis komisjon meid nahka ei pane..., mine, komandör, komisjoni vastu võtma...”
Kohalesõitnud komisjon suvatses armulikult külastada komandopunkti, kus vaatas vähendatud ja täieliku lahingmeeskonna tööd, sööklat, kus suvatses täies mahus „proovi” võtta, ei öelnud ära ka... ja siis... niisiis juhatan nad kasarmusse – meeleolu ja eelaimdus – no saate isegi aru...
Siseneme... tumbotškal seisab päevnik HeBees, kuigi enne minu lahkumist oli ta sinelis, staršina on särgiväel, kannab ette... mis jama see on... kasarmus pole üle 10-12 plusskraadi, aga tema... katus sõitis ära või... Komisjon käis minutit kümme mööda magamisruumi, olmeruumi, relvakambrit, Lenini tuba jne. Uurisid pisut dokumentatsiooni... Üks kontrollidest viskas silmanurgast pilgu termomeetrile ja hakkas lahinglehti lugema... Ilma märkusteta muidugi ei pääsenud... kuid kas need on vajakajäämised... SÕITSID ÄRA!!! EI PANNUDKI TÄHELE!!!
Nagu öeldakse, ilmas pole midagi ilusamat, kui kontrolle ära viiva auto heitgaasid...
Tulen roodu tagasi – päevnik on sinelis... astun kantseleisse...
„Komandör! Vala kiiremini, ma olen läbi külmunud, jõudu pole enam...,” selliste sõnadega võttis mind vastu puhvaikasse mähkunud staršina...
„Mis see oli???”
„Mis-mis...Vala... Kuni teie kõndisite, lõin ma termomeetril ampulli katki, värvisin punase pastakasüdamiku pastaga jupi tamiili ja torkasin selle termomeetri torusse...”
„Aga kui nad oleksid märganud??”
„Keegi poleks märganud... Sa neile lõunasööki andsid? Andsid... Valasid? Valasid... Pakase käes käisid nendega? Käisid... Külma käest tulles, peale lõunasööki ja veel viina – kes paneb tähele... Vala kiiremini, ma olen läbi külmunud!... Aga kui olekski märganud – ma oleks hakanud termomeetrit maha võtma ja oleks „kogemata” maha pillanud... Vala!!!”
Mul on tuttav, kes kogu oma teenistuse pühendas õhukaitse raadiotehnilistele vägedele. Kes ei tea, mis see on, tahaks selgitada, et elu roodu lülis pole kaugeltki mesi šokolaadis... Korraldamatus, autonoomne eksisteerimine (et mitte öelda – ellujäämine) koos kõige sellest tulenevaga.
Jutustan tema sõnadega.
Kui üle armee pahises järjekordne pakazuhha laine armee lähedusest inimestele ja nende eest hoolitsemisest, võeti kõrgemalseisvates instantsides vastu otsus kontrollida selles suhtes kõiki raadiotehnilisi roodusid, nende hulgas ka minu oma. Alatuse seaduse kohaselt lasi nädal enne komisjoni saabumist katlamaja (katlamaja on vist palju öeldud – katel, millega köeti kasarmut) toimkonda määratud soldat küttesüsteemi torud ära külmuda. Pataljonikomandör ütles peale minu ettekannet, et ülespoole ette kandma ei hakka, taastame oma jõududega. Ajutiselt paigutati kasarmusse mitu pursuikat ja tormati remondiks materjale otsima. Aga ajad olid siis õudsed – viina oli müügil lademetes (Gorbatšovi alkoholismiga võitlemise pendel oli ammu võnkunud teise äärmusse) – piiritust, põhilist liikumapanevat jõudu, keegi ei tahtnud. Kõik tahtsid raha ja meie ettepanekut vahetada torud pakutava ekvivalendi vastu ei tervitatud suurenenud entusiasmi ja töörahva masside tootmisalase rebimisega...
Nii palju, kui saime, vahetasime, panime paika, nühkisime puhtaks, värvisime – ühesõnaga, mida saime, tegime korda. Staršina pealekäimisel vahetati pursuikad jaamast võetud ja ohvitseride ning praporštšike poolt kodust toodud elektriradikatega. Hommikul saabunud pataljoni zampolit käskis need ära koristada. Vastuväited ei kuulatud...
„Ära põe, Fedorõtš... löövad maha – ei löö... ehk läheb õnneks,” ütles roodu staršina mõtlikult.
„Kui maha ei lööda, siis hiljem sõimatakse kohutavalt...”
„Hea küll, kui Jumal meid ei reeda, siis komisjon meid nahka ei pane..., mine, komandör, komisjoni vastu võtma...”
Kohalesõitnud komisjon suvatses armulikult külastada komandopunkti, kus vaatas vähendatud ja täieliku lahingmeeskonna tööd, sööklat, kus suvatses täies mahus „proovi” võtta, ei öelnud ära ka... ja siis... niisiis juhatan nad kasarmusse – meeleolu ja eelaimdus – no saate isegi aru...
Siseneme... tumbotškal seisab päevnik HeBees, kuigi enne minu lahkumist oli ta sinelis, staršina on särgiväel, kannab ette... mis jama see on... kasarmus pole üle 10-12 plusskraadi, aga tema... katus sõitis ära või... Komisjon käis minutit kümme mööda magamisruumi, olmeruumi, relvakambrit, Lenini tuba jne. Uurisid pisut dokumentatsiooni... Üks kontrollidest viskas silmanurgast pilgu termomeetrile ja hakkas lahinglehti lugema... Ilma märkusteta muidugi ei pääsenud... kuid kas need on vajakajäämised... SÕITSID ÄRA!!! EI PANNUDKI TÄHELE!!!
Nagu öeldakse, ilmas pole midagi ilusamat, kui kontrolle ära viiva auto heitgaasid...
Tulen roodu tagasi – päevnik on sinelis... astun kantseleisse...
„Komandör! Vala kiiremini, ma olen läbi külmunud, jõudu pole enam...,” selliste sõnadega võttis mind vastu puhvaikasse mähkunud staršina...
„Mis see oli???”
„Mis-mis...Vala... Kuni teie kõndisite, lõin ma termomeetril ampulli katki, värvisin punase pastakasüdamiku pastaga jupi tamiili ja torkasin selle termomeetri torusse...”
„Aga kui nad oleksid märganud??”
„Keegi poleks märganud... Sa neile lõunasööki andsid? Andsid... Valasid? Valasid... Pakase käes käisid nendega? Käisid... Külma käest tulles, peale lõunasööki ja veel viina – kes paneb tähele... Vala kiiremini, ma olen läbi külmunud!... Aga kui olekski märganud – ma oleks hakanud termomeetrit maha võtma ja oleks „kogemata” maha pillanud... Vala!!!”
71
Oodati komisjoni. Kõik huvitatud isikud helistasid mitu korda mulle kommutaatorile ja palusid komisjoni väljasõitu meie poole „oma kanalite kaudu” kinni hoida. See tähendab, minu kanalite kaudu. Isegi pataljonikomandör näitas üles sellist heatahtlikkust, et rääkis minuga mesimagusa häälega, kuigi tavaliselt ta sidemehi ei sallinud ja lihtsalt möirgas. Muide, see sallimatus ei seganud tal sugugi armastatud ämmale läbi kogu maa tasuta helistamast...
Kuid asi polnud mitte komisjoni keerukuses, vaid selle ebaselges põhjuses. Kohale sõitis mingi arusaamatu kindral, kes pidi inspekteerima ei tea mida. Nagu Moskva poisid hiljem rääkisid, tahtis kindral lihtsalt marjule ja seenele sõita... Ühtlasi ka inspekteerida.
Niisiis, sõitsid kohale. Nagu ette nähtud, raport, nii ja naa. Ja kohe alguses asjad ei klappinud. Kõnnivad mööda territooriumi ja vastu tuleb mingi usbekk šiki sinikaga silma all.
„Seltsimees soldat! Mis teie näoga juhtus?”
„Soojustrassilt kukkusin,” nii keerutasid tavaliselt tappasaanud välja.
„Milliselt soojustrassilt?! Mis, ma ei näe või, et teil on sinikas? Zampolit! Selgitage välja ja kandke ette!”
Ja hakkas pihta. Masinavärk läks käima. Määrustevälised suhted ja see pole nii ja too pole naa. Üldiselt, nagu staabiülem hiljem ütles, pani kindral rasvase punkti pataljonikomandöri ammusele vaidlusele naisega: osta uus külmkapp või mitte, kuna nagunii on varsti läände sõit. Läände sõit jäi ära. Zampolit jättis hüvasti akadeemiaga, keegi aukraadi tõstmisega. Ainult tagalaülem ja staabiülem jäid rahulikuks. Esimene sellepärast, et oli saanud hea hariduse mingis pealinna kõrgkoolis ja akadeemiast ei unistanud. Teine – kaasasündinud eluterve pohhuismi tõttu. Lühidalt, kõik oli halvasti.
Päev kiskus õhtusse. Rahvas katab tusaselt kindrali lahkumislauda. Kindralit pole. Ja siis... Kindral ilmub välja, üleni sopane, ja põhiline – šiki värske sinikaga silma all.
Esimesena toibus sellisest vaatepildist zampolit: „Mis teiega on, seltsimees kindral?”
„Ah... soojustrassilt kukkusin...”
??????????????????
„Vahirühm on teil tubli.”
??????????????????
Selgus, et kindral otsustas õhtu eel mööda väeosa jalutada ja sattus selle kaugemasse nurka, kus elas vahirühm. Lombist otsustas ta mööda minna soojustrassi pidi. Kõik oleks olnud hästi, kui poleks olnud üht mädanenud lauda selle kattel. Laud läks pooleks ja kindral lendas täie hooga vastu katet ning mööda valli alla. Seda jälgis vahirühma „vanaisa”, kes vaikselt trepil suitsetas. Kindralile anti esmaabi, pandi mingi kompress, klopiti enam-vähem puhtaks, pühiti tatti ja saadeti tagasiteele. Nii ta siis ilmuski kogunenud rahva ette.
Tulemuseks oli see, et kindral kirjutas uue komisjoni akti, kus polnud imekombel ühtegi märkust! Ainult mingit tagasihoidlikud meeldetuletused lompidest.
Kas peab mainima, et vahirühm sõitis esimesena demblisse. Ja veel. Miskipärast hakkas zampolit kartma vahirühma juurde minekut. Ilmselt, nagu ka kindral alguses, ta päriselt ei uskunud soojustrassi juttu.
Oodati komisjoni. Kõik huvitatud isikud helistasid mitu korda mulle kommutaatorile ja palusid komisjoni väljasõitu meie poole „oma kanalite kaudu” kinni hoida. See tähendab, minu kanalite kaudu. Isegi pataljonikomandör näitas üles sellist heatahtlikkust, et rääkis minuga mesimagusa häälega, kuigi tavaliselt ta sidemehi ei sallinud ja lihtsalt möirgas. Muide, see sallimatus ei seganud tal sugugi armastatud ämmale läbi kogu maa tasuta helistamast...
Kuid asi polnud mitte komisjoni keerukuses, vaid selle ebaselges põhjuses. Kohale sõitis mingi arusaamatu kindral, kes pidi inspekteerima ei tea mida. Nagu Moskva poisid hiljem rääkisid, tahtis kindral lihtsalt marjule ja seenele sõita... Ühtlasi ka inspekteerida.
Niisiis, sõitsid kohale. Nagu ette nähtud, raport, nii ja naa. Ja kohe alguses asjad ei klappinud. Kõnnivad mööda territooriumi ja vastu tuleb mingi usbekk šiki sinikaga silma all.
„Seltsimees soldat! Mis teie näoga juhtus?”
„Soojustrassilt kukkusin,” nii keerutasid tavaliselt tappasaanud välja.
„Milliselt soojustrassilt?! Mis, ma ei näe või, et teil on sinikas? Zampolit! Selgitage välja ja kandke ette!”
Ja hakkas pihta. Masinavärk läks käima. Määrustevälised suhted ja see pole nii ja too pole naa. Üldiselt, nagu staabiülem hiljem ütles, pani kindral rasvase punkti pataljonikomandöri ammusele vaidlusele naisega: osta uus külmkapp või mitte, kuna nagunii on varsti läände sõit. Läände sõit jäi ära. Zampolit jättis hüvasti akadeemiaga, keegi aukraadi tõstmisega. Ainult tagalaülem ja staabiülem jäid rahulikuks. Esimene sellepärast, et oli saanud hea hariduse mingis pealinna kõrgkoolis ja akadeemiast ei unistanud. Teine – kaasasündinud eluterve pohhuismi tõttu. Lühidalt, kõik oli halvasti.
Päev kiskus õhtusse. Rahvas katab tusaselt kindrali lahkumislauda. Kindralit pole. Ja siis... Kindral ilmub välja, üleni sopane, ja põhiline – šiki värske sinikaga silma all.
Esimesena toibus sellisest vaatepildist zampolit: „Mis teiega on, seltsimees kindral?”
„Ah... soojustrassilt kukkusin...”
??????????????????
„Vahirühm on teil tubli.”
??????????????????
Selgus, et kindral otsustas õhtu eel mööda väeosa jalutada ja sattus selle kaugemasse nurka, kus elas vahirühm. Lombist otsustas ta mööda minna soojustrassi pidi. Kõik oleks olnud hästi, kui poleks olnud üht mädanenud lauda selle kattel. Laud läks pooleks ja kindral lendas täie hooga vastu katet ning mööda valli alla. Seda jälgis vahirühma „vanaisa”, kes vaikselt trepil suitsetas. Kindralile anti esmaabi, pandi mingi kompress, klopiti enam-vähem puhtaks, pühiti tatti ja saadeti tagasiteele. Nii ta siis ilmuski kogunenud rahva ette.
Tulemuseks oli see, et kindral kirjutas uue komisjoni akti, kus polnud imekombel ühtegi märkust! Ainult mingit tagasihoidlikud meeldetuletused lompidest.
Kas peab mainima, et vahirühm sõitis esimesena demblisse. Ja veel. Miskipärast hakkas zampolit kartma vahirühma juurde minekut. Ilmselt, nagu ka kindral alguses, ta päriselt ei uskunud soojustrassi juttu.
72
Komandör
Meie komandör oli armee parim [raketi]laskja. Tänapäeval peab S-300 oma raudsetes ajudes meeles mustmiljon märki. Komandör pidas sama palju, läks kodumaale maksma alampolkovniku pajuki ja töötas tehnilise piiritusega. Polügoonil läksid õppe-õhurünnaku ajal rivist välja luure ja sihinäitamise jaamad. Hullunud instruktorite silme all laskis komandör alla kõik, mis lendas. Ilma mingi näitamiseta. Tema autojuht oli abrekk, kes ei rääkinud vene keelt ega gruusia keelt, sest ta üldse ei rääkinud. Ta vedas komndöri 69-ga, mis säras, nagu Rolls-Royce. Maipühade ajal laskis komandör kõik üleliigsed koju ja astus ise vastutava ohvitserina toimkonda. Hiinlased narrisid, rikkudes ohvitseride pühadelauas istumise, lastes mööda piiri üles tuulelohed, milledel olid raadiolokatsiooni peegeldid [ilmselt lihtsalt fooliumist lohed vms]. Divisjonid aeti valmisolekus jalule. Momendiks, kui sihitajast ohvitser lõpetas sisselülitumise, sõitis positsioonile 69. Kabiini „У” ilmus abrekk, komandöri keha õlal. Ta pani selle ettevaatlikult laskja toolile, kummardas ja lahkus vaikides. Komandör andis sihitajast ohvitserile lahingukäsu: „Jura, kui midagi on – kohe rakett lendu,” vajus ВИКО ekraanile ja magas. Mina lugesin täiesti salajast käskkirja lahinguvalve organiseerimisest ja alati imestasin haledalt sõnaohtra mõtte üle. Mitmel leheküljel seletati igavalt, kuidas, mida ja millal teha. Kuni püüti selle plära mõtet tabada, lendas Rust Punasele väljakule. Ma pöördun Teie poole, seltsimees kaitseminister, jälgige! Tõeline käsk peab koosnema kuuest sõnast ja punktist: „KUI MIDAGI ON – KOHE RAKETT LENDU.” Pärast magage ВИКО-l, Jura alt ei vea.
Komandör
Meie komandör oli armee parim [raketi]laskja. Tänapäeval peab S-300 oma raudsetes ajudes meeles mustmiljon märki. Komandör pidas sama palju, läks kodumaale maksma alampolkovniku pajuki ja töötas tehnilise piiritusega. Polügoonil läksid õppe-õhurünnaku ajal rivist välja luure ja sihinäitamise jaamad. Hullunud instruktorite silme all laskis komandör alla kõik, mis lendas. Ilma mingi näitamiseta. Tema autojuht oli abrekk, kes ei rääkinud vene keelt ega gruusia keelt, sest ta üldse ei rääkinud. Ta vedas komndöri 69-ga, mis säras, nagu Rolls-Royce. Maipühade ajal laskis komandör kõik üleliigsed koju ja astus ise vastutava ohvitserina toimkonda. Hiinlased narrisid, rikkudes ohvitseride pühadelauas istumise, lastes mööda piiri üles tuulelohed, milledel olid raadiolokatsiooni peegeldid [ilmselt lihtsalt fooliumist lohed vms]. Divisjonid aeti valmisolekus jalule. Momendiks, kui sihitajast ohvitser lõpetas sisselülitumise, sõitis positsioonile 69. Kabiini „У” ilmus abrekk, komandöri keha õlal. Ta pani selle ettevaatlikult laskja toolile, kummardas ja lahkus vaikides. Komandör andis sihitajast ohvitserile lahingukäsu: „Jura, kui midagi on – kohe rakett lendu,” vajus ВИКО ekraanile ja magas. Mina lugesin täiesti salajast käskkirja lahinguvalve organiseerimisest ja alati imestasin haledalt sõnaohtra mõtte üle. Mitmel leheküljel seletati igavalt, kuidas, mida ja millal teha. Kuni püüti selle plära mõtet tabada, lendas Rust Punasele väljakule. Ma pöördun Teie poole, seltsimees kaitseminister, jälgige! Tõeline käsk peab koosnema kuuest sõnast ja punktist: „KUI MIDAGI ON – KOHE RAKETT LENDU.” Pärast magage ВИКО-l, Jura alt ei vea.
73
Taeva padrunvõtmed. Raske õppustel.
Vana armeeanekdoot. Leitnant saabub peale sõjakooli divisjoni. Talle öeldakse, et homme läheb ta polügoonile.
- Aga ma ju ei oska veel midagi!
- Aga mida siin osata – vala ja joo!
Tõenäoliste vaenlaste luureorganid tunnevad huvi meie meie lahingulise ettevalmistuse protsessi organiseerimise vastu. Juudaste kaudu hangivad pabereid märkega „täiesti salajane”. Mida siis saavad keebi ja kinžalli rüütlid oma 30 hõbeseekli eest. H.. saavad – reaalsel elul pole midagi ühist käskkirjadega. Kasutades seda, et õhutõrjeväed, nagu ka maa, on kaotatud vajaduse puudumisel, võtan endale julguse kirjeldada meie kaardiväeosa väljasõitu polügoonile.
Õhutõrjeväed valmistuvad ootamatu õhurünnaku tõrjumiseks, mistõttu antakse väljasõidust õppelaskmistele teada ootamatult, umbes pool aastat ette. „Märk on kiirelt ja kõrgel lendav.” Kuni väljasõiduni viiakse halastamatult ja pidevalt läbi hooldustöid. Selle tulemusena on aparatuur täieliku lahingukõlbmatuseni krutitud, rääkimata juba rivist väljaviimisest. Mina ise, ööpäevasest kabiinis istumisest juhmistunult, ajasin klemmid sassi ja põletasin öösel ühe hea riista maha. Teised paistsid silma samas võtmes, aga diviisi komisjonid, selle asemel, et korralagedus lõpetada, kütsid õudust üles.
Kaks nädalat enne väljasõitu toimub polgus instruktaaž. Seda viib miskipärast läbi poliitosakonna ülem. Töömärkmikud kaasa võtta!
„Te mõtlete hinde „kaks” piiritusega üle valada?!”
Märge märkmikusse.
„Ärge mitte proovigegi!!! Eelmisel aastal lasi Vaba brigaad kõigi ausate inimeste silme all mööda, kuid nad jootsid kontrollaparatuuri gruppi nii kõvasti, et instruktor rebis isekirjuti lindi katki 2 sekundit enne märgi ja raketi kohtumist!!! See on korralagedus!!! Nad said „kolme” ja sõitsid koju!!!”
Veel märge märkmikusse.
Instruktaaži tulemuste põhjal toimub divisjoni avatud parteikoosolek. Konstateeritakse: „Kombed on muutunud. Instruktorid ei joo enam piiritust. Öelge aitäh, et me ei sõida sinna, kus lasevad demokraadid. Pärast neid, Soodom ja Komorra, joovad ainult brändit. Kuid Siber veel püsib – viinast keeldumist pole. Otsustati: „Kindlustada vähemalt 4 palli. Igal ohvitseril võtta kaasa konjak - 1 pudel, kuiva veini – 2 pudelit. Viina võtta piiramatus koguses. Joomine enne raadiosütiku rakendumist on karmilt keelatud. Sakuskaga kindlustamine teha ülesandeks kommunist S-ile (Batja).” Batja hakkas laulma: „Hea, et sõidame kevadel. Sügisel, peale kudemist, lähevad Kamtšatka divisjonid kalaparvedena laskmistele. Kalamari, punane. Pärast neid keeravad instruktorid sealiha nähes näo ära. Aga praegu on nad kõhnaks jäänud, anname neile singikest, pekikest. Staršina, säti suitsuahi korda, suska sigu.”
Batja lootused varisesid kohale saabudes kokku. Meie kõrval oli hiiglaslikul väljal laiali Kesk-Aasia polgu tabor. Koplis määgisid lambad. Õhus hõljus sašlõkilõhn. Instruktorid nägid välja hästitoidetud, karv läikis, silmad särasid, ninad oli punased. Sealiha vaatasid instruktorid, nagu ületoidetud kass poest ostetud sardelli.
Oli oodata mööda tabamisraadiuse piiri kõrgelt ja kiirelt liikuvat märki – meeldivat oli vähe. Panused rohkem, kui elu peale. Kõik, kes viitsivad, kiruvad Stalinit despotismi pärast, aga tema meetodeid kasutavad ilma jutumärkideta. Vaat, mida tähendab klassik! Mööda põrutanud, sattusid divisjonid solgitünni, kus nad tegelesid hommikust ööni sõna otseses mõttes metsalangetamisega. Ümarpalk läks sõjaväeringkonna vajadusteks aga ülejäänud aeg kulus võitlusvaimu tõstmiseks. Peale kuuajalist metsalangetamist oli võitlusvaim nii kõrgel, et kaht möödalasku järjest polügooni ajaloos polnud.
Nüüd sõltus kõik komandörist. Polkovnik võttis vastu ebastandardse otsuse. Selle asemel, et instruktoreid joota, viis ta kingitusi neile, kes märke lendu lasevad. Nemad läksid miskipärast kõigil meelest. Liigutatud tähelepanuavaldustest, tõotas stardikomando igavest sõprust ja vandus Jumala nimel, et kui vaja, lasevad oma märklauaga meie raketi alla. Märgi juhtprogramm tehti ringi keskmisele kõrgusele ja kiirusele, joonelt divisjonile otsaette.
Õhtul toimus Filis nõupidamine. Laseme keskendunult, nagu kõrged ülemused käskisid. Kuid ühe täiendusega – esimesena laseb see, kes märgi lukustab, ja teine kohe peale esimest, sõltumata sellest, näeb ta märki või mitte. Arvestus põhineb sellel, et esimene rakett plahvatab, aga teise valame möödalasu puhul konjakiga üle.
Hommikul läks märklaud lendu. Mind kihutati juhtimiskabiinist välja, seetõttu räägin sellest, mis seal toimus, sihitaja-ohvitseri sõnadega. Batja näitas, et on tubli (see oli tema elu esimene lahinglaskmine). Ta andis kõik käsud õigesti ja õigel ajal, välja arvatud ühe: „Start”. Peale seda, kui operaatorid said märgi kindla jälgimise alla ja sihitajast ohvitser sellest paar korda ette kandis, langes Batja stuuporisse. Ta vahtis juhmi näoga ekraani, kus märk kiirustamata tabamisraadiusest väljapoole liikus. „Start!,” röögatas instruktor kannatust kaotades sihitaja-ohvitserile. Sihitaja kõikus paar sekundit kahevahel, kuid Batjat teades sai aru, et temast täna enam asja pole ja laskis raketi välja.
Teise divisjoni kabiinis toimus sel ajal tsirkus. Nende sihitaja-ohvitser treenis pool aastat üksust ja treenis nad täieliku automatismi ja idiootsuseni. Võitlejad võisid märki kinnisilmi saata ainult krabina järgi, mida tekitas märk ekraanil [:)]. Kuid ühel tingimusel – märk pidi lendama kõrgel ja kiiresti. Nii neile räägiti: „Kõrge, kiire.” Seetõttu, kui märgi paiknemise nurga operaator nägi märki, kukkus ta rooliratast keerutama, nagu jaksas, märk muidugi talle järele ei jõudnud ja kadus ekraanilt. Nii kordus seni, kuni nad kuulsid meie raketi starti. Siis ei hakanud sihitaja-ohvitser enam ootama, vaid põrutas raketi otse üles. „Sõidame,” nagu ütles Gagarin.
Kuni „esemed” lendasid märgi poole, kerjas instruktor minu juures: „Kõik on teisiti, kui inimestel. Sa vaata – teie oma lendab üldse otse aga naabritel vingerdab, nagu prostituut. Mööda lasete, võiksite parem kohe valada.” Teine ese liikus tõesti sinusoidi mööda, kuid kõigile ootamatult plahvatas kohe meie järel. Instruktor toibus: „Tuuakse lint – möödalask on teil viisu sees. „Nelja” eest peab ikkagi valama.”
Objektiivse kontrolli kabiinist tuli vapustatud major isekirjutite lintidega. Ta nägi välja, nagu inimene, kellel ei lasta pohmelli ravida. Meie ese jõudis kohale esimesena, eksimusega 4 meetrit. Lõhkepea kaalub paar tsentnerit – märk lihtsalt aurustus. Sellesse metallipritsmete pilve lendas umbrohuna teine rakett. Raadiosütikule ja kontrollaparatuurile näis, et siin see sihtmärk ongi – ja väga suur – meetrit 200 ümbermõõdus. Ähmiga raadiosütik rakendus ja aparatuur näitas teise divisjoni veaks nulli. „Viis, ilma arutamata,” ütles laskmiste juht ja läks polgukomandöriga banketile. Mina võtsin salajase portfelli, kasvatuslikul eesmärgil rebisin instruktorite silme all pitseri puruks, võtsin portfellist konjaki, kaks kuiva veini ja läksime sõbraga liikuvasse töökotta kokkuvõtteid tegema.
Niisiis, milline kõige eredam mulje jäi mulle polügoonilt meelde? Vastan: see oli major Ovsjannikovi väljanägemine pärast teenistuse läbimist banketil, kui ta kukkus näoga okastraadirulli.
Taeva padrunvõtmed. Raske õppustel.
Vana armeeanekdoot. Leitnant saabub peale sõjakooli divisjoni. Talle öeldakse, et homme läheb ta polügoonile.
- Aga ma ju ei oska veel midagi!
- Aga mida siin osata – vala ja joo!
Tõenäoliste vaenlaste luureorganid tunnevad huvi meie meie lahingulise ettevalmistuse protsessi organiseerimise vastu. Juudaste kaudu hangivad pabereid märkega „täiesti salajane”. Mida siis saavad keebi ja kinžalli rüütlid oma 30 hõbeseekli eest. H.. saavad – reaalsel elul pole midagi ühist käskkirjadega. Kasutades seda, et õhutõrjeväed, nagu ka maa, on kaotatud vajaduse puudumisel, võtan endale julguse kirjeldada meie kaardiväeosa väljasõitu polügoonile.
Õhutõrjeväed valmistuvad ootamatu õhurünnaku tõrjumiseks, mistõttu antakse väljasõidust õppelaskmistele teada ootamatult, umbes pool aastat ette. „Märk on kiirelt ja kõrgel lendav.” Kuni väljasõiduni viiakse halastamatult ja pidevalt läbi hooldustöid. Selle tulemusena on aparatuur täieliku lahingukõlbmatuseni krutitud, rääkimata juba rivist väljaviimisest. Mina ise, ööpäevasest kabiinis istumisest juhmistunult, ajasin klemmid sassi ja põletasin öösel ühe hea riista maha. Teised paistsid silma samas võtmes, aga diviisi komisjonid, selle asemel, et korralagedus lõpetada, kütsid õudust üles.
Kaks nädalat enne väljasõitu toimub polgus instruktaaž. Seda viib miskipärast läbi poliitosakonna ülem. Töömärkmikud kaasa võtta!
„Te mõtlete hinde „kaks” piiritusega üle valada?!”
Märge märkmikusse.
„Ärge mitte proovigegi!!! Eelmisel aastal lasi Vaba brigaad kõigi ausate inimeste silme all mööda, kuid nad jootsid kontrollaparatuuri gruppi nii kõvasti, et instruktor rebis isekirjuti lindi katki 2 sekundit enne märgi ja raketi kohtumist!!! See on korralagedus!!! Nad said „kolme” ja sõitsid koju!!!”
Veel märge märkmikusse.
Instruktaaži tulemuste põhjal toimub divisjoni avatud parteikoosolek. Konstateeritakse: „Kombed on muutunud. Instruktorid ei joo enam piiritust. Öelge aitäh, et me ei sõida sinna, kus lasevad demokraadid. Pärast neid, Soodom ja Komorra, joovad ainult brändit. Kuid Siber veel püsib – viinast keeldumist pole. Otsustati: „Kindlustada vähemalt 4 palli. Igal ohvitseril võtta kaasa konjak - 1 pudel, kuiva veini – 2 pudelit. Viina võtta piiramatus koguses. Joomine enne raadiosütiku rakendumist on karmilt keelatud. Sakuskaga kindlustamine teha ülesandeks kommunist S-ile (Batja).” Batja hakkas laulma: „Hea, et sõidame kevadel. Sügisel, peale kudemist, lähevad Kamtšatka divisjonid kalaparvedena laskmistele. Kalamari, punane. Pärast neid keeravad instruktorid sealiha nähes näo ära. Aga praegu on nad kõhnaks jäänud, anname neile singikest, pekikest. Staršina, säti suitsuahi korda, suska sigu.”
Batja lootused varisesid kohale saabudes kokku. Meie kõrval oli hiiglaslikul väljal laiali Kesk-Aasia polgu tabor. Koplis määgisid lambad. Õhus hõljus sašlõkilõhn. Instruktorid nägid välja hästitoidetud, karv läikis, silmad särasid, ninad oli punased. Sealiha vaatasid instruktorid, nagu ületoidetud kass poest ostetud sardelli.
Oli oodata mööda tabamisraadiuse piiri kõrgelt ja kiirelt liikuvat märki – meeldivat oli vähe. Panused rohkem, kui elu peale. Kõik, kes viitsivad, kiruvad Stalinit despotismi pärast, aga tema meetodeid kasutavad ilma jutumärkideta. Vaat, mida tähendab klassik! Mööda põrutanud, sattusid divisjonid solgitünni, kus nad tegelesid hommikust ööni sõna otseses mõttes metsalangetamisega. Ümarpalk läks sõjaväeringkonna vajadusteks aga ülejäänud aeg kulus võitlusvaimu tõstmiseks. Peale kuuajalist metsalangetamist oli võitlusvaim nii kõrgel, et kaht möödalasku järjest polügooni ajaloos polnud.
Nüüd sõltus kõik komandörist. Polkovnik võttis vastu ebastandardse otsuse. Selle asemel, et instruktoreid joota, viis ta kingitusi neile, kes märke lendu lasevad. Nemad läksid miskipärast kõigil meelest. Liigutatud tähelepanuavaldustest, tõotas stardikomando igavest sõprust ja vandus Jumala nimel, et kui vaja, lasevad oma märklauaga meie raketi alla. Märgi juhtprogramm tehti ringi keskmisele kõrgusele ja kiirusele, joonelt divisjonile otsaette.
Õhtul toimus Filis nõupidamine. Laseme keskendunult, nagu kõrged ülemused käskisid. Kuid ühe täiendusega – esimesena laseb see, kes märgi lukustab, ja teine kohe peale esimest, sõltumata sellest, näeb ta märki või mitte. Arvestus põhineb sellel, et esimene rakett plahvatab, aga teise valame möödalasu puhul konjakiga üle.
Hommikul läks märklaud lendu. Mind kihutati juhtimiskabiinist välja, seetõttu räägin sellest, mis seal toimus, sihitaja-ohvitseri sõnadega. Batja näitas, et on tubli (see oli tema elu esimene lahinglaskmine). Ta andis kõik käsud õigesti ja õigel ajal, välja arvatud ühe: „Start”. Peale seda, kui operaatorid said märgi kindla jälgimise alla ja sihitajast ohvitser sellest paar korda ette kandis, langes Batja stuuporisse. Ta vahtis juhmi näoga ekraani, kus märk kiirustamata tabamisraadiusest väljapoole liikus. „Start!,” röögatas instruktor kannatust kaotades sihitaja-ohvitserile. Sihitaja kõikus paar sekundit kahevahel, kuid Batjat teades sai aru, et temast täna enam asja pole ja laskis raketi välja.
Teise divisjoni kabiinis toimus sel ajal tsirkus. Nende sihitaja-ohvitser treenis pool aastat üksust ja treenis nad täieliku automatismi ja idiootsuseni. Võitlejad võisid märki kinnisilmi saata ainult krabina järgi, mida tekitas märk ekraanil [:)]. Kuid ühel tingimusel – märk pidi lendama kõrgel ja kiiresti. Nii neile räägiti: „Kõrge, kiire.” Seetõttu, kui märgi paiknemise nurga operaator nägi märki, kukkus ta rooliratast keerutama, nagu jaksas, märk muidugi talle järele ei jõudnud ja kadus ekraanilt. Nii kordus seni, kuni nad kuulsid meie raketi starti. Siis ei hakanud sihitaja-ohvitser enam ootama, vaid põrutas raketi otse üles. „Sõidame,” nagu ütles Gagarin.
Kuni „esemed” lendasid märgi poole, kerjas instruktor minu juures: „Kõik on teisiti, kui inimestel. Sa vaata – teie oma lendab üldse otse aga naabritel vingerdab, nagu prostituut. Mööda lasete, võiksite parem kohe valada.” Teine ese liikus tõesti sinusoidi mööda, kuid kõigile ootamatult plahvatas kohe meie järel. Instruktor toibus: „Tuuakse lint – möödalask on teil viisu sees. „Nelja” eest peab ikkagi valama.”
Objektiivse kontrolli kabiinist tuli vapustatud major isekirjutite lintidega. Ta nägi välja, nagu inimene, kellel ei lasta pohmelli ravida. Meie ese jõudis kohale esimesena, eksimusega 4 meetrit. Lõhkepea kaalub paar tsentnerit – märk lihtsalt aurustus. Sellesse metallipritsmete pilve lendas umbrohuna teine rakett. Raadiosütikule ja kontrollaparatuurile näis, et siin see sihtmärk ongi – ja väga suur – meetrit 200 ümbermõõdus. Ähmiga raadiosütik rakendus ja aparatuur näitas teise divisjoni veaks nulli. „Viis, ilma arutamata,” ütles laskmiste juht ja läks polgukomandöriga banketile. Mina võtsin salajase portfelli, kasvatuslikul eesmärgil rebisin instruktorite silme all pitseri puruks, võtsin portfellist konjaki, kaks kuiva veini ja läksime sõbraga liikuvasse töökotta kokkuvõtteid tegema.
Niisiis, milline kõige eredam mulje jäi mulle polügoonilt meelde? Vastan: see oli major Ovsjannikovi väljanägemine pärast teenistuse läbimist banketil, kui ta kukkus näoga okastraadirulli.
Kipun jälle Lemeti õlle kallale. Üks mitte just naljakas aga intrigeeriv lugu, millest pole vähemalt mina varem kuulnud. Ilmselt õnnestus see asi omal ajal ära summutada. Ka siin foorumis ei haakunud proovitud märksõnad.
74
Aasta pärast Rusti
Sellest juhtumist ei kirjutatud tol ajal avalikus pressis, kuid see toimus ja meie oleme selle tunnistajad.
Niisiis, 28 ja 29 mail 1988 rikkus kerglennuk Cessna mitu korda NSVL piiri polaarjoone taga. Lennuk tõusis õhku Norra linna Kirkenesi lennuväljalt. Edasi võttis lennuk kursi Nikeli asulale, mis asub mõne kilomeetri kaugusel ühisest riigipiirist Norraga. Cessna tiibadel olid Saksamaa eraldusmärgid, ristid, aga ka Göringi ässade sümboolika – ruutu ässad. Nagu selgus luureandmetest, kuulus Cessna Hamburgi lennuklubile ja piloteeris seda Andres Sommers.
Lendur lendas madalal ja ülimadalal kõrgusel Nikeli asula elumajade katuste kohal ja tegi kõrgema pilotaaži figuure. Majadest väljapudenenud rahvas nägi kõike seda korralagedust, reageeris üpris tormiliselt ja ei saanud eriti aru, milles asi. Piiririkkumised fikseeriti lähimate õhukaitse raadiotehniliste allüksuste ja piirivalvurite toimkondade poolt. Piiririkkumise korral tõusis lähimalt lennuväljalt Kilp-Javris õhku õhukaitse hävitajate polgu SU-27. Hävitaja lendu piiririkkumise kohta Nikeli asulas kontrollisid Norra radarijaamad. Kirkenesi lähedal seisid (seisavad?) mitu radareid katvat valget kuplit. Meie hävitaja lähenemisel piirkonnale, kus asus piiririkkujast lennuk, seda ilmselt hoiatati, sest piiririkkuja alustas kohe lendu riigipiiri poole, ületas selle, jätkas lendu juba Norra territooriumi kohal ja maandus Kirkenesi lennuväljal. Seejärel kõik kordus: piiririkkumine, lend, äralend ohu korral. Seniitraketivägi ei saanud rikkujat kuidagi mõjutada: lähim S-75 seniitrakettide divisjon asus piiririkkumise kohast sellisel kaugusel, et ei saanud madalalt lendavat märki lasta, sest kohalikud pinnavormid, kõrged kaljused mäed ja sopkad, varjasid.
Ja siis võeti kusagil „üleval” vastu otsus õhukaitse lennuvälja katva S-125 divisjoni ümberdislotseerimisest otse Nikeli asula juurde.
Saanud käsu, pakkis divisjon oma varanduse kokku ja sooritas peaaegu 300km marsi ning peatus otse asula kohal sopkal. Kola pakiti lahti ja asuti kohe lahinguvalvesse „valvamiseks ja kaitsmiseks...”. Teisel päeval märgati divisjoni positsioonidele viival teel mitut Žigulit. Ilmselgelt polnud need sõjaväemasinad, sest olid eri värvi. Tunnimees peatas nad. Tuli minna koos zampolidiga uurima, mis juhtus. Selgus, et kohale sõitsid mehed – Nikeli elanikud. Seal elavad põhiliselt kaevurid. Otsekohene rahvas. Tervitasime üksteist. Nemad meile: „Komandörid, poisid! Te laske juba see tõbras alla! Lendab, lita, ju otse katuste kohal! Ristidega tiibadel!” Edasi järgnesid ebatsensuursed väljendid piiririkkuja aadressil. Meie vastusele, et kõik, mida saame, ka teeme, kuid asula kohal alla lasta ei tohi, sest lennukitükid võivad elumajadele kukkuda, vastas üks delegatsiooni liikmetest: „Komandör! Las kukuvad minu majale! Saan vähemalt kuulsaks!”
Rahvas jäi meie kinnitustega rahule ja autod sõitsid minema. Tunni aja pärast – jälle sõidavad! Zampolit saadeti selgitama, mis siis nüüd on? Zampolit tuleb tagasi ja kannab ette, et meie sõitsime ära aga staršina põrutas meestele järele ja palus konservidega aidata – võitlejaid pole enam peaaegu millegagi toita. Kuni ükskord väliköök ja toiduained brigaadist tuuakse, sõime kuivpajukit, mille võtsime ära sõites puutumatust tagavarast kaasa. Nädalaga oli peaaegu kõik nahka pandud. Milleks staršinat sõimata? Ta hoolitses ju võitlejate, nagu laste eest. Ainuke oli minu teenistuse jooksul selline: valvas korra järele teenistuses ja polnud lurjus.
Ühesõnaga, mehed tõid toiduaineid, millest jätkus meile brigaadi moonani. Vaat sellised olid siis inimesed ja suhtumine armeesse.
Kerglennuk jätkas lende mööda piiri Norra poolel. Seniitraketikompleksid töötavad peaaegu ööpäevaringselt, sest mööda piiri hakkas äkki miskipärast lendama palju Norra koptereid. Peaaegu iga päev imiteeris Cessna ootamatu manöövriga riigipiiri rikkumist, pöördudes otse „lindi” juures tagasi. Seniitraketikomplekside ressurss hakkas ammenduma, olles iga päev stardivalmis. Tehnika kuumenes üle, juhtus rikkeid, remonditi võimalikult kiiresti. Lahingüksused kabiinidest ei lahkunud. Sõid otse töökohal. Vahetasid üksteist välja, et mõni tund magada.
Saabus kuum 1988 aasta suvi. Divisjoni positsioonide ümber hakkasid kuivanud rabad põlema. Suits vähemalt kuidagi maskeeris positsiooni, kuid seda oli vastik sisse hingata. Temperatuur tõusis 25 kraadini.
Kui meie väeosa juhatus veel kuidagi aitas oma lahkunud divisjoni (kuigi oli juhuseid, kus polnud võitlejaid millegagi toita – võtsime piirivalvuritelt toiduaineid laenuks), siis ülejäänud, korpusest ja armeestaabist, püüdsid kõiges süüdistada ja vahele võtta: alates väljaandmata lahinglehest ja puuduvast näitlikust agitatsioonist (oli selline korpuse poliitosakonna ülem) kuni „miks kaablid on katmata” (armeejuhataja). Kõik trampisid jalgu, ähvardasid parteikomisjonidega ja kõige muuga. Neil oli poh.., et inimesed on valves võimete piiril ja pole aega kaablikraave kaljusse raiuda, et tehnika juba pudeneb laiali, et au neile, kes teevad kõik, et 1976 aastal valmistatud S-125 (ilma ühegi tehaseremondita) on ikka veel rivis.
See-eest saadeti sõjaväeprokuratuuri esindaja, kes viis läbi kriminaalkoodeksi alase instruktaaži, kõik ohvitserid kirjutasid alla „...kuni 7 aastat lahinguvalve eeskirjade rikkumise tagajärjel juhtunu eest”. Rusti Cessna tiibade vari kattis kogu õhukaitsevägede süsteemi.
Positsioon oli valitud kellegi poolt „ülevalt” enam kui vastikult: ees oli asula, nagu peopesal – anna tuld, vasakul-paremal-taga mäed. Vasakul „see” ei lenda, sest on vaja mägede kohale tõusta ja seal lennata, aga paremal – täpselt see, mis vaja!
Algab maantee Nikel – Murmansk, mis keerutab kaljuste sopkade vahel. Hea orientiir madalal kõrgusel lendamiseks. Sinna ilmselt Cessna püüabki läbi murda. Luure andis järgmise informatsiooni: „Pärast piiririkkumist lendab Cessna maantee kohal Murmanski poole. Lennates madalal ja ülimadalal kõrgusel, on lennuk õhukaitse vahenditega reljeefi tõttu raskelt avastatav. Edasine stsenaarium on selline – kas lendab Murmanskini ja edasi lahe kohal neutraalveteni. Kui on probleemid, siis pöörab mõnda fjordi ja lendab seda mööda jälle neutraalveteni.”
Kas selline lennumaršruut oli tõene või väljamõeldis, ei tea. Meie jaoks oli põhiline mitte lasta tal tabamistsoonist läbi lipsata. Aga lasta sai aus olles ainult 30-kraadises sektoris paremal, sest mäed väga segasid. Kui alla ei lase, on kõik – läheb minema. Ja ka meid „viiakse ära”.
Jaah! Kohale sõitis topograaf, et piiri täpsustada ning luure- ja märginäitamise jaama ekraanile ja planšetile kanda. Lühidalt, selle piiri, mis me komandöri kaardilt üle kandsime, arvutas ta omal kombel ümber ja sõitis minema. Juhtus nii, et vaenlane oli kuidagi uimane, kuni topograaf pusis ja meie täpsustatud piiri joonistasime. Aga pärast hakkas pihta, blja!
Cessna lendab, nagu tavaliselt, piiri poole... ja ületab selle. Läks lahti!
„Divisjon, lahingusse! Pidevalt valmis hoida neli kahekümneseitsmest hüdraulilist stardiseadet...” Valmisolek number 1. Raketid on stardivalmis, otsime märki, leiame Cessna, lukustame, sihitaja-ohvitser hoiab näppu stardinupul. Kõik! Laseme!? Aega on ju väga vähe! Läheb ära ju!
Äkki alustab lennuk pööret, nagu tavaliselt, meie piiri lähedal. Midagi on valesti! Miks ta edasi ei lenda?!
Hea, et me kaarti kaugele ei pannud ja et kõik sihitaja-ohvitseri seadmed ja ekraanid olid hästi häälestatud – tema annab ühe kauguse märgini, nii et märk oleks nagu teisel pool piiri. Aga vaatad planšetti ning luure- ja märginäitamise jaama ekraani – justkui oleks juba piiri rikkunud. Me oleks peaaegu halliks läinud.
Joonistasime piiri vanamoodi, saatsime topograafi nah@i ja võtsime tehnilist piiritust. Mis teha, närvid!
Üldiselt, „võitles” divisjon kogu 1988 aasta suve. Kohale lendas teine Cessna samast lennuklubist. Lendasid nad koos, kuid vähe. Ilm läks halvaks ja algasid vihmasajud. Ja ühel päeval käis üks neist maandumisel lennukiga üle nina. Teine lendas Kirkenesist minema.
Aga divisjon jäigi paigale, elas sisse, ehitas normaalse positsiooni, kasarmu, jne. Meid viidi üle teise seniitrakettide brigaadi alluvusse, elu läks kergemaks, kuid 1994 aastal see likvideeriti koos brigaadiga. Võitluseks selliste piiririkkujatega baseerus 80-ndate lõpus Kilp-Javri lennuväljale ümber Mi-24 eskadrill. Ilmselt parim vahend. Kuigi, sel ajal, kui toimusid kirjeldatud sündmused, asus umbes 40km kaugusel motolaskurpolk (või brigaad), mis omas selliseid õhutõrjevahendeid, nagu seniitraketikompleks „Kub” (SA-6) ja iseliikuv õhutõrjeseade „Šilka”. Kuid keegi ei mäletanud, et neid oleks piiririkkujate vastu kasutatud. Oma mobiilsuse ja lahinguliste võimaluste poolest need muidugi ületasid statsionaarset S-125. Kuid meil olid erinevad ametkonnad ja sellega oli kõik öeldud. Kuigi NSVL piir oli siis kõigil üks.
Üks mitte just naljakas aga intrigeeriv lugu, millest pole vähemalt mina varem kuulnud. Ilmselt õnnestus see asi omal ajal ära summutada. Ka siin foorumis ei haakunud proovitud märksõnad.74
Aasta pärast Rusti
Sellest juhtumist ei kirjutatud tol ajal avalikus pressis, kuid see toimus ja meie oleme selle tunnistajad.
Niisiis, 28 ja 29 mail 1988 rikkus kerglennuk Cessna mitu korda NSVL piiri polaarjoone taga. Lennuk tõusis õhku Norra linna Kirkenesi lennuväljalt. Edasi võttis lennuk kursi Nikeli asulale, mis asub mõne kilomeetri kaugusel ühisest riigipiirist Norraga. Cessna tiibadel olid Saksamaa eraldusmärgid, ristid, aga ka Göringi ässade sümboolika – ruutu ässad. Nagu selgus luureandmetest, kuulus Cessna Hamburgi lennuklubile ja piloteeris seda Andres Sommers.
Lendur lendas madalal ja ülimadalal kõrgusel Nikeli asula elumajade katuste kohal ja tegi kõrgema pilotaaži figuure. Majadest väljapudenenud rahvas nägi kõike seda korralagedust, reageeris üpris tormiliselt ja ei saanud eriti aru, milles asi. Piiririkkumised fikseeriti lähimate õhukaitse raadiotehniliste allüksuste ja piirivalvurite toimkondade poolt. Piiririkkumise korral tõusis lähimalt lennuväljalt Kilp-Javris õhku õhukaitse hävitajate polgu SU-27. Hävitaja lendu piiririkkumise kohta Nikeli asulas kontrollisid Norra radarijaamad. Kirkenesi lähedal seisid (seisavad?) mitu radareid katvat valget kuplit. Meie hävitaja lähenemisel piirkonnale, kus asus piiririkkujast lennuk, seda ilmselt hoiatati, sest piiririkkuja alustas kohe lendu riigipiiri poole, ületas selle, jätkas lendu juba Norra territooriumi kohal ja maandus Kirkenesi lennuväljal. Seejärel kõik kordus: piiririkkumine, lend, äralend ohu korral. Seniitraketivägi ei saanud rikkujat kuidagi mõjutada: lähim S-75 seniitrakettide divisjon asus piiririkkumise kohast sellisel kaugusel, et ei saanud madalalt lendavat märki lasta, sest kohalikud pinnavormid, kõrged kaljused mäed ja sopkad, varjasid.
Ja siis võeti kusagil „üleval” vastu otsus õhukaitse lennuvälja katva S-125 divisjoni ümberdislotseerimisest otse Nikeli asula juurde.
Saanud käsu, pakkis divisjon oma varanduse kokku ja sooritas peaaegu 300km marsi ning peatus otse asula kohal sopkal. Kola pakiti lahti ja asuti kohe lahinguvalvesse „valvamiseks ja kaitsmiseks...”. Teisel päeval märgati divisjoni positsioonidele viival teel mitut Žigulit. Ilmselgelt polnud need sõjaväemasinad, sest olid eri värvi. Tunnimees peatas nad. Tuli minna koos zampolidiga uurima, mis juhtus. Selgus, et kohale sõitsid mehed – Nikeli elanikud. Seal elavad põhiliselt kaevurid. Otsekohene rahvas. Tervitasime üksteist. Nemad meile: „Komandörid, poisid! Te laske juba see tõbras alla! Lendab, lita, ju otse katuste kohal! Ristidega tiibadel!” Edasi järgnesid ebatsensuursed väljendid piiririkkuja aadressil. Meie vastusele, et kõik, mida saame, ka teeme, kuid asula kohal alla lasta ei tohi, sest lennukitükid võivad elumajadele kukkuda, vastas üks delegatsiooni liikmetest: „Komandör! Las kukuvad minu majale! Saan vähemalt kuulsaks!”
Rahvas jäi meie kinnitustega rahule ja autod sõitsid minema. Tunni aja pärast – jälle sõidavad! Zampolit saadeti selgitama, mis siis nüüd on? Zampolit tuleb tagasi ja kannab ette, et meie sõitsime ära aga staršina põrutas meestele järele ja palus konservidega aidata – võitlejaid pole enam peaaegu millegagi toita. Kuni ükskord väliköök ja toiduained brigaadist tuuakse, sõime kuivpajukit, mille võtsime ära sõites puutumatust tagavarast kaasa. Nädalaga oli peaaegu kõik nahka pandud. Milleks staršinat sõimata? Ta hoolitses ju võitlejate, nagu laste eest. Ainuke oli minu teenistuse jooksul selline: valvas korra järele teenistuses ja polnud lurjus.
Ühesõnaga, mehed tõid toiduaineid, millest jätkus meile brigaadi moonani. Vaat sellised olid siis inimesed ja suhtumine armeesse.
Kerglennuk jätkas lende mööda piiri Norra poolel. Seniitraketikompleksid töötavad peaaegu ööpäevaringselt, sest mööda piiri hakkas äkki miskipärast lendama palju Norra koptereid. Peaaegu iga päev imiteeris Cessna ootamatu manöövriga riigipiiri rikkumist, pöördudes otse „lindi” juures tagasi. Seniitraketikomplekside ressurss hakkas ammenduma, olles iga päev stardivalmis. Tehnika kuumenes üle, juhtus rikkeid, remonditi võimalikult kiiresti. Lahingüksused kabiinidest ei lahkunud. Sõid otse töökohal. Vahetasid üksteist välja, et mõni tund magada.
Saabus kuum 1988 aasta suvi. Divisjoni positsioonide ümber hakkasid kuivanud rabad põlema. Suits vähemalt kuidagi maskeeris positsiooni, kuid seda oli vastik sisse hingata. Temperatuur tõusis 25 kraadini.
Kui meie väeosa juhatus veel kuidagi aitas oma lahkunud divisjoni (kuigi oli juhuseid, kus polnud võitlejaid millegagi toita – võtsime piirivalvuritelt toiduaineid laenuks), siis ülejäänud, korpusest ja armeestaabist, püüdsid kõiges süüdistada ja vahele võtta: alates väljaandmata lahinglehest ja puuduvast näitlikust agitatsioonist (oli selline korpuse poliitosakonna ülem) kuni „miks kaablid on katmata” (armeejuhataja). Kõik trampisid jalgu, ähvardasid parteikomisjonidega ja kõige muuga. Neil oli poh.., et inimesed on valves võimete piiril ja pole aega kaablikraave kaljusse raiuda, et tehnika juba pudeneb laiali, et au neile, kes teevad kõik, et 1976 aastal valmistatud S-125 (ilma ühegi tehaseremondita) on ikka veel rivis.
See-eest saadeti sõjaväeprokuratuuri esindaja, kes viis läbi kriminaalkoodeksi alase instruktaaži, kõik ohvitserid kirjutasid alla „...kuni 7 aastat lahinguvalve eeskirjade rikkumise tagajärjel juhtunu eest”. Rusti Cessna tiibade vari kattis kogu õhukaitsevägede süsteemi.
Positsioon oli valitud kellegi poolt „ülevalt” enam kui vastikult: ees oli asula, nagu peopesal – anna tuld, vasakul-paremal-taga mäed. Vasakul „see” ei lenda, sest on vaja mägede kohale tõusta ja seal lennata, aga paremal – täpselt see, mis vaja!
Algab maantee Nikel – Murmansk, mis keerutab kaljuste sopkade vahel. Hea orientiir madalal kõrgusel lendamiseks. Sinna ilmselt Cessna püüabki läbi murda. Luure andis järgmise informatsiooni: „Pärast piiririkkumist lendab Cessna maantee kohal Murmanski poole. Lennates madalal ja ülimadalal kõrgusel, on lennuk õhukaitse vahenditega reljeefi tõttu raskelt avastatav. Edasine stsenaarium on selline – kas lendab Murmanskini ja edasi lahe kohal neutraalveteni. Kui on probleemid, siis pöörab mõnda fjordi ja lendab seda mööda jälle neutraalveteni.”
Kas selline lennumaršruut oli tõene või väljamõeldis, ei tea. Meie jaoks oli põhiline mitte lasta tal tabamistsoonist läbi lipsata. Aga lasta sai aus olles ainult 30-kraadises sektoris paremal, sest mäed väga segasid. Kui alla ei lase, on kõik – läheb minema. Ja ka meid „viiakse ära”.
Jaah! Kohale sõitis topograaf, et piiri täpsustada ning luure- ja märginäitamise jaama ekraanile ja planšetile kanda. Lühidalt, selle piiri, mis me komandöri kaardilt üle kandsime, arvutas ta omal kombel ümber ja sõitis minema. Juhtus nii, et vaenlane oli kuidagi uimane, kuni topograaf pusis ja meie täpsustatud piiri joonistasime. Aga pärast hakkas pihta, blja!
Cessna lendab, nagu tavaliselt, piiri poole... ja ületab selle. Läks lahti!
„Divisjon, lahingusse! Pidevalt valmis hoida neli kahekümneseitsmest hüdraulilist stardiseadet...” Valmisolek number 1. Raketid on stardivalmis, otsime märki, leiame Cessna, lukustame, sihitaja-ohvitser hoiab näppu stardinupul. Kõik! Laseme!? Aega on ju väga vähe! Läheb ära ju!
Äkki alustab lennuk pööret, nagu tavaliselt, meie piiri lähedal. Midagi on valesti! Miks ta edasi ei lenda?!
Hea, et me kaarti kaugele ei pannud ja et kõik sihitaja-ohvitseri seadmed ja ekraanid olid hästi häälestatud – tema annab ühe kauguse märgini, nii et märk oleks nagu teisel pool piiri. Aga vaatad planšetti ning luure- ja märginäitamise jaama ekraani – justkui oleks juba piiri rikkunud. Me oleks peaaegu halliks läinud.
Joonistasime piiri vanamoodi, saatsime topograafi nah@i ja võtsime tehnilist piiritust. Mis teha, närvid!
Üldiselt, „võitles” divisjon kogu 1988 aasta suve. Kohale lendas teine Cessna samast lennuklubist. Lendasid nad koos, kuid vähe. Ilm läks halvaks ja algasid vihmasajud. Ja ühel päeval käis üks neist maandumisel lennukiga üle nina. Teine lendas Kirkenesist minema.
Aga divisjon jäigi paigale, elas sisse, ehitas normaalse positsiooni, kasarmu, jne. Meid viidi üle teise seniitrakettide brigaadi alluvusse, elu läks kergemaks, kuid 1994 aastal see likvideeriti koos brigaadiga. Võitluseks selliste piiririkkujatega baseerus 80-ndate lõpus Kilp-Javri lennuväljale ümber Mi-24 eskadrill. Ilmselt parim vahend. Kuigi, sel ajal, kui toimusid kirjeldatud sündmused, asus umbes 40km kaugusel motolaskurpolk (või brigaad), mis omas selliseid õhutõrjevahendeid, nagu seniitraketikompleks „Kub” (SA-6) ja iseliikuv õhutõrjeseade „Šilka”. Kuid keegi ei mäletanud, et neid oleks piiririkkujate vastu kasutatud. Oma mobiilsuse ja lahinguliste võimaluste poolest need muidugi ületasid statsionaarset S-125. Kuid meil olid erinevad ametkonnad ja sellega oli kõik öeldud. Kuigi NSVL piir oli siis kõigil üks.
75
Väike maailm
Juhtus see lugu aastat kümme tagasi. Meie „kolmesajases” [S-300] divisjonis teenis kapten. Nimeks oli tal Gena ja talle meeldis väga juua. Mis siin erilist on? Ei midagi. Ma ise olin ka selline. Ja peaaegu kõik divisjoni ohvitserid-praporštšikud tarvitasid grupis ja üksinda hommikust saati, lõunaks ja õhtuks väiksemagi võimaluse korral rohelist madu... Ja veel meeldisid talle autod. Alguses oli tal Moskvitš, mille ta hiljem vahetas veel vähem sõidukõlbuliku vastu, siis müüs selle maha ja kavatses käest osta kobeda Sapaka. Ostis. Sõitis kohale. Sapaka värske, veel korralikult kuivamata helesinine värv lausa säras.
„Gena,” ütlesin ma isegi kapotti avamata, „mootor lendab paari kuu pärast. Saad näha. Masin müüakse maha, kui on aeg keret keevitada või mootorit remontida. Kere on ilmselgelt üle pintseldatud ja mootor jäeti sulle teha.”
Hiljem selgus, et nii oligi, kuid asi pole selles. Saabus talv. Sapaka mootor läks üha vaevalisemalt ja vaevalisemalt käima, aga kui alguses panna soojendus tööle, siis ei läinud üldse käima. Ja siis oli sel veel rumal komme sageli ja ilma nähtava põhjuseta välja surra.
Ükskord vastikul talveõhtul, kui kõik inimesed on juba kodudes, saadab komandör mind lahingupositsioonile mingeid asju ajama. Kleepuv märg lumi, läbitungiv tuul, vedel lumepuder maas, vett läbilaskvad poolsaapad... Pole vähimatki soovi soojast kaptjorkast välja ronida ja plartsutada poolteist kilomeetrit sinna ja samapalju tagasi. Seda probleemi märganud, pakkus minu hea sõber Gena, et ta võib mind oma šiki autoga ära visata. Mina olin rõõmuga nõus ja me alustasime käivitusprotsessi. See polnud sugugi lihtne... Lugenud manasõnad peale, esitanud vastava rituaalse tantsu, katkunud kõiki imi- ja kiirenduspumpi, andsime me julgelt starterit. Peale minutilist aevastuste-turtsumiste kuulamist tuli rangelt määratud hetkel lausuda kohutav needus, mis omas imettegevat jõudu eranditult kõigi „sisemise ärapõletamise” mootorite suhtes. Needus toimis, aevastused tugevnesid, kuni sulasid ühtlaseks mürinaks, ja hiljem haavatud raudmonstrumi möirgamiseks... Linnakese elanikud olid selle heliga juba harjunud, seetõttu polnud erilist paanikat märgata, ainult väikesed lapsed ärkasid üles ja hakkasid nutma...
Mootori soojendamise protsess võttis mõne minuti ja kulges rahulikult, arvestamata salongisoojenduse käivitamist. Enne sooja andmist mürgitas see meid kaua kibeda suitsuga, hirmutas madalate mütsatustega ja tulekeeltega, nõrgalt reageerides selle looja lähisugulaste meenutamisele...
Minutit viisteist hiljem, kui ma oleks juba jalgsi kohale jõudnud, oli tehnika marsiks valmis. Ootamata, kuni sulab härmatis klaasidel, hõõrunud sõrmega esiklaasile vaatlusava, tuiskas Gena kohalt minema. Oma reisijakoha esiklaasi ma ei hakanud isegi mitte hõõruma – mida ma seal pole näinud... Surunud otsaesise vastu klaasi ja piiludes ühe silmaga august, juhtis Gena julgelt oma lahingumasinat. Kojamehed pühkisid vaevaga ära kinnikülmuvat lund. Läheneme ainukesele ristmikule. Gena kahvatub:
„Mendid!”
„No ja siis,” küsin mina rahulikult, „mis, sul pole dokumente kaasas või?”
„Näh, ma olen ju joonud...”
Hoplaa... Kaks mõistmatut liiklusmiilitsat Jumalast unustatud ristmikul torkasid meile kohe sebra saba ette.
„Minu lubadega on kööga...,” Gena peatus, pani pea roolile ja jäi vait. Mootor suri oma vastiku kombe kohaselt kohe välja. Ainult soojendus möirgas kähedalt ja hingeldades. Möödus minut. Mendid ligi ei tulnud, oodates jultunult, kuni autojuht, juhiluba hambus, ilmub nende selgete silmade ette. Gena pea lebas roolil ja ta jättis lubadega hüvasti...
Tuli olukorrast pääseda. Lõpuni mõtlemata, mida neile ütlen, kargasin masinast välja... Ümmarguste silmadega ja kohkunud näoga jooksin mentide juurde...
„Komandörid! Ega te juhuslikult ei tea, kuidas sapaka soojendust seisma jätta? Tal lõi seal tihendi puruks, pool pagasnikut jooksis bensiini täis aga see, raibe, ei jää seisma, kasvõi löö puruks... Seal on spetsiaalne termopaar, see ei lase enne jahtumist välja lülitada, aga sädemed juba lendavad... Sapakas peaks kohe plahvatama...”
„Jaah? Tõsi või? Aga mida kapten seal teeb?” (Läbi akna on näha Gena pagunit).
„Ta püüab juhtmeid lahti ühendada...”
„Aga on ta normaalne, purjus pole?”
„Miks ta peaks purjus olema?”
„Aga miks ta välja ei roni?”
„Loodab veel masina päästa, leida selle juhtme, mis soojendusele läheb... Kohe ju, kus alles kärgatab...”
Seersandid vahetasid vaikides pilke ja sööstsid kiirel sammul oma „null-üheksa” poole. Paari sekundi pärast oli ristmikul tühjus...
Lähen rahulikult tagasi, istun oma kohale. Gena tõstab pea, vaatab arusaamatuses ringi:
„Aga kus mendid on?”
„Ah, ma saatsin nad... Lihtsalt ütlesin neile, et su sapakas lendab kohe vastu taevast ja nad tõmbasidki lesta...”
„Ei või olla! Sa oled lihtsalt... Ma olen su igavene võlgnik!”
Eile helises telefon. Helistas endine kapten Gena:
„Tervitus, šeff! (See oli minu hüüdnimi tol ajal). Sa juhuslikult nupukesi ajalehtedesse ei kirjuta?”
„Oh ei. Ainult Intenetti... Aga mis siis on?”
„Näed, ostsin siin kollase ajalehe „S”, aga seal on rubriigis „Lood elust” jutustus sellest, kuidas me Sapakaga mentide otsa sattusime... Sinu töö? No sa oled ikka tubli... Hea, et vähemalt perekonnanime ei pannud. Võib-olla sa tahad seal veel midagi minu kohta avalikustada...”
Ja siis meenub mulle, et jah, tõesti, paar aastat tagasi, kui ma alles alustasin mööda Internetti tuhnimise õppimist, saatsin ma selle loo, üheks lõiguks kokku pressituna, mingile anekdootide saidile ja olin juba ammu selle unustanud... Pidi siis see leheke just selle loo ära trükkima, pidi siis Gena just selle lehe ostma...
Kui väike on maailm!
Väike maailm
Juhtus see lugu aastat kümme tagasi. Meie „kolmesajases” [S-300] divisjonis teenis kapten. Nimeks oli tal Gena ja talle meeldis väga juua. Mis siin erilist on? Ei midagi. Ma ise olin ka selline. Ja peaaegu kõik divisjoni ohvitserid-praporštšikud tarvitasid grupis ja üksinda hommikust saati, lõunaks ja õhtuks väiksemagi võimaluse korral rohelist madu... Ja veel meeldisid talle autod. Alguses oli tal Moskvitš, mille ta hiljem vahetas veel vähem sõidukõlbuliku vastu, siis müüs selle maha ja kavatses käest osta kobeda Sapaka. Ostis. Sõitis kohale. Sapaka värske, veel korralikult kuivamata helesinine värv lausa säras.
„Gena,” ütlesin ma isegi kapotti avamata, „mootor lendab paari kuu pärast. Saad näha. Masin müüakse maha, kui on aeg keret keevitada või mootorit remontida. Kere on ilmselgelt üle pintseldatud ja mootor jäeti sulle teha.”
Hiljem selgus, et nii oligi, kuid asi pole selles. Saabus talv. Sapaka mootor läks üha vaevalisemalt ja vaevalisemalt käima, aga kui alguses panna soojendus tööle, siis ei läinud üldse käima. Ja siis oli sel veel rumal komme sageli ja ilma nähtava põhjuseta välja surra.
Ükskord vastikul talveõhtul, kui kõik inimesed on juba kodudes, saadab komandör mind lahingupositsioonile mingeid asju ajama. Kleepuv märg lumi, läbitungiv tuul, vedel lumepuder maas, vett läbilaskvad poolsaapad... Pole vähimatki soovi soojast kaptjorkast välja ronida ja plartsutada poolteist kilomeetrit sinna ja samapalju tagasi. Seda probleemi märganud, pakkus minu hea sõber Gena, et ta võib mind oma šiki autoga ära visata. Mina olin rõõmuga nõus ja me alustasime käivitusprotsessi. See polnud sugugi lihtne... Lugenud manasõnad peale, esitanud vastava rituaalse tantsu, katkunud kõiki imi- ja kiirenduspumpi, andsime me julgelt starterit. Peale minutilist aevastuste-turtsumiste kuulamist tuli rangelt määratud hetkel lausuda kohutav needus, mis omas imettegevat jõudu eranditult kõigi „sisemise ärapõletamise” mootorite suhtes. Needus toimis, aevastused tugevnesid, kuni sulasid ühtlaseks mürinaks, ja hiljem haavatud raudmonstrumi möirgamiseks... Linnakese elanikud olid selle heliga juba harjunud, seetõttu polnud erilist paanikat märgata, ainult väikesed lapsed ärkasid üles ja hakkasid nutma...
Mootori soojendamise protsess võttis mõne minuti ja kulges rahulikult, arvestamata salongisoojenduse käivitamist. Enne sooja andmist mürgitas see meid kaua kibeda suitsuga, hirmutas madalate mütsatustega ja tulekeeltega, nõrgalt reageerides selle looja lähisugulaste meenutamisele...
Minutit viisteist hiljem, kui ma oleks juba jalgsi kohale jõudnud, oli tehnika marsiks valmis. Ootamata, kuni sulab härmatis klaasidel, hõõrunud sõrmega esiklaasile vaatlusava, tuiskas Gena kohalt minema. Oma reisijakoha esiklaasi ma ei hakanud isegi mitte hõõruma – mida ma seal pole näinud... Surunud otsaesise vastu klaasi ja piiludes ühe silmaga august, juhtis Gena julgelt oma lahingumasinat. Kojamehed pühkisid vaevaga ära kinnikülmuvat lund. Läheneme ainukesele ristmikule. Gena kahvatub:
„Mendid!”
„No ja siis,” küsin mina rahulikult, „mis, sul pole dokumente kaasas või?”
„Näh, ma olen ju joonud...”
Hoplaa... Kaks mõistmatut liiklusmiilitsat Jumalast unustatud ristmikul torkasid meile kohe sebra saba ette.
„Minu lubadega on kööga...,” Gena peatus, pani pea roolile ja jäi vait. Mootor suri oma vastiku kombe kohaselt kohe välja. Ainult soojendus möirgas kähedalt ja hingeldades. Möödus minut. Mendid ligi ei tulnud, oodates jultunult, kuni autojuht, juhiluba hambus, ilmub nende selgete silmade ette. Gena pea lebas roolil ja ta jättis lubadega hüvasti...
Tuli olukorrast pääseda. Lõpuni mõtlemata, mida neile ütlen, kargasin masinast välja... Ümmarguste silmadega ja kohkunud näoga jooksin mentide juurde...
„Komandörid! Ega te juhuslikult ei tea, kuidas sapaka soojendust seisma jätta? Tal lõi seal tihendi puruks, pool pagasnikut jooksis bensiini täis aga see, raibe, ei jää seisma, kasvõi löö puruks... Seal on spetsiaalne termopaar, see ei lase enne jahtumist välja lülitada, aga sädemed juba lendavad... Sapakas peaks kohe plahvatama...”
„Jaah? Tõsi või? Aga mida kapten seal teeb?” (Läbi akna on näha Gena pagunit).
„Ta püüab juhtmeid lahti ühendada...”
„Aga on ta normaalne, purjus pole?”
„Miks ta peaks purjus olema?”
„Aga miks ta välja ei roni?”
„Loodab veel masina päästa, leida selle juhtme, mis soojendusele läheb... Kohe ju, kus alles kärgatab...”
Seersandid vahetasid vaikides pilke ja sööstsid kiirel sammul oma „null-üheksa” poole. Paari sekundi pärast oli ristmikul tühjus...
Lähen rahulikult tagasi, istun oma kohale. Gena tõstab pea, vaatab arusaamatuses ringi:
„Aga kus mendid on?”
„Ah, ma saatsin nad... Lihtsalt ütlesin neile, et su sapakas lendab kohe vastu taevast ja nad tõmbasidki lesta...”
„Ei või olla! Sa oled lihtsalt... Ma olen su igavene võlgnik!”
Eile helises telefon. Helistas endine kapten Gena:
„Tervitus, šeff! (See oli minu hüüdnimi tol ajal). Sa juhuslikult nupukesi ajalehtedesse ei kirjuta?”
„Oh ei. Ainult Intenetti... Aga mis siis on?”
„Näed, ostsin siin kollase ajalehe „S”, aga seal on rubriigis „Lood elust” jutustus sellest, kuidas me Sapakaga mentide otsa sattusime... Sinu töö? No sa oled ikka tubli... Hea, et vähemalt perekonnanime ei pannud. Võib-olla sa tahad seal veel midagi minu kohta avalikustada...”
Ja siis meenub mulle, et jah, tõesti, paar aastat tagasi, kui ma alles alustasin mööda Internetti tuhnimise õppimist, saatsin ma selle loo, üheks lõiguks kokku pressituna, mingile anekdootide saidile ja olin juba ammu selle unustanud... Pidi siis see leheke just selle loo ära trükkima, pidi siis Gena just selle lehe ostma...
Kui väike on maailm!
76
Põrandate poonimisest
Remondipataljoni utšebka, Dobele-2, Läti NSV. Roodu korrapidaja seersant Maksimovi juurde veeres üks päevnikest:
„Seltsimees seersant, lubage pöörduda? Sigaretiga kostitate?”
Maksimov istus Lenini toas ja luges laisalt üle-eelmise kuu ajakirja Znamjenosets [Lipukandja]. Ta oli suurepärases meeleolus. Hommikul magas Maksimov suurepäraselt välja, nelja tunni jooksul keegi teda kordagi ei häirinud. Sigarette oli tal palju. Päevnikud sattusid asjalikud, kaks korda polnud käsku vaja korrata. Kuid... Ei saa ju vana utšebka seersant, ja veel roodu korrapidaja, lihtsalt „kuidas hästi elad?” eest anda oma päevnikule sigaretti. Nii võib ju familiaarseks muutuda.
„Sigaretti? Annan. Kogu toimkonnale. Aga mitte niisama. Kärmelt tööriistaga sahistama. Ja nii, et ma imestaks.”
Tund hiljem koputas päevnik kaptjorka uksele, kus magas magusalt rühmakomandöri asetäitja, vanemseersant Jegorov, kes oli mitteametlikult roodu staršina asetäitja.
„Seltsimees vanemseersant, roodu korrapidaja seersant Maksimov palub teil väljastada kaks purki poonimisvaha!”
Unine Jegorov imestas:
„Seal purgis ju oli veel! Kaks uut purki? Sellega võib ju viis sellist kasarmut, nagu meil, üle nühkida!”
„Seltsimees VANEMSEERSANT, seersant Maksimov VÄGA palub TEID!”
Koonrist vanemseersandil polnud tavaks roodu vara maha parseldada. Kuid... Päevniku hääles oli midagi sellist... Mitte heldimapanevat ega isegi mitte orjameelset aga... Jegorov tundis, kuidas tema õlgadele langevad epoletid, kuldsed narmad küünarnukkideni, akselbandi punutud nöör laskub põlvedeni, aga laupa kroonib pilotka kohal loorberipärg. Aga tema, särava ja suursuguse ees, langesid näoli põrmu vaenlased, kes olid võidetud kahe purgi poonimisvahaga. Jegorov kääksatas heameelest ja ronis riiulile, millel seisid suurekaliibrilised purgid poonimisvahaga.
Veel tund hiljem lendas kasarmuuks lahti ja lävele tekkis roodu staršina, vanempraporštšik Dikij [Metsik]. Päevniku tervitusele vastamata, käis ta pilguga üle dislokatsiooni, otsides, mille eest seekord toimkonda „põrutada”. Puudujääkide olemasolu polnud üldse oluline, seetõttu hakkas vanempraporštšik Dikij, vaevalt jala üle läve saanud, vinguva tenoriga sõimama:
„Mida, seda ja teist, te siin...”
Ta ei jõudnud lõpetada. Vasak jalg, sattunud peegliks nühitud põrandale, sõitis ette vasakule, samal hetkel kadus parem jalg kuhugi paremale, aga raskuskese, millel Dikij oli harjunud istuma, tõmbus kuhugi tahapoole. Püüdes tasakaalu säilitada, vehkis staršina kätega ja hiljem jalgadega. Balansserinud libedal põrandal pool minutikest, kaotas Dikij lootuse, lõpetas oma sütitava tantsu (lesginka ja breiktantsu segu), kukkus kõhuli ja ulgudes, nagu aurikuvile, suundus ninaga päevniku tumbotška poole.
Roodu korrapidaja seersant Maksimov istus endiselt Lenini toas. Üle-eelmise kuu ajakirja Znamjenosets asemel oli tema ees märkmik ja pastakas. Paremal pool lebas laual avatud pakk sigarette Astra. Vasakul olid eraldi neli sigaretti. Kuuldes vanempraporštšik Dikij põrandale kukkumise mürtsu, tegi Maksimov viienda linnukese märkmikku ja tõstis veel ühe sigareti eraldi hunnikusse. Samal ajal kohtus Dikij nina päevniku tumbotška alusega.
Tiraadis, mille tõi kuuldavale vapustatud staršina, kuulis Maksimov mitut talle uudset kõnekäändu. Seersant tegi linnukese rasvasemalt ja lisas sigarettide hunnikusse veel kolm tükki.
Põrandate poonimisest
Remondipataljoni utšebka, Dobele-2, Läti NSV. Roodu korrapidaja seersant Maksimovi juurde veeres üks päevnikest:
„Seltsimees seersant, lubage pöörduda? Sigaretiga kostitate?”
Maksimov istus Lenini toas ja luges laisalt üle-eelmise kuu ajakirja Znamjenosets [Lipukandja]. Ta oli suurepärases meeleolus. Hommikul magas Maksimov suurepäraselt välja, nelja tunni jooksul keegi teda kordagi ei häirinud. Sigarette oli tal palju. Päevnikud sattusid asjalikud, kaks korda polnud käsku vaja korrata. Kuid... Ei saa ju vana utšebka seersant, ja veel roodu korrapidaja, lihtsalt „kuidas hästi elad?” eest anda oma päevnikule sigaretti. Nii võib ju familiaarseks muutuda.
„Sigaretti? Annan. Kogu toimkonnale. Aga mitte niisama. Kärmelt tööriistaga sahistama. Ja nii, et ma imestaks.”
Tund hiljem koputas päevnik kaptjorka uksele, kus magas magusalt rühmakomandöri asetäitja, vanemseersant Jegorov, kes oli mitteametlikult roodu staršina asetäitja.
„Seltsimees vanemseersant, roodu korrapidaja seersant Maksimov palub teil väljastada kaks purki poonimisvaha!”
Unine Jegorov imestas:
„Seal purgis ju oli veel! Kaks uut purki? Sellega võib ju viis sellist kasarmut, nagu meil, üle nühkida!”
„Seltsimees VANEMSEERSANT, seersant Maksimov VÄGA palub TEID!”
Koonrist vanemseersandil polnud tavaks roodu vara maha parseldada. Kuid... Päevniku hääles oli midagi sellist... Mitte heldimapanevat ega isegi mitte orjameelset aga... Jegorov tundis, kuidas tema õlgadele langevad epoletid, kuldsed narmad küünarnukkideni, akselbandi punutud nöör laskub põlvedeni, aga laupa kroonib pilotka kohal loorberipärg. Aga tema, särava ja suursuguse ees, langesid näoli põrmu vaenlased, kes olid võidetud kahe purgi poonimisvahaga. Jegorov kääksatas heameelest ja ronis riiulile, millel seisid suurekaliibrilised purgid poonimisvahaga.
Veel tund hiljem lendas kasarmuuks lahti ja lävele tekkis roodu staršina, vanempraporštšik Dikij [Metsik]. Päevniku tervitusele vastamata, käis ta pilguga üle dislokatsiooni, otsides, mille eest seekord toimkonda „põrutada”. Puudujääkide olemasolu polnud üldse oluline, seetõttu hakkas vanempraporštšik Dikij, vaevalt jala üle läve saanud, vinguva tenoriga sõimama:
„Mida, seda ja teist, te siin...”
Ta ei jõudnud lõpetada. Vasak jalg, sattunud peegliks nühitud põrandale, sõitis ette vasakule, samal hetkel kadus parem jalg kuhugi paremale, aga raskuskese, millel Dikij oli harjunud istuma, tõmbus kuhugi tahapoole. Püüdes tasakaalu säilitada, vehkis staršina kätega ja hiljem jalgadega. Balansserinud libedal põrandal pool minutikest, kaotas Dikij lootuse, lõpetas oma sütitava tantsu (lesginka ja breiktantsu segu), kukkus kõhuli ja ulgudes, nagu aurikuvile, suundus ninaga päevniku tumbotška poole.
Roodu korrapidaja seersant Maksimov istus endiselt Lenini toas. Üle-eelmise kuu ajakirja Znamjenosets asemel oli tema ees märkmik ja pastakas. Paremal pool lebas laual avatud pakk sigarette Astra. Vasakul olid eraldi neli sigaretti. Kuuldes vanempraporštšik Dikij põrandale kukkumise mürtsu, tegi Maksimov viienda linnukese märkmikku ja tõstis veel ühe sigareti eraldi hunnikusse. Samal ajal kohtus Dikij nina päevniku tumbotška alusega.
Tiraadis, mille tõi kuuldavale vapustatud staršina, kuulis Maksimov mitut talle uudset kõnekäändu. Seersant tegi linnukese rasvasemalt ja lisas sigarettide hunnikusse veel kolm tükki.
77
Jutustatud ühe väga lugupeetud vanaisa, kaadriohvitseri poolt. Kas see jutt vastab tõele või mitte – otsustage ise.
Nõukogude väegrupp Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Mingisse kangelasliku nõukogude armee sapööri- või luure-diversiooniväeossa saabus teenima leitnant. Seejuures mitte kangelane-diversant, vaid sõjaväelise hariduse poolest zampolit. Juhtus nii, et samal ajal toimusid suured manöövrid, see tähendab, et lahingulise ja poliitilise ettevalmistuse kontroll. Niisiis, läbisõidul olev polkovnik (nagu öeldakse, „pole meie rajoonist”) annab meie kangelasele lahinguülesande. On autobahn. Mitte just kõige tähtsam trass Moskva-Berliin aga midagi sarnast. Sellel on estakaad, mis on vaja õhku lasta. Tinglikult, muidugi. Kuid kuna õppused on lähedased lahinguolukorraga, võta, leitnant, grupp, veoauto ja edasi. Sõidame ja vaatame, kui kiiresti sa seda oskad, zampolidid peavad lahinguolukorras samuti kõike oskama.
Noh, hüppasid GAZ-66-de ja sõitsid.
Ida-Saksa öö on vaikne. Selge taevas, tähed säravad. Kogenud võitlejad mineerivad silla ja lahkuvad kiiresti objektilt. Polkovnik seisab, stopper peos. Lõpuks on kõik tehtud. Leitu tuleb õhkimispuldiga kontrolli UAZ-i juurde:
„Seltsimees polkovnik, ülesanne on täidetud.”
Stopper jätkab tiksumist. Tummstseen.
„Seltsimees leitnant, mis, te tahate „kahte” saada? Lõpetage ülesanne, õhkige, õhkige.”
Noh, käsk on käsk. Vändaga vurts... nupuga plõks... Põmmpõmmmmmm!!!!!!
Estakaadist on ainult mälestus, tolm seisab sambana. Leitnant on šokis, pöördub polkovniku poole. See on tsemenditolmust valgem ja ainult pomiseb: „Võtavad maha – panevad kinni – lasevad maha - võtavad maha – panevad kinni – lasevad maha...”
Hüppas UAZ-i ja kadus. Leitnant seisis ja sügas kukalt. Teha pole midagi, sõitis koduväeossa, kandis otsestele ülemustele ette: „Ülesanne on täidetud hindele „väga hea”, sild on täielikult hävitatud, kõmakas kostis taevani.”
„???????? Kuidas täielikult, mis kõmakas, nah..?????????”
Ühesõnaga, paanika, telefonikõned kõrgematelt ülemustelt, kuhu juba helistasid ärevil sakslased jne. Kahe päevaga, korjanud kokku kogu väegrupis leidunud ehitustehnika, estakaad taastati. Hiljem järgnes uurimine.
Kuni grupp pimeduses objekti mineeris, ei seisnud polkovnik lihtsalt, stopper peos. Olles end relvastanud väikeste lõiketangidega, lõikas ta paigaldatud juhtme läbi. Sa, leitnant, oled ju veel täitsa roheline. Vaat jäädki ammulisui vaatama, millestki aru saamata.
Kuid viimasena lahkus silla juurest küpses eas üleajateenijast staršina. Ja nagu teda õpetati tubli veerand, kui mitte pool elu, tuli mööda juhet, kontrollides, et kõik oleks korras. Näinud läbihammustatud juhtmeid, tõmbas hammastega isolatsiooni maha ja keerutas kiiresti otsad kokku.
Tulemus: leitnandiga ei juhtunud midagi, staršina sai kuu aega puhkust, aga polkovniku saatusest ei tea keegi. Pandi ilmselt istuma. Või võeti kohalt maha.
[Selle looga haakub hästi venekeelne õhkimise definitsioon: Круть-верть-бабах-охёбтвою...!!!]
Jutustatud ühe väga lugupeetud vanaisa, kaadriohvitseri poolt. Kas see jutt vastab tõele või mitte – otsustage ise.
Nõukogude väegrupp Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Mingisse kangelasliku nõukogude armee sapööri- või luure-diversiooniväeossa saabus teenima leitnant. Seejuures mitte kangelane-diversant, vaid sõjaväelise hariduse poolest zampolit. Juhtus nii, et samal ajal toimusid suured manöövrid, see tähendab, et lahingulise ja poliitilise ettevalmistuse kontroll. Niisiis, läbisõidul olev polkovnik (nagu öeldakse, „pole meie rajoonist”) annab meie kangelasele lahinguülesande. On autobahn. Mitte just kõige tähtsam trass Moskva-Berliin aga midagi sarnast. Sellel on estakaad, mis on vaja õhku lasta. Tinglikult, muidugi. Kuid kuna õppused on lähedased lahinguolukorraga, võta, leitnant, grupp, veoauto ja edasi. Sõidame ja vaatame, kui kiiresti sa seda oskad, zampolidid peavad lahinguolukorras samuti kõike oskama.
Noh, hüppasid GAZ-66-de ja sõitsid.
Ida-Saksa öö on vaikne. Selge taevas, tähed säravad. Kogenud võitlejad mineerivad silla ja lahkuvad kiiresti objektilt. Polkovnik seisab, stopper peos. Lõpuks on kõik tehtud. Leitu tuleb õhkimispuldiga kontrolli UAZ-i juurde:
„Seltsimees polkovnik, ülesanne on täidetud.”
Stopper jätkab tiksumist. Tummstseen.
„Seltsimees leitnant, mis, te tahate „kahte” saada? Lõpetage ülesanne, õhkige, õhkige.”
Noh, käsk on käsk. Vändaga vurts... nupuga plõks... Põmmpõmmmmmm!!!!!!
Estakaadist on ainult mälestus, tolm seisab sambana. Leitnant on šokis, pöördub polkovniku poole. See on tsemenditolmust valgem ja ainult pomiseb: „Võtavad maha – panevad kinni – lasevad maha - võtavad maha – panevad kinni – lasevad maha...”
Hüppas UAZ-i ja kadus. Leitnant seisis ja sügas kukalt. Teha pole midagi, sõitis koduväeossa, kandis otsestele ülemustele ette: „Ülesanne on täidetud hindele „väga hea”, sild on täielikult hävitatud, kõmakas kostis taevani.”
„???????? Kuidas täielikult, mis kõmakas, nah..?????????”
Ühesõnaga, paanika, telefonikõned kõrgematelt ülemustelt, kuhu juba helistasid ärevil sakslased jne. Kahe päevaga, korjanud kokku kogu väegrupis leidunud ehitustehnika, estakaad taastati. Hiljem järgnes uurimine.
Kuni grupp pimeduses objekti mineeris, ei seisnud polkovnik lihtsalt, stopper peos. Olles end relvastanud väikeste lõiketangidega, lõikas ta paigaldatud juhtme läbi. Sa, leitnant, oled ju veel täitsa roheline. Vaat jäädki ammulisui vaatama, millestki aru saamata.
Kuid viimasena lahkus silla juurest küpses eas üleajateenijast staršina. Ja nagu teda õpetati tubli veerand, kui mitte pool elu, tuli mööda juhet, kontrollides, et kõik oleks korras. Näinud läbihammustatud juhtmeid, tõmbas hammastega isolatsiooni maha ja keerutas kiiresti otsad kokku.
Tulemus: leitnandiga ei juhtunud midagi, staršina sai kuu aega puhkust, aga polkovniku saatusest ei tea keegi. Pandi ilmselt istuma. Või võeti kohalt maha.
[Selle looga haakub hästi venekeelne õhkimise definitsioon: Круть-верть-бабах-охёбтвою...!!!]
78
Kohaliku tähtsusega košmaar.
Peale tormiliselt veedetud ööd nägi noor praporštšik välja, nagu oleks teda jalgupidi tanki järele seotuna hommikuni mööda kivist pinnast veetud. Nagu kiuste, pidi ta päeval koondise korrapidaja abina toimkonda astuma. Toimkonda minna polnud tahtmist ja praporštšik suundus hospidali teenistusest vabastuse saamiseks. Kuid tõendit „asfaldihaiguse” kohta ta ei saanud. Meditsiiniõde määris ainult ta näo paksult briljantrohelisega kokku ja saatis koduteele.
„No sa, blin, ikka paned, Fantoom karjaaiast [sõnamäng: скотный ярд - Scotland Yard]!,” imestas koondise korrapidaja, nähes oma maskeeritud abi. „Hea küll, „griinpiislane” [Greenpeace], razvodile ära mine, kus see häbi. Istud korrapidamisruumis telefoni juures.”
Korrapidajaks astunud major pidi kogu öö käima kergemeelse praporštšiku asemel läbi karauulid ja kasarmud, kontrollides ööpäevaseid toimkondi. Lõpuks mõtles ta välja õudse kättemaksu.
Astudes kasarmusse, küsis ta nii muuseas sõduritelt:
„Aga kas teil siin hirm pole teenistuses olla?”
„Aga mida me peaks kartma?”
„Kuidas mida? Täna on ju täiskuu! Kas teile pole räägitud, et sellistel öödel luusivad rahutud hinged ringi?”
„E-e-ei,” vastasid sõdurid kuidagi ebakindlalt.
„Käib siin öösiti üks surnu ringi. Räägitakse, et aastat viis tagasi uppus üks prapor sohu ja teda ei leitudki. Sellest ajast luusib siin täiskuu ajal hädiselt ringi. Linnakus on teda mitu korda nähtud: hirmus nägu, roheline, üleni soo kõntsaga koos...”
„Noh, edu teile,” jättis major järjekordsete hirmutamise ohvritega hüvasti, „hoidke püksid kuivad!”
Naasnud korrapidamisruumi, vaatas major veelkord oma abi üle.
„Vähem on juua vaja, arbuusipea. Nüüd võib sind õudusfilmide jaoks ilma grimmita filmida, sa mu Elm Streeti luupainaja! Sind võib ju vaenlase vastu paljaste kätega saata, nagu psühholoogiline massihävitusrelv!”
„No te alles ütlete! Kellel ei juhtu...”
„Käi veelkord vaikselt kõik kasarmud läbi, kontrolli teenistusi.”
Kõik edasised sündmused on saanud legendiks.
Oli vaikne suveöö. Õpperoodu vaba vahetuse päevnik läks kasarmu välistrepile suitsetama. Täiskuu hõbedane valgus langes platsile ja pärnaalleele. Terasemalt vaadates nägi ta kellegi tumedat siluetti kasarmu suunas liikumas. „Vaikselt tuleb, nagu kummitus,” mõtles päevnik, meenutades hirmujuttu sohu jäänud praporštšikust ja tundis, kuidas sipelgad mööda selga jooksma hakkasid. Lõpuks jõudis figuur valgustatud trepini ja päevnik hüppas tahapoole. Uppunu! Kuidas hirmunud sõdur kasarmusse lendas läbi seestpoolt riivis ukse, ei suuda keegi seletada. Seejuures ajas ta maha tulekustuti ja vahujuga kattis sisse astuva praporštšiku pealaest jalatallani, muutes viimase veelgi sarnasemaks öö tiivul lendava õudusega.
Ei tea, kas tõelised luusivad uppunud vannuvad kolmekordsetega, kuid see, märg, rohelise näoga, vandus koledasti!
Teine päevnik kihutas tornaado kombel läbi kasarmu, paisates ümber saapaid ja taburette mundritega, ning sulges end tualetti.
Isegi salk valitud kõrilõikajaid poleks põhjustanud niipalju lärmi ja paanikat sel mälestusväärsel ööl.
Räägitakse, et mõlemal kannatanul tuli hiljem kokutamist ravida.
Kohaliku tähtsusega košmaar.
Peale tormiliselt veedetud ööd nägi noor praporštšik välja, nagu oleks teda jalgupidi tanki järele seotuna hommikuni mööda kivist pinnast veetud. Nagu kiuste, pidi ta päeval koondise korrapidaja abina toimkonda astuma. Toimkonda minna polnud tahtmist ja praporštšik suundus hospidali teenistusest vabastuse saamiseks. Kuid tõendit „asfaldihaiguse” kohta ta ei saanud. Meditsiiniõde määris ainult ta näo paksult briljantrohelisega kokku ja saatis koduteele.
„No sa, blin, ikka paned, Fantoom karjaaiast [sõnamäng: скотный ярд - Scotland Yard]!,” imestas koondise korrapidaja, nähes oma maskeeritud abi. „Hea küll, „griinpiislane” [Greenpeace], razvodile ära mine, kus see häbi. Istud korrapidamisruumis telefoni juures.”
Korrapidajaks astunud major pidi kogu öö käima kergemeelse praporštšiku asemel läbi karauulid ja kasarmud, kontrollides ööpäevaseid toimkondi. Lõpuks mõtles ta välja õudse kättemaksu.
Astudes kasarmusse, küsis ta nii muuseas sõduritelt:
„Aga kas teil siin hirm pole teenistuses olla?”
„Aga mida me peaks kartma?”
„Kuidas mida? Täna on ju täiskuu! Kas teile pole räägitud, et sellistel öödel luusivad rahutud hinged ringi?”
„E-e-ei,” vastasid sõdurid kuidagi ebakindlalt.
„Käib siin öösiti üks surnu ringi. Räägitakse, et aastat viis tagasi uppus üks prapor sohu ja teda ei leitudki. Sellest ajast luusib siin täiskuu ajal hädiselt ringi. Linnakus on teda mitu korda nähtud: hirmus nägu, roheline, üleni soo kõntsaga koos...”
„Noh, edu teile,” jättis major järjekordsete hirmutamise ohvritega hüvasti, „hoidke püksid kuivad!”
Naasnud korrapidamisruumi, vaatas major veelkord oma abi üle.
„Vähem on juua vaja, arbuusipea. Nüüd võib sind õudusfilmide jaoks ilma grimmita filmida, sa mu Elm Streeti luupainaja! Sind võib ju vaenlase vastu paljaste kätega saata, nagu psühholoogiline massihävitusrelv!”
„No te alles ütlete! Kellel ei juhtu...”
„Käi veelkord vaikselt kõik kasarmud läbi, kontrolli teenistusi.”
Kõik edasised sündmused on saanud legendiks.
Oli vaikne suveöö. Õpperoodu vaba vahetuse päevnik läks kasarmu välistrepile suitsetama. Täiskuu hõbedane valgus langes platsile ja pärnaalleele. Terasemalt vaadates nägi ta kellegi tumedat siluetti kasarmu suunas liikumas. „Vaikselt tuleb, nagu kummitus,” mõtles päevnik, meenutades hirmujuttu sohu jäänud praporštšikust ja tundis, kuidas sipelgad mööda selga jooksma hakkasid. Lõpuks jõudis figuur valgustatud trepini ja päevnik hüppas tahapoole. Uppunu! Kuidas hirmunud sõdur kasarmusse lendas läbi seestpoolt riivis ukse, ei suuda keegi seletada. Seejuures ajas ta maha tulekustuti ja vahujuga kattis sisse astuva praporštšiku pealaest jalatallani, muutes viimase veelgi sarnasemaks öö tiivul lendava õudusega.
Ei tea, kas tõelised luusivad uppunud vannuvad kolmekordsetega, kuid see, märg, rohelise näoga, vandus koledasti!
Teine päevnik kihutas tornaado kombel läbi kasarmu, paisates ümber saapaid ja taburette mundritega, ning sulges end tualetti.
Isegi salk valitud kõrilõikajaid poleks põhjustanud niipalju lärmi ja paanikat sel mälestusväärsel ööl.
Räägitakse, et mõlemal kannatanul tuli hiljem kokutamist ravida.
79
Ahikütte head ja vead.
Palun juba ette vabandust, et jutt on jälle seotud erinevate õppustega, õppetööga ja muude sarnaste nähtustega, millega nii väga armastati nõukogude ajal armees tegeleda. Praegu, muuseas, armastatakse samuti, kuid sellised üritused nõuavad mitte just väikesi finantskulusid ja seetõttu viiakse neid tunduvalt harvem läbi. Üldiselt, ma arvan, et kõige huvitavamad lood juhtuvadki just selliste tegevuste käigus, olgu see siis seenelkäik, kalalkäik, puhkus mere ääres, see tähendab, ebastandardsetes situatsioonides, ja seetõttu jäävad meelde. Niisiis, alustame.
Lugu juhtus umbes aastal 1987. Mina sattusin noore leitnandina teenima reaktiivsuurtükiväe polku. Asjassepühendamatutele seletan üldjoontes – olete näinud, kuidas Katjušad lasevad? Vaat see ongi reaktiivsuurtükivägi. Polk asus Mongoolias, pehmelt öeldes karmi kliimaga maal. See pole muidugi põhjapoolus, kuid talved on seal väga ja väga külmad. Ja sõitsime me sel talvel plaanilistele talvistele õppustele. Sõitsime polügoonile, dislotseerusime, panime tehnika paika ja hakkasime tasapisi olmet korraldama. Oli mul masin, putkaga GAZ-66. Putka oli ise puidust tehtud, plekiga üle löödud, pursuika-ahjuga, allaklapitavate naridega, lauaga, ühesõnaga – salaküti ja kalamehe unistus, mitte masin.
Selle imetehnika eest vastutas teist aastat teeniv soldatist autojuht, sõduritarkused omandanud, looduse poolt taibukas poiss. Peab ütlema, et masina seisukorda jälgis ta hoolsalt ja usinalt. Alati oli kõik puhas, alati olid seal puud ja süsi, noh, kõik, nagu peab. Niisis, hakkasime me ööbimiseks valmistuma. Peale autojuhi oli masina ekipaažis veel üks soldatikene. Arvutaja. Õpetatud joonlaua ja sirkliga töötama, õhutemperatuuri mõõtma ja muid pisiasju tegema. Peab mainima, et suurtükiväes tuleb erinevate arvutustega kokku puutuda igal sammul. Seega rumalaid soldateid sellistesse ametitesse ei pandud. Niisiis, valmistume ööbimiseks, tegime pursuikasse tule ja ootame, kuni puud korralikult põlema hakkavad. Kuid miskipärast põlevad need kuidagi kehvasti, suitsu ajab igast praost välja, varsti pole midagi hingata. Annan mõlemale võitlejale käsu teha lõpuks midagi. Puud oleks nagu kuivad, kuid miskipärast ei põle. Tõmmet pole. Miks? Ilmselt on korsten tahmane või on sinna midagi kukkunud. No puhastage siis ära, kurat teid võtaks, peame ära külmuma või? Läksin vaatama, kuidas meie naabrid, side ja juhtimise masin, dislotseerusid. Veetnud sidemeeste juures minutit kümme, tulen tagasi. Astun putkasse ja näen järgmist pilti.
Meie arvutaja istub pingil, nägu küpse kirsi värvi, kulme ega ripsmeid pole sellel näha. Surub märga käterätikut vastu nägu ja vannub vaikselt. Hakkan uurima, mis juhtus. Selgub, et see on korstna puhastamise tulemus. Aga tegid nad seda järgmiselt.
Arvutaja ronis üles putka katusele, võtnud kaasa haamri, otsustas selle haamri ülalt korstnasse visata. Kui korstnas midagi on, siis lendab see haamri raskuse all koos haamriga ahju.
Samal ajal autojuht, kui tehnilise taibuga, kuid pisut laisk, otsustas proovida peenemat puhastusmeetodit. Nimelt – tegi kaltsu korralikult bensiinis märjaks, pani selle ahju ja süütas, arvestades, et bensiiniaurude põlemisel toimub dünaamiline löök ja kõik, mis korstnas on, lendab sealt välja. Loomulikult nad oma tegevuses kokku ei leppinud ja olid niiöelda autonoomsel režiimil. Ja nüüd kujutage ette pilti: see, kes on katusel, viskab haamri korstnasse ja vaatab sellele järele, lootuses näha, kuidas haamer õnnelikult ahjus maandub. Teine süütab samal ajal bensiinise kaltsu.
Nagu arvestas meie inseneri ettevalmistusega sõber, tekitasid bensiiniaurud süttimisel väikese plahvatuse ja selle kurikuulsa dünaamilise löögi, muutes mõneks sekundiks sügavalt rahumeelse pursuika millekski tuldsülgava lohe sarnaseks. Lohe hingas otse meie vaesele arvutajale näkku. Selle hinguse tulemus oli sõna otseses mõttes näkku kirjutatud. Seisin ja vaatasin ning ei teadnud, kas nutta või naerda. Edaspidi puutusin ma veelgi kokku meie vene sõduri leidlikkusega. Ja peab ütlema, et mitte alati polnud sellise leidlikkuse tulemus nii nutuse tagajärjega.
Aga see lugu lõppes hästi. Soldat saadeti meditsiinipunkti ja mõne aja pärast oli ta jälle rivis. Kuid ahju kütta ei meeldinud talle põhimõtteliselt.
Ahikütte head ja vead.
Palun juba ette vabandust, et jutt on jälle seotud erinevate õppustega, õppetööga ja muude sarnaste nähtustega, millega nii väga armastati nõukogude ajal armees tegeleda. Praegu, muuseas, armastatakse samuti, kuid sellised üritused nõuavad mitte just väikesi finantskulusid ja seetõttu viiakse neid tunduvalt harvem läbi. Üldiselt, ma arvan, et kõige huvitavamad lood juhtuvadki just selliste tegevuste käigus, olgu see siis seenelkäik, kalalkäik, puhkus mere ääres, see tähendab, ebastandardsetes situatsioonides, ja seetõttu jäävad meelde. Niisiis, alustame.
Lugu juhtus umbes aastal 1987. Mina sattusin noore leitnandina teenima reaktiivsuurtükiväe polku. Asjassepühendamatutele seletan üldjoontes – olete näinud, kuidas Katjušad lasevad? Vaat see ongi reaktiivsuurtükivägi. Polk asus Mongoolias, pehmelt öeldes karmi kliimaga maal. See pole muidugi põhjapoolus, kuid talved on seal väga ja väga külmad. Ja sõitsime me sel talvel plaanilistele talvistele õppustele. Sõitsime polügoonile, dislotseerusime, panime tehnika paika ja hakkasime tasapisi olmet korraldama. Oli mul masin, putkaga GAZ-66. Putka oli ise puidust tehtud, plekiga üle löödud, pursuika-ahjuga, allaklapitavate naridega, lauaga, ühesõnaga – salaküti ja kalamehe unistus, mitte masin.
Selle imetehnika eest vastutas teist aastat teeniv soldatist autojuht, sõduritarkused omandanud, looduse poolt taibukas poiss. Peab ütlema, et masina seisukorda jälgis ta hoolsalt ja usinalt. Alati oli kõik puhas, alati olid seal puud ja süsi, noh, kõik, nagu peab. Niisis, hakkasime me ööbimiseks valmistuma. Peale autojuhi oli masina ekipaažis veel üks soldatikene. Arvutaja. Õpetatud joonlaua ja sirkliga töötama, õhutemperatuuri mõõtma ja muid pisiasju tegema. Peab mainima, et suurtükiväes tuleb erinevate arvutustega kokku puutuda igal sammul. Seega rumalaid soldateid sellistesse ametitesse ei pandud. Niisiis, valmistume ööbimiseks, tegime pursuikasse tule ja ootame, kuni puud korralikult põlema hakkavad. Kuid miskipärast põlevad need kuidagi kehvasti, suitsu ajab igast praost välja, varsti pole midagi hingata. Annan mõlemale võitlejale käsu teha lõpuks midagi. Puud oleks nagu kuivad, kuid miskipärast ei põle. Tõmmet pole. Miks? Ilmselt on korsten tahmane või on sinna midagi kukkunud. No puhastage siis ära, kurat teid võtaks, peame ära külmuma või? Läksin vaatama, kuidas meie naabrid, side ja juhtimise masin, dislotseerusid. Veetnud sidemeeste juures minutit kümme, tulen tagasi. Astun putkasse ja näen järgmist pilti.
Meie arvutaja istub pingil, nägu küpse kirsi värvi, kulme ega ripsmeid pole sellel näha. Surub märga käterätikut vastu nägu ja vannub vaikselt. Hakkan uurima, mis juhtus. Selgub, et see on korstna puhastamise tulemus. Aga tegid nad seda järgmiselt.
Arvutaja ronis üles putka katusele, võtnud kaasa haamri, otsustas selle haamri ülalt korstnasse visata. Kui korstnas midagi on, siis lendab see haamri raskuse all koos haamriga ahju.
Samal ajal autojuht, kui tehnilise taibuga, kuid pisut laisk, otsustas proovida peenemat puhastusmeetodit. Nimelt – tegi kaltsu korralikult bensiinis märjaks, pani selle ahju ja süütas, arvestades, et bensiiniaurude põlemisel toimub dünaamiline löök ja kõik, mis korstnas on, lendab sealt välja. Loomulikult nad oma tegevuses kokku ei leppinud ja olid niiöelda autonoomsel režiimil. Ja nüüd kujutage ette pilti: see, kes on katusel, viskab haamri korstnasse ja vaatab sellele järele, lootuses näha, kuidas haamer õnnelikult ahjus maandub. Teine süütab samal ajal bensiinise kaltsu.
Nagu arvestas meie inseneri ettevalmistusega sõber, tekitasid bensiiniaurud süttimisel väikese plahvatuse ja selle kurikuulsa dünaamilise löögi, muutes mõneks sekundiks sügavalt rahumeelse pursuika millekski tuldsülgava lohe sarnaseks. Lohe hingas otse meie vaesele arvutajale näkku. Selle hinguse tulemus oli sõna otseses mõttes näkku kirjutatud. Seisin ja vaatasin ning ei teadnud, kas nutta või naerda. Edaspidi puutusin ma veelgi kokku meie vene sõduri leidlikkusega. Ja peab ütlema, et mitte alati polnud sellise leidlikkuse tulemus nii nutuse tagajärjega.
Aga see lugu lõppes hästi. Soldat saadeti meditsiinipunkti ja mõne aja pärast oli ta jälle rivis. Kuid ahju kütta ei meeldinud talle põhimõtteliselt.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline