Kõigepealt tänan Ivar Leimust sisukate mõttearenduste eest. Viisakale, teaduslikule oponeerimisele on alati rõõm vastata. Välja on toodud mitu kõnekat momenti, millega nõustun. Mõnda Ivar Leimuse väidet tuleb siiski korrigeerida. Teen seda kõigepealt, seejärel kommenteerin küsimusi, kus Leimuse argumendid on veenvad. Lõpuks pakun välja mõne uue mõtte, mis võiksid Ivar Leimust ja mind aidata ühise, vastastikku veenva tõlgenduse poole.
Väidete korrigeerimine
Olen toonud välja, et mitte kusagil väljaspool Taanit ei hakanud taanlased oma võimu tähisena oma münte lööma. Kui taanlased teinuks seda Eestis, olnuks see ainukordne ja kummaline. Leimus oponeeris väitega, et taanlased olevat oma münte löönud siiski “niihästi Lüübekis kui ka Hamburgis, kui need olid Taani valduses (1201–1225).” Eesti mündi keskse kujundi analoogina tõi Leimus välja ühe Hamburgi mündi. Ent neis linnades löödi münte küll Taani ajal - aga mitte taanlaste võimu tähisena. Üliolulise aspektina jättis Leimus ütlemata, et Hamburgis ja Lüübekis jätkus münditegu läbi taanlaste aja samade kujunditega, mis varem (ning ka hiljem, pärast taanlasi). Taanlaste võimu väljaspool Taanit ei tähistanud kusagil taanlaste sümboolikaga mündid.
Olen välja toonud, et erinevalt Taani müntidest puudus Eesti müntidel kuninga nägu/nimi. Leimus oponeeris väitega, et “olnuks keeruline meie brakteaadi väikesele pinnale mingit pealiskirja mahutada ja vermida.” Siiski oli võimalik meie mündi pinnal välja joonistada linnusemüüri kivid ja sakid ning torni detailid. Mingit tehnilist takistust polnuks kuninga näo markeerimiseks nagu oli Valdemar II müntidel tavaline. Selleks olnuks kasutada mündi terve üks külg. Ometi jäeti see tühjaks, kuigi tollastel Taani müntidel olid sümbolid just mõlemal küljel.
Kas nende taanipärasusele võiks viidata Eesti esimeste müntide kaal?
Leimus: “Valdemar II puhul kõigub müntide kaal 0,6 ja 1 grammi vahel, keskmiselt oli see 0,8 grammi. /.../ Aga erinevalt Taani omadest on meie mündid valmistatud peaaegu puhtast väärismetallist (hõbedat ligi 92 protsenti). Taanis arvestati rahamarka 240 penni. Lihtne aritmeetika näitab, et meie mündikesi sai 210grammisest Taani kaalumargast hõbedast täpselt neli Taani rahamarka. See tähendab, et need valmistati tõepoolest Taani mündialusel. Küll tuleb tunnistada, et põhimõtteliselt olid riigitaani mündid siinsetest veerandi võrra paremad. Põhjusi selliseks toimimiseks võis olla erinevaid (väliolud, tootmiskulud, kokkuhoid) ja nende üle pole siin mõtet pikemalt spekuleerida.”
Tõepoolest on aritmeetika lihtne. Kui üks rahamark tähendab 240 münti, siis neli rahamarka tähendab 960 münti. Kui üks kaalumark tähendab 210 grammi hõbedat, siis ühest kaalumargast hõbedast saab 0,22 grammi kaaluvaid, 92% hõbedasisaldusega münte valmistada 1037 tükki (210/(0,22*0,92)=1037,5). Kas 960 on “täpselt” 1037? Et Taani kaalumargast hõbedast saanuks täpselt mõne täisarvu Taani rahamarga jagu neid Eesti münte (mis tõesti olnuks tähelepanuväärne), pidanuks Eesti mündid kaaluma 0,24 grammi. Ometi on nende kõigi kaal väga täpselt 0,22 grammi juures. Raske on näha siin veenvat tõestust, et “need valmistati tõepoolest Taani mündialusel.”
Seda enam, et sellist mündialust tollases Taanis ei kohta. Vastupidi, nagu Leimus ise mind tänuväärselt parandas - tollased Taani mündid polnud mitte kolmandiku võrra, vaid enam kui kolm korda raskemad. Samuti, nagu Leimus välja tõi, oli väga erinev Eesti ja Taani müntide hõbedasisaldus. Ühtlasi erines Taani omadest nii Eesti müntide keskne kujund kui nende ühe/kahepoolsus. Kui neid münte löönuks Eestis taanlased, olnuks need igas aspektis Taani omadest erinevad.
Leimus: “Põhjusi selliseks toimimiseks võis olla erinevaid (väliolud, tootmiskulud, kokkuhoid) ja nende üle pole siin mõtet pikemalt spekuleerida.”
Kas on korrektne teaduslik arutlusviis omistada nii keskselt kujundilt, poolsuselt kui kaalult ebataanipärased ning ainult Eestist leitud mündid taanlastele ja nentida siis, et erinevused Taani müntidest ei vaja selgitust?
Leimus: “Mis puutub Eesti müntidesse, siis nende keskmine kaal on tõesti 0,22 g, ning kõikumised on tühised, vaid mõni sajandik grammi. Niisuguse täpsuse saavutamine küla sepapajas oleks maailmas ainukordne.”
Kummaline deklaratsioon. Kas Ivar Leimus tahab väita, et väärismetallide töötlemine Eestis 12. sajandil oli “küla sepapaja” tasemel? Kas on alust ignoreerida arheoloogide vastavaid uurimusi 12. sajandi Eesti ehtekunstist, ornamenditud relvade sepistamisest jne?
Leimus: “Pealegi on Eestis aardeid niihästi 1170., 1180. kui ka 1190. aastatest, kuid neis oma münte ei kohta. See tähendab, et neid münte võisid lüüa ainult taanlased kuni lahkumiseni Tallinna linnusest 1227. aastal, sest mõõgavendade ordul ei olnud mündiõigust.”
Soovitaksin teinekord kasutada teistsugust sõnastust. Siit võib jääda (loodan, et tahtmatult) mulje, nagu eos oleks välistatud tõlgendusvariant, et neid eranditult Eestist leitud münte lõid aasta 1200 paiku eesti ülikud. Jämedat etnilist natsionalismi on Läänemere maade ajalookirjutuses esinenud kahjuks palju. Mõne lausa Natsi-Saksa taustaga autori vastava värvinguga oletusi kantakse kahjuks ajuti edasi ka tänapäeval. Olen kindel, et Ivar Leimus, mina ja teised uurijad üheskoos suudame neid mustreid murda.
Leimus: “Piiskop 12. sajandi keskel Varbolas ei kõla aga just usutavalt.”
Siiski teame, et 1171./1172. aastal kirjutas paavst Alexander III eestlaste piiskop (Estonum episcopus) Fulco kohta olevikuvormis ja kindlas kõneviisis, kuidas eestlaste piiskop näeb oma piiskopkonnas rahva uskupööramisega suurt vaeva. Fulco tööks Eestis oli nii uusi inimesi ristiusku pöörata kui ka usu juba maha jätnud kristlasi kirikusse tagasi tuua. Mitte kuhugi mujale tollase Läänemere äärde ei pühitsetud piiskoppe ametisse enne, kui vastaval maal oli arvestatav püsiv hulk kristlasi ning kristlased olid ka poliitilised juhid. Ühe või teise uurija intuitsioonist olulisem on reaalne olemasolevate ajalooallikate info.
Leimus: “Hoopiski poleks keskaja müntidele vermitud palkhooneid! Kindlus, müür või torn lihtsalt pidi olema kivist, muidu polnuks ta oma nime väärt.”
Paraku ei saa nõustuda. Linnuseid koos tornidega kujutasid keskse kujundina oma müntidel nii Heinric Nakonid kui Pommeri kaasvalitsejad Kasimir ja Bugislav (vt pilt 1). Nende kõigi tollased linnused olid puust. Kahtlemata olid kujutised müntidel stiliseeritud ja sümboolsed. Samas pidi valitsejate müntidel keskselt kujutatud linnused olema mõne tunnuse järgi äratuntavad nende keskustena - vastasel korral ei täitnuks sümbolivalik võimu toonitamise eesmärki. Täna on vastava aja Põhja-Eesti linnustest vaid Varbola kohta reaalset infot, et selle vallid olid kivist, torn ilmselt puust.
Pilt 1.
Leimus: “Ei olnud päris nii, et iga mees, kelle kirstus kõlises piisavalt hõbedat, võis keskajal oma raha lüüa. Mündiõigus saadi kroonitud pealt – keisrilt või kuningalt, kes selle oma vasallile edasi läänistas. /.../ Isegi kui Varbola rikkur oleks oma põhjatu rahakoti najal kõik vajaliku sisse toonud ja käima pannud, jääks ikka vastuseta küsimus: milleks? Kõneldes ülikust – mida oleks tema vermitud rahatükid muud näidanud kui teised kristlaste mündid?”
Mündiõiguse küsimus on siiski asjakohatu rõhutus maade kohta, kus omamaine rahategu alles algas. Kellelt “saadi” õigus esimesi oma münte lüüa Taanis, Rootsis, Obodriitias? Esimesed oma raha väljaandjad tegid seda oma naabrite-äripartnerite eeskujul ja tahtest tähistada sellega oma (uutmoodi, rangemat, kristlikku) võimu. Kas peaksime arvama, et tollases Eestis võimuahneid poliitikuid ei leidunud?
Tunnustus ja ühisosa
Aga niipalju kriitikast. Muidugi on korrektne Leimuse osundus mündilöömistehnika osas, olin valesti mõistnud ja korrigeerin oma väiteid. Hästi on põhjendatud ka Leimuse arutlus, et vähemalt suurem osa tänaseks leitud Eesti vanimatest müntidest löödi mitte varem kui 1190. aastatel. Selles valguses on mõeldav ka hüpotees saksa soost münditehnikust, sest eestlased tollal saksidega juba äri tegid, lisaks soolale, kangastele jne võidi importida ka oskustööjõudu.
Leimus: “Eelkõige aga tuleb silmas pidada, et Valdemar saabus [1219. aastal - K. O.] revalaste linnuse alla kui ristisõdija.”
Olen nende sõnadega nõus. Tuleb küll nentida, et taanlased olid selleks ajaks Läänemerel ristiretki teinud omajagu. Mitte kusagil mujal oma ristiretkede sihtpunktides polnud nad hakanud münte lööma.
Küll aga on meil huvitav analoogia, kuidas taanlaste ristiretk stimuleeris hoopis omamaise raha väljaandmist. Teatavasti laastasid Taanit 12. sajandi keskel Rügeni saare väed. Rügenit valitsesid
de facto sealsed paganlikud preestrid, Rügeni vürst-sõjapealik sõltus neist. 1169. aastal tungis Valdemar II isa Valdemar I Rügenile, taanlased hävitasid paganliku templi ja tegid lõpu preestrite võimule. Rügeni vürst vaatas seda rahumeeli pealt.
Seejärel hakkas Rügeni vürst taanlaste lõdvaks ja autonoomseks vasalliks, astus ristiusku ja tema suguvõsa kehtestas Rügenil oma kristliku võimu. Taani münte Rügenil lööma ei hakatud. Küll hakkasid Rügeni värskelt kristlikud valitsejad lööma oma münte, millel nimetasid end ajuti lausa rex, “kuningas”.
Teatavasti laastasid Taanit 13. sajandi alguses Saaremaa väed, kes olid kroonik Henriku sõnutsi seda juba “harjunud tegema”. 1219. aastal Revalas maabunud taanlasi võtsid mingisugused eesti ülikud rahumeelselt vastu. Järgnenud sõda taanlaste ja nende liitlaste vastu Ranniku-Eestis vedasid seejärel eest Saaremaa ülikud. Kõigist Ranniku-Eesti poliitikutest said taanlastega iseäranis hästi läbi Varbola ülikud.
Tegelikult on jälgi sarnasest dünaamikast juba 1196. aastast. Teada on taanlaste mingisugune sõjaretk Eestisse. Ühe hilisema jälje järgi teinuvat siis taanlastega Rügeni omaga sarnase kokkuleppe ülikusuguvõsa Lode tollane juht Odeward. Lodede suured maavaldused ja nende linnused, nagu on teada 13. sajandi I poolest, asusid ümber Varbola. Aga seda Lodede mehenime Odeward, mida kandsid edaspidi veel kümned Loded, tollases Taanis ega Saksamaal ei tuntud. Küll on sellel tähendus ja sobib see hästi tollaste eesti nimede sekka.
Tänan veelkord Ivar Leimust mitme sisuka arutluskäigu eest. Kindlasti on Eesti vanimate müntide mõtestamine sellevõrra rikkam. Teadaoleva põhjal näib kõige allikalähedasem, laiemasse konteksti sobiv, vähim spekulatsioone vajav ja kõige sirgjoonelisem järeldus, et neid münte ei lasknud lüüa taani, vaid eesti ülikud. Samuti, et müntidel kujutatud linnusepilt viitab Varbolale, mis paraku on nende müntide levila ainus tollane linnus, mille kohta meil on reaalset infot, et selle vallid olid üleni kivist. Seega ei saa nõustuda Ivar Leimuse artikli jäiga pealkirjaga “Varbolas ei ole kunagi münte löödud”. Eesti esimest müntlat pole arheoloogid veel välja kaevanud, kas see oli Varbolas, me ei tea. Müntidelt endilt näib igatahes paistvat Varbola, võib-olla aastal 1200. Kahtlemata on nii ajaloolastel, arheoloogidel kui numismaatikutel veel palju, mida Muinas-Eesti poliitika ja võimumängude kohta välja selgitada.
