Actual kirjutas:...kuivõrd tänapäeva rekkajuhil käed õlised on, palju tänapäeva elukutseline autojuht teepeal klappe reguleerib või käigukasti vahetab.
Kuulates tuttavate autofirmaomanike pajatusi, ei suuda uskuda, et uusabitus nii massiliselt levinud on. Kui ka armatuuris mingi hoiatuslambike süttib, sõidetakse ikka edasi, kuni auto raginal seisma jääb ja vahel lausa suitsupilve välja laseb. Nii tore on siis seisva mootoriga autos talvel külmetada ja abiväge oodata. Selle asemel oleks võinud kohe kabiini üles tõsta ja lekkima hakanud vooliku käepäraste vahenditega ära lappida, et kasvõi lähima töökojani autot lõhkumata omal jõul välja venitada. Aga kuna selle eest ei maksta, siis värisebki kergetes riietes "proff" kabiinis ja näpib ajaviiteks ülemuse ostetud nutitelefoni (ilma selleta on tänapäeval võimatu rooli keerata). Samas kuulukse, et lahtitulnud pistiku tagasilükkamine maksis 300€ (nähtaval kohal, ainult pilgu pealeviskamise vaev). Samas loogika on lihtne - kuna sul oli raha veoka ostmiseks, siis järelikult peaks seda veel olema (auto ju sõidab ja teenib iga päev pappi tagasi). Tahaksid sa seda meiega jagada või jääb auto seisma ja kahjum tiksub?
allatah kirjutas:Kas varsti kutsume töömehe koju lambipirni vahetama või katsume ise hakkama saada?
No küll tuleb mõni EU direktiiv, mis sellise korralageduse likvideerib. Vastavat litsentsi pole ette näidata, siis ei tohi ühtegi enda erialaga mitteseotud asja enam torkida. Selged märgid on juba õhus. Kantslist kuulutatakse maha, et sedasi hea on ja keegi ei kobise.
Mul on mulje jäänud, et enamus kaitseväe autodest on tehniliselt selline Zil-i ja Kamazi tase mida põhimõtteliselt on võimalik kangide ja kuvaldadega lappida. Iseenesest õige lähenemine, sest mida vähem potensiaalselt lagunevaid süsteeme, seda töökindlam masin. Töökindlus on saavutatud kütusekulu, ohutuse ja mugavuse arvelt, aga viimased polegi sõjas esmatähtsad.
Üldiselt saavad need "õhukeses särgis profid" ka sellise tööga hakkama kui ainult näidatakse kust ja mida keerata tuleb. Selleks piisab ühest asjalikust mehest kümne peale.
Kui on ikka hädasti vaja võib mõned autod elundidoonoriteks lammutada (mida jälle rahuajal tavaliselt ei tehta). Ja lisaks ei pea auto olema ülevaatuskorras: midagi ei juhtu kui mitmeteljelisel mõni vähemtähtis sild alt minema on visatud või sealt edasisõiduks tagavararattaid võetud.
Nagunii peaksid need autod vastu pidama max 1000-2000 km, siis on sõda läbi. Heal juhul ollakse Moskva all väljas , sandimal jääb vaenlasele hunnik vanarauda peavaluks.
Katsuks seekord Napoleoni ja Hitleri vigu vältida ning Moskva kähku ära võtta.
Aga nendest pirnidest rääkides... Jumal teab on see tõsi või mitte, aga minnes autole ühte pirni ostma, sattusin rääkima vanaemapoolse müüjaga nende pirnide vahetmaise keerukusest jne. Ta teadis rääkida, et EL tahetakse teha hoopiski mingit direktiivi või asja, et autojuht peab olema suuteline ise teeservas esitulepirne vahetama.
Sest olgem ausad. Mõnel masinal on ikka nii, et kui sul öösel pirn läbi läheb, siis pole midagi muud teha, kui ühe pirniga edais sõita ja hommikul panna esindusse aeg kirja. Ja kui sa oled parasjagu reisil vaenulike kuuevarbaliste ja nende lõunanaabrite juures ning tahad kohe palju öid roolis olla, siis on puuks. Ma olin sellisel reisil õnneks autoga, mis vastas mu IQ tasemele ja peale mõningast vandumist sai mingi kohaliku tankla laterna all see pirn siiski vahetatud.
Käisin autosalgongis uue auto mõttele pinda sondeerimas ja kuigi sai vaadatud lihtinimese autosid (Forde) tunnistas müüja ausalt, et neid pirne ei saa ise vahetada. Üks asi on see, et on rahast kahju, kui sellise asja pärast teenindusse minna, aga teine asi on ikkagi tõesti liiklusohutus.
Peaks algatama mingi liikumise, mille eesmärgiks oleks saada vastupidavamaid ja kergesti remonditavaid asju. Tehku selline reegel, et pesumasin peab töötama niimitu tundi ja peale seda aega peab olema võimalik kruvikeeraja ja mutrivõtmega vahetada ära laagrid, mis on ostes kaasas. Noh, piltlikult öeldes. Mumeelest on isegi need uued autokojamehed vähem vastupidavad, kui need vanad raamiga.
Leidsin kah koha, kus sellel teemal rääkida.
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Actual kirjutas:Kuipalju tänapäeval või tulevikus reservis neid "proffe" ikka on. Mõtlen kasvõi seda autojuhi ametit, kuivõrd tänapäeva rekkajuhil käed õlised on, palju tänapäeva elukutseline autojuht teepeal klappe reguleerib või käigukasti vahetab. Tänapäeval pöörab edukalt rooli ja on proff ka õrnem sugu, ja varsti ei määrita ka rehvivahetusega enam käsi, vaid ootamatused on kenasti autoabide ja kindlustustega kaetud
Arvan, et tuleviku reservilt imetabast laialdast oskust sõjaoludes oodata on vale mõtlemine. Mida elu edasi, seda spetsialiseerunumad on ametid. Ja ei ole välistatud, kus hambatohter või nina-kõrvaarst jääb jänni verejooksu peatamisega ja mobiilsideoperaatorite tehnoloogiat haldav tippspets jääb jänni walkie-talkie seadistamisega
Kogu rahuaja majandus ja eluolu aina enam professionaliseerub, miks arvatakse, et reservarmee süsteem selles tendentsis toimib endiselt vanas ajas, kus igaüks oskas hobust rakendada, põldu teha ja masinat õlitada.
Väga elukauge jutt imho. Vähemalt mis puutub sidetehnoloogiate spetsialiste. Koolides käiakse need valdkonnad endiselt üle. See, et igapäevast kogemust ei ole ei tähenda, et kogemust üldse ei oleks. Saab ka praegu koolist tulnud naissoost rekkajuht rehvi vahetamisega vajadusel hakkama (ma oletan). Muidugi jõlgub Eestis ringi mingi kogus "metroseksuaale" jms. poolhermafrodiitseid kujusid. Siiski ei anna selline seltskond tooni.
Ega jah, olles Austraalias kahe aasta jooksul kõiksuguseid Euroopa backpacker'eid näinud, tuleb mul küll juba hirm peale. Juhiload on enamusel, autod kah, sõita ka oskavad, aga kui masin enam ei käivitu, siis teevad korraks kapoti lahti, vaatavad natuke aega õnnetu näoga ja siis tellivad puksiiri, millega masin töökotta vedada. Konkreetne näide: ühel iirlasel oli Ford Laser (siinmail tuntud kui Escort), pärit kusagilt üheksakümnendatest. Auto just kuigi hästi ei käivitunud, ja mida aeg edasi, seda pikemat "käiamist" tahtis. Lõpuks oli käivitamine juba täielik loterii, et kas ikka läheb mootor kuidagi käima või imeb starter enne aku tühjaks. Mul hakkas mehest lõpuks juba kahju, läksin siis ükskord juurde, et tõmba õige kapott lahti. Võtsin kõigepealt küünlad maha. Nood vanad ja äkased, elektroodivahed ligi 2mm. Puhastasin siis küünlad kõigepealt ära ja ajasin elektroodivahe silma järgi paika (kaliibrit polnud). Siis kraapisin noaotsaga jagaja kaane all hirmsasti ära tagitanud kontaktid puhtamaks, rootori kah, panin kogu krempli kokku ja ütlesin: try now! Mootor käivitus poolest pöördest. Iirlane ajas silmad punni: Are you a car mechanist? Ja mis mul talle vastata oli? No, absolutely not. I've just born in the USSR... Kogu protseduur ei võtnud aega veerandit tundigi. Vaat' siis õpitud abitus.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
No iirlase õigustuseks seda, et tal ilmselt ei olnud kunagi vaja midagi sellist teha olnud. Noh, kuni tolle hetkeni. See ei pruugi olla enam mitte õpitud abitus, vaid lapsest saati õpetatud abitus.
Ma ei osanud kuni eelmise suveni ratta kodaraid pingutada, kuigi lapsepõlve rattasõidud sai tehtud 90ndate alguses. Aga kui võtsin algosadeks lahti ühe jalgratta aastast 42enne meie aega ja seda pärast kokku panin, siis internet aitas hädast välja. Sest ma teadsin, et neid kodaraid on võimalik ise paika saada, aga see iirlane võibolla teadis juba kodust saati, et kapoti alla pole tal asja. Mitte et ma seda õigustaksin, aga teinekord ei ole inimene ise selles kah süüdi. Mul keelas isa kategooriliselt jootekolbi (ja paljude muude asjade)kasutamise ära. Eks ma siis keerasin neid traate otsapidi kokku ja võõranesin sellest tööriistast.
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Eks eestlased (ja üldse idaeurooplased) on tulnud teisest kultuuriruumist ja teistest oludest kui rikkad läänlased. Läänes on juba aastakümneid olnud tavaks, et kui kraan tilgub, tuleb torumees kutsuda, kui auto jukerdab, tuleb teenindusse minna (ja selle kõige eest muidugi maksta) jne. Nõukaajal võisid majavalitsuse torumeest nädalaid oodata, autoteeninduse asemel kutsuti enamasti "garaažinõukogu" kokku ja tehti ikka ise. Üheksakümnendatel ja ka praegu ei saa paljud sellist luksust omale lihtsalt lubada. Sellest tulenebki, et siinsed 30+ vanuses inimesed "lendavad" probleemile reeglina ikka ise mutrivõtme, kruvikeeraja ja torutangidega peale. Lihtsalt harjumus on selline. Sellepärast on muideks ka eestlastest töölised läänes hinnatud, neile ei pea vähemalt õpetama, kumba pidi mutter lahti või kinni käib või kuidas drellil puuri vahetada. Kui tööriistu tunned ja üht-teist juba teha oskad, tuled ka sellega toime, mida varem veel teinud pole. Kui asjale loominguliselt-loogiliselt läheneda, saab üldjuhul hakkama. Seega ka mõne suurema "maailmalõpu" korral on mitte veel lõplikult urbaniseerunud eestlastel jm. "ossidel" rikastest riikidest pärinejate ees omajagu eeliseid.
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Mul on üks sugulane, kes kiitis, kuidas ta annab 12-a poisile raha, et see saaks minna Hawaii Ekspressi rattatöökotta kummi parandama.
Mina oleks selles vanuses vist kere peale saanud laiskuse pärast kui poleks suutnud rattakummi parandada (isa ja vanaisa muidu hoolitsesid, et poisivolaskil kõik tööriistad ja vahendid oleks oleks). Aga see on mööduv nähtus ja 30 aasta pärast on keskmine eesti mees sama abitu kui tema saamatud kaaskannatajad valges ilmas.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
See pole veel midagi. Ma nägin oma silmaga ära eliitkooli kolmanda klassi õpilase kes ei teadnud kuidas kaevust vett üles vändata! Sellistele on küll maailmalõpp vastunäidustatud
Noor veel, pole mehaanika peale mõtlema nii noor poiss suutnud hakata. Aga eks ta tõsi ole. Tänapäeva kuni 30-sed ja vanemad on oma kätega võimelised midagi tegema. Noorematel, aga tekib tõsine probleem. Nagu oli tõestisündinud lugu tänapäeva 20-25 aasta vanustest noortest, mis oli uudistes, et pirn läks katki. Kumbki ei osanud pirni vahetada. Helistame elektrikule. See oli aga nädalavahetust pidamas. Vaatasid siis noored üksteisele otsa ja läksid poodi küünalde järgi. Kurb, aga tõsi... born in USSR is GOST Nõukogude Liidu kvaliteet seegi. Ütle veel, et s*tt riik oli.
Viimati muutis ruger, 27 Dets, 2012 19:51, muudetud 1 kord kokku.
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Tsitaat automoto foorumist: Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Kirves pole mänguasi, raiuge see omale pealuu sisse!
"Suured inimesed on ikka tõesti imelikud," ütles ta endamisi lihtsal moel, kui ta oma teekonda jätkas.
Mitte, et ma nüüd eelmiste postituste valguses riigipöördele õhutaks, aga kuidagi peaks selle inimeste oskuste mandumise lõpetama
Ehk peaks 12. klassi lõpueksamil vähendama matemaatika ja eesti geele osa ning viima lapsed Alutaguse metsaonni, kus tuleb elada 2 nädalat olemasoleva katkise tehnika abil ning seejärel võib liikuda välja asustatud punkti, et jõuda näiteks esimesse ettejuhtuvasse KL maleva kontorisse, kust viiakse koju. Ilmselt mõjuks see hästi ka rahva järelkasvu rohkusele.
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
Uus kava eeldab ju väga laiapõhjalist riigikaitset. Ja selle saavutamiseks on oluline, et inimesed suudaks improviseerida ja endaga ning vaenlasega ka keerulistes olukordades hakkama saada. Kui kuskil tagalas pannakse üks jagu valvama olulist silda, siis peavad nad olema võimelised endale ise ulualuse (positsiooni) ehitama ja selle võimalikult hästi ära sisustama, mitte eeldama, et neile saadetakse jaotelk ja pidev tagavara puhast vett ning kuivi küttepuid. Iga nädal sõidab lihtsalt varustusringil mööda üks veok ja annab 10 kilo lihakonserve ja näkileiba.
Üks asi on kava, teine asi on kava toimimine. Meile on etteantud uus kava ja me asume seda parima äranägemise järgi täitma ning meie kohuseks on tagada selle täitmise võimekus ka 30 aasta pärast.
Kuigi läks tõesti natuke kaugele see asi algsest jutust.
Riigi kaitse on liiga tähtis asi, et seda teistele usaldada.
(nähtaval kohal, ainult pilgu pealeviskamise vaev). Samas loogika on lihtne - kuna sul oli raha veoka ostmiseks, siis järelikult peaks seda veel olema (auto ju sõidab ja teenib iga päev pappi tagasi). Tahaksid sa seda meiega jagada või jääb auto seisma ja kahjum tiksub?
, sandimal jääb vaenlasele hunnik vanarauda peavaluks.
