www.militaar.net

Kas läheb väga teemast välja kui küsida, miks see üldse kinni pandi? Vandenõuteooriaid olen kuulnud, pigem huvitab tegelik põhjus.

Ei olnud kõige rentaablim koht. Olud olid tegelikult suhteliselt kitsad ja laiendada polnud ka suurt võimalik (kasarmu ja garaažid asusid keset linna). Kusagil 2000-ndate algul, kui sai seda kohta korra külastatud, polnud sealsed olud ka teab mis vägevad. Hiljem muidugi remonditi ja ehitati natukene juurde, kuid suurema üksuse jaoks oli see koht suhteliselt perspektiivitu. Ainuke realistlik variant oleks olnud lennuväljale kolida, kuid see oleks tähendanud suuri investeeringuid.

Viljandis asus spetsnazi brigaad mingite üksustega (peab kodus kontrollima), mis praktikas tähendas pataljoni suurust üritust.
Spetsnazi üksused on lihtsalt väikesed, nt pataljon on ca 150 meest. Rood 36 meest.
St sellisest kohast brigaadi taristut ei tule.

Tüüpselt olid Eestis asunud abistavat laadi üksuste linnakud pataljoni omad. Näiteks lennuvälja juurde oli kinnistatud lennuvälja teeninduspataljon. Sõjakoolide juurde kuulus teeninduspataljon. See oli siis hulk ajateenijaid+kaader, kes tegid abistavaid töid, käisid karauulis, lükkasid stardiradadelt lund, vedasid kütust jne. Lennukeid käitasid aga kaadrisõjaväelased (prappor-tehnikud ja ohvitser-lendurid), kes kasarmus üldiselt ei elanud. See on ka tinginud neid linnakuid asustanud EKV-le pideva vajaduse juurde ehitada ja otsida harjutusalasid. Trall Nursipalus on otsapidi ju sellest, et sealkandis mingeid maaväe koondisi ei asunud (seal asus 2 raketibaasi) ja ajalooliselt Keskpolüka, Klooga või Männiku stiilis harjutusala seal varem polnud (millega kohalikud kergemini lepiks).

Need teeninduspataljond aga mingit über taktikat ei teinud, vaid peale utsebka läbimist täitsid lihtsalt oma rutiinseid tööülesandeid (mida meil täidab kaader või vabapalgaline seltskond). Seepärast polnud ka vene ajal nende pataljoni tüüpi linnakute ümber mingeid korralikke harjutuskohti. Peale taasiseseisvumist läksid maad tagastamisele või ärastamisele ja hiljem polnudki neid kuskile rajada.

Näiteks Jõhvi linnak peaks olema endise NSVL sisevägede motoriseeritud polgu oma. See asus rahuajal osaliselt kadreeritud seisundis (kohapeal ainult kaader ja varustus) ja toimetas igapäevaselt ainult väljaõppega (kui see ülesanne oli) ning täitis rutiinseid garnisoniteenistuse ülesandeid (valve, toimkonnad jne).

Tallinnas, Keilas ja Kloogal asunud 144. motolaskurdiviisi (kelle viimane ülem oli muidu keegi Gerassimov, kes on täna vene kindralstaabi ülem) lähiharjutusalad asusid Männikul ja Kloogal. Nende alade fragmente kasutatakse ka täna. Vanasti olid palju suuremad. Suuremad harjutused toimusid keskpolükal (mis samuti oli palju suurem ja vähemate piirangutega). Rasketehnika viidi sinna enamasti rongiga (sellest ka linnakute asukoht raudtee ääres).

Rohkem ma sellel võimaliku diviiside mahutavuse teemal sõna ei võta, sest sinu jaoks tunduvad olevat ainult kahte tüüpi argumendid - ühed sinu seisukohta toetavad ja ülejäänud on valed.

lp mart2.

Minuarust on ohtlik lihtsustus võtta vene määrustikust diviisi rünnakukoridori laius ja kanda see lihtsalt Eesti kaardile. Kuna venelastel kergejalaväge (kes jalgsi liiguvad) praktiliselt pole, siis sõltub nende liikumine teedest ja läbitavatest sihtidest, sest tehnika on vaja ju järgi tuua. See õnneks nii lihtne pole, et diviis võtab 30 km laiuse formatsiooni maastikul sisse ja trügib edasi nagu traktor võsast. Näiteks Idaviru kitsusel selline geomeetriline matemaatika ei toimi kindlasti. Kui paigutada tehnika teedele taktikalisse formatsiooni, siis on diviiside kaupa trügimisel 2 võimalust - kas sõita ennast puntrasse (sihtmärk kaudtulele ja lennuväele) või kontakti peab koridori eesotsas liikuv pataljon ja ülejäänud nokivad teeääres nina. Idaviru väiksematel teedel venib juba kompanii/roodu kolonn 1,5+ km pikkuseks. Jääb esimene rood seisma, siis teed mööda pressib veel teise roodu ligidale ja edasi hakatakse jalgsi silkama, sest tee on umbes. Lagedat on muidugi ka, aga kui sept alguses on kartuvagude vahel vesi, siis 0,8+ kg/cm2 soomustehnikaga sinna sõita pole kuigi hea mõte. MTLB muidugi sõidab.

Mõistagi diviisi kaupa nad ei trügi, juba Gruusia sõjas olid kasutusel pataljoni taktikalised grupid (mis on ühtlasi kiiresti reageeriv koondis igast vene motolaskurbrigaadist, et iga brigaad suudab kiiresti välja panna PAT TG, jookseb nt läbi Teabeameti aastaraamatutest.

Mulle lihtsalt pole eriti arusaadav, mismoodi seal need tuhanded mehed ehk arvuline ülekaal maksvusele pannakse? Ainus võimalus paistab olevat jätta oma masinad tee peale ja surada jalgsi läbi soometsa (nagu meie teeme), keskmine kiirus 1 kmh.

Metsateede kohta Mart juba kirjutas. Aga sellel Emajõgede liinil pole ju ka igal pool soomets. Vaata Tartu ümbrust, Ilmatsalust Kastreni. Seal valdavalt poolavatud maastik, ca 45-50 km. Põllud-metsaribad, teedevõrk tihe. 1944. aastal Tartu vallutamise ajal oli punastel ainuüksi seal ruumis neli diviisi. Ma küll ei tea, mis see meeste arvuks teeb - Andrus arvatavasti oskab öelda.

Eemaldatud mitu postitust teemavälist müra või seniöeldu ülekordamist.

Juhin ka tähelepanu, et postitused ei kao foorumist iseenesest. Ega postitus hunt ole, et metsa jookseb. Kui teie postitus on kadunud, siis see tähendab, et moderaator on selle eemaldanud. Niisuguste postituste taastamine ei too muud tulemust kui hoiatusi ja puhkust.

Mõned mõtted KV ja KL suuruse ja struktuuri kohta:

1. Üle viidud KL varustuse teemasse http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 37#p529437. Kriku

2. Trumm kirjutas: Mulle jääb ausalt öeldes tiba segaseks see "kaitseringkondade kaotamine". Ei kaotatud ju päris ära, vaid selle asemele loodi maakaitseringkonnad (kattuvad seniste kaitseringkondadega). MKR-ide staapidesse on toodud hulgaliselt ohvitsere KV-st. Mis tõesti ära kadus - kaitseringkondades olid mõningad (brigaadivälised) üksused KV-st. ...

KRK-de (osaliste) ülesannete andmine KL malevatele ei ole parandanud KL ega KV SA võimekust, sest:
A - ülesannete üleandmisega ei eraldatud KL vahendeid nende elluviimiseks. Kui annad ülesande, siis annad ka vahendid. Sama kehtib erasektoris, et kui annad keevitajale ülesande keevitada kokku ader, aga selleks eraldada kaks asja - roostes raudlati ja ühe hõlma-, siis ei ole võimalik ülesannet täita. Sisuliselt ei antud raha, ei antud kaadrikaitseväelasi, ei antud varustust.
B - KL tegi oma arust kavala lükke ja moodustas maakaitseringkondade staabid suuremate malevate baasil. Ehk siis Pärnu maleva töötajate baasil Lääne MKR, Tartu maleva baasil Lõuna MKR jne. Miks nii ja mida see tähendab? Kuna ülesande täitmiseks vahendeid ei antud, siis kasutame olemasolevaid asju - näiteks Pärnu maleva töötajad on üheaegselt maleva töötajad ja samal ajal MKR töötajad, operatiivohvitser ja luureülem teevad üheaegselt maleva tööd ja samal ajal annavad MKR staabis korraldusi alluvatele malevatele ning seega ka iseendale. Kahel toolil korraga töötamine põletab inimesed läbi ning tulemuseks on katastroof, seda nimetatakse "kahe tooli sündroomiks", mida kunagi KV-s palju praktiseeriti ja loodetavasti KV-s seda enam ei tehta. Samas näiteks Lääne MKR teiste malevate jaoks ei muutunud suurt midagi - nemad alluvad jätkuvalt Pärnu malevale või siis Lääne MKR-le ja töökoormus ei suurenenud.
C - loodi 4 MKR, mis on mehitatud "kahe tooli sündroomi" all kannatavate inimestega. MKR-d alluvad KL ülemale, KL ülema allub KV juhatajale. Kogu ülejäänud KV struktuur allub vahetult või väeliikide kaudu KV juhatajale. Meil on loodud kaks paralleelset juhtimisahelat, mis saavad kokku alles kõige kõrgemal tasandil. Milles see väljendub? Näide on järgmine - maleva mingil x-kompanii vajab varustuse täiendamist, ahel on: KL kompanii - KL malev - MKR - KL ülem (tema staap) - KV juhataja (tema staap) - KV logistika (staap oma allüksustega) ja siis tagasi vastupidises järjekorras. Tegemist on ideaalse informatsiooni kadumist soodustava struktuuriga, antud näite puhul jõuaks varustus x-kompaniile peale õppuse/olukorra lõppu.
D - kahe brigaadi loomist põhjendati vajadusega viia varustuse ja isikkoosseisu vajadus kooskõlla reaalselt olemasoleva varustusega ning personaliga. Mõni nädal tagasi teatas Rebo teles, et 2.JvBr hangib tsiviilist lepingute teel omale pioneeritehnikat (ilmselt on plaanis ka muud tehnikat rentida). Rebo jutt ei klapi aastate eest väljaöelduga, et teeme siis kaks korralikku üksust (brigaadi). Kuidagi vaevaliselt saadakse hakkama esimese brigaadi mehitamisega ja varustamisega, teine brigaad on jätkuvalt vaeslapse rollis. Kui see on nii, siis peab seda ka omale tunnistama.

Hinne uuele struktuurile on "läbikukkunud".

3. KV ja KL op.struktuuri suurus ,kas 25 000 või 60 000 meest või mingi muu number.

Igal asjal on mass ja mass tähendab potentsiaalset energiat. Suurem mass on suurem "pauk", kui vaadata liiklusõnnetusi, siis väike mass (sõiduauto) jääb alati kaotajaks suure massi (veoauto) suhtes. Sama kehtib Eestisse sissetungimisel. Rünnakukoridori on vaja blokeerida võrdväärse jõuga, muidu jääb alla. koridori laius on ligilähedaselt teada, seega saab välja arvutada vastujõu. Usun, et siin kirjutatud sakslaste pakutud ja Laaneotsa pakutud number ei ole pastakast välja imetud. Üllitised stiilis "ainult relv, laskemoon ja mütsimärk" ei taga piisava kvaliteedi ja oma tähtsust sõjaajal on ebaprofessionaalne lähenemine. Näiteks kriisi ajal leidub Eestis piisavalt palju tuhandeid mehi, kes tahavad kodumaad kaitsta ja tahavad esmaste asjadena kätte saada relv koos moonaga, eraldusmärgi, ehk veepudeli ja 24h toidu. Aga kuhu need mehed kogunema peavad, kelle poole pöörduma? Nad ei tea seda, ka KV ja KL ei tea seda, sest KL ja KV on kinni oma dogmades, et kast on neljakandiline ning lähtume ainult kinnitatud struktuuridest ja vanusepiirangutest, seega kaduge kõtt teie vabatahtlikud, sest meil pole lubatud ning aega teiega jännata.

Hinne potentsiaali (olemasoleva ressursi) ärakasutamisele on "läbikukkunud".

4. Tegelikud KV ja KL "kastid".

A - üldine koosseis. Mingil KL õppusel tehtud foto oli ajakirjandusse ülesse riputatud tekstiga, et lahingukompanii tublid võitlejad poseerimas. Sel fotol oli umbes 50 meest ja naist, aga LaKo suuruseks on midagi 200 inimest. Kokku tuli 25% koosseisust!? Neid fotosid ja jutte kokkutulemistest on palju netis üleval. Siin vastus Heremile ja Palmile, et need praegused reaalsed kastid ei ole reaalsed ka mitte peale KRK-de kaotamist. Kastid on jätkuvalt ulmeliselt tühjad nii personali kui ka varustuse koha pealt KV-s kui KL-s. Kiili võib rääkida ja kirjutada laiapindsest kaitsest, turvavaibast, solidaarsusest vms., aga kastid on jätkuvalt pooltühjad, ladudes pole toitu, vett, laskemoona, meditsiinitarvikuid. Samas stiilis vatrab Ratas, et maksupoliitikaga on Eestis kõik OK, aga inimesed käivad massiliselt Lätist alkot ja muud vajalikku ostmas, st riigikassasse ei laeku planeeritud raha.
B - erialaspetsialistid, nii vabatahtlikud kui tegevväelased. Vaadake kastide sisse, mis kohad on täis ja mis tühjad? Õige, tühjad on logistikute ja eriteadmist vajavad kohad (side, TT, luure, med). Aga see-eest on palju laskureid. Kui MKR tagalakompanii on sisuliselt inimestest tühi või on sinna augu täiteks topitud paar suvaliste oskustega inimest, siis piirdub kogu MKR tegevus umbes 24h-ga. Ohh, õudust!

Hinne jätkusuutlikkusele on "läbikukkunud".


Lõpetuseks: reformiga on olukord halvenenud ja kasutades Kunnase väljendit - me oleme Venemaale ideaalvastased.

Ohoh, esimene postitus ja kohe on kogu kaitsevõime "täiesti läbi kukkunud".

Ma ka lugesin seda eepilist pika lauaga ärapanemist ja nii "targa" jutu peale on raske midagi sisulist kommenteerida. Ise olen KLi küll näinud, kuidas nii individuaalne varustus kui väljaõppe ja isegi relvastus on aastakümnetega teinud läbi väga suure arengu ja KL lahinguvõime on kindlasti parem kui alguses, kus igal kaitseliitlasel oli automaat ja maleva peale mõned KPd ja TT relvad.

See jutt, kuidas kriisi korral uputavad vabatahtlikud KV ja KL üksused üle, kuulub pigem ulme valdkonda. Pigem käib sadamas ja lennuväljal suur trügimine, kus SP jõudumööda nooremaid härgasid värbamispunkti konvoeerib. See, kuidas tullakse lambist ja võetakse püss ja kohe ollakse sõdur valmis, kuulub pigem ulme valdkonda. Ajateenistusest läbikäinule õnnestub paari päevaga kriitilisemad asjad meelde tuletada, kuid täiesti nullist alustades läheb paar nädalat, et tsivilistist reamehe abi saaks. Venelastel ei ole rünnaku korral mingit huvi hakata pikemat madinat korraldada, vaid asi püütaksegi ära teha esimeste päevade ja nädalate jooksul, nii et täiendusüksuseid välja koolitada ei ole nagu aega. Muidugi oleks igast vabatahtlikust abi, sest mittesõjalisi ülesandeid on murdu, näiteks enamik transporti ja tagalat.

Ma küll kahtlen, et neid motivatsioonist põlevate silmadega mehi kes kuhugi KV-s või KL-s ei saa nüüd nii palju on.
Ja kui sa mõtled, et neid on palju alles siis kui asi jamaks läheb, siis ega nad praegu motivatsiooni vist üles ka ei näitaks?

Ja nii palju kui ma siin akf Heremi jt. postitustest aru sain siis poleks vaja 60 000 meest vaid 60 000 sõdurit ja selle ressursi juures, mis meil praegu on, seda ei saa ehk siis pole mõtet eelarvet lõhki lüüa ja iga hinna eest 60 000 nime püssidega kokku viia vaid järk-järgult praegust numbrit suurendada niimoodi, et väljaõppe tase säilib ja eelarve ka kaasa tuleb.

KRK ülesannetest
Mina ei tea neid ülesandeid, mille jaoks ei ole vahendeid antud ega planeeritud või ei sarnaneks Eesti riigi üldisele "varustatusele" ülesannetega hakkama saamises? Loomulikult on puudu taktikaline tuumarelv ja meh.brig. Aga rohkem ma ei tea.

... 2.JvBr hangib tsiviilist lepingute teel omale pioneeritehnikat (ilmselt on plaanis ka muud tehnikat rentida)

Hea, et ei väitnud veel: ilmselt kavatsevad kogu brigaadi omale sisse osta kuradi valetajad! Isiklikult ei näe siin midagi valet. Loodetavasti õige pea, hakkame tegema lepinguid ka regionaalhaiglatega, sideettevõtetega. Ei pea mõistlikuks ka tuhendete tihumeetrite palgivarude hoidmisest Taara linnakus.

Mingil KL õppusel tehtud foto oli ajakirjandusse ülesse riputatud tekstiga, et lahingukompanii tublid võitlejad poseerimas. Sel fotol oli umbes 50 meest ja naist, aga LaKo suuruseks on midagi 200 inimest.

Mingil õppusel ... ! MINGI vend räuskab siin ... võiks öelda. Täna oleme võtnud omale standardiks, et 80% SA koosseisust tagab üksuse lahinguvõime vastavalt funktsioonikirjeldusele. 25% on kahtlemata vähe. Kuid mis õppus see üldse oli (retooriline küsimus)?
Kui Siilile tuleb alla 80%, on vilets. Kui tuleb 25%, on läbikukkumine tõesti. Kui mingi muu RÕKi või LÕKi käigus on ainult 25%, on ka läbikukkumine. Mina ei tea ühestki viimastel aastatel KL baasil formeeritud üksuse (ametlikust) õppekogunemisest, kus isikkoosseis oleks isegi ligilähedaselt 25% kohale tulnud.
Tundub, et kõik valetavad!

Kuid lõpetuseks:

... Siin vastus Heremile ja Palmile, et need praegused reaalsed kastid ei ole reaalsed ka mitte peale KRK-de kaotamist.

Mina ei ole peugeot50 käest midagi küsinud, ega oota seepärast vastust. Vaadates tema kommentaari ... ei ole mul isegi kavas midagi küsida.
Ja minu kommentaar ei olnud üldsegi vastuseks peugeot50-le, vaid on postitatud igaks juhuks, kui kellelgil peaks selle lärmi peale küsimusi tekkima.

Tegin KL varustuse ja varustatuse jaoks uue teema http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 69&t=40724

KRK-de (osaliste) ülesannete andmine KL malevatele ei ole parandanud KL ega KV SA võimekust, sest:
A - ülesannete üleandmisega ei eraldatud KL vahendeid nende elluviimiseks. Kui annad ülesande, siis annad ka vahendid. Sama kehtib erasektoris, et kui annad keevitajale ülesande keevitada kokku ader, aga selleks eraldada kaks asja - roostes raudlati ja ühe hõlma-, siis ei ole võimalik ülesannet täita. Sisuliselt ei antud raha, ei antud kaadrikaitseväelasi, ei antud varustust.
B - KL tegi oma arust kavala lükke ja moodustas maakaitseringkondade staabid suuremate malevate baasil. Ehk siis Pärnu maleva töötajate baasil Lääne MKR, Tartu maleva baasil Lõuna MKR jne. Miks nii ja mida see tähendab? Kuna ülesande täitmiseks vahendeid ei antud, siis kasutame olemasolevaid asju - näiteks Pärnu maleva töötajad on üheaegselt maleva töötajad ja samal ajal MKR töötajad, operatiivohvitser ja luureülem teevad üheaegselt maleva tööd ja samal ajal annavad MKR staabis korraldusi alluvatele malevatele ning seega ka iseendale. Kahel toolil korraga töötamine põletab inimesed läbi ning tulemuseks on katastroof, seda nimetatakse "kahe tooli sündroomiks", mida kunagi KV-s palju praktiseeriti ja loodetavasti KV-s seda enam ei tehta. Samas näiteks Lääne MKR teiste malevate jaoks ei muutunud suurt midagi - nemad alluvad jätkuvalt Pärnu malevale või siis Lääne MKR-le ja töökoormus ei suurenenud.
C - loodi 4 MKR, mis on mehitatud "kahe tooli sündroomi" all kannatavate inimestega. MKR-d alluvad KL ülemale, KL ülema allub KV juhatajale. Kogu ülejäänud KV struktuur allub vahetult või väeliikide kaudu KV juhatajale. Meil on loodud kaks paralleelset juhtimisahelat, mis saavad kokku alles kõige kõrgemal tasandil. Milles see väljendub? Näide on järgmine - maleva mingil x-kompanii vajab varustuse täiendamist, ahel on: KL kompanii - KL malev - MKR - KL ülem (tema staap) - KV juhataja (tema staap) - KV logistika (staap oma allüksustega) ja siis tagasi vastupidises järjekorras. Tegemist on ideaalse informatsiooni kadumist soodustava struktuuriga, antud näite puhul jõuaks varustus x-kompaniile peale õppuse/olukorra lõppu.
D - kahe brigaadi loomist põhjendati vajadusega viia varustuse ja isikkoosseisu vajadus kooskõlla reaalselt olemasoleva varustusega ning personaliga. Mõni nädal tagasi teatas Rebo teles, et 2.JvBr hangib tsiviilist lepingute teel omale pioneeritehnikat (ilmselt on plaanis ka muud tehnikat rentida). Rebo jutt ei klapi aastate eest väljaöelduga, et teeme siis kaks korralikku üksust (brigaadi). Kuidagi vaevaliselt saadakse hakkama esimese brigaadi mehitamisega ja varustamisega, teine brigaad on jätkuvalt vaeslapse rollis. Kui see on nii, siis peab seda ka omale tunnistama.

Võtsin seda pikka ja põhjalikku juttu rahulikumalt lugeda.
Ennevanasti, oli lähteülesanne luua 5 brigaaditaseme üksust - 1 eksterritoriaalne brigaad ja 4 territoriaalset maakaitseringkonda. Sellega välja ei vedanud (ei saadud esimese brigaadi varustamisega hakkama). Nüüd on lähteülesanne luua 2 brigaaditaseme ja 4 pataljonitaseme üksust (üks KL lahingugrupp igas maakaitsepiirkonnas). Seega latt on ju maale ligemale toodud. Kui ennevanasti ei saadud varustamisega hakkama, siis nüüd tasapisi saadakse. Nii nagu tundub.

Mina mäletan neid õppusi, mida peeti nende kaitseringkondade ajal (RÕK tsükkel 2005-2006). Kompanii peale oli 40 meest, pooled autod laenati naabermalevatest, selle (Heremi 80%) mõistes lahinguvõimetu värk. Isegi kui jätta kõrvale see nadi isiklik kraam. Mis kõige hullem - mingid nimekirjadest kokku kraabitud surnud hinged, paljudel ajateenistus veel NSVL armees, Eesti baasõpet polegi Täna on samadel üksustel Kevadtormil kohalolek 90% ja peale (mitmed kompaniid on üle komplekteeritud), vähemalt taolisel tasemel varustust ei laenutata.

Mis iseenesest on loogiline - kui supivett on vähem ja liha samapalju, siis väiksema poti supp ongi rammusam. Kas see 23 000 on parem või halvem kui 46 000, on iseasi.

Selle kaadri kohta. Kuna pole staabimees, siis võib-olla ei tea ma kõiki intriige, aga kui sind minu arvamus huvitab, siis sellel õndsal kaitseringkondade ajal kohtas seal maleva staabis sellist turvast, et lase olla. Eelkõige kaadrit, keda võiks vormist ja tegevteenistusest kaugel eemal hoida. Mõistagi taolise elemendiga ka ükski asi ei liikunud, kui kogu eesmärk oli sahistada vaikselt sussi 8-17. Nüüd vähemalt asjad liiguvad, korraldatakse normaalseid õppusi ja väljaõpet taolisel kombel ei pidurdata. Loomulikult hakkab see tunda andma ja tulemustes - praktikaga tekivad oskused ja kokku harjutamine. Mitte nagu 2006, et toimus RÕK mõne aasta takka ja vahepeal oli vaikus. Selline "üksus" ise on juba paras nali (ja oligi).

Välisilmas Kunnas on mitte väga suure üllatusena väga kriitiline kaitsevõime ja selle arendamise suhtes. Samas tuleb Välisilma tunnustada väga selge seisukohavõtu eest, et meie 2% SKT-st on väiksem, kui naabritel, kulutada saab aga reaalset raha.

http://www.err.ee/645260/valisilm-votti ... aitsevoime

Üsna lööv, aga ma ei ole kindel et sisuline on hinnang raha kulutamise efektiivsuse kohta, mille kohaselt meil võiks olla pea 2 korda suurem SAK, kui võtta aluseks rahade ja SAK proportsioon Soomega. Mastaabiefekt ja pikem panustamise ajalugu räägivad kindlasti soomlaste kasuks, ütleks ma isegi võhikuna. Samas mingi eeldus SAK suuremaks ajada võiks juba olemasoleva baasilt meil olla küll ning tegelikult eks selles suunas näeb arengut ette ka arengukava. Omaette teema on ülikalli Scoutsi PTG eelisarendamine. On´s nii?

Ma tõstataks kah selle Kunnase Soome-Eesti võrdluse peale hoopis provokatiivse küsimuse, et miks me automaatselt arvame, et meie teeme oma kulutuste juures Soomega võrreldes kahtlaselt väikest SA-kaitseväge. Äkki on tänaseks asjad hoopis teistpidi – et Soome KV SA-koosseis on nende kaitsekulusid arvestades ebarealistlikult suur ja õhku täis paberiiger? Ja meil on see asi rohkem realistlikumas „parlanksis“?

Eks tõde ole ilmselt kuskil vahepeal, aga Soomest rääkides võiks tõesti mõelda mh sellele, et:

- Nagu nt Palm telesaates viitas, on Soome viimase 25 aasta jooksul oma SA-armee (paberil olnud) suurust vähendanud poole miljoni pealt alla 250 000, aga pole teada, et sellega oleks kaasnenud samas ulatuses massilist varustuse, relvastuse, laskemoonamägede, sidevahendite jpm sellise utiliseerimist või vähemalt vaesematele vendadele annetamist. St kärpida ja vähendada on alati lihtsam ja kiirem kui nullist ülesse ehitada;

- Kuni viimase ajani oli kõikide Soome KVJ-ide avalike esinemiste leitmotiiviks see, et kui kaitse-eelarvesse ei hakka märgatavalt lisaraha tulema, siis tuleb ette võtta järjekordne SA-koosseisu vähendamine. Mina ausalt öeldes ei ole märganud, et Soome kaitse-eelarve oleks viimastel aastatel stabiilset lisarahastust saanud. Jah, on välja lubatud eraldi täiendavad summad uute hävitajate ja vist ka mereväe aluste soetamiseks, aga see n-ö baaseelarve on jäänud enamvähem muutumatuks, või kasvanud nii piisavalt vähe, et inflatsioon ja relvaturul toimuv hinnatõus selle ära nulliks. Samal ajal seisab Soomel ka maaväes mitmed üsna kallid moderniseerimisprogrammid (nt suurtükiväes), aga paberi peal Soome KV SA-koosseis mitte ei vähene, vaid kaitseministri eestvõttel hoopis suureneb justkui 50 000 võrra. Ühesõnaga – ma olen üsna kindel, et võrreldes Eestiga on soomlastel plaanides mingid puudujäägid või õhk sees.

- Või võrdleme siis Norraga, kes miskipärast suudab Soomega võrreldes 2,5 korda SUUREMA kaitse-eelarvega teha u 5-10 korda VÄIKSEMA armee. Sh sellise, kus maaväes brigaade pole mitte 2 nagu meil, või üle 10 nagu Soomes, vaid ÜKSAINUS. (Ja ei saa Norra puhul kõike ajada ka palgaarmeega seotud suurte personalikulude kaela, sest neil seal endiselt ajateenistus, tõsi, üsna valikuline). Ja ei ole ka nende suhteliselt suured ja korralikud õhu- ja merevägi Soome omast nüüd nii palju ebaproportsionaalselt suuremad ja kallimad.

Ma ei tea, et kas Norrat ikka saab mingi eriti positiivse näitena tuua. vt: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... &start=570