Proovin anda mõned vastused.
Esiteks ei õppinud me UKR sõjast seda, et Maakaitse (Teroborona) on vajalik. Seda me teadsime enne ka. Samuti ei õppinud me ammugi, et Maakaitse otsustas seal näiteks Kiievi kaitse. Seal olid ka eriüksused ja regulaarüksused ja õhutõrjujad ja pikamaa relvad jne.
Mida me Maakaitse osas õppisime, oli see, et isegi kui pole olemas kogu vajalikku varustust ja 10 päevase väljaõppega ei saavuta kõiki eesmärke, siis esimesel võimalusel tasub see struktuur organiseerida elementaarsel tasemel. Mõistlik on see teha ära rahuajal, siis kui elementaarsed vahendid on olemas ja esmase väljaõppe saame ära teha.
Seega kui eelmisel aastal saime piisavad rahalised vahendid (mida enne ei olnud ja mida nüüd anti halvenenud julgeoleku pärast), tekkis võimalus see ära teha. Muuseas, selle sammu pärast on meil suuri väljakutseid juba olemasolevate üksuste riidevarustuse ja kandesüsteemidega - keegi ei suuda meie nõudmisele vastava kiirusega toota. ScP, EOVJ, KVA ja KL pidi oma tegevuse mõneks nädalaks kui mitte täielikult, siis suures mahus seisma panema. KRA ja KL personal on pingutanud peamiselt uute üksustega, mitte olemasolevatega. See kõik oli minu arvates tulemust väärt. Isegi kui veel suvel peeti seda vaat et kahjulikuks.
Kui täna oleks Maakaitset vaja, siis oleks meil välja panna vähemalt 7300 Maakaitseringkondade Malevate all rühmadesse organiseeritud reservväelast. Neil on olemas individuaalvarustus ja AK4. Me saame neile anda TT miine ja kaitselaenguid. Me saame neile anda C90 ehk Instalaza granaadiheitjaid. Tegelikult on meil varustust 10 000 jaoks, seega saaks kaasta õppustelt puudunuid, järgmisi reservväelasi või vabatahtlike.
Neile kõigile on olemas ülesanded funktsioonis, struktuuris ja konkreetsel territooriumil.
Seda allajoonitud lõiku pidi ukrainlased korraldama sõja esimestel päevadel ja nädalatel. Sõja tingimustes. Meie saame juba järgmise aasta õppekogunemistega väljaõppega edasi minna.
Operatsioon Ussisõnad on muidugi suurem kui ainult õppekogunemine või üksuste kokkupanek. Algusest peale on mõeldud nende üksuste toetus korraldada nö kohaliku keskkonna baasil. Me täna ei mänginud läbi transpordivahendite läbi sundkoormiste kasutusele võtmist, kuid nii see läheks. Samas me planeerisime ning katsetasime majutuse ja toitlustuse korraldust kohaliku ressursi baasil. Sellega läks hästi. KL on teinud head tööd ja jätkab sellega.
Väga palju tõkestuse ja kindlustuse vahenditest ja isegi tehnikast leiab oma tegevuspiirkonnast. Seda on vaja edasi arendada. Me katsetasime erineval moel formeerimist. Me ladustame varustuse MKR territooriumidel ja tulevikus hajutame seda veelgi.
See kõik on minu jaoks piisav (vastutustundlik), et saata maakaitse oma ülesannet täitma.
Loomulikult on mõistlik hankida/lahenda raadioside, öine nägemine, vaatlusvahendid, erivahendid erialade arenguks (Pion, SP, Log, Med, vms). Jõudumööda seda ka teeme. Aga kui Maakaitset oleks vaja järgmisel aastal, siis on see meil organiseeritud (suurendatud 20 000ni).
kuido20 ja mongol - Öövaatlust ja sidevahendeid ei pidanudki veel olema. Tegelikult ei olnud minu jaoks vastutegevus üldsegi mitte kriitiline. KLPd Tallinn-Tartu maanteel ja mujal elava liiklusega teedel oli suurepärane MKRide initsiatiiv. Kui nad pidasid õigeks teha selliseid asju rühmades ja jagudes "meeskonna" loomiseks, siis oli see nende "õigustatud" otsus. Kuid ma olen kindel siiani, et oleks saanud ka selleta.
Jao- ja rühmaülemad/vanemad olid teadmistel ja hoiakutelt sellisel tasemel nagu ootasime. Palju tähtsam oli kujundada nende hoiakuid kohe õppuse alguses. Õigupoolest tehti sellega algust juba enne õppusi. Nemad on oma üksuse juhid. Nad kas hakkavad juhtima või ... me kaotame nende vastutusalades sõja. Teadmised ja oskused + esmane väljaõpe oli aga piisav selleks, et oma ülesandeid täita. Hoiakutega üllatasid aga mitte ainult ülemad, vaid valdav osa koosseisust kõiki tegevväelasi ja kaitseliitlasi. Samas oli see ka õnnestumise pant, mida ma nimetasin 2022 aastal juulis kirjalikult - ülemate hoiakud.
Katsun oma filosoofiat selgitada meeskonnaaladega spordis. Igal õhtul mängitakse Eesti jalg-, võrk- ,korv- ...palli, hokit jm ilma igasuguse ettevalmistatud treenerita. Kõikjal on liidrid ja kõikjal on "nõunikud", kes nii platsil kui riietusruumis ütlevad kuidas peaks. Ja nädalavahetusel mängitakse kohalikes liigades. Miks ei peaks me siis sellist "harrastaja taset" saavutama sõjapidamises? Mina ei näe mingit põhjust peale "puuduliku hoiaku - saame hakkama".
Kõik need liidrid kutsume juba järgmisel aastal õppekogunemistele. Mitte enam 10ks päevaks aga näiteks 1ks või 2ks. Allüksustena kutsume aga reservväelastest maakaitsjaid (ussisõd(n)alasi) kord kolme aasta jooksul. Kõigil neil on lisaks võimalus osaleda KL poolt läbiviidavas väljaõppes ka siis kui nad KLi ei astu.
Seega oli eesmärk harrastajate tasemel võistkonnad luua. Selle põhjal on võimalik edasi minna treenerite, kaptenite, väravavahtide, taktika, üldfüüsilise, tehnika jms koolitusega. Aga kuid meeskondi pole, siis ... jääb ainult filosoofia. Risk oli, et ülemad tunnevad end tankistidena. Reservväelased kõike ajaraiskamisena ... Kuid mulle tundub, et süsteem töötas.
Selle alternatiiv oleks olnud teha kõik "palju parema ettevalmistusega", võib olla parema varustusega, pikema aja jooksul ... järgmine või ülejärgmine aasta. Võimalikule sõjale lähemal ja ilma teise või kolmanda õppekogunemiseta nendele üksustele ... enne seda sõda.
Ja lõpetuseks - ma tean mida nendele üksustele vaja on. See on rohkem laskemoona nendele relvadele mis täna kasutusel olid. Siis vaatlusvahendeid. Siis öövaatlust. Siis sidevahendeid. Ja siis veel kõike seda ja palju muud. Aga täna on kriitiline samm tehtud. Kõige keerulisem on tehtud. Nüüd tuleb lihtsalt termosihikuga kuulipildujad ja droonid osta
