www.militaar.net

Libeda tee valisid

No Soobel, tuletame meelde, kas Sputnik, Belka-Strelka ja Gagarin lendasid Brauni raketiga ning kas enne või pärast vastavaid Brauni lendusid?

Kui täpne olla, siis sõnaga "esimene" saab iseloomustada ainult ühte Brauni ja co missiooni ja see oli tõesti "esimene inimene Kuul". Ülejäänud asjades olid Saksamaalt tühjade kätega jäänud venelased siiski veenvalt ees.

Kuule maabus siiski esimesena venelaste mehitamata laev nimega Luna-2 ja 13. sept 1959. Mäletatavasti tegi esimene inimene maalähedasel orbiidil tiiru alles 1961. Mis tähendab, et Kuule jõudis venelaste vapp vaid poolteist aastat peale Sputniku lendu.

http://en.wikipedia.org/wiki/Luna_2

Kui palju Brauni rakette vastu taevast lendas ja palju seal kosmonaute surma sai?

Kindlasti oli seal Korolevi kambas ka sakslasi, kuid põhiline koor läks koos Brauniga ameeriklastele.

Miskipärast lendasid enne kuulende vene raketid varem, paremini ja väiksemate ilmkärakatega? Vähemasti Korolevi R-7 hoiab senini kindlalt kõige töökindlama kanderaketi tiitlit, olles seejuures 40 aastat vana disain. Vahest ikka polnud sakslaste sõja ajal tehtud töö siiski nii tohutu, et sellele imeomadusi omistada?

Kuulennu ajaks oli kosmose ja raketiuuringutega nii palju tegeletud, et venelaste kõrbemise mehitatud kuulendudes võiks panna pigem tehnoloogilise mahajäämuse kui sakslastelt saadud/mittesaadud info arvele - mida oli 1960 teha 1944 aasta know-how'ga? Selleks ajaks olid nii venelastel kui jänkidel oma raketinduse koolkonnad tekkinud ja Braun oli selleks ajaks nagu maskott rohkem.

Kogu see teema tekitab minul isiklikult sügava kahtluse, kas sealt Saksamaalt oli ikka niipalju saada kui räägitakse. Fakt on, suur osa olulisi saavutusi tehti ka ilma selleta.

Vedelikreaktiivmootoriga lendasid venelased vaid aasta peale Komet'it (BI-2, mai 1942). Sõja lõpuaastate kõige edulisem turboreaktiivmootor ehk Nene loodi 1944. Mõlemal juhul ei saa rääkida ei vangi võetud saksa teadlastest, sõjasaagiks saadud joonistest ega isegi mitte trofeelennukitest. Tuumapomm loodi täielikult ilma sakslaste know-how'ta.
Esimene orbitaallend, esimene inimene kosmoses ja esimene kosmoselaev Kuu peal tulid ka suuresti ilma sakslaste abita.

Kahtlen sügavalt selles teemas, justkui kogu lennunduse ja raketinduse areng võlgneb tänu sakslastele. Sõja alguses olid sakslases reaktiivlennunduses ees kõige rohkem 2-3 aastat ning raketinduses võis see edumaa olla ehk 5-6 aastat.

Ikka see aiaaugu ja aia teooria, mine astu parem Keskerakonda!

Näita mulle kuskil lõik, kus ma olen öelnud, et venkude raketid nüüd himus jamad olid? Väitsin vaid, et von Braun konstrueeris kindlalt suuremaid ja võimsamaid rakettmootoreid. Sellesama R7 all paistab ka mingeid mootorikesi terve pinu olevat ja ma pole sugugi kindel, kas need mootorikesed seal pole mitte V2 pealt maha viksitud. Aga Saturni all oli vaid ÜKS mootor.

Seda me teame jah, et venkud olid jänkidest sammu ees kosmosemajanduses. Pakun vaid, et kui von Braun langenuks venkude teenistusse olnuks venkud jänkidest mitu pikka sammu ees.

Ma pole siin kordagi väitnud, et ainult sakslased konstrueerisid ja tegid rakett- ja reaktiivdmootoreid, lükkasin vaid ümber väite, et "1947.aastal poleks saksa reaktiivlennukid kujutanud liitlastele mitte mingisugust ohtu." ja tõin põhjenduseks, et kui Inglased Nene valmis tegid, oli sakslastel juba kohekohe tootmisse minemas HeS011, mida juba prooviti He111 küljes ja tehti kokku 19 mootorit ja selle mootoriga lennukid oleks Vampiiridele konkurentsi pakkunud ja raskepommitajaid ohustanud küll.

Ja ära palun järgmises postituses süüdista mind, et ma olen väitnud, et sakslased oleks oma reaktiivimedega sõja võitnud

Väike täpsustus - Saturn-5 (ehk siis Kuu-lennu kanderaketi) all on siiski 5 mootorit, mitte 1.
See, et venelased enne jänkisid kosmosesse jõudsid, näitas pigem poliitilisi prioriteete, mitte tehnoloogilist taset. Mandritevahelised raketid olid selleks ajaks mõlemal poolel ja sealt edasi orbiidile on ainult väike samm.
Muide, kosmosesüstiku tahkekütuse-kiirendid on kah ühe von Brauni meeskonna inseneri poolt 60-ndatel konstrueeritud...
Aga II MS lennukitest oleme vist juba päris kaugele jõudnud.

Heh, kui jänkid napilt peale Gagarinit inimese üles saatsid, oli see vaid 150 km kõrgusel toimunud suboribitaalne lend, mitte orbitaallend. Tehniliselt polnud jänkid 1961 enamaks võimelised. Venelased tegid ikka ausalt tiiru ära.

Mingi osa saksa insenere langes venelastele ka saagiks, aga fakt on, et koore võtsid ameeriklased.

Te unustate ühe asja-raha. NSVLs polnud tavainimese elujärg oluline, kogu majandus töötas sõjatööstusele. USAs teatati varakult ,millal plaan inimene kosmosse ja hiljem ka kuupeale saata. Nad ei kiirustanud ,sest venelaste kavatsusi nad ei teadnud. NSVL kõik salajane ning lugedes USA plaanidest oli kerge (seda küll suure rskiga, aga see polnud primaarne) ennetad onu Sämmi ja tõestad kommunismi eeliseid unustades targu mainimata ,mis see kõik maksma läks. Mis see üks R-7/Vostok/Voshodi start maksis ning samas kuidas inimesed elasid suures ja avaras NSVLis. Jänkidel piisas rahade eraldamisest ja olidki esimesed kuul.

Noh, ega NSVL-s oli suur vaesus ka enne kosmoseprogrammi.

Lennuväega on värk sedasi, et tegemist on ühe keerukama väeliigiga, kus sõdimise tulemuse määravad lenduri ja lennuki omadused umbes 1/3. Teine 1/3 määrab luure, juhtimine, planeerimine, stateegia, taktika ning 1/3 logistika ja tagalatoetus.

Põhimõtteliselt oleks võinud sakslased ehitadagi ainult Me 262-desid, sõja võitu poleks see ikkagi kaasa toonud, maksimaalselt oleks suudetud seda venitada.

Ärme unustame, et õhus lüüasaamise põhjused on kaugel eemal lennuki kiirusest või kahurite arvust - sakslaste õhukampaaniate kaotused on tulnud siiski kahe viimase "ühe kolmandiku" puudulikkusest.

Maksimaalne, mida oleks suudetud teha pommireididega - oleks olnud nende lõpetamine päevasel ajal. Mis oleks tähendatud 2-3 korda suuremaid reide öösel. Meenutame siinkohal, kelle käes oli jäme ots radaritehnoloogias (võrrelge pildil Me 262 ööhävitajat ja inglaste Beaufighterit)

(tehnoloogia vahe on vist võhikulegi näha)

Maailma esimene radar oli ka inglaste leiutis ei ole midagi imestada.

Kui küsimus läheb päevaste pommireidide lõpetamisele, siis edasi seisavad reaktiivlennukitest koosneva hüpoteetilise Luftwaffe ees järgmised väljakutsed.

Öiste reidide osalejate arv suureneb 2-3 korda. Senini lendasid öösel peamiselt inglased, kuid põhimass lennukeid oli ameeriklastel. See tähendab, et öine surve kasvab. 600 või 1000 lennuki asemel on oodata neid 1500-3000 korraga.

See tähendab, et peale päevaste (reaktiiv) hävitajate peab olema ka võrreldavas koguses öiseid. See tähendab vajadust töökindla, kompaktse radari järele, mida sakslastel ei olnud.

Kas keegi teab saksamaa alumiiniumitoodangut 1942-1945? Siit oleks lihtne rehkendada, kui palju lennukeid "oleks" võimalik üldse toota ja kas idarindele ka midagi jätkuks?

Ööhävitajaks nimetatud messer IMO hästi ei passi, sest tolle aja ööhävitajad olid aeglased, radariga otsiti enam-vähem asukoht üles ja siis edasi käis visuaalselt. 800 kmh pimedas tuisata ei anna midagi, mööda kihutamise, kokku põrkamise vms võimalus on liiga suur.

Edasi. Massilise radaritega ööhävitajate kasutuselevõtuga, kuhu sakslased on suutnud radarid peale meisterdada juhtub edasi mis? Liitlaste pommitajatele ilmuvad sama massiliselt radarid enesekaitseks ning maismaamärkide avastamiseks (neid kasutati edukalt Atlandil pinnaletõusnud allveelaevade otsimiseks pimedas).

Edasi. 1942 valdasid juba liitlased tehnoloogiat, mis võimaldas toota radari kasutamiseks ühemootorilisel hävitajal. See oli erinevalt sakslaste antennimetsast kompaktne, kasutatav ühekohalisel lennukil (ei nõudnud operaatorit) ega halvendanud lennuomadusi. See tähendas, et vajaduse tekkides oleks nendele tuhandetele Mustangitele ja Thunderboltidele samasugused vidinad külge tekkinud. Pimedas aga pole reaktiivlennukil eelist (ei saa kiiresti lennata), Junkersid ja Me-110d oleks olnud neile kerge saak.

Seda kasutati küll Vaiksel ookeanil, F4U2 Corsair peal esmakordselt 1942 (paremat pilti ei leidnud).



Edasine õhusõda selline: paarituhandelistele radariga pommitajate hordidele, mida katavad radariga varustatud saatehävitajad, tuleb vastu igal juhul paarsada ööhävitajat (kas liitlaste omadele alla jäävatele Junkersite-messeritega) või reaktiivhävitajatega, mis on sunnitud lendama neile ebasobival viisil (aeglaselt).

Ahjaa, pimedas on reaktiivlennuk oma väljalaskeleegi järgi kaugelt näha, samuti toodab reaktiivmootor soliidse inversioonijälje suurel kõrgusel, mis loomulikult ei jää liitlastel märkamata.

Tegelikkuses mis juhtunuks? Ühe häda kõrvaldamisel tabanuks sakslasi veel hullem häda - räme pommitamine öösel, kus sakslaste üleolek reaktiivmasinate näol kuivab kiirelt kokku. Peale reaktiivlennukite päevaseks ajaks on veel tarvis suurt aru öiseid, radareid, operaatoreid jne. Pluss kui liitlased oleks läinud pommitajate massilisele "radariseerimisele", oleks pandud juba radarid, mis võimaldanuks leida vajaliku linna kaugelt eemalt. Seni puudus selleks karjuv vajadus, sest jänkid lendasid päeval, kus sihtmärgid leiti visuaalselt.

Kapten Trummi teoorias on üpris palju "olekseid" mis võinuksid osutuda ka tõenäoliseks arenguks aga lisaks omalt poolt ka ühe "oleksi" juurde: ehk oleks von Braun hakanud siis tootma õhutõrje rakette - üks situatsioon sunnib peale vastumeetmed! Sellise lennukitemassi juures võiks peaegu isegi hupi tulistada - ega mets tühi ole! Ja arvestades, et saksa hävitajad kasutasid sel perioodil ka juba rakettrelvastust, mida oleks olnud vaja veidi täiustada, et täpsemalt tabada, poleks õhutõrje raketi konstrueerimine saksa teadlastele suurt peavalu valmistanud. Ja ilmselt oleks ka Me-262d hakanud kasutama õhk-õhk tüüpi rakette eranditult, mida sai lasta kaugema maa tagant ja tagada seega ka oma ohutus.

Jutt jama. F-4U2 relvastusse sügis 1943.
Pildil Korea sõja aegne F-4U5N. Juba eraldusmärgid viitavad sellele,rääkimata lennukite välisest erinevusest!
Ning jänkid ise otsutasid ühemootorilistest ööhävitajatest
Grumman F6F-5N 'Hellcat' kasuks.

Tollel ajal oli siiski reaalne kasutada vaid mittejuhitavaid rakette. Mittejuhitav rakett on aga liikuva märgi laskmisel väga ebatõhus relv. Vähemalt peale WWII on teada vaid üksikuid juhtumeid, kus mittejuhitavate rakettidega teist lennukit tabati. Ka ei ole kuulda olnud juhtumitest, kus BM-13 malli masinaga oleks kedagi alla lastud.

Reaalsest asja võttes oleks sakslased maksimaalselt suutnud lõpetada vaid päevased lennud. Öösel ei ole suurt vahet, kas sul on kuulipritsid või raketid. Raketid isegi demaskeerivad sind rohkem.

Kui vaadata ikka kriitiliselt otsa ülaltoodud antennimetsaga messerile, siis sakslaste võimekuses juhitavaid õhutõrjerakette ehitada julgen väga sügavalt kahelda.

Ükskõik, kuidasmoodi vaadata, tundub, et öiseks minek oleks olnud lihtsalt järgmine aste tollase võidurelvastumise trepil, millest ronimiseks ei oleks sakslastel jõudu jätkunud.

Mis puudutab möödalaskmise võimatust, siis kui palju lennukeid lasti alla nendest tüüpilistest 8000 meetri kõrgusel lennanud reididest tavaliste Flak'ide poolt? Vastus: kaduvväike osa, kuigi kahurimürsk on kordades täpsem ja vähem tundlikum tuulele ja muudele mõjudele.

Kogu sõda taandub lõpuks materiaalsetele ressurssidele. See ongi kõige suurem "oleks". Need liitlaste radarid jms on vähem kaheldavad. Kipun arvama, et sakslastel polnud piisavalt stateegilisi materjale selleks, et liitlaste õhusõda oluliselt väärata.

Idarindel oleks muidugi pahasti olnud, sest jänkidel-inglastel oli vähemalt võimalus vorpida poole aasta jooksul mõned tuhanded reaktiivlennukid ja pöörata sellega sõjas järgmine lehekülg, kuid vaestel venelastel polnuks sellisele asjade käigule midagi vastu panna. Kogu elu sõltunuks sellest, kas lääne onud annavad reaktiivtehnoloogiat või mitte. Ja kuna lääs andis venelastele lennukite osas enamuse vananenud prahti, siis vaevalt, et reaktiive oleks niiväga antud...

FW Anton kirjutas:Kapten Trummi teoorias on üpris palju "olekseid" mis võinuksid osutuda ka tõenäoliseks arenguks aga lisaks omalt poolt ka ühe "oleksi" juurde: ehk oleks von Braun hakanud siis tootma õhutõrje rakette - üks situatsioon sunnib peale vastumeetmed! Sellise lennukitemassi juures võiks peaegu isegi hupi tulistada - ega mets tühi ole! Ja arvestades, et saksa hävitajad kasutasid sel perioodil ka juba rakettrelvastust, mida oleks olnud vaja veidi täiustada, et täpsemalt tabada, poleks õhutõrje raketi konstrueerimine saksa teadlastele suurt peavalu valmistanud. Ja ilmselt oleks ka Me-262d hakanud kasutama õhk-õhk tüüpi rakette eranditult, mida sai lasta kaugema maa tagant ja tagada seega ka oma ohutus.

Širokoradi järgi oli sakslastel praktiliselt valmis täitsa korralikud õhutõrjeraketid, mida venelased võtsid aluseks oma pärastsõjaaegsete õhutõrjerakettide loomisel. Kapten Trummi põhiline häda on selles, et ta kipub liialdama ja idealiseerima ühe poole võimalusi, teist poolt täiesti arvestamata. Sõjatehnika areng pole kunagi lõplik, igale vastase täiustusele vastatakse omapoolsega.
Täpsemalt siis võeti aluseks saksa juhitamatu õhutõrjerakett "Taifuun R", millest lähtuvalt Grabin konstrueeris õhutõrjekompleksi "Voron". See võimaldas korraga lasta üles 120 raketti 13,8 km kõrgusele. Idee ei leidnud edasist rakendust, kuna selliste rakettidega polnud tõesti suurt midagi teha pärastsõjaegsete kiirete reaktiivlennukite vastu, mida pealegi ei kasutatud selliste kompaktsete massidena nagu B-17 jt. Aga sõja ajal oleks selline raketisüsteem olnud väga ohtlik liitlaste lennuarmaadadele, kas siis päeval või öösel.

Mittejuhitava raketiga lasta 8-10 km kõrgusele lendavate lennukite pihta on nonsenss ruudus ja peale sõda taibati seda kaunis kiiresti.

Nii kõrgelt on probleeme isegi 88 mm Flakiga millegi tabamisel, kuid viimase moon on stabiilsem ja täpsem kui mistahes rakett.

Mina küll ei tea ühegi ÕT raketti, mille venelased oleks sakslastelt maha teinud ja mis oleks kasutust leidnud. Esimene reaalses kasutuses vene ÕT rakett oli vedelkütusega S-25 Berkut ja seal ponud sakslastega küll midagi ühist.

Praegu räägime ikkagi sisuliselt Gradiga lennukite tulistamisest. Väidan, et see on veel raskem ülesanne kui seda flakiga teha.

Alustame sellest, mis tugevusega tuuled 8000 meetri kõrgusel puhuvad ja kui palju mõjutab see mürsust aeglasemalt lendava raketi täpsust - raketi suuremast "purjepinnast" rääkimata. Sellise raketi reaalne täpsus on ilmselt klassist +/- 1 km 10 km kõrguse kohta. On teada üks ainuke juhtum, kus õhukaitse ülesandeid on täidetud mittejuhitava raketiga - see on ameeriklaste Genie - kuid viimane oli tuumalõhkepeaga...

Mittejuhitavate rakettidega on edukalt a)antud pindalatuld, kus pole täpsus oluline b) tulistadud lennukitelt märke ca 2-3 km kauguselt.

Sakslaste selleaegsete õhutõrjerakettide ülesandeks polnudki täpselt lennukit tabada! Ideaalis pidi see plahvatama 100-200 meetri kõrgusel lennukitegrupi kohal ja saatma allapoole šrapnellipilve. Massilisele lennukite kasutamisele taheti vastu seada massiline õhutõrjerakettide kasutamine. Keegi ei püüagi väita, et selleaegsed rakettid olid täpsed, nende võrdlemine flakkidega on tobedus.

Liitlaste lennukid olid (vähemalt populaarteaduslike filme vaadates) esheloneeritud ka vertikaalsuunas, st nende lõhkemine kõige pealmise "kihi" kohal ei tee alumistele midagi.

Teine asi, mis muudab IMO kahtlaseks selle shrapnellivärgi - shrapnelli efektiivne raadius on heal juhul mõnikümmend meetrit. Kui suur oli see ÕT 88 mm kildmürsul?

50 või isegi 100 meetrine purustustsoon on liiga väike, et kasutada +/- 1 km lendavat moona, sellega ei peata midagi.

Rakett on ÕT jaoks efektiivne üksnes juhitavana. Mittejuhitav moon on piisavalt täpne üksnes kahurist lastuna (loe piisavalt kiire, kiiresti pöörlev). Ja isegi sellise täpsuse juures on nii suurel kõrgusel võimalik vaid tõkketuld tekitada, mitte usaldusväärselt tabada.

Toon näite: S-75 Dvina õhutõrjeraketil, mis sisaldas üle 30 kg lõhkeainet ja shrapnelli, oli purustusraadius ca 50 meetrit. Et tõsta nii suur lõhkepea üles, on tarvis umbes telefoniposti suurust raketti.

Kui suur oli selle saksa raketi lõhkepea? Kui seal on suurusjärgus 10 kg, siis selline ei tekita never mingit shrapnellivihma, mis midagi peataks.