Health kirjutas: ↑12 Okt, 2023 9:57
See et põlvkonnad on meil erinevad peaks juba teada olema kaptenihärra.
Kriku kirjutas: ↑12 Okt, 2023 8:22
Tagantjärele ei ole võimalik kuidagi kindlaks teha, kes 1990-ndatel ajateenistusest kõrvale hiilis ja kellel tegelikult midagi viga oli.
Seda tõesti, seda tõesti
Iseenesest peaks olema vist nii, et KRA-s või kuskil arhiivis peaksid kõigi alla 60-aastaste kaitseväekohuslaste andmed ja toimikud endiselt alles olema, või olema alles nii palju ja sellisel kujul, kuidas neid 1990. aastatel suudeti dokumenteerida. Iseenesest tõsi, et tagantjärele võib olla keeruline tuvastada, kellel oli sel hetkel päriselt mingi tervisehäda, kes paisutas oma häda suuremaks, või kes lihtsalt ostis toona kas era-arstilt või arstliku komisjoni arstilt vajaliku tõendi ja otsuse (tuli ka seda ette toona). Täna kehtivatest andmekaitsenõuetest (terviseandmed kui delikaatsed isikuandmed, st teema, mille rikkumise eest veel hiljuti vallandati regulaarselt haiglatest meditsiinitöötajaid, kes olid ilma mingi selge põhjuseta käinud sobramas suvaliste inimeste e-tervises) ei hakka rääkima. Ja lõppeks – mis sellise tagantjärele kontrollimise point üldse oleks? Kes seda tegema peaks või võiks, millise eesmärgiga?
Sest tegelikult on veel palju muid põhjuseid, miks aastakäikudest on ajateenistuse läbinuid seni olnud mitte enamus või isegi pool, vaid selge vähemus – nii 25-40% vahel minu teada olenevalt aastast ja aastakäigust. Üks suur põhjus on loomulikult seesama – soovimatus teenida ja seetõttu arstlikus komisjonis oma olematute või ülemõeldud terviseprobleemide võimendamine. Mingi protsent inimesi on kindlasti alati olnud sellised, kellel päriselt ongi mingi tervisehäda, mis neil täiesti ausalt ja objektiivselt ei luba teenida, vähemalt toona ja täna kehtivate tervisenõuete raames.
1990. aastatel jättis väga suure (ja olulise) hulga inimesi ajateenistusest kõrvale toona kehtinud seadusandlus, mis sisuliselt (ja täiesti legaalselt) andis vabastuse kõigile ülikoolis õppijatele. Mis omakorda tähendas seda, et kõrvale jäi väga suur hulk keskharidusega mehi, kes olid kohe pärast keskkooli lõpetamist kuskile kõrgkooli sisse astunud – ning ega pärast ei suutnud või ei viitsinud riik enam kontrollida seda, kas inimene õpinguid ka reaalselt ikkagi alustas või kas ta nad ka lõpetas. See säte on selles mõttes eriti märkimisväärne, et jättis 1990. aastatel suht-koht automaatselt ajateenistusest kõrvale väga suure osa Eesti tänasest poliitilisest, majanduslikust jms eliidist, st needsamad suhteliselt suured põlvkonnad, kes 1990. aastatel omandasid kõrghariduse ja täna endiselt paljudes kohtades juhtivatel kohtadel on.
Võib loomulikult öelda, et aga miks need inimesed toona siis ei võtnud kätte ja ise vabatahtlikult aega ei läinud teenima? Võimalus selleks olemuslikult oli, ja eks üksikud inimesed seda ka kasutasid. Enamus aga mitte. Keeruline on nendele inimestele väga midagi ka ette heita, sest sisuliselt andis süsteem ja seadus neile täitsa ausalt „maksuvabastuse“, ja kes sellisel juhul tahaks väga tormata ise veel vabatahtlikult seda maksu ikkagi maksma? Teiseks tuletame meelde, milline oli toonastel värske vabaduse metsikutel aastatel ühiskonna ja noorte üldine suhtumine igasugustesse kollektiivsetesse kohustustesse, riiklikku sundi jne. Toona oli ka täiesti mainekates ettevõtetes täiesti tavapärane nähtus maksudest kõrvalehiilimine esmajoones ümbrikupalga kaudu – mida see ajateenistus olemuslikult muud on kui üks täiendav naturaalmaks?
Ja siis veel meenutame, milline oli tollal riigikaitse ja Kaitseväe üldine tegelikkus ja maine. Täna vaatavad meile meediast üheksal juhul kümnest vastu positiivsed lood suurtest ja ägedatest õppustest, naerunäoga ajateenijatest, ägedatest ja karismaatilistest ohvitseridest ja kindralitest, tipp-tasemel varustusest ja relvastusest, tutt-uutest kasarmutest ja tasemel ninaesisest igas suvalises kaitseväe sööklas. Toona aga täitis meediat üldjuhul vaid pidevad ja negatiivsed asjad: kütmata kasarmud, puudulik söök ja/või ebasanitaarsusest tulenevad kõhutõved, jäägrikriis ja Asso Kommer, purjus kaitseliitlased, pidevad hukkunud õnnestuste ja enesetappude läbi, esimese vihmaga ülesse sulanud saapad, massilised hüppesse minekud, kastitäis purunenud jalaluudega ajateenijaid pärast sõitvast veokist jalastumist jne jne. Asi pole selles, et propagandat tehti toona palju sitemini (seda muidugi kah), aga propaganda paraku ei saa ega suuda lakeerida toonast tegelikkust. Ühesõnaga – ei olnud toonasel Kaitseväel sellist mainet ja kuvandit, mis oleks olnud atraktiivne noorele haritud mehele või ka nende vanematele.
Ja isegi kui kõiki neid probleeme ja kitsaskohti poleks algusest peale olnud, siis juhin tähelepanu, et algusest peale on teenistusse võetavate ajateenijate hulka esmajoones piiranud ja reguleerinud Kaitseväe (ja kuni u 2005 ka Siseministeeriumi pääste- ja piirivalveüksuste) suutlikkus inimesi majutada, toita, varustada ja välja õpetada. Loomulikult vähendas see piirang suht-automaatselt toonaste riigikaitseosakondade ja hilisema KRA vajadust iga hinna eest kõik kaitseväekohuslased arvele võtta ja kõige rangemas korras läbi arstliku komisjoni lasta, või kõrvaleviilijaid nui neljaks kuni 28-aastaseks saamiseni kasvõi välismaal taga ajada, aga fakt on see, et kui jätta kõrvale 1990. aastate alguse väga segased aastad ning üks või kaks alatäitumisega kutsumist u 2005. aasta paiku kui KRA-d käivitati, siis on kõikidel aastatel kaitseväe enda poolt antud tellimused kutsealustele vähemalt kvantitatiivselt alati täidetud olnud. 1990. aastatel oli keskkooli-lõpetanute kõrvalejäämisega kindlasti suur kvaliteediprobleem, aga vist mitte kvantiteediprobleem. Ehk teisisõnu – riik ise ei tahtnud ega suutnud rohkem kutsealuseid niikuinii teenistusse võtta.
Kas see on ebaõiglane ja ebaaus nii ühiskondlikult kui ka üksiku ajateenija-reservväelase vaatest? Jah, on küll, täiesti põhjusega on, ning see teatud mõttes on probleem. Ka mind isiklikult on see alati häirinud ja kui kuskil seltskonnas tuleb jutuks ajateenistuse läbimine/mitteläbimine, siis mul pole nendele kõrvaleviilijatele (eriti neile, kes sellega veel kuidagi rahul ja uhked on) mitte midagi head öelda. Seda ebaõiglust saab ja võib pisut leevendada läbi mingi suurema ühiskondliku tunnustuse, eelistamise tööle võtmisel, rinnamärkide ja seljakoti külge krõpsuga pandavate väeosaembleemide ja õppuste embleemide, aga see siiski ei kaota seda suurimat ebaõiglust, et mingi (täna vist endiselt veel vähemus) peab teenima 8-11 kuud + reservis + sõja korral omaenda naha turule tooma (see vast kõige olulisem). Aga julgen samas ennustada, et see ebaõiglus saab teatud mõttes tasutud siis, kui pärast (loodetavasti võidukat sõda) on ellujäänud reservväelased oma ohverduste, teenetemärkide ja vigastustega umbes samasuguses priviligeeritud seisundis nagu enne sõda olid Vabadusristi kavalerid jt Vabadussõjast osavõtnud – ja siis vaadatakse nende „kõrvaleviilijate“ peale juba hoopis teistsuguse pilguga.
Kas oleks vaja nüüd hakata kuidagi tegelema nendega, kes varasematel aastakümnetel on teenistusest kõrvale jäänud? Minu arvates väga ei ole mõtet. Viimase 20-25 aasta jooksul ajateenistuses korraliku väljaõppe saanute hulk on endiselt suurem, kui meie äsja suurendatud SA-struktuur. Ja lõpuks ongi asi väljaõppes. Nädala-paariga on (treenitava motivatsiooni olemasolul) võimalik selgeks õpetada väga elementaarsed sõduri baasoskused, kuid neid mitte drillida lihasmälusse. Eriala- või allüksuseväljaõppest pole mõtet rääkidagi. Sellise väljaõppetasemega ükskikvõitlejad on sellisel juhul endiselt ohtlikumad iseendale ja kaasvõitlejatele, mitte vaenlasele. Hakata omal ajal teenistuse mitteläbinuid kutsuma nüüd kuidagi teenistusse 4, või 8 või 11 kuuks – pole vist nagu väga mõtet kulutada tohutuid ressursse põhjaliku väljaõppe andmiseks inimestele, kes on juba vanuses 35, või 40 või 45. Eriti olukorras, kus väljaõpetatud reservi on meil endiselt rohkem kui struktuuris ametikohti.
Kaudne lahendus peitubki muidugi nendessamades riigikaitselistes ametikohtadest, mida siin ennist mainiti. Seadus iseenesest ei piira nende ametikohtade määramist ka erasektorile, aga ma ei tea, milline on viimane seis nende ametikohtade määramisega. (Olen nagu kuulnud, et kui neid liiga palju ja liiga massiliselt määrata, siis hakkaks see ühel hetkel piirama kaitseväele vajalike inimeste hulka, kuna lisaõppekogunemistest ja mobilisatsioonist on need inimesed praegu vabastatud). Päästemaetnikku või isegi arsti saab endiselt määrata KV SA-struktuuri, aga ainult RA-õppusteks (okei, arst on ka sel juhul jama). Aga iseenesest on riigikaitseline ametikoht täitsa hea „asendus“ nende inimeste koormamiseks, kes kaitseväeteenistusest on kõrvale jäänud. Sellega kaasneb kriisi ja sõja ajal kohustus töölt mitte lahkuda, puhkust võtta, pidada kinni normeeritud tööaegadest ja saada täismahus palka jne. Ukrainas toimuvat vaadates ei pruugi kuskil ministeeriumis Iskanderi lööki oodates või alajaama parandades olla märkismisväärselt ohutum, kui rindel.
