Tankisoomus on alates 70-datest jäänud oma idee poolest suhteliselt muutumatuks. Küll on muutunud materjalide kvaliteet ja nende kasutamise tehnoloogiad.
Mis siis juhtub kui mürsk tabab metallplaati. See oleneb paljustki mürsu ehitusest, kuid täpsema käsitluse alla on mõttekas võtta kolm mürsu liiki:
1. homogeenne, metallist tavalise püssikuuli kujuline mürsk
2. KEP ehk pikk raskest metallist varras
3. HEAT ehk kumulatiivlaenguga mürsk
Loomulikult on neid liike veel. Tegelikult terve müriaad, kuid kuna tänapäeva soomusmasin kohtub peamiselt KEP või HEAT laenguga, siis analüüsime neid, kõrvutades seda pilti tavalise mürsuga.
Kui suvalise mürsu ette jääb homogeenne, lõpmatu paksusega terasblokk, toimub selle mürsuga pärast blokki sisenemist kaks asja:
1. Erosioon külgedel ja selle otsas materjali ümber paiknemise tõttu
2. Mürsu otsa kiire nürinemine e. paksemaks muutumine
Praktiliselt näeb see välja nii, et mürsu tipus olev materjal hakkab laiali valguma, moodustades midagi seene kujulist. Järgnev mürsu paksem osa kulub kiiresti õhemaks vastu mürsu nina poolt tekitatud kitsa kanali seinu. Vedeldunud materjal paiskub avausest välja ning pihkub. Mõningatel juhtudel (sõltuvalt materjalist) ka süttib.
Umbes nii:
Sõltuvalt mürsu kiirusest on tulemuseks kas metalli kinni jäänud tömp objekt või siis mõningaste materjalijääkidega avaus.
Mürsu materjali sisse tungimise sügavus sõltub:
1. Mürsu kiirusest (üldjuhul mida suurem kiirus, seda sügavamale tungib)
2. Mürsu läbimõõdust (mida väiksem läbimõõt sama massi juures, seda sügavamale tungib)
3. Mürsu tihedusest (mida tihedam materjal, seda sügavamale tungib)
4. Mürsu erosiooni iseloomust (voolava erosiooniga mürsk peatub kiiremini kui nn. iseterituva erosiooniga mürsk)
Neid faktoreid on veel, kuid need neli on peamised, millega mängitakse.
Minu poolt loetletud kolmel eri tüüpi mürsul on massieelis nn. tavalisel mürsul, kiiruseelis HEAP mürskudel (sulametalli joa kiirus on ca. 7-8km/s) ning tiheduseelis KEP mürskudel. Kusjuures mõned KEP mürsud omavad ka erosiooni iseloomust tulenevat iseteritumise eelist (DU või eritehnoloogiaga valmistatud volframsüdamikud).
Nüüd kuni 60-date aastateni oli peamisteks meetoditeks suureneva mürsu kineetilise energiaga võitlemiseks soomuse paksuse suurendamine ja selle kaldu asetamine. Aga juba varem oli selgeks saanud, et see on ummiktee (tanki massi ei saa lõpmatult suurendada) ning tuleb kasutusele võtta muud meetodid.
Edasi on saanud peamisteks vahenditeks mürsu läbistava jõu vastu selle energia hajutamine ja materjali erodeerimine.
Selle jaoks kasutatakse peamiselt nelja meetodit:
1. Kihilist kaldsoomust
2. Komposiitsoomust
3. Ruumiliselt ebaühtlast soomust
5. Aktiivset või passiivset reaktiivsoomust
Kihilist kaldsoomust ei kasutata tänapäeval mitte selle pärast, et see lihtsamad mürsud rikošetiga kõrvale viskaks (see on selline kaasnev lisaboonus). Tänapäeva tankitõrjemürskude kineetiline energia on nii suur, et rikošetiks vajalik nurk ületab 65 kraadi, mis sisuliselt välistab vajalike vormidega tankide ehitamise. Kaldsoomust kasutatakse reeglina esimese soomuse kihina, kusjuures selle eesmärk on siseneva mürsu trajektoori muutmine ning selle erodeerimine. Praktikas näeb see välja nii, et nii KEP kui HEAT murravad esmalt läbi soomuse sellest küljest, kus mürsu teekond oli kõige lühem. Näiteks 45 kraadi all oleva soomuse korral väljub mürsk esmalt soomuse alumisest küljest. Edasi tekib läbinud mürsu tipus ühesuunaline keeriseline voolamine. Tekkinud jõudude tulemusena hakkab näiteks KEP varras pöörduma, et läbida soomus risti, mille tagajärjel kiireneb varda ülejäänud osa erosioon vastu soomusesse tehtud ava külgi. Järgmist soomuse kihti tabab selline varras juba nurga all, kusjuures varda liikumisvektor ei ühti enam varda pikiteljega. Sellega on varda kineetiline energia hajutatud suuremale pinnale ning selle tõrjumiseks on enam lootust.
Tavalise "kuulikujulise" mürsu kulumine vastu esimest kalde alla asetatud soomust on nii suur, et järgmise soomuse läbimiseks energiat enam järgi ei jää. Sellist mitmekihilist kaldsoomust kasutavad erinevate tankikere osade juures praktiliselt kõik tänapäeva tankid.
Komposiitsoomus koosneb peamiselt terase ja keraamiliste materjalide ja/või plastiku kihtidest. Kogu asja mõte on selles, et eriti kõvade materjalidega kokku puutudes kiireneb järsult nii mürsu tipu kui ka külje erosioon. Samuti kiireneb mürsu nürinemine. Kasutatakse erinevaid suure kõvadusega materjale (ränikarbiid, boorkarbiid, titaankarbiid, alumiiniumoksiid, sünt. teemant). Probleemseks muudab ehituse see, et keraamilised materjalid on väga haprad. Seega ei saa ehitada soomusplaati monoliitsest keraamilisest tükist, vaid tuleb kasutada mosaiiki. Tänapäeval pressitakse keraamilised plaadid metallmaatriksisse, mis suurendab plaatide tihedust ning kasvatab nende tõrjevõimet veelgi. Samuti kasutatakse keraamiliste plaatide asetamist elastse materjali kihtide vahele, et vähendada vibratsioonist tingitud pragunemist. See on siis selle kuulsa Chobham soomuse tööpõhimõte. Reeglina on tänapäeva soomusmasinate sisekülgedele lisatud mõned kihid Kevlarit vms. aramiidkiudu, et vähendada tabamusele järgnevat soomuse sisepinna killunemist. Esimene seeriatoodangu tank, mis kasutas komposiitsoomust oli venelaste T-64. Alul oli tegemist lihtsalt klaasplastikuga (klaasi võime mürsku erodeerida on ca. kaks korda suurem kui terasel), hiljem klaasplasti integreeritud boorkarbiidiga. Tuntuimad kasutajad praegu Chally ja Abrams, kuid esineb rohkem või vähem enamusel uutest tankidest jm. soomusmasinatel (k.a. isegi kopterid)
Ruumiliselt ebaühtlane soomus koosneb tavaliselt perforeeritud metallplaatidest, mis on koostatud selliselt, et läbiv mürsk satuks igal juhul varem või hiljem perforeeringu servale. Materjali vastupanu järsk kõikumine ristsuunas toob kaasa mürsu materjali trajektoodi järsu muutumise ning kiire erosiooni. Praktiliselt töötab see umbes nagu kihiline soomus, kuid selle vahega, et mürsk tabaks justkui korduvalt paksema ja õhema soomuse liitekohti, mille tulemusel tekivad kokkuvõttes ülisuured küljele suunatud jõud. Sellist soomust kasutab peamiselt Leo2. Sellest tuleneb ka tõsiasi, et Leo2 on vastupidavam KEP, Chally ja Abrams aga HEAT mürskudele
Reaktiivsoomus (õige nimetus maakeeli peaks olema reageeriv soomus) toimib (sõltumata sellest, kas tegu on aktiivse või passiivse reaktiivsoomusega) eeldusel, et see on läheneva mürsu suhtes nurga all. Koosneb teatavasti kahe soomusplaadi vahel olevast kiirelt paisuvast materjalist (aktiivse puhul lõhkeaine, passiivse puhul näiteks kumm). Töötab selliselt, et esimese soomusplaadi läbimisel toimub kahe plaadi vahelise aine kiire paisumine, mistõttu nurga all olevat soomusplaati nihutatakse pidevalt kumulatiivjoa või läbiva varda teele, mistõttu need peavad läbima oluliselt rohkem soomust kui muidu oleks vajalik. samuti toob see kaasa tugevad külgsuunalised jõud, mis muudavad läbiva materjali trajektoori. Aktiivset reaktiivsoomust kasutatakse peamiselt vene tankidel (ilmselgelt passiivsoomuse puudujääkide ja ebaühtlase kvaliteedi katmiseks). Passiivset kasutab minu teada Leo2 alates A5-st (needsamad kiilud torni külgedel, mis küll ei täida ainult seda rolli) ja vist ka Merkava IV. Uuem mood on elektriline reageeriv soomus, kus läbiv mürsk lühistab ülisuure pinge all olevad soomusplaadid ning kaasnev vool suurusjärgus 300 000A hävitab suure osa läbistanud materjalist.
