Vene vs. Lääne tankid

[Wots]

Minu arust(suures pildis) viimane efektiivne tankiseeria oli T-54/55/62 . Edasi läks lihtsalt visioon lappama ning reaalses maailmas ei tekkinud situatsioone kus nad ennast õigustanud oleksid. Maailm ja sõjapidamine olid sedavõrd palju muutunud.

[Kilo Tango]

Minu väike lisasutsakas viidates postitusele, millest jutt lahti läks: Jah, ma tean väga hästi, millised on väidetavad erisused Venemaal ja mujal toodetud T-72 versioonide vahel. Samuti tean, mida kujutab endast M versioon. Jutu mõte on pigem selles et see B- versioonide parem soomus ja parem vaatlusvõime ei ole suutnud reaalselt lahinguväljal erisust luua. Soomus lastakse ikka läbi ja varitsused on ikka edukad.

[Kapten Trumm]

Kui venelased tulid välja T-64ga (T-72 oli selle ratsitud versioon tiba hiljem), siis läänes kasutati alles M60 ja Leopard 1 tanke.
300 mm soomustläbistavusega 125 kahur oli 100 mm esisoomuse vastu igati toimiv asi.

Lihtsalt see, millega Lääs vastas (Abrams, Leo 2, Lerclerc) ületas neid nn teise põlvkonna tanke (T-64 ja edasi) päris suurelt.
Põhjus oli kontseptsiooniline - Lääs loobus kerge ja kiire "manöövritanki" ideest ja võttis kursi raskematele masinatele.
Lääne sõjastrateegia oli peamiselt kaitsev - nad ei plaaninud nende tankidega Moskvat rünnata.

1980ndatel käisid vähemalt Harkovis juba konstrueerimistööd uue, 3. põlvkonna põhitanki loomiseks (meenutab natuke seda Armatat), 130 mm või 152 mm pearelv, mehitamata torn, seitsme teljega veermik, kuid Gorba aeg, majanduslik allakäik ja lõppeks NSVL lagunemine ei lasknud neid tootmisesse (jäädigi mõne prototüübi tasemele). Lääs aga suutis Abramsid ja asjad viia suureseerialisse tootmisse ja nendega M60d ja Leo1-d suuresti asendada. Ilmselt tekkisid ka Harkovi konstruktoritel (Harkov oli NSVL moodsaim ja parim tankitehas) konstruktiivsed probleemid, kuidas suurem pearelv toimima saada ja kuidas seda kupatust juhtida, kui meeskond näeb nii vähe (kui korpuse kõrguselt näha üldse on).

NSVL tankipargist aga moodustasid 1991 seisuga pea poole vananenud tankid (nn esimene sõjajärgne põlvkond), T-54 kuni T-62. Teist samapalju oli teise põlvkonna masinaid (alates T-64) ja ca 9000 oli WWII ajastu tanke (IS-id, T-10d)

[Kapten Trumm]

Minu väike lisasutsakas viidates postitusele, millest jutt lahti läks: Jah, ma tean väga hästi, millised on väidetavad erisused Venemaal ja mujal toodetud T-72 versioonide vahel. Samuti tean, mida kujutab endast M versioon. Jutu mõte on pigem selles et see B- versioonide parem soomus ja parem vaatlusvõime ei ole suutnud reaalselt lahinguväljal erisust luua. Soomus lastakse ikka läbi ja varitsused on ikka edukad.

Kui sa räägid UKR sõjast, siis kriitiline faktor on väljaõpe, taktika ja operatiivkunst. Viimane just mõttes, et kus tanke kasutada ja kus mitte kasutada.
Vene armee on kogu aeg olnud tankikeskne. Vene polkovnik ei oskagi muudmoodi mõelda, et panene ikka kõva tankirusika kõige ette. Ukrainlastel seda kammitsat ei paista olema ja iga hinnaga tanke kõikjal kasutada neil kihku pole (ja eks pole ka piisavalt tanke).

Kui vastane on õppinud tanke ignoreerima ja keskenduma asjadele, mis tegelikult tankide liikumist mõjutavad, siis võibki tulemuseks olla olukord, kus nad seisavad kuskil nõutult metsavaheteel ja ootavad, mis edasi saab.

Näiteks hästi kanaliseerival maastikul on perspektiivikas keskenduda võimekustele, mis lubavad tankidel üle saada tõketest ja õhkulastud teedest/sildadest. Ja tankid võib rahule üldse jätta. Kui need võimekused on likvideeritud ja tankid seisavad abitult paigal, siis võib ju nagu kirsina koogil ka need põlema panna (kui meeskonnad pole sealt juba lesta tõmmanud).

[paalberg]

300 mm soomusläbistavusega algelised 70ndate noolmürsud tekitasid Abramsitele vaid üksikuid kaotusi.

Need väljaspoole Nõukogude Liitu ekspordiks mõeldud noolmürskude 3VBM8 vardad, nooled või südamikud olid volfarmkarbiidi asemel miskist pehmemast terasest.

3VBM8/3BM17/18 Entered service (estimated 1972). An export version of the 3BM-15 without the tungsten carbide plug. Hence, it is an all-steel penetrator with inferior performance.

Palju venelased neile oma know-how-d andsid, on segane, kuid arvatakse, et Iraagi toodang oli põhiliselt T-72M "Monkey" tasemel.

Tegelikult need T-72M versioonid jagunesid veel omakorda mitmeks Объект: 172М-Э, 172М-Э1, 172М-Э2, 172М-Э3, 172М-Э4, 172М-Э5, 172М-Э6, 172М-Э7, 172М-Э8.

https://below-the-turret-ring.blogspot. ... odels.html

Nähtavasti need enim kohitsetud isendid läksidki sinna kuhugile Lähis-Itta ja Aafrikasse. Iraagi T-72M olla baasversioonist veelgi enam kohitsetud olnud, et selle arvelt kvantiteeti suurendada. Kardetavasti see Iraagi T-72 versioon oligi üleüldse kõige viletsam T-72 versioon, mida eales toodeti. Lisaks kõigele sellele lisandusid sinna veel kõige algelisemad 3VBM3 martensiit terasest südamikuga mürsud, mille soomusläbistavus jäi kahe kilomeetri pealt sinna 245 mm. kanti. Võrreldes kaasaegsete lääne tankidega oli see neil täiesti lootusetu üritus.

https://www.quora.com/Why-was-the-T-72- ... rade-model

[Kapten Trumm]

300 mm läbistavusega KEP-dega oli 1991 minna aktuaalsete lääne tankide vastu samasugune suitsiid nagu WWII ajal minna T-34-ga Tiger I vastu. Isegi kui need öövaatlused ja termod oleksid olnud. Tollal oli juba M1A2 ja Leopard 2A4 esisoomuse tinglik paksus 600-1000 mm.

Tõe huvides tuleb aga märkida, et samal ajal oli nõuka tankide seis veidi parem, kuid, Abramsid ja Leopardid käisid neist endiselt üle. Toona oli NSVL-l võimalik välja suuremal hulgal T-72B tanke Kontakt-1 lisasoomusega, mis kaitset kineetilise moona vastu samahea kui ei suurendanud, küll aga kumulatiivi (ühekordse) vastu. Seal pakkus torni esiosa kaitset KEP-i vastu natuke üle 500 mm ja kumulatiivi vastu üle 900 mm. Ameeriklased aga kasutasid juba Lahesõjas nn hõbekuuli ehk vaesustatud uraanist mürske, mille läbistavus oli 650+ mm. Termokaameraid aga T-72del polnud, küll aga olid need nii M1A2 kui Leopard 2A4 peal. Kui vastasel on suur ülekaal olukorrateadlikkuses, siis on vähem võimalust neid tabada näiteks tagantpoolt, nad hoiavad oma pearelva minimaalselt sinu suunas (kui mitte tervet tanki), mis sunnib sind tabama kõige paremini kaitstud, aga vähe näha olevat esiotsa.

Kaitse M1A2 ja Leopardi kineetiliste mürskude vastu tekkis T-72 esiosale alles Kontakt-5 tulekuga, mis ilmus relvastusse 1988 ja millega võisid 1991 ehk olla paar paraaddiviisi varustatud, mitte need kümned tuhanded tankid, mis kõik olemas olid. Näiteks Eestis asunud T-72d ei omanud isegi Kontakt-1.

Muidugi USA ja Saksamaa relvastuses oli külma sõja lõpus samuti anakronisme nagu Leopard 1, M1A1 (105 mm kahuriga), M60 jne.

1990 paiku alanud hüpoteetilises tavarelvadega peetud sõjas oleksid vene tankiväed saanud korralikult rappida, mingit tehnilist üleolekut neil polnud ja väljaõppes jäid tõenäoliselt alla. Võibolla oleksid nad WWII stiilis võitnud, saates igale "Tiigrile" peale kümmekond "T-34", mõni oleks ehk jõudnud piisavalt ligidale või oleks Tiigril lõpuks laskemoon otsa saanud. Aga sellist 10x ülekaalu 1990 ei olnud, tankivägede arvukuse ülekaal oli VLO poolel ehk 2,5 korda. Sedavõrd väike ülekaal oli juba tehnoloogia ja taktikaga tasa lülitatav.

Milles aga USA oli Iraagist (ja oleks olnud ka NSVL-st) peajagu ole, oli informatsiooni kogumine, selle töötlemine ja vägede kätte andmine lahinguväljal. See tekitas olukorra, kus ameeriklastel oli ammuilma teada iraaklaste asukoht, relvastus ja tugevus, kuid iraaklased said ameeriklastest teada siis, kui Abramsite mürsud juba tabama hakkasid. See (koos lagedavõitu maastikuga) sisuliselt välistas T-72de edukad manöövrid (ameeriklased oleks sellest kohe teada saanud) ja võimaldas Abramsitel peale suruda lahingu oma tingimustel (st tabav tuli kaugelt, palju kaugemalt kui T-72d üldse midagi näha suutsid).

[Kapten Trumm]

Ameeriklased ise hindasid 1980 oma M60 põhise tankiväe võimalusi T-72 vastu kehvaks. Abramsi tootmine alles siis algas. Näiteks 105 mm KEPi võimalusi lüüa läbi T-72 esisoomusest hinnati 22% vääriliseks.

https://www.sandboxx.us/blog/in-1980-th ... nvincible/

[paalberg]

Minu väike lisasutsakas viidates postitusele, millest jutt lahti läks: Jah, ma tean väga hästi, millised on väidetavad erisused Venemaal ja mujal toodetud T-72 versioonide vahel. Samuti tean, mida kujutab endast M versioon. Jutu mõte on pigem selles et see B- versioonide parem soomus ja parem vaatlusvõime ei ole suutnud reaalselt lahinguväljal erisust luua. Soomus lastakse ikka läbi ja varitsused on ikka edukad.

Kui sa räägid UKR sõjast, siis kriitiline faktor on väljaõpe, taktika ja operatiivkunst. Viimane just mõttes, et kus tanke kasutada ja kus mitte kasutada.

Tegelikult Feigin sai oma küsimuse peale Ben Hodgesilt suht sarnase vastuse.

T-72B on iseenesest hea tank aga probleem on selles kuidas neid VF poolt lahinguväljal rakendatakse ja kui nende rakendusviis on vale siis need varem või hiljem hävitatakse. Kui tankide kasutusviis ja taktika on valed ning tankide asukoht maastikul on vale, need asuvad lagendikul on lihtsalt jälgitavad ja maskeerimata või liiguvad tihedalt koos läbi küla piki teed on see tunnistus nende meeskondade kehvast väljaõppest.

https://youtu.be/ALKH0k7WMqQ?t=990

[Xender]

"Armatat" ei tule ja edasine arutelu sellel teemal on mõttetu

Tänaseks on "Armata" muutunud tavakeeles sünonüümiks asjadele, mis tähistavad kas pikaajalist ehitamist või jumaliku katset teha mittemilleski midagi. Täpselt nagu "Koalitsiya" (152mm iseliikuv suurtükk), "Kurganets-25" (jalaväelahingmasin), "Burevestnik" (aatomijõul liikuv tuumarakett) ja muud "analooge mitte omavad" teosed.

Proovime vastata elementaarsele küsimusele: kas Vene armee saab oma käsutusse näiteks kakssada Armata tanki? Need on kaks tankirügementi, see tähendaks praktiliselt tankidiviisi. Sellest mahust alates võiks need masinad juba sõja seisu märkimisväärselt mõjutada.

Kogu probleem seisneb selles, et "Armata" seeriatootmine on nüüd mitmel põhjusel võimatu. Juhtus nii, et tanki jaoks pole ... aga lihtsam on öelda, et on.

Mootor

Siinkohal luban endale väikese ajaloolise kõrvalepõike. 1931. aastal lõi Harkovi veduritehase müüride vahel andekate ja säravate nõukogude inseneride kollektiiv K. F. Chelpan, T. P. Chupakhin, Ya. E. Vikhman, I. Ya Trashutin tanki diiselmootori V-2. Jah, just see, millest sai T-34, KV-1, KV-2, IS-1 süda.
V-2 osutus nii edukaks, et KÕIK Venemaa soomusmasinate diiselmootorid alates V-84 (T-72), V-92S2F (T-72B3, T-90) kuni UTD-20 (BMP-1 ja BMP) -2) ja UTD -29 (BMP-3) on selle mootori sügavad uuendused. V-2 võib pikalt kiita või vastupidi kahelda selle kui moodsa mootori võimekuses, aga fakt on see, et peaaegu kõiki vene soomusmasinaid liigutab just see mootor. Lihtne, töökindel ja viimase mutri ja poldini omandatud.

A-85-3A "Armata" mootoril pole V-2-ga mingit pistmist. Selle diislipressi lõi Transdiesel disainibüroo 90ndate alguses, võttes eeskujuks Saksa X-kujulisel Simmering SLA 16 mootoril, tuntud ka kui Porsche tüüp 203, mis loodi mootorina Tiiger ja Kuningtiiger" tankidele. Tõsi, esivanem oli 16-silindriline, kuid see pole oluline.

Mingil põhjusel ei jõudnud aga A-85-3 või siis 12N360 tootmisse ja nad otsustasid proovida seda paljutõotava tanki T-95 ajamina, mida, muide, võib julgelt nimetada omakorda "Armata" esivanemaks. "Armata", kuna paigutus oli sama: kapsel kolmel inimesel ja peaaegu tühi torn.

X-kujuline, 12-silindriline, deklareeritud maksimaalne võimsusega umbes 1800 hj, tavarežiimis umbes 1500 hj. Kaal 1550 kg, mis on 500 kg rohkem kui V-92. Miinustest - raske, keeruline, ebausaldusväärne.

Mootorit demonstreeriti korduvalt erinevatel näitustel, kuid seal ei pakkunud see kellegile huvi. Uralvagonzavodi juhtkond otsustas selle mootori probleemi lahendada aga väga omapärasel viisil: võtta ja arendada selle jaoks uus tank!

Ja täiskiirusel lendas Armata mootorilõksu, sest A-85-3, mille jaoks tank välja töötati, erineb vägagi V-92-st ja tankil pole võimalik välja vahetada mootorit A-85-3, vana ja tõestatud V-92 vastu.

Muuseas, 2014. aastal prooviti A-85-3 asendada Jaroslavli mootoritega. Eksperimentaalses vormis, aga ei õnnestunud. Lisaks oli sellisel vahetuskatsel probleemiks ka automaatkäigukasti asetus.

Selle tulemusena otsustasid nad ikkagi jätkata A-85-3A-ega, millega tank liigub tõsi küll rahuldavalt ainult tehnikute ja inseneride rühma katte all. Mis puutub masstootmisse, siis ka siin pole kõik täiuslik. A-85-3A, ehkki mitte enam uus, aga 30 aasta jooksul pole selle mootori masstootmist, nõudluse puudumise tõttu suudetud käivitada.

Siin saamegi mootoriga lõpetada, sest V-92 näeb selle taustal välja nagu töökindluse ja lihtsuse etaloon, V-2 ja selle järglaste 90-aastase eksisteerimise jooksul mootor on töötanud ning asja ära ajanud. Mida ei saa öelda A-85 kohta.

Nüüd on ilmselt selge, miks UVZ mässab endiselt edasi T-72 / T-80 / T-90 liinidega ega soovi üldse “Armatasid" vorpida? Ettevõttel lihtsalt pole nii palju tehasetiime, kes põldudel mootoreid siluvad. "Tooreid" mootorid, mida tegelikult ei toodeta.

Ma lisaks ei tahaks veel automaatkäigukastist rääkida. Selle kohta pole andmeid, kelle käest see "laenatud" on, kuid palju räägib tõsiasi, et Vene autodele automaatkäigukastid hakkasid ilmuma pärast autotehaste müüki välisfirmadele. Umbes nagu Saksa automaatkäigukastid Vene sõjaväe veokitel.

Tootmisvõimsus on omaette teema, seda lihtsalt pole olemas. Oli programm "Armatale" uue tootmisliini ehitamiseks. Raha eraldati ja pealegi üsna suur summa (väidetavalt 64 miljardit rubla), mille jaoks ehitati töökojad ja sõlmiti lepingud ... Lääne tööpinkide tootjatega. Nad võtsid raha suure rõõmuga vastu kuid ei tarninud sisseseadet, kuna need jäid sanktsioonide alla. See ongi kõik: tehas on justkui olemas, aga masinaid pole.

Seetõttu on UVZ-l pakkuda vaid T-14 kokkupanek tükikaupa eksperimentaaltöökoja poolkäsitöö tingimustes. Esiteks on see tingitud käimasoleva sõja vajadusest toota T-90M liinil ja mitte unustada, et T90 ning T-72 vajavad samuti uuendamist.

Ja siin on kõik lihtne: kui NSV Liidus valmistati tanke mitmes tehases, siis nüüd lasub lõviosa koormast UVZ-l. Omsktransmash (Омский завод транспортного машиностроения), pole siin kindlasti abi, tehas tegeleb erinevate ülesannetega (toodab rohkem tankiveermikul erimasinaid)

Elektroonika

Jah, kõik need keerulised ja mitte täiesti selged kastid, millega ekraanid on ühendatud, on samuti suured probleemid.

Sanktsioonid pitsitavad aina enam, prantsuse termokaamerate juures oleme juba unustanud, et mikroelektroonikat, mille põhjal kõik neid kaste tehakse, ei tea keegi täpselt kuidas toota. Kuna me ise midagi ei tooda ja juba pikka aega, ei tohiks ka siin oodata "läbimurdeid". Kõigi "läbimurrete" niidid on viimasel ajal viinud aga "Aliexpressini".

Võib aru saada, kui raske on sellistes tingimustes töötada kodumaistel seadmetootjatel nagu Shvabe, Cyclone, Kathoda, kui tavalised tarneskeemid kokku kukkusid. "Me ei pea midagi tootma, me ostame kõik sisse" - selle 2000. aastate algusest kehtinud poliitika eest tuleb tasuda Hiina tsiviil- (ja nemad ise kasutavad sõjaväe) mikroskeemide paigaldamisega. sõjavarustuses, mis lihtsalt ei taga seadmete korralikku kvaliteeti.

Ümmargune Doppleri radar koos AFAR-iga, mis on "Afganiidi" peamine "tarkus", lisaks infrapuna-HD-kaamerad igakülgse vaatega, rakettide ultraviolettfotokatoodiga suunamõõtjad, digitaalne sidejaam ESU TZ-ga ja muu väga kasulik elektroonika. Nüüd on nad kõik suur küsimärk, kuna ligipääs komponentidele on sanktsioonidega suletud.

Ja kui ainult mikroskeemidele... Aga siin toimub Venemaal ka ilma sanktsioonideta selliseid asju, nagu näiteks riigikaitsekäsu täitmise häirimine tootja Volgogradi tehase "Punane Oktoober" poolt, sealhulgas tankisoomuse. Krasnõi Oktjabri pankrot kuulutati välja juba 2018. aastal, selle omanik Dmitri Gerasimenko on 65 miljoni dollari suuruse laenu omastamise ja 6,2 miljardi rubla välismaale ülekandmise eest rahvusvahelises tagaotsitavate nimekirjas. Kuid need demonteerimised tehast ei aita, tundub, et ettevõte on tööle hakanud, kuid saate ise aru, kui ebastabiilne see on - töö on järelevalve all. Kui palju sõjalise suunitlusega tehaseid meie riigis aga pole põlvili tõusnud.

Ja seda tanki, mis pole veel tank, müüakse meile otse 1945. aasta käsiraamatute järgi “imerelvana”. Ütlevad, nüüd tuleb "Armata" ja teeb kõik asjad korda. Nad ütlevad, et "Armata" annab teistele tankidele T-90 ja T-72 sihtmärgid otse lahinguväljal! Võrgukeskne sõjapidamise põhimõte.

Kuid kohe tekib küsimus: kuidas Armata seda teeb? Moodsama raadiosaatja R-123 abil (60nendate nõuka tankiraadio, mille puhul tõlkja kogemus ütleb, et pea luugist välja ja karjuda on sageli efektiivsem) ? Häälerežiimis? Noh, pole kahtlust ... Radar lubab endal sihtmärke tuvastada ja raadiojaam võimaldab tanki komandöril teistele sõidukitele sihtmärke väljastada.

Aga vabandust, siin on midagi valesti.

Vene sõjaväes on teoreetiliselt (ma ise nägin näitustel, kuidas NMD osades - teave puudub) selline masin nagu PRP-4A "Argus", mis on loodud spetsiaalselt piirkonna jälgimiseks.

Argus on varustatud üsna korraliku 1L-120-1 radariga, mis suudab tuvastada sihtmärke vihmas, lumes, suitsukatte taga, määrata koordinaate ja suunata neile suurtükituld. Tanki saab tuvastada kuni 16 km kauguselt, väiksemaid sihtmärke lühematel distantsidel, kuid 10 km kauguselt saab julgelt “ära võtta” ka džiibis asuva jalaväejao. Piisab, et on relvi mida suunata, eks?

Kõik, jalgratas on leiutatud!

Siinkohal ei tasu unustada, et kui "Armata" näeb radari abil vaenlast, siis vaenlane näeb samamoodi "Armatat". Selle vältimiseks riigipiiri tagustel analoogilidel, kes kasutavad radarit, leidub näiteks isegi režiimid saatja võimsuse vähendamiseks sõltuvalt sihtmärgi lähedusest, et allikat vähem paljastada.

Kuid otsustasime selle üle üldse pead mitte murda, vaid laseme sel täiel rinnal “särada”! Asjaolust, et tankist saab samal ajal ka lihtsalt suurepärane sihtmärk, ei taha mingil põhjusel keegi sõna võtta. Selle tulemusel kõik, mis võimalik, hakkab ka mingi hetk tanki poole lendama nii, 125 mm kuni 7,62 mm välja.

Selline ilus "Armata" lahkus, laseb end tema enda radari abil leida (teisel pool pole muidugi midagi sellist, kõik jooksevad ikka ainult Mossini vintpüssidega ringi), saab torn kõikvõimaliku kaliibriga ( kõige ebameeldivamad on 12,7 mm ja 30 mm) ja ... Ja ongi kõik! Sest meeskond muutub kolmeks pimedaks ja kurdiks tegelaseks, kuna kogu see elektroonika tehakse katki. Kaamerad, andurid ja kõik muu lakkab töötamast ning ilma nendeta pole Armata midagi muud kui soomuskirst roomikutel.

Mis sa arvad, kui kaua kogu see hiilgus tule all kestab? Mis jääb järele pärast BMP automaatrelvadega "ülekülvamist"? Kuulipildujad? Jah, "Afganiidi" plokke saab hõlpsasti põrgusse saata, süsteem, nagu meie tankistid ütlevad, on üsna korralik, kuid küsimus on väiksem ja mitte vähem pahatahtlik.

Ja siin pole põhilised kahtlused isegi mitte selles, kas kogu seda elektroonilist rikkust saab ikka normaalselt RAKENDADA, vaid selles, et seda saab ka ASENDADA! Täna, vabandage, elektroonikakomponente eemaldatakse vigastatud T-72-delt ja saadetakse tehastesse, sest puudus on tohutu, aga kuidas on lood uutega?

Muide, kõik on seal uus: mootor, käigukast, elektroonika, rullikud...

Mis on T-72 ja T-90 puhul hea, neile sobib palju kraami.

Kuid Armata puhul oli vaja teha tegu, mis oli sisuliselt sarnane Stalini industrialiseerimisega 30ndatel: moderniseerida ja osaliselt ümber profileerida umbes 200 ettevõtet, mis tarniksid Armatale komponente. Ja jah, ehitage kõigepealt konveieriga montaažitsehh. Siis võiks öelda, et tank läheb tootmisse.

Ja nii jääbki T-14 kahjuks millekski sarnaseks Lobajevi vintpüssidega: moodsaks, ilusaks, tõhusaks (tanki puhul võib-olla), aga individuaalselt ja käsitsi.

Ja kes takistaks kasutamast samu Nõukogude tankide rullikuid ...

Tekib küsimus: kas mõningaid probleeme on võimalik lahendada lihtsustamise teel?

Lihtne. On võimalik (ehkki suure vaevaga) korraldada A-85-3A asendamine V-92S2F-ga, mis on oma paigutuse tõttu mõnevõrra suurem ja poolteist korda nõrgem, loomulikult läheb käigukast samast T-90-st. Jah, selline tank ei jookse enam vilkalt, kuid seda saab veidi kergendada. Tänu sellele, et me ei paigalda elektroonikat, mida me ise nagunii toota ei suuda, ja seetõttu ostame (kurjad keeled läänes karjuvad, et Vene varifirmad ostsid termokaamerate jaoks ligi 500 komplekti prantsuse maatrikseid), kus vähegi võimalik saada. Kuid tõenäoliselt ei tasu sellega väga arvestada, sest iga vajaminevat jublakat ei leia ikkagi, ning leida vaja on tuhandeid, aga kui ka üks jääb puudu "kastist" muutub tark "kast" lihtsalt "kastiks".

Mis juhtub selle T-14 "lihtsustatud versiooniga", kas teate? Jah, saame kätte peaaegu sama T-90, ainult aeglasema. Lisaks viimane on juba tootmises.

Seetõttu saate seda riigimeedia poolt juba ettekuulutatud võitu vaadates aru, et loomulikult saadetakse teatud arv T-14-sid kindlasti eesliinile või selle kõrvale. Selleks, et kontrollida reaalsetes lahingutingimustes, kui tõsine "imerelv" on, ja selleks, et filmida valijaskonnale parajas koguses inetuid videoid. Põhimõtteliselt kraabitakse suure tõenäosusega kokku "eri" tankikompanii lahinguvalmis "Armatasid". Peaasi on oodata sobivat hetke rindekatseteks, see tähendab ründavateks tegevusteks.

Miks? Jah, kõik on lihtne: nii et vaenlane ei saaks hinnalisi trofeesid. Kui armee edeneb, saavad kõik need "analoogid" hõlpsasti radaritest särades (natuke, HARM ei tee nalja), tulistades kahuritest, kolmandas ešelonis. Kauniks pildiks enam kui küll. Ja isegi kui midagi ootamatult valesti läheb ja algab järjekordne planeerimata ümberbasseerumine, saab tankid ohutult tagalasse vedada. Mida ei ole alati võimalik teha kaitse-taganemise ajal.

Kõigil on aga juba ettekujutus, kuidas see juhtub, tänu Harkovi oblasti "Vene Lend-Lease" töötajatele.

Seetõttu ma ei tahaks, et "Armata" oleks Ukraina relvajõudude käes.

Ja see saavutatakse hoolimata asjaolust, et T-14 "Armata" on väga-väga huvitav ja tähendusrikas projekt, millel on tohutu tulevik, sest see pole lihtsalt uue põlvkonna tank, see on PLATVORM, millel saate luua uusi sõidukeid. mis tahes ülesannete jaoks. Kaasa arvatud võrgukesksete sõdade ajal, milleni me kunagi jõuame.

Kuid selleks oli vaja investeerida raha tööstusesse. Ümberprofileerida need samad 200 tehast, mis toodaksid komponente ja varuosi sadadele Armatidele. Andke mootoriinseneridele võimalus ja aega see õnnetu A-85 meelde tuletada (nad ütlevad, et saavad hakkama, aga vaja on seeriat ja aega). Mis takistas seda tegemast - ei tea, kuid hetkel jääb faktiks, et T-14 jääb mänguasja prototüübiks, millel pole võimalust masstootmiseks.

Tegelikult oleks väga huvitav teada, kui palju T-14 üldse võidelda suudab. Aga ma kahtlen, et see tank päriselt eesliinile läheb. See on liiga kallis – prototüübi testimine reaalses lahingus. Nii rahaliselt kui mainega. Kuigi kes räägiks täna enam midagi meie mainest ...

LÕPP

Allikas

tõlke kohapealt - enne kui keegi hakkab karjuma, et ilukirjanduslik pool pole 1 : 1, siis loetavuse huvides - otse tuleks liiga palju värdkeelt ja mõistetamatut pahna sisse. Lisaks ka originaalis on näha, et toimetaja pole üle käinud - mõttetuid kordamisi ning mittekuhugi viivat tekstki omajagu. Seega on teksti veidi kohendatud.

Ehk on kellegil huvitav lugeda ...

[Manurhin]

"Armatat" ei tule ja edasine arutelu sellel teemal on mõttetu
Ehk on kellegil huvitav lugeda ...

Oli huvitav küll. Aitäh!

[Kapten Trumm]

"Armatat" ei tule ja edasine arutelu sellel teemal on mõttetu
Ehk on kellegil huvitav lugeda ...

Oli huvitav küll. Aitäh!

Armata natuke järgiaidatud vana 125 mm pearelvaga ei paku mingeid erilisi lisakvaliteete võrreldes olemasolevate tankidega, küll aga kõvasti lastehaigusi ja hambumisprobleeme. Ja kallist hinnasilti (neid T-80d on vuntsida odavam ja läheb paremini kokku vene tankiväe en masse loogikaga).

Kirjutasin juba tükk aega tagasi, et asjast asja saamiseks on puudu kaks võtmetehnoloogiat, esiteks see uus 130-152 mm pearelv, mis suudaks purustada kõiki praegusi lääne tanke (tuunitud 125 seda ei suuda, paremad omadused tulevad seal niigi hädise ressursi languse arvelt) ja teiseks see kompaktne X-kujuline diiselmootor. Et lääne tanke purustada, vajatakse umbes sellist kvaliteedivahet nagu 88 mm T-34 soomuse vastu ehk räägime KEP-i puhul soomustläbistavusest 1200 mm+ (pigem 1500 mm). Seda pole ka läänes suudetud valmis teha.

Mõlema toote väljatöötamise ja väeteenistuseks konditsiooni lihvimisega on vene relvastööstusel ikkagi suuri raskusi. Tundub, et vanameistrid Rheinmetallis on siiski parema toote valmis saanud. Neil polnud muidugi ka nii väljakutsuv eesmärk - olemasoleva Leopard2A6 võimekusi parandati igast otsast veidikene, palju nende T-72de pilbasteks laskmiseks ikka tarvis on. Saab veel selline, mille mürsk lendab peale T-72 läbimist kuskile edasi, õienda pärast kaasnevate kahjude pärast.

[Xender]

Venelastel pole probleem mitte kaliibris (noolmürsu puhul ei oma see nagunii erilist tähtsust, ainus erinevus on selles, millise läbimõõduga suitsugaaside tihend noolele panna ...) vaid kineetilises läbistajas ja sajas muus fundamentaal tööstuslikus asjas, mis ükski pole seotud otseselt kaliibriga. Me oleme täpselt selles samas teemas selle üle ka varem diskuteerinud, lisaks vene internetiruumis oli see mõned aastad tagasi kuum teema ning võid sealt ka juurde vaadata.

Kuid kordamine on tarkuse ema :

Kõik kineetilised läbistajad on tänapäeval alakaliibrilised.

2A82-1M ehk Armata 125 mm kahur mis annab läbistajale algkiiruseks 2km/s nagunii ületab kurjade keelte jutu põhjal sageli noole vastupidavust, mis sellise kiirusega vastu soomust lendab. Kas lasta ta välja 57mm, 125mm või 152mm kahurist ei oma printsiibis mitte mingit vahet.

Kurjade keelte järgi pidi ka toru vastupidavus olema katastroofiliselt väike - kui lasta 152mm välja 2km/s mürsk, ei muutu relvaraud vastupidavamaks.

Kui venelased suudavad tõesti ehitada 2.5km/s algkiirusega mürsu mis ei purune ja relvaraua mis peab kauem vastu kui mõni lahingukomplekt (ja sedagi ideaalis) siis võib alles näha mingit ideed 152 mm kaliibril, sest sellega saaks viskelaengut suurendada (hetkel on nagunii viskelaengu pikkus 900 mm, ehk siis seda pikendada pole enam märgatavalt võimalik, vähemalt karuselli kasutades).

Töökindel 2A82-1M koos 3BM69 mürsuga on aga arvatavasti sama kaugel kus kõik ülejäänud ägedad projektid ning ka arvatavasti venemaa jaoks teostamatud tänu tehnilisele mahajäämusele. Kuid noh, sellest võib ka lühemate viskelaengutega lasta, mürsk lendab küll aeglasemalt välja, kuid ei purune ning ka toru ei väsi nii ruttu ära. Aja jooksul ehk õnnestub ka kuidagi enam vähem töökindlaks reklaamitud näitajate juures lihvida.

Kuid hetkel ei annaks see 152 mm mitte midagi muud juurde, kui niigi üsna väike lahingukomplekt 42 lasku väheneks sinna 30 juurde. Arvatavasti toru vastupidavus oleks veelgi väiksem ning ainuke pluss oleks ehk veidi parem kildmürsk.

Uus mootor on vajalik, sest V-2 baasil pole võimalik eriti ehitada masinat millel oleks veidigi kiirust ja kaalub üle 50ne tonni. Seega uut mootorit on neil vaja, ilma selleta ei saa.

Kokkuvõttes liiguvad venelased kindlasti Armata puhul õiges suunas ja ilmselgelt on näha, et T72 koos kõigi oma uuendustega on tegelikult tänapäeva lahinguväljal kootusetult vananenud.

Faktiliselt on venelastel kaks võimalust, kas hakkata Armataga tõsisemalt tegelema või tankiehitus üldse ära lõpetada. T72 kloonidele rahakulutus on juba praegu küsitav ning seda enam tulevikus.

[Kilo Tango]

Alakaliibrilise moona puhul hakkab mängima selline parameeter nagu L/D suhe. Ei saa luua lõpmatult suure L/D suhtega moona. Venelastel on seal niigi piirang kaheosalise moona tõttu. Suurem kaliiber võimaldab luua ka suurema läbistaja, mis tulemusena saab jagu priskemast soomusest.

[Kriku]

Kokkuvõttes liiguvad venelased kindlasti Armata puhul õiges suunas ja ilmselgelt on näha, et T72 koos kõigi oma uuendustega on tegelikult tänapäeva lahinguväljal kootusetult vananenud.

Faktiliselt on venelastel kaks võimalust, kas hakkata Armataga tõsisemalt tegelema või tankiehitus üldse ära lõpetada. T72 kloonidele rahakulutus on juba praegu küsitav ning seda enam tulevikus.

Oleneb vastasest. Lääne või Hiinaga sõdimiseks jah, aga nii Lääne kui Hiina käest saaks nad ka sajal muul põhjusel peksa. Lääne ja Hiinaga sõdimiseks on ainus asi, mida neil saab ja tuleb tasemel hoida, tuumarelv koos selle kanduritega. NATO-välises endises NSVL-is käraksivad T72 kloonid veel küll, kolmandast maailmast rääkimata.

[Wots]

Armata on lihtsalt üks järekord näide kuidas venelaste tankid peale T-55/T-62 seeria olid küll mõnede silmapaistvate näitajatega aga ei moodustanud enam tervikut ja süsteemi. Päris lahinguvälja asemel kujutati mingisuguseid fantaasia sõdasid ette.

Näiteks , oleksid venelased kogu Armata projekti eelarve pannud toimiva! aktiivkaitse süsteemi väljatöötamise ja toomise peale ning nendega massiliselt varustanud oma vanemad tankid siis oleksid Ukrainlased kindlasti palju kehvemas olukorras. Oli ju ette teada, et kaasaegseid Lääne tanke ja veel arvestatavas mahus ei tule Ukrainlastele - sest neid lihtsalt pole kellegil ülearu ja vanemate mudelite kaasajastamine on aeglane. Milleks siis üldse vaja suuremat peakahurit kui 125mm? Kellega või mille vastu võitlemiseks?

Samuti oli teada, et moodsaid jalaväe tankitõrje relvi saab olema masiivselt ning see on number üks oht soomustehnika vastu. Ainuüksi Javelinide arvu hinnatakse maailmas ligi 30+ tuhande peale ja aastas peaks neid saama juurde toota 2000-5000(ligikaudne prognoos erinevatest allikatest). Kuna poliitikute silmis tegemist on kaitsevahendiga siis jagatakse neid hõlpsamini - erinevalt tankidest.

Javelini vastu on ka kõige modernsem vene tank sama tark kui T-34 . Kõik see on aga viinud selleni, et jalavägi peab omapäi tegutsema kuna proovitakse Javelini laskeulatusest eemale hoida. Tankid on muutunud liikursuurtüki sarnaseks - paar pauku kaugelt ja hirmunult ots ümber ning plagama. Bahkmut meenutab IMS - venelaste kaugtuli ja jalaväe rünnakud Ukrainlaste kaevikute vastu. Kuidas see edeneb(või õigemini ei edene) näeb igaüks.