Kaplanina ütleks, et jumalasõna teeb olulist vahet, milliseid putukaid toiduks tarvitada:
"Kõik tiivulised putukad, kes käivad neljal jalal, olgu teile jälgid. Kõigist tiivulisist putukaist võite süüa ainult neid, kes käivad neljal jala, kelledel jalgadest ülalpool on sääred maa peal hüppamiseks; neist võite süüa järgmisi: rändrohutirts oma liikidega, solaam oma liikidega, hargol oma liikidega ja hagab oma liikidega. Aga kõik muud tiivulised putukad, kelledel on neli jalga, olgu teile jälgid ja neist te saate roojaseks; igaüks, kes puudutab nende raibet, on õhtuni roojane."
3 Moosese raamat, 11 Puhtad ja roojased loomad
Bioloogina aga ütleks, et siin on tõlkes midagi kaduma läinud. Kõikidel putukatel on nimelt kuus jalga ja tiivad. Mõnikord on evolutsiooni (vabandust, pidasin silmas "intelligent design" protsessi) käigus üht-teist rudimendiks muutnud, kuid põhimõtteliselt ikkagi on olemas. Teine probleem on täiskasvanud putukate primitiivne jääkide eritamise süsteem. Pahatihti kogunevad rasvkehasse ainevahetuse jäägid näiteks kusihappe kristallide näol. Seetõttu soovitatakse valmikute asemel putuka vastseid süüa; need pole oma lühikese elu jooksul enda sisse nii palju jääke jõudnud korjata.
Samas on igasugused tõugukesed-vaglakesed kategooriliselt keelatud toitude nimekirjas:
"Mitte ühtegi neist, kes liiguvad kõhu peal, ega ühtegi neist, kes käivad neljal või rohkemal jalal kõigist roomavaist väikeloomadest maa peal, ei tohi te süüa, sest need on jälgid."
3 Moosese raamat, 11 Puhtad ja roojased loomad
