www.militaar.net

Kilo Tango kirjutas: Leo1-tede poole pealt olen jätkuvalt eriarvamusel. See tuletab mulle meelde Soome enim tunnustatud reklaamiagentuuri Paltema-Huttunen-Santala enesereklaami brošüüri, kus oli öeldud midagi sellist, et konkurendid räägivad, et parem on visata noolemängus pidevalt kaheksaid ja üheksaid kui vahest kümme ja siis jälle üks. Jättes mainimata, et kui on täpne käsi, võib kogu aeg kümneid pilduda.

Sama on selle poolikute munade ja tühjade koortega. Miks poolik muna kui võiks kohe terve hankida.

Tervet muna ei taheta meile kuidagi hankida, isegi pooliku munaga on tõsised probleemid ... Eks kõik sõltub muidugi hinnast ja majanduslikust hetkeseisukorrast, viimane meil just kiita ei ole ja paranemismärke samuti mitte, pigem läheb olukord üha hullemaks.
Kui võtta ühe kasut. Leo IIa5 hinnaks 1 miljon EUR, siis sama raha eest saaks 50 tk Leo 1a5 (arvestasin 20k. EUR/tk ehk rohkem kui poole kallimalt kui meile neid kunagi pakuti - väljavalitud ja värselt hooldatud eksemplarid näiteks) ja võib isegi raha ka veel üle jääda ... Vähemalt oleks midagigi alustuseks olemas, vanametalli kokkuostu jõuab nad ju alati viia kui uuemad ja moodsamad asemele saaksime.
Lisaks nii tühise summa peale ei saa keegi populistliku mula suust välja ajada stiilis, et militaristid võtavad vanaraua kokkuostmisega pensionäridele mõeldud summad ja emapalga toetused käest ära.

Raske on aga aru saada, mis KaMin`s kulisside taga toimub ja mille alusel mida otsustatakse, terve mõistusega seal paljustki paraku pistmist ei ole

Tulen tagasi Aaviksoo vastuste juurde Õhtulehes.

Oleme nii kaitseministeeriumis kui Kaitseväes selgelt teadvustanud jalaväe soomustamise vajadust ning jaanuari lõpus valitsuse poolt kinnitatud sõjalise riigikaitse 10-aastane arengukava näeb ette kaitseväe soomukitepargi tunduva suurendamise. Lahtine on praegu see, kas see saab toimuma tankide, jalaväe lahingumasinate või mõlema süsteemi näol - siinkohal peab kaitsevägi andma oma sõjalise hinnangu, milline lahendus Eesti-sugusele riigile kõige otstarbekam oleks. Maksimumprogrammiks oleks terve 1. jalaväebrigaadi soomustamine, aga see sõltub juba konkreetsest eelarveolukorrast ning olukorrast rahvusvahelisel relvaturul.

Seda oli kohe hea lugeda, ausalt.

Pirr kirjutas:

Kilo Tango kirjutas: Leo1-tede poole pealt olen jätkuvalt eriarvamusel. See tuletab mulle meelde Soome enim tunnustatud reklaamiagentuuri Paltema-Huttunen-Santala enesereklaami brošüüri, kus oli öeldud midagi sellist, et konkurendid räägivad, et parem on visata noolemängus pidevalt kaheksaid ja üheksaid kui vahest kümme ja siis jälle üks. Jättes mainimata, et kui on täpne käsi, võib kogu aeg kümneid pilduda.

Sama on selle poolikute munade ja tühjade koortega. Miks poolik muna kui võiks kohe terve hankida.

Tervet muna ei taheta meile kuidagi hankida, isegi pooliku munaga on tõsised probleemid ... Eks kõik sõltub muidugi hinnast ja majanduslikust hetkeseisukorrast, viimane meil just kiita ei ole ja paranemismärke samuti mitte, pigem läheb olukord üha hullemaks.
Kui võtta ühe kasut. Leo IIa5 hinnaks 1 miljon EUR, siis sama raha eest saaks 50 tk Leo 1a5 (arvestasin 20k. EUR/tk ehk rohkem kui poole kallimalt kui meile neid kunagi pakuti - väljavalitud ja värselt hooldatud eksemplarid näiteks) ja võib isegi raha ka veel üle jääda ... Vähemalt oleks midagigi alustuseks olemas, vanametalli kokkuostu jõuab nad ju alati viia kui uuemad ja moodsamad asemele saaksime.
Lisaks nii tühise summa peale ei saa keegi populistliku mula suust välja ajada stiilis, et militaristid võtavad vanaraua kokkuostmisega pensionäridele mõeldud summad ja emapalga toetused käest ära.

Raske on aga aru saada, mis KaMin`s kulisside taga toimub ja mille alusel mida otsustatakse, terve mõistusega seal paljustki paraku pistmist ei ole

Leo 1 puhul pole ma sugugi kindel, kas see masin isegi poole muna mõõdu välja annab. Jääb kusagile sinna poole muna ja tühja koore vahele. Üldiselt on kõik sõjad kinnitanud tõsiasja, et tank peab olema suuteline sõdima teise tankiga. Leo 1 seda tänapäeva üles-soomustatud T-72 vastu ei suuda. Igasugusesd jutud jalaväe tuletoetusest jms. on tühi mula. Kui, siis võiks neid kasutada ehk 105mm liikursuurtükkidena, kuid selleks peaks tegema mõningaid ümberehitusi (eelkõige ballistikaarvutused ja minu teada ei tõuse tal ka toru piisavalt kõrgele - vist on maksimum 20 kraadi ja selle nurga suurendamine ei pruugi üldse võimalik ollagi).

Hind peegeldab asjade väärtust väga hästi. Aga ärme hakka seda teemat uuesti nämmutama. Korra meil oli juba sellel teemal pikk vaidlus. Lihtsalt väljendasin oma seisukohta ja ei arva, et kõik peaksid sellega nõustuma.

Eesti SA kaitseväest moodustab see ärasoomustatav jalaväebrigaad praegu tublisti alla poole ja tulevikus veerandi ringis. Soomustamine on küll tore, aga mis saab aastal 2018 ülejäänud 3/4-st? Ma ei taha siinkohal öelda, et seda mitte teha, aga lubamatult vähe tähelepanu ja raha jätkub selle taustal ülejäänutele. Kahjuks pole EKV ja 1. JvB vahel võrdusmärki. 1 JvB on PALJU väiksem kui kaitsevägi ja veel palju väiksem kui kaitsejõud.

D-30te ost oli lausa suur samm edasi, kuigi seda siin hirmsasti mustatakse. Saaks need lahinguvalmis, saaks miskid Manpadsid ka juurde ja hakkaks asi juba armee moodi paistma.

Üks brigaad on võimeline hädapäraselt püsima kaitses Sinimägede maakitsusel või ringkaitses ümber Tallinna. Seega on vaja panustada ka mujale, kuid täiendavate väosade ja võimekuste kohta haigutab arengkukavas tühjus.

Üks brigaad soomuses on vajalik ja tore, kuid see pole agument muude meeste palja pepuga jätmisel.

Kilo Tango kirjutas:
Juhtimisega on tsipa keerulisem. Elementaarse juhtimisskeemi teeb iga Tehnikaülikooli lõpuklassi robootikatudeng valmis, kuid suurte rakettide jaoks vajalikud lollikindlad lahendused nõuavad mitmekordset dubleerimist ja palju teste, mis ajavad asja kalliks. Kokkuvõttes on lihtsam juba testitud süsteem sisse osta.

Ega ikka ei tee küll On üksikuid, kes entusiasmist tegelevad ka kooli kõrvalt tehnikahobiga, kuid küllaltki palju on igasugu kitarriplõnnijaid, isetegevuslasi, botaanikahuvilisi ja spordimehi. Mis ei välista et nendest häid reatöötajaid ei saaks, kui omale alale jäävad, kuid mitte leidur-matisid kes garaazis raketi või selle juhtimise kokku klopsiksid.

Minuteada inertsiaaljuhtimisega TTÜ-s ei tegeletagi, kõik käib vist senimaani GPSi soetamise peale... Mis tõenäosusega sul sõja ajal see olemas on :S ?

Küllaltki palju on ka igasugu juhitamatut nodi, mida raketi nimetuse all põmmitakse vaenlase pihta... Alates Hamasi sisuliselt kanalisatsioonitorudest toodetud rakettidest kuni reaalse sõjatööstuse toodetavate eksemplarideni... Aga asi taandub sellele, ma ise kardan, et kõigepealt võiks hakkama saada korralike õppegranaatide tootmisega.

Raketiehituse juures on rohkem nüansse kui alguses paistab.

Teoorias on lennukit kah lihtne ehitada. Praktikas on see siiski miljardite maksumuses arendustööd, et hävituslennuk kaaluks 50 tonni asemel 9 tonni ja sellel esimese pöördega tiivad ära ei kukuks. 50 tonnist hävituslennukit on võimalik ehitada igas Eesti metallifirmas ja võib arvata, et ta kannatab 9G ka ära. Probleem on lihtsalt selles, kuidas panna ta lendama ka ja kuidas ehitada samasuguse tugevusega asi 9 tonnisena.

Kui vaadata V-2 ajalugu, siis oli ikka tükk tegemist ja ajakulu, et saada asjad sinnamaani, et need üle ühe stardiplatvormil vasta taevast ei lendaks.

Suure aplombiga alanud EKV UAV projekt on kusmaal? Taas unustatud?

Kapten Trumm kirjutas:Raketiehituse juures on rohkem nüansse kui alguses paistab.

Teoorias on lennukit kah lihtne ehitada. Praktikas on see siiski miljardite maksumuses arendustööd, et hävituslennuk kaaluks 50 tonni asemel 9 tonni ja sellel esimese pöördega tiivad ära ei kukuks. 50 tonnist hävituslennukit on võimalik ehitada igas Eesti metallifirmas ja võib arvata, et ta kannatab 9G ka ära. Probleem on lihtsalt selles, kuidas panna ta lendama ka ja kuidas ehitada samasuguse tugevusega asi 9 tonnisena.

Kui vaadata V-2 ajalugu, siis oli ikka tükk tegemist ja ajakulu, et saada asjad sinnamaani, et need üle ühe stardiplatvormil vasta taevast ei lendaks.

Suure aplombiga alanud EKV UAV projekt on kusmaal? Taas unustatud?

EKV UAV-st ei tea ma midagi, kuid V-2 oli vedelkütusel rakett. See on hoopis teine teema. Vaatamata sellele suutsid sakslased üle 50 aasta tagasi neid seeriaviisiliselt toota sedalaadi tööjõuga, kellele see tootmine sugugi ei meeldinud.

Keegi pole väitnud, et tahkekütusel raketi konstrueerimine kukepea on (juba kütuse valimine ja mootori konstrueerimine ei ole lihtne), kuid midagi üle mõistuse käivat seal kah ei ole.

Kui midagi toota peab see olema muu maailma toodanguga konkurentsivõimeline nii hinnas kui kvaliteedis.

Rakettid millega on meil 0 kogemus ja 0 tootmisbaas vaevalt, et see toode oleks.

Ükskõik millisest keerukamast süsteemist jutt käib on see kas rakett, soomuk, lennuk või midagi muud, tuleb arvestada, et selle arendus ja tootmise sisseseadmise kulud on meeletud, kuid EKV vajab vaid väikese hulga neid süsteeme, st et asja äratasumiseks tuleb neid müüa mujale.

Isiklikult pakkuks, et Eestil oleks mõistlik toota :

1. Erinevat Laskemoona
2. Miinipildujaid
3. Käsitulirelvi ( mingi litsentsi alusel ), nende tootmisest saab suht lihtsalt edasi liikuda võimsamate torudeni.
4. Mingite soomukite moderniseerimisi teha, kust saab samuti edasi liikuda võimsamate asjade juurde.

Pakuks välja tellida (või toota) Austraalia Metal Stormilt suurel hulgal ühekordselt kasutatavaid granaadiheitjaid, umbes nagu sellised.
Paneb nendele torudele paar juhet külge, plastist mingid sihikud ka ja peale kasutamist saab siis jätta kus kurat ja põgeneda . saab veel eraldi versioone teha, mõned soomuse vastu, teised inimeste (erinevad 40mm granaadid) vastu. Põhimõttelt sarnaneks see relv rootslaste AT4'le kuid peaks tulema kõvasti odavam (Hinnaklass 2000-5000 kr/toru).
Isenesest on parajasti lihtne asjandus, kuid arvestades kui kaugel meist Austraalia asub siis on mõtekas seda ka siinmail toota või osadest kokku panna.

Relvatööstuse osas on 2 valikut

-riiklik relvatööstus nagu paljudes riikides on. Eeldab riigipoolset tahet see asi käima panna ja totaalselt eemalhoidmist "minu-partei-pandud-juhatus-teeb-minu-erakonna-sponsoritele-suunatud-hankeid" ja muud jama. Eestis võimatu. Või lihtsalt ametnike vastuseisu, kes tahaks ka vägevate relvadega tutvumisreisidel käia. Soomes võib selline asi toimida, aga Eestis EI TOIMI.

-eravalduses olev relvatööstus. Okkaline saab selle tegija tee olema ja rängad takistused saavad tema teel olema. Alates igasugu erilubadest kuni teatud asutuse töötajate külastuseni "meie-nato-partnerid-on-mures, et-teie-relvatöökoda-toodab-äkki-terroristidele-relvi".

Tahate veel Eestis relvi teha? Kokkuvõttes on kõvasti lihtsam need sisse osta.

Kapten Trumm kirjutas:

A4 kirjutas: Praegu toodetakse aasta jooksul reservi tegelikult vaid üks pataljon jalaväge (alla 1000 mehe), ülejäänud 1500-2000 tulebki tegelikult nende n-ö tehniliste relvaliikide arvelt (STV, ÕT, TT, side, logistika, tagala, SP, luure, pioneerid), mida Kapten Trummi hinnangul liiga vähe toodetse. Olukorras, kus jalavägi moodustab juba täna alla poole väljaõpetatavatest üksustest, on kohatu rääkida mingist "jalaväe ületootmisest".

Aga palju selle 1500-2000 hulgas on suurtükiväe või ÕT erialasid? Mis annavad reaalselt tulejõudu? Sellele küsimusele sa juba vastasid, kummastki on üksainus rühm, kokku max 80 nägu. Ülejäänu ju reaalset (kaud)tulejõudu ei tooda.

TT, side, SP, luure on meil ju valdavalt jalaväe "eri" erialad, sest meil pole ju mingeid side- ega erivägesid. Neid näidata eraldi "tehniliste vägedena" on paras hämamine. TT on samasugune jalaväe eriala nagu KP või sanitar.

Tegelikult on tõsiasi, et sellest näiliselt suurest 1500-2000 "tehnilistest vägedest" langeb suurtükiväele ja ka ÕT-le kaduvväike osa. Samas need üksused tootavad suurema osa tulejõust. Kui suurtükiväge pole, pole ka suurt vahet, kas kaevikus plärtsutavad AK4-ja 1000 või 1500 meest. Raskerelvadega (eriti suurtükiväega) tekitab maavägi vastasele kõige suurema osa kaotustest). Vähemalt viimastes sõdades on see niimoodi olnud - vahest on kamin või PS leiutanud uue, revolutsioonilise warfare ilma raskerelvadeta?

Et 122 hakatakse õpetama 155-le lisaks ja ootama, millal uusi reserviste nii palju peale tuleb, et vanad 122 peale saata on jama. See tähendab tõesti, et D-30'd saavutavad lahinguvalmiduse tõesti nii 2030 aastaks. Tüüpiline ebaefektiivne asjaajamine Eesti Kaitseväe moodi, kui nii läheb. Need relvad tuleb muuta reaalseks jõuks lähima 5-10 aasta jooksul ja eelisjärjekorras. Samamoodi tuleb talitada Mistralitega. Sest need toodavad juurde palju suuremat lahinguvõimet kui ükskõik kui hästi väljaõpetatud kergjalaväepataljonid.

EKV peamine probleem pole mitte SA suurus, vaid olematu tulejõud. Selle tugevdamise nimel tuleb astuda suuri samme edasi ja ilma selleta on rääkimine 25 000st opstruktuurist kuritegelik lollus.

Alustada tuleb sellest, et unustada utoopilised plaanid ulmestruktuuridest, mis pole raskerelvastusega piisavalt tagatud. Raskerelvastuse toetuseta jalavägi pole kahjuks soomusvaenlase vastu võitlusvõimeline.

On mõttetu puhuda mullikesi 25 000st, kui raskerelvastust pole isegi 16 000 jaoks. Mis need ülejäänud teevad, marsivad CG toetusel niisama tapale või? Sissisõda, mida nad pidada saaks, meil ju ei õpetata, järelikult see variant langeb ka ära. Järele jääb x tuhat ühikut konventsionaalse sõja kahuriliha.

Nagu näitas 122-ste haubitsate juhtum, on teiste riikide vanarauda võimalik saada ka sümboolse hinna eest (sest soomlastele oleks utiliseerimine läinud kalliks, aga antud juhul saadi kraamist tasuta lahti ja maksti veel peale ka), aga täiendavaid mehi uute üksuste formeerimiseks nii kergesti juba ei leia. Juba täna läheneb aastas teenistusse võetavate kutsealuste arv 3000-le ning selleks, et sellist taset järgmistel aastatel hoida, tuleb hakata leebemaks laskma kaitseväelaste tervisenõudeid või siis kehtestada meie üldhariduskoolides noorte tervisele ja toitumisele väga spartalikud nõuded. Iga-aastaste kutsealuste kontingentide vähendamine võtab meilt tegelikult erilised võimalused ajateenijate arvu (ja seeläbi ka reservüksuste arvu) väga järsult suurendada.

Tüüpiline retoorika! Mis lahendus oleks olnud? Suurendada opstruktuuri veel 9 000 mehe võrra, jättes raskerelvastuse unarusse (millist praegu piisab ainult brigaadile, ülejäänud üksused imegu näppu).

Kokkuvõte:

Jalaväge pole enne juurde vaja, kui kaudtulevõimekus pole olemasolevategi jalaväeüksuste toetuseks vajalikule tasemele viidud. Isegi selleni jõudmiseks kulub veel hulk aastaid ja sadu miljoneid. Enne kui pole võimalik anda iga üksikpataljoni peale vähemalt neljast patareid (või kõrgema taseme üksuse juurde vajaliku suhtarvuga) koos kogu kamaga, on opstruktuuri suurendamine rumalus. Ja äärmiselt vastutustundetu sõdurite suhtes, kes sõja ajal vene suurtükiväe mürsurahesse lihtsalt saadetakse -isegi ilma teoreetilise võimaluseta midagi selle vastu ette võtta. Jalavägi üksi ei pea lahinguid, lahingut peavad raskerelvad ja jalavägi hõivab nende poolt "tasandatud" maa. Jalavägi ei saa isegi Helmandi provintsis poolikult väljaõppinud paadialuste vastu hakkama ilma raskerelvastuse toeta. Tõenäosus, et tulevikusõjas Eestis nii lihtsalt pääseme, on olematu.

Aastas ei õpetata suurtükiväge ja õhutõrjujaid välja mõlemnaid vaid rühma jagu, vaid ma rääkisin patareidest ehk ikkagi kokku sadadest inimestest. Avalikust allikast http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13059718 võib leida ajateenijate arvulise jagunemise väeosade vahel nt 2010. aastal (varasemad aastad on umbes samasuguse jagunemise ja arvudega). Sellest nähtub, et suurtükivägi ja õhutõrje saavad aastas umbes 500 ajateenijat (ülekatte läbi tegelikult plaanitust kuni sajakonna võrra rohkem).

Jah, seda ei ole väga palju, aga kaitseväe reservi ei saa toota ainult ühte või teist relvaliiki eelistades. Stabiilselt tuleb reservi toota kõiki meil praegu olemasolevaid relvaliike. Nii nagu jalavägi ei saa hakkama ilma suurtükiväeta, ei saa jalavägi hakkama ka ilma logistilise toetuse, sideta, pioneerideta, TT-ta ja MP-ta. Ja mina ei tea ühtegi sõjaväelast (sh Kunnas), kes väidaks, et reservüksuste tootmisel saab mõni relvaliikidest liiga palju tähelepanu ja mõni teine mitte.

Nagu ma korduvalt varem olen rõhutanud, vastab kaudtulevahendite arv hetkel üldjoontes sellele, kui palju ja millised üksused meie SA struktuuris on. Seal on nimelt üks brigaad (155mm) ning terve rida üksikuid jalaväepataljone, milledel on oma toetus 81mm ja 120mm miinipildijate ja nüüd siis ka 122mm haubitsate näol. Suuremad torud on mõeldud suuremate üksuste tarbeks ning vajavad eraldi tagalatoetussüsteemi. Seetõttu tähendab 122mm torude kasutuselevõtt kaudselt seda, et reservi tuleb toota veelgi rohkem selliseid "kasutuid" üksuseid nagu side ja logistikaüksused.

Mis puudutab seda aega, kaua kulub D-30 üksuste reservi tootmiseks. Aasta 2030 on loll jutt. Põhimõtteliselt on meil nüüd suurtükiväes kolm (erineva suurusega) suurtükiväepataljoni - 1 155-ste ja kaks 122-ste pataljoni. Ühe pataljoni koosseisu treib Tapa Suurtükiväepataljon valmis umbes kolme aastaga. Kolme treimiseks kulub seega mitte 21, vaid 9 aastat.

Milline oleks minu arvates olnud alternatiiv 122-stele? 122-ste suurim probleem on see, et me saime Soomest küll füüsiliselt uued, kuid moraalselt vananenud torud, millede lahinguvõime on aeglase positsioonilt lahkumise kiiruse tõttu madal. Lisaks ei saadud Soomest peale torude ja laskemoona praktiliselt midagi muud, mistõttu tuleb meil ise hakata kokku komplekteerima kahe suurtõkiväepataljoni masina- ja tehnikaparki (veokid, laskemoonaautod, staabiautod, meteojaamad jms). See ei ole ületamatu probleem, kuid ma usun, et kaitseväe logistikud saaksid oma töötunde ka kasulikumate asjade peale kulutada. Selles mõttes oli näiteks FH-70-te hanke ideaalne, sest selle puhul anti torudega kaasa pataljoni täiskomplekt tehnikat, mis säästis kaitseväge jalgratta leiutamisest.

Alternatiiv oleks võinud olla natukene uuemate ja seeläbi lahinguvõimelisemate torude hankimisest tervikpaketina koos kogu vajaliku tehnikapargiga. See oleks olnud esmapilgul küll kindlasti rahaliselt kallim, kuid oleks säästnud meid mitmetest täindavatest kulutustest ja vaevast. Samuti oleks alternatiiviks olnud mõni hoopiski innovaatilisem lahendus, nagu nt Soome AMOS-süsteemi hankimine - iga SA jalaväepataljoni tarbeks (olgu siis brigaadis või ringkondades) nt neli tükki. See oleks olnud ilmselt veelgi kallim, kuid oleks andnud veelgi korralikuma ja moodsama kaudtulevõime.

A4 mida sa räägid ? Selle 30 milli eest poleks saanud isegi üht AMOSega Patriat.

Mis puutub 122mm, siis kõige parem oleks kui üks patarei oleks igas pataljonis ning võimaluse korral hangitaks neid vähemalt 3 X rohkem juurde, et sõja aegsetele pataljonidele ka jätkuks.

Ehk siis 122mm milliseid võiks olla meil ligi 160 ehk siis 20nele pataljonile + 2 õppepatarei jagu ehk kokku 176 tk.

Ülejäänud kaugtuli ülesehitada Gradidele mida võiks olla vähemalt 6 pataljoni, nõuka ajal oli pataljon 18 masinat, ehk siis 108 tk

120mm MPst ja 155mm üldse loobuda. 155mm on väga hea asi, kuid me ei suudaks ka hea tahtmise korral arvestatavat kvantiteeti ülesse ehitada.

Gradid ja lisa 122mm läheks meile maksma kõige rohkem koos igasuguse sinna juurde kuuluva varustusega 300 - 350 miljonit.

See oleks parim mida selle raha eest saaks nii kvaliteedis kui kvantiteedis.

Kilo Tango kirjutas: Kui kaks kõige kallimat asja sisse osta, siis jääb koha peale suhteliselt lihtne töö, mistõttu tekib küsimus, et miks mitte kogu kremplit sisse osta.

Keerukamat süsteemi pole mõtet hakata algusest peale ise aretama. Tehnoloogiline võimekus tähendab ka seda, et suudetakse tervik kokku panna valmis tükkidest ning arendust tehakse ainult ühel kitsal osal. Sellist nishivõimekust on mõtet arendada seal, mis alal on mingi uurimisinstituut või kõrgkool olemas. Mehhaanika, keemia, side ja elektroonika erialad on meil esindatud. Kui on vajadus, on raha, on erialainstituut ning me ei suuda neid kaitsetööstuse tarbeks rakendada, siis ei näe ka erilist jõudu, mis innovatsiooni üldse käima võiks lükata. Tahkekütusraketi osas võiks pea kõik sisse ostetud olla, aga juhtimise programmeerimise võiks oma käes hoida. Arvaks küll, et UAV temaatika oleks mõistlikum ja perspektiivsem tegevusväli. See ju peaaegu tiibrakett kui käiguosa sisse osta.

Äkki keegi oskab juhuslikult öelda selle 155 mm/L52 Artillery Gun Module (AGM) ühiku hinna?

Et 155 mm. 122 mm.-le üle minna on selge taandareng! See oleks ju sama, mis Leopard 2-lt minna üle Leopard 1-le. Kulude kokkuhoiu mõttes saaks võibolla sellist pulli lubada siis kui meie vastas oleks RPG-de ja Kalašnikovidega relvastatud Talibani sissiarmee aga mis on reaalsus?

Oskab keegi öelda kuhu on kadunud Saksamaa(192), Itaalia(162), Suurbritannia(67) relvastusse kuulunud 192+162+67= 421 ühikut FH-70 haubitsaid? On need juba jõutud ümber sulatada või vedelevad veel kusagil kuuri nurgas?

Kui me võtame aluseks need 24 sõbrahinnaga 120 mln. eek-i saadud FH-70 haubitsad siis selle hinna juures nende 176 ühiku FH-70 hankimine oleks läinud maksma 880 mln. eek-i ehk sisuliselt nende kolme plastikküna hind, ainult kummast on reaalsele riigikaitsele rohkem kasu?

A4 kirjutas:

122-ste suurim probleem on see, et me saime Soomest küll füüsiliselt uued, kuid moraalselt vananenud torud, millede lahinguvõime on aeglase positsioonilt lahkumise kiiruse tõttu madal. Lisaks ei saadud Soomest peale torude ja laskemoona praktiliselt midagi muud, mistõttu tuleb meil ise hakata kokku komplekteerima kahe suurtõkiväepataljoni masina- ja tehnikaparki (veokid, laskemoonaautod, staabiautod, meteojaamad jms). See ei ole ületamatu probleem, kuid ma usun, et kaitseväe logistikud saaksid oma töötunde ka kasulikumate asjade peale kulutada.

Müts maha Sinu aususe ees!