1. Uksed olid paksud küll (veeresid relssidel), kuid metallosa oli suhteliselt õhuke. Tegemist oli nurkrauast ja plekist tehtud karbiga, mis siis täideti pinnasega. Kahte sorti uksi oli - lükanduksed ja pöörduksed (pildil)
Plahvatuskindel uks ongi selline ruumiline konstruktsioon, mis on mõeldud plahvatuse energiat neelama. Ses mõttes on kõik õigesti venelastel tehtud.
Blast door inglise keeles. Selline uks asub mõnikord mitte ukseavas, vaid ukseava ees, kuna selle energia neelamise käigus vajutatakse seda lössi, mille tagaärjel võib see muutuda suuremaks. Ukseavas asuvad uksed (nt varjendite omad) tehakse nõks väiksemad, et deformatsioon ei kiiluks seda kinni.
2. Su-24 mahtus sinna angaari minu teada ainult kokku volditud tiibadega. Su-27 ja selle derivaadid sinna ei mahu. MiG-29 kohta ei tea. Vbl. mahub
Su-24 mahub hädavaevu ja suure nikerdamisega, NSVL kuldajal nikerdati, kulutati bensiini ja remonditi tiivaotsi. NSVL lagunemise ajal seisid lennukid õues, angaari ukse ees. Su-27 seisabki venelastel õues, vaata nt Google Earthist lennuväljade satipilte.
3. Peamiselt olid need mõeldud arvukate MiG-21-tede kaitsmiseks tuumalöögi kaudsete mõjude vastu
Need ehitati ajal, kui peamisteks tüüpideks olid väikese tiivaulatusega MiG-21, Su-7, Su-9 jne. Võib arvata, et järgmisel põlvkonnal muutuvnoolsuse eelistamise üks argumente võis ka olla infra suurus (MiG-23 mahtus samasse). Umbes nagu Viggenil pidi olema kokku klapitav saba, et mahtuda Drakeni järgi tehtud angaaridesse.
Aga olid nad mõeldud ikkagi otseste mõjude vastu (stsenaariumis stardirada tabav taktikaline tuumalaeng). Näiteks 100 kilotonni 500 meetri kaugusel. Kaudne mõju on nt tuumasaaste - need polnud hermeetilised. Toona arvati, et kõige tõhusam raja rivist välja viimine on kukutada üks laeng stardirajale, tekib 100 m kraater, mida niisama ei täida.
Tõsiasi on see, et kindlustatud angaare on ehitatud ka Läänes. Need läksid moest tänu täppismoona levikule, kuna leiti, et otsetabamuse vastu ca. pooletonnise pommiga selline punker eriti ei aita. Ilmselt nüüdse laialdase droonide kastuamise valguses tuleb asi uuesti läbi mõelda.
Kuskil betoonlplatsil rivis seisvad lennukid ei vaja isegi sellist vaeva kui kõikide angaaride "üle pommitamine" (ühel nõuka polgu lennuväljal on 40 angaari), piisab ühest hästi sihitud kobarpommist või droonide rünnakust. Sellist vaatepilti Kevadtormide ajal on Ämaris isegi pressifotodel näha olnud. Kui mingi viies kolonn paneb oma droonidega paar lennukit põlema, siis liitlased neid siia rohkem ei too, enne kui turvalisus on tagatud.
Nõuka angaarid (betoon tihtipeale heas seisukorras) on kasutatavad Gripeni majutamiseks ja võibolla suure toppimisega läheb F-16 ka. Angaaari laius seest inimese käte kõrgusel on 10 meetrit kopikadega.
Kuid NSVL lennuväe ellujäämisplaan ei piirdunud angaaridega, olid ka varulennuväljad ja varustuse komplektid nende sisse seadmiseks. Põhjalik ettevalmistus, mida tükati rikkus vene pardakk.