www.militaar.net

Härrased, jää on hakanud liikuma.

Ongi aasta viimasest postitusest möödas, uskumatu.
See, mis pildi pealt vastu vaatab, tekitab publikus üksjagu elevust.
Televaatajad sooviksid tungivalt teada, kas kreemikarva värvilahendus on ajutine, ons tegu krundiga või mis?
Midagi on veel vaka all peidus.

Ehh fossiil, võlgned seltskonnale selgituse.

Selline värvilahendus on tolleagsete Itaalia tankide jaoks täiesti rutiinne-tavaline, küsisin isegi tuttava italiano käest üle ja ka tema ütles, et jah, just enam-vähem niisuguse värviga nad peavadki kaetud olema...

Olgu pealegi, üritan veidi oma hiljutisi tegevusi kajastada, kuna viimati ülespandud pildi kohta laekus mitu pahasevõitu märkust, stiilis:".. tervelt aasta möödas ja AINULT ÜKS pildike..."
Niisiis..., sain põhivävi peale ja võtsin dekaalid ette - itaalia sõber saatis juba tüki aega tagasi terve lehekese (viis erinevat varianti) koos õpetusega. Leht oli pärit mingist itaalia firmast, seetõttu eeldasin, et kõik peaks märgistusega OK olema - küll nad juba teavad, kuidas neil see värk tegelikkuses välja nägi. Pealegi olid Italeri L6 karbis olevad dekaalid samas mõõdus, instruktsiooni järgi nad ongi umbkaudu samas suurusjärgus nagu sellel pildil, tillukesed ristkülikud tornil:



Kogu olemasolevast küllusest valisin välja masina numbriga RE 3830, mis päriselus taoti Stalingradi all mättasse, ent kuna ekstreemsused ei ole vähemalt seniajani minu rida, siis otsustasin, et periood saab olema küll Venemaa, kuid veidi enne aktiivse lahingutegevuse algust. Kleepisin siis ilusad helesinised valge triibuga ristkülikud paika ja asusin masinale registrinumbreid peale sättima. Saingi paika, kuigi tagumise numbri alusplaadi valge osa oli liiga väike, ent valge õlivärv aitas hädast välja - joonistasin tiba suuremaks.



Selleks ajaks olin juba piisavalt palju fotosid uurinud ja märkasin lõpuks, et ega need itaallased ei tunne oma tehnikat sugugi nii hästi, kui võiks. Vähemalt dekaalide tegijad küll mitte. Pika tuuseldamise peale leidsin enda poolt valitud prototüübist ka foto, kus masin on äsja venemaale saadetud ja seal on näha, et ristkülikud tornidel olid tegelikult ikka parajalt pirakad. Ning fotol samast, hunnikusse taotud masinast, on kulunud talvekamo alt näha nonde ristkülikute keskel olevad valged triibud, millede pikkus veenab, et eraldusmärkide suurus vähemalt venemaa kampaania ajal ei muutunud.



Tulemuseks oli tornilt kogu dekaalimajanduse mahakraapimine, seejärel piiritlesin nii tornil, kuik ka kerel eraldusmärkide ümbruse teibiribadega ära:





Tornil on veel mingi valge igerik kah peal, mille kleepisin hardas usus itaallaste ilmeksimatusesse, ent tegelikult lähevad needki hieroglüüfid lähiajal kõige kaduva teed ning asemele tuleb maalida mustad number ühed.
Hetkel on eraldusmärkide ümbrused kaetud ja märgid valge värviga üle lastud, homme saab ilmselt ka sinisega üle käia, ent eks kõigest sellest edaspidi.

Urmas.

Oi-oi fossiil, mäherdused loomingulised piinad!

Kahtlemata kehtib antud olukorra kohta vanasõna: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kuidas siis niimoodi?

Kui nüüd mudeli eesmisele soomusplaadile maalitud numbrimärke võrrelda pärismasinaga, siis tunduvad tiba kitsamad. Või mis?

Palju jõudu ja kannatust ürituse võidukal lõpetamisel.

Oeh..
mu suu jookseb kohe vett seda vaadates...

Siinkohal küsiksin kas peale tanki lõpetamist ebamaine nelja jäsemega tankist ka tuleb, no et teaks mida oodata

Vanasõnad on muidugi toredad sõnad, aga tegelikult hakkan pisitasa tüdinema totaalsest lauskontrollist - juba nagu paranoia - piisab vähegi usaldada tootjat, kui lendan järjekordselt kõhuli... No siiber juba, ausõna...

Kui nüüd mudeli eesmisele soomusplaadile maalitud numbrimärke võrrelda päris masinaga, siis tunduvad tiba kitsamad. Või mis?

Seda et nood alusplaadid reaalis kitsamad on, märkasin kah alles PÄRAST kleepimist, nüüd tuleb otsustada, et kas üritan kitsamaks lõigata või löön käega ja jätan niisama.

Siinkohal küsiksin kas peale tanki lõpetamist ebamaine nelja jäsemega tankist ka tuleb, no et teaks mida oodata

Selle koha pealt ei ütle veel midagi, mõtted küll liiguvad ja aeg-ajalt silun ta karvasemaid kohti veidi inimlikumaks, ent midagi kindlat on vara lubada - tal on ju peale nelja esijäseme veel kaks pead kah!

Olen jõudnud sammuke edasi, kuigi selle tegemiseks tuli üksjagu vaeva näha: üleelmises postingus mainisin, et numbrid tornil peaksid olema mustad. See info on pärit ühest venekeelsest väljaandest, ent siis tekkisid kahtlused, mis lõppesid L6 kohta käivast raamatust "Capitolo sesto" tõlkimisega. Tulemuseks oli tõdemus, et 67. Bersaljeeride pataljoni tankidel olid kõik tornil ja ka kere esiplaadil asetsevad numbrid punast värvi.
Edasi võis tegutsema hakata ja varsti oli seis selline:





Nüüdseks on mudel juba ka poolmati lakiga üle käidud ja varsti üritan esimeste numbrimärkide juures olevat toonide vahet tasakaalustada. Võtsin nimelt ja lisasin valge õlivärviga numbriplaatidele veidi pikkust juurde, kuna dekaalid olid veits lühikesed. No ja parempoolsele tuleb punasega veel mingi leegikujuline asjandus juurde joonistada.
Ahjaa, roomikud on samuti värvitud-toonitud ja ootavad pealevenitamist, kuid seda saab teha alles pärast kere toonimist.
Järgmise korrani, Urmas.

ja endiselt vesistan...

See saab vististi su riiuli kõige kirevam tank olema, Urmas. Suurepärane näeb välja ja ega see pisut kitsam "3830" ka silma ei torka, kui just võrdluseks fotot päris masinast kõrvale ei aseta. Kurb ainult, et EPO värvi ei taha kinni hoida. Paari pildi pealt on valged träpsud näha.

Kristjan

Sinisetriibulised ristkülikud peale maalida on kõrgem pilotaaz.
Praegu mõjuvad nad väga kontrastselt, nagu oleks peale shopitud.
Saab põnevusega jälgida, mida masinaga toonimise poole pealt ette võtad.
Kuna on Stalingradi rinde masin, on selja taga sadu kilomeetreid tolmust steppi ja sügisesed vihmasajud võisid välisilme päris huvitavaks muuta.

Tervitus.

Tegelikult läkski üksjagu aega selle riistapuu nahka, millega lõpuks laternatele klaasid tehtud sain. Aga praegu head pilti teha ei saa, õigemini mina ei oska kunstvalguses head tulemust saada, aga kuna juba koputatakse südametunnistusele, siis panen üles mõned fotod enne laternatega alustamist, mis said tehtud peale tagasihoidlikku musta pesu:









No ja üks fragment veel, kus on näha laternate klaasid:



Kuid pisuke porivann mõlgub tegelikult meeles - enne laternate monteerimist ei saanud seda ette võtta, nii et eks edaspidi üritan veel siia teemasse paar pilti lisada.

Järgmise korrani, Urmas.

No näedsa, silmad peas - lupsti! Ja väga viisakad näevad välja, nagu päris. Pöidlapressi peale kulunud aeg pole niisama raisku läinud.
Antenni kronstein tundub tornile nii lähedal olevat, et enne relva suudme vasakule keeramist pidi mõni Toni end nähtavasti parempoolsest luugist välja upitama ja antenni kogu täiega maha monteerima...
Jään huviga porivanni ootama.

Silm lausa puhkab seda mudelit vaadates .
Tõsiselt ilus asi ikka.

Näh, ongi klaasid ees!

Ja kui nüüd uurida, paistavad reflektorite südamikes korralikus teostuses lambipirnid, või mis?

Tegelikult on kogu teema nagu hästilavastatud seiklusfilm. Pinge ei taha kuidagi raugeda. Ees ootavad veel pesuvannid ja võib olla veel miskit.

Isiklikult ennustaks, et finaalis sammub areenile peategelane: vapper saapamaa tankist. Binokkel peos ja vurrud uljalt kikkis.

Saame siis näha, lõpp pole vist enam mägede taga.