80
Preambula.
Karpaatia sõjaväeringkonna dessant-rünnakbrigaad, Chyrovi linn (rahvasuus Herov) Lvovi oblastis, 1987 aasta.
Toimus järjekordne sõjaväkke kutsumine ja brigaadi toodi mõnisada soovijat ja mitte väga soovijat, saamaks „helesinisteks välkudeks”.
Toimub noorsõdurite kursus ja noor täiendus treenib langevarjuga tornist väljahüppamist. Mina tulin oma rooduga hüppe-eelsele ettevalmistusele. Kuna see oli rutiinne tegevus, andsin kõik seersantide hoole alla ja ise jälgisin, kuidas tulevasi dessantlasi tornist välja visatakse. Peab ütlema, et hüpe tornist on palju hirmsam, kui helikopterist või lennukist. Ilmselt maa ähvardavast lähedusest. Et noori võitlejaid toetada niivõrd raskel hetkel, asusid tornis, nagu tavaliselt, kaks abilist-psühholoogi. Prapor õhudessantvägedest, kaaluga 150kg, mingi võitluskunsti meistersportlane, ja dessant-rünnakpataljoni rühmakomandör – King Kongi vähendatud koopia, kuigi väga heasüdamlik. Nagu tavaliselt, kui võitleja jääb mõtlema rohkem, kui paariks sekundiks, võtsid need kaks ja viskasid ta tornist alla. Kui võitleja vastu punnis, anti isalik võmm kuklasse ja visati ikkagi alla. Tuli välja selline konveier: üks lendab maa poole, teisele pannakse rihmasid külge, kolmas ja neljas ronivad üles. Kõik, nagu peab.
Kuid ühel hetkel ronis sinna järjekordne dessantlane, rahvuselt grusiin. Gabariitidelt ei jäänud kummalegi väljalaskjale alla, vene keelt ei osanud. Rihmad saadi vaevu-vaevu peale – väiksevõitu olid. Ta läks ääre peale, vaatas alla ja pöördus tagasi. Väljalaskjad otsustasid aidata inimesel kõrgusekartust ületada. Kuid inimene seda ei hinnanud ja algas banaalne kaklus. Grusiin jäi väljalaskjate ühendatud jõududele alla, kuid kõrgusekartus andis talle lisajõudu.
Rahvas hakkas all tegema panuseid selle peale, kes keda ja millal alla viskab. Minu rood jättis õppetöö pooleli ja ühines pealtvaatajatega. Kära, nagu jalgpallimatšil. Seetõttu polnud ülevalt olmekaklusega tavaliselt kaasnevaid hüüdeid kuulda. Taplus kestis minutit viis, kusjuures ühel hetkel oleks praporštšik peaaegu tornist alla kukkunud. Lõpuks laskus grusiin torni trepist alla, lõust üles taotud, kuid häirimatu, nagu indiaanipealik. Aga abilised läksid alkoholiga stressi maandama.
Kuna sõjamees peab peale karantiini minema dessant-rünnakpataljoni, käskis selle pataljoni komandör talt ära võtta bareti, särgi ja helesiniste pagunite asemel õmmelda mustad. Aga õhudessantvägedes on see hirmsaim solvang. Grusiinil oli poh... Ta lonkis rahulikult mööda brigaadi pilotka ja ehitusvägede embleemidega. Keegi eriti teda ei narrinud: vene keelest ta küll aru ei saanud, kuid rusikad olid nagu arbuusid.
Tornist alla visata teda ei õnnestunud, helikopterini ka ei lohistatud. Idee järgi oleks ta pidanud teistesse vägedesse üle viima, mida praktiseeriti küllalt tihti, kuid mingil põhjusel hoiti teda brigaadis edasi.
Lugu ise.
Tavaliselt hüppasime me helikopteritest ja ilmselt sellepärast lugesid diviisi dessantlased meid mittetäisväärtuslikeks. Nemad hüppasid ju IL-76-st: kiirus, kaks voolu, jne, jne aga siin mingi propelleriga taburet. Ja äkki anti meile hüpeteks AN-12. See pole muidugi „seitsmekümnekuues”, kuid siiski lennuk. Hüppama sõitsid kõik, isegi grusiin. Ja lennuki pardale läks togimata. Meenutades tornis vehklemist, panid väljalaskjad ta viimaseks vasakus pardas. Maandumisplats oli lühikesevõitu, seetõttu hüppas esimesena vasak parras ja teiel ülelennul parem.
Niisiis, lennuk on lahingukursil, ramp on avatud, sireen lõugab, rahvas jookseb, silmad kandilised peas, ja pudeneb alla. Ka grusiin jookseb. Kuid meetrit viis enne rambi serva mõtles ringi ja jäi seisma. Kuni väljalaskja teda sõimuga veenis hüppama, lendas lennuk juba paar kilomeetrit, lagendik lõppes ja algas mets. Hüpata on ohtlik ja pole ka vaja. Võeti karabiin lahti ja haagiti paremasse pardasse viimaseks.
Jälle lahingukurss, sireen, väljaheitmine... Grusiin ei jõua pidurdada ja ei hüppa ka, vaid kukub rambile, kuid jõuab õhus ringi pöörata (õhuakrobaadid ei saa ligilähedalegi!) ja klammerdub voolude eraldajasse – midagi piirde taolist, nagu metroos. Stabiliseeriv kuppel ei avanenud, muidu oleks ta lennukist igal juhul välja tirinud. Väljalaskja tahab saapaga vastu käsi virutada, kuid ei ulatu. Aga lähemale ei julge minna – äkki see imeloom haarab jalast ja siis kukuvad kaks inimest alla. Õhuvool tirib grusiinilt algul ühe saapa, siis teise. Lennuki järel lendavad kiirusega umbes 250 km/h kaks saabast ja jalarätid. Sõjamees ületab hambad ristis õhutakistust, mis pole naljaasi. Väljalaskjad röögivad kahekesi, nagu kannatanud: nad peavad samuti hüppama aga sellises olukorras ei tohi. Pealegi võib soldati hukkumise korral paragrahvi alla sattuda. Lennuki tehnik, kes seisab rambi juures, hakkab hulluks minema ja ei saa millestki aru. Ta peab rambi sulgema aga siin on tõrge. Lennuk neelab kilomeetreid...
„Lennan, üks saabas lennas ää, teine... Staršina tapma akkab. Piab üppama...,” umbes nii kirjeldas sõjamees hiljem oma kangelastegu.
Kaheksa (!!) kilomeetrit pärast väljahüppamise lõppu pääsesid käed lahti ja TEMA tegi oma esimese hüppe.
Väljalaskjate palvel tegid lendurid minimaalsel kõrgusel tiiru üle kangelase maandumiskoha. Ta korjas paljajalu niidetud heinamaal langevarju kokku.
Pataljonikomandör heldis ja andis talle isiklikult bareti ja särgi tagasi.
Kuid nagu selgus, oli see mitte ainult esimene, vaid ka viimane grusiini hüpe. Peale seda juhtumit ei õnnestunud teda isegi lennuväljale tirida, rääkimata langevarju selga panemisest. Ta vist (ma pole selles kindel) ikkagi saadeti jalaväkke.
Vene meeste mälestused armeest.
81
Leidlikud partisanid.
Jaht tundus kujunevat suurepäraseks. Nädal pärapõrgus asuvas külas, – eemal tsivilisatsioonist, looduses, hea seltskonnaga. Nagu sellistel puhkudel sageli juhtub, leidus külas taat, vestluskaaslaste puudumisest närtsinud, kes leidis jahimeestes tänulikud kuulajad. Huvi oli mõlemapoolne: taadile oli meeldiv osutatud tähelepanu, jahimehed selgitasid välja võimalikud ulukite elupaigad. Kuidagi märkamatult läks jutt sõjale neis paigus. Selgus, et taat ei istunud käed rüpes – läks metsa. Sõjast rääkis taat huviga. Võitlesid salgas, vagusi ei istunud ja oma sõnade kinnituseks tõi välja ja näitas oma Punatähe ordenit – autasu, mille peab välja teenima, eriti partisan olles.
„Taat, mille eest see sulle anti?”
„Saksa ohvitseri võtsin vangi.”
Aga edasi käitus taat imelikult: tavaliselt selline jutukas, keeldus ta järsult rääkimast, kuidas lugu oli:
„Ah, mida seal rääkida, võtsin ja kõik.”
Oli selge, et taat teenis ausalt oma ordeni välja, oleks ainult teada tahtnud, mida ta varjab.
Ülesanne polnud lihtne, kuid viin ja mõnus seltskond päästsid taadi keelepaelad valla. Asi oli nii.
Partisanisalka tuli Suurelt Maalt tellimus „keele” võtmiseks, seejuures tõsisele „linnule”. Soovitavalt staabiohvitserile. Tähteag oli karm. Salgas vaeti erinevaid variante, kuid oli selge, et ükski neist pole teostatav. Lõpuks punnitati välja järgmine otsus: täpselt küla serval, kus paiknes sakslaste staap, asus peldik. Partisanide põhijõud dislotseerusid lähedalasuvatesse põõsastesse – teostavad vaatlust ja teavitamist. Taat paigutati peldiku „alumisele korrusele”, kus ta istus, oodates leppesignaali. Aeg läheb, asutust kasutatakse tihedalt, kuid mitte ükski „vajalikest” sakslastest ei tule „õigel” ajal. Paljud hakkasid juba edus kahtlema. Ja siis, kolmandal päeval, õnnestumine! Major! Taadi ülesanne oli lihtne – haarata sellest, mis ripub ja hoida põhijõudude saabumiseni. Ordeni järgi otsustades sai taat hakkama...
Leidlikud partisanid.
Jaht tundus kujunevat suurepäraseks. Nädal pärapõrgus asuvas külas, – eemal tsivilisatsioonist, looduses, hea seltskonnaga. Nagu sellistel puhkudel sageli juhtub, leidus külas taat, vestluskaaslaste puudumisest närtsinud, kes leidis jahimeestes tänulikud kuulajad. Huvi oli mõlemapoolne: taadile oli meeldiv osutatud tähelepanu, jahimehed selgitasid välja võimalikud ulukite elupaigad. Kuidagi märkamatult läks jutt sõjale neis paigus. Selgus, et taat ei istunud käed rüpes – läks metsa. Sõjast rääkis taat huviga. Võitlesid salgas, vagusi ei istunud ja oma sõnade kinnituseks tõi välja ja näitas oma Punatähe ordenit – autasu, mille peab välja teenima, eriti partisan olles.
„Taat, mille eest see sulle anti?”
„Saksa ohvitseri võtsin vangi.”
Aga edasi käitus taat imelikult: tavaliselt selline jutukas, keeldus ta järsult rääkimast, kuidas lugu oli:
„Ah, mida seal rääkida, võtsin ja kõik.”
Oli selge, et taat teenis ausalt oma ordeni välja, oleks ainult teada tahtnud, mida ta varjab.
Ülesanne polnud lihtne, kuid viin ja mõnus seltskond päästsid taadi keelepaelad valla. Asi oli nii.
Partisanisalka tuli Suurelt Maalt tellimus „keele” võtmiseks, seejuures tõsisele „linnule”. Soovitavalt staabiohvitserile. Tähteag oli karm. Salgas vaeti erinevaid variante, kuid oli selge, et ükski neist pole teostatav. Lõpuks punnitati välja järgmine otsus: täpselt küla serval, kus paiknes sakslaste staap, asus peldik. Partisanide põhijõud dislotseerusid lähedalasuvatesse põõsastesse – teostavad vaatlust ja teavitamist. Taat paigutati peldiku „alumisele korrusele”, kus ta istus, oodates leppesignaali. Aeg läheb, asutust kasutatakse tihedalt, kuid mitte ükski „vajalikest” sakslastest ei tule „õigel” ajal. Paljud hakkasid juba edus kahtlema. Ja siis, kolmandal päeval, õnnestumine! Major! Taadi ülesanne oli lihtne – haarata sellest, mis ripub ja hoida põhijõudude saabumiseni. Ordeni järgi otsustades sai taat hakkama...
82
Sõjaväepatrull
Arvan, et enamus meist on näinud kodulinna tänavail sõjaväegarnisoni patrulli. Tavaliselt on see ohvitser, patrulliülem ja kaks ajateenijat või kursanti, patrullijat. Longivad mööda linna, ohvitseril on teenistusrelv, patrullijatel tääknoad ja jälgivad tähelepanelikult, et sõjaväelased käituksid eeskujulikult, ei lärmaks ja oleksid määrustikukohases vormiriietuses. Kui nad sellist korralagedust märkavad, siis reeglina reageerivad. Kuidas? Noh, näiteks märkavad nad võitlejat, kellel pintsakunööbid lahti, furaška kuklas, aga see on vormiriietuse nõuete rikkumine. Ohvitser annab patrullijatele käsu: „Fas!” ja need toovad rikkuja patrulliülema silme alla. Patrulliülem viib rikkujaga läbi kasvatustöö ja kirjutab rikkuja andmed spetsiaalsele lehekesele, mis antakse patrullimise lõppedes garnisoni komandandile või tema abile – just neile patrull allub.
Niisiis, veel lehekesest. Et patrull ei logeleks ja et neile teenistus meena ei tunduks, seatakse nn „rikkujate plaan”. Meil oli see kolm inimest, st, tahad või ei taha, kuid et patrullimise lõpuks oleks sellel lehekesel kirjas kolm rikkujat. Mitte vähem! Rohkem võib, täpselt kolm võib aga vähem mitte. Vastasel korral eraldatakse sulle täiendav patrullimise aeg, et oma maršruut läbi traavida ja sealt sõjaväelise distsipliini rikkumised järjekordse lohaka sõjaväelase näol välja juurida.
Niisiis, teenis koos minuga major Tolik M. Tore mees, rahulik, kaalutlev, oma asja tundis hästi, perekonnainimene jne. Ja siis ükskord astusime me patrulli, mis pole absoluutselt tähelepanuväärne, tähelepanuväärne on muu. Patrullisime oma aja ära, tulime komandatuuri tagasi. Mul, nagu ette nähtud, kolm rikkujat lehekesel kirjas aga Tolikul ainult kaks. Korralagedus, siiski. Peab märkima, et sel päeval oli komandandi valveabi tankistist kapten, väike, tige, näost punane, silmad nagu laserid, ära ligi mine, lõikab pooleks. Räägin:
„Tolja, kuidas sa patrulli sedasi üle annad?”
„Ah, annan kuidagi, pole esimene kord.”
Tankistist abi, nagu Toliku lehekest vaatas, läks veel punasemaks, lausa huuled sulasid näoga kokku, silmad kukuvad peast välja, sülg läks keema:
„Pool tundi! Lisaaega! Patrullimiseks! Ja! Et! Kolmas! Oleks kirjas! Kasvõi sünnita! Olgu olla!”
Tolik kehitas flegmaatiliselt õlgu ja läks koridori ning näen, et seisab seal, maršruudile ei kiirusta. Andsin oma patrulli üle, väljusime selle tankistiga tema kabinetist. Kapten liikus ainult hoogsate sööstudega. Jookseb Tolikust koridoris mööda ja taipab, et major peaks patrullima, aga tema hoopis seisab siin, mis see siis on? Tankist keerab järsult ringi, avab suu, sülg juba pritsib, kuid midagi öelda ei jõua. Tolik esitleb rahulikult end patrulliülemana ja esitab põhjendatud küsimuse:
„Seltsimees kapten, miks te ei tervita sõjaväelaslikult auastmelt vanemat?”
Kapten tardus soolasambaks, muutus raidkujuks. See süütu küsimus kriipsutas läbi kõik tema maailmatunnetuse alused.
Tolik võttis rahulikult välja rikkujate lehekese ja sirgeldas sinna: „Kapten S, sõjaväekomandandi abi, ei tervitanud sõjaväelaslikult auastmelt vanemat.” Ja torkas selle komandandi abi raidkujule nina alla: „Kirjutage alla, et patrull on üle antud. Aeg on koju minna, lapsed ootavad.”
Kapten kirjutas stuuporist väljumata alla. Tolik läks koju. Minuti pärast hakkas kuju elumärke ilmutama ja sosistas vaikselt: „No on alles... Blj@d...”
Sõjaväepatrull
Arvan, et enamus meist on näinud kodulinna tänavail sõjaväegarnisoni patrulli. Tavaliselt on see ohvitser, patrulliülem ja kaks ajateenijat või kursanti, patrullijat. Longivad mööda linna, ohvitseril on teenistusrelv, patrullijatel tääknoad ja jälgivad tähelepanelikult, et sõjaväelased käituksid eeskujulikult, ei lärmaks ja oleksid määrustikukohases vormiriietuses. Kui nad sellist korralagedust märkavad, siis reeglina reageerivad. Kuidas? Noh, näiteks märkavad nad võitlejat, kellel pintsakunööbid lahti, furaška kuklas, aga see on vormiriietuse nõuete rikkumine. Ohvitser annab patrullijatele käsu: „Fas!” ja need toovad rikkuja patrulliülema silme alla. Patrulliülem viib rikkujaga läbi kasvatustöö ja kirjutab rikkuja andmed spetsiaalsele lehekesele, mis antakse patrullimise lõppedes garnisoni komandandile või tema abile – just neile patrull allub.
Niisiis, veel lehekesest. Et patrull ei logeleks ja et neile teenistus meena ei tunduks, seatakse nn „rikkujate plaan”. Meil oli see kolm inimest, st, tahad või ei taha, kuid et patrullimise lõpuks oleks sellel lehekesel kirjas kolm rikkujat. Mitte vähem! Rohkem võib, täpselt kolm võib aga vähem mitte. Vastasel korral eraldatakse sulle täiendav patrullimise aeg, et oma maršruut läbi traavida ja sealt sõjaväelise distsipliini rikkumised järjekordse lohaka sõjaväelase näol välja juurida.
Niisiis, teenis koos minuga major Tolik M. Tore mees, rahulik, kaalutlev, oma asja tundis hästi, perekonnainimene jne. Ja siis ükskord astusime me patrulli, mis pole absoluutselt tähelepanuväärne, tähelepanuväärne on muu. Patrullisime oma aja ära, tulime komandatuuri tagasi. Mul, nagu ette nähtud, kolm rikkujat lehekesel kirjas aga Tolikul ainult kaks. Korralagedus, siiski. Peab märkima, et sel päeval oli komandandi valveabi tankistist kapten, väike, tige, näost punane, silmad nagu laserid, ära ligi mine, lõikab pooleks. Räägin:
„Tolja, kuidas sa patrulli sedasi üle annad?”
„Ah, annan kuidagi, pole esimene kord.”
Tankistist abi, nagu Toliku lehekest vaatas, läks veel punasemaks, lausa huuled sulasid näoga kokku, silmad kukuvad peast välja, sülg läks keema:
„Pool tundi! Lisaaega! Patrullimiseks! Ja! Et! Kolmas! Oleks kirjas! Kasvõi sünnita! Olgu olla!”
Tolik kehitas flegmaatiliselt õlgu ja läks koridori ning näen, et seisab seal, maršruudile ei kiirusta. Andsin oma patrulli üle, väljusime selle tankistiga tema kabinetist. Kapten liikus ainult hoogsate sööstudega. Jookseb Tolikust koridoris mööda ja taipab, et major peaks patrullima, aga tema hoopis seisab siin, mis see siis on? Tankist keerab järsult ringi, avab suu, sülg juba pritsib, kuid midagi öelda ei jõua. Tolik esitleb rahulikult end patrulliülemana ja esitab põhjendatud küsimuse:
„Seltsimees kapten, miks te ei tervita sõjaväelaslikult auastmelt vanemat?”
Kapten tardus soolasambaks, muutus raidkujuks. See süütu küsimus kriipsutas läbi kõik tema maailmatunnetuse alused.
Tolik võttis rahulikult välja rikkujate lehekese ja sirgeldas sinna: „Kapten S, sõjaväekomandandi abi, ei tervitanud sõjaväelaslikult auastmelt vanemat.” Ja torkas selle komandandi abi raidkujule nina alla: „Kirjutage alla, et patrull on üle antud. Aeg on koju minna, lapsed ootavad.”
Kapten kirjutas stuuporist väljumata alla. Tolik läks koju. Minuti pärast hakkas kuju elumärke ilmutama ja sosistas vaikselt: „No on alles... Blj@d...”
-
just plain mean
- Liige
- Postitusi: 661
- Liitunud: 08 Dets, 2008 14:05
- Asukoht: Tallinn
- Kontakt:
-
donnervetter
- Liige
- Postitusi: 171
- Liitunud: 28 Juun, 2007 21:36
- Kontakt:
Või hoopis mööfikasjust plain mean kirjutas:Zakon podlosti - mina kasutaks siinkohal väljendit "võileivaseadus" või "-reegel" (st - kukub alati võiga allapoole)Alatuse seaduse kohaselt
[i]Kui sa oled sattunud ihuüksi keset ääretut kõrbe ja sul on ainult pool liitrit vett, siis ära heida meelt.
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
just plain mean kirjutas:Zakon podlosti - mina kasutaks siinkohal väljendit "võileivaseadus" või "-reegel" (st - kukub alati võiga allapoole)Alatuse seaduse kohaselt
Jah, mõlemad sobiks. Vahel jooksevad juhtmed kokku ja no mitte ei leia kõige paremat vastet. Siis tulevadki sellised kohmakavõitu tõlked.donnervetter kirjutas:Või hoopis mööfikas
Märkused arvesse võetud, tänud. Kui veel selline väljend ette satub, siis proovin kasutada.
Peale pikemat pausi üks jutuke kah.
83
70ndate lõpp. Stagnaaeg. Üks kindral ehitab endale suvilat lagedale väljale. Iga päev töötavad tema krundil laisalt umbes 20 sõdurit. Peaks midagi endale maha ka panema, ikkagi 45 sajandikku läheb kaduma. Tuuakse üüratus koguses mulda, see sõelutakse läbi, jätmata ainsatki umbrohtu. Maa on valmis. Otsustatakse kartul maha panna (kas on kindral küla juurtega või sellepärast, et kõik teevad ümberringi nii). Maha peab panema kiiresti, mai lõpeb, naabritel on kartul ammu tärganud. Võetakse vastu otsus: dembliakord. Panevad kotkad juurikad maha – kojuminek. Nii tehaksegi.
Juuni lõpp. Küla. Suur must kindrali krundi ruut, kus pole ühtegi umbrohtu ega heinakõrt. Krundi keskel ideaalse kujuga VIISNURKNE TÄHT kartulipuhmastest.
Ja vanduv kindral...
Nüüd üks paljudele raskesti mõisteva filosoofiaga lugu.
84
Ma olin tollal veendunud, et tõelise korealase eesnimi on Igor. Ja perekonnanimi peab olema Kim. Noh, kõige enam, Viktor, perekonnanimega Tsoi. Kim on ikka tõenäolisem. Seetõttu, kui ma kohtasin kolmandat korda elus korealast nimega Igor Kim, ma ei imestanud. Ma imestasin selle üle, et real põhjustel oleks ta võinud üldse mitte sõjaväes teenida. Kuid läks vabatahtlikult.
Ta oli sõnaaher. Mulle see ei meeldinud. Ta oli ainuke, kes suhtus jäälõhkuja „Arktika” rahulikkusega minu plärasse. See ärritas mind. Kogu kubrik lebab voodi all, siputab jalgu ja lämbub naeru kätte. Aga tema... Istub koikul ja vahib karmi näoga jalge ette.
Minu aastakäigu kutsealuseid veel jooksutati. Kõigil oli kõrini. Aga teda ei puututud.
„Kõik korealased on karatekad,” rääkis „vanaisast” võitleja Ivanov võltsi austusega ja käis mornist tšerpakist ettevaatlikult kaarega mööda.
„Kuulge, aga äkki ta ei saa vene keelest aru?,” rääkis keegi meie omadest.
„Hei, kung-fu-karate, sa, kirdõm-sõktõm, mitte mõhkugi?”
Igor tõstis raske pilgu tüütajale, vaatas teda paar sekundit ja hakkas jälle põrandapragusid uurima.
Ükskord ei tundnud me Igorit ära. Ta vahetus valvepostilt ja tuli hilja öösel roodu. Aga hommikul me ei näinud tema silmi. Iseloomulik silmade lõige oli kadunud. Mõlemad silmad olid sinised ja paistes ning ta ei saanud neid avada.
„Noh, mis sa tegid? Mis sul juhtus?,” piirasime me ta ümber.
„Seersant Karavajev,” vastas ta lühidalt ja hakkas riideid vahetama.
„No ja siis, sa ei võinud talle mingi mamaša-giriga virutada?” [Paarikümne aasta tagust aega meenutades pakun, et autor mõtles mõnda mawashi-gerit.]
„Ma ei oska karated, jätke mind rahule! Ma tegelesin võimlemisega.”
„Uuuuuu,” ohkasime me pettumuse ja hämmeldusega, kuid mõned vaatasid siiski kahtlevalt mõhnasid tema sõrmenukkidel.
Hea küll, Igorile meil erilisi pretensioone polnud. Meiega umbes samavanune, köit lohistas, nagu kõik, nii nagu vaja. Aga see, et meiega ei sõbrusta – noh, vägisi peale ei pressi. Aga meie deduškad panid seda tähele. Kui Igori silmad jälle omal kohal tagasi olid, korraldasid nad talle midagi ja andsid kõvasti peksa.
Juhtus see pärast kogu sõjaväeringkonnas kuulsat mässu, kui me pimedal ööl roodukomandöriga(!) eesotsas astusime vastu pealetükkivalt meelestatud isikutele vanemate ajateenijate hulgast. Karjavaim osutus tugevaks. Igor Kim karja hulka ei kuulunud. Ta oli uhke, üksik ja sõltumatu. Ja jätkas samas vaimus, kui deklasserunud elemendid said teada, et ta polegi mingi karateka.
Kim keeldus vihmasel ööl samagonni järele minemast. Ja seetõttu, kui kotkad leidsid teise käskjala ning end täis jõid, tehti Igori elu kibedaks. Tema eest välja astumas polnud kedagi. Peaaegu kogu meie kubrik oli kusagil ära. Pole ka kindel, kas olekski keegi välja astunud.
Hiljem peksti Igorit veel paar korda ja me võtsime ta vägisi oma kaitse alla. Ta hakkas isegi rohkem sõnu kuuldavale tooma, ja ükskord, kui keegi rääkis anekdooti, ta isegi veidi naeratas.
Niimoodi elasimegi. Kari hunte (meie) ja tema. Justnagu oleks meiega ja nagu pole ka.
Kõige vastikumad vanakesed olid juba demblisse läinud. Elu läks palju paremaks, elu läks lõbusamaks. Ja siis sai rood mingite edusammude eest tagalas preemia – visiit oblastikeskusesse koos kinokülastusega. Mida seal näidati, enam ei mäleta. Oli kaks igavat seeriat. Pimeduse varjus punusid mõned indiviidid vandenõu, mille eesmärgiks oli minema hiilida ja tõelist viina osta. Vähem lõtvade kommetega võitlejad otsustasid lihtsalt kaugekõnepunkti kapata ja koju helistada. Nendega liitus ka Igor.
Me olime noored. Me karjusime: „Meid kätte ei saada!” Veiniosakonnas komistasime me kohe ja professionaalselt kohalike kalkarite otsa. Meid oli kolm aga neid... ehh, matemaatika. Meid piirati igast küljest sisse, nii et ilm läks pimedaks ja nügiti väiksesse metsatukka kusagil raudteede lähedal. Ma ei tea, kuidas need kaks kaugekõnepunktist meid leidsid, kuid nad võtsid samuti meiega ringi. Igor vaikis, haakinud pöidlad rihma taha. Teda mõnitati soojenduseks ja lubati Tšingis-khaani eest tasuda. Aga tema vaikis. Ja meie hüppasime piiramisrõngast välja, kuni veel õnnestus. Lõpuks avas Slava Medvedkin Donetskist skoori ja tekitas kehavigastuse end kõige rohkem üles kütnud kalkarile.
Ja siis... Hiljem sain ma kõigest aru. Ma sain aru, et kalkarid tegid vea, tõmmates noad välja. Igor laskis lõpuks oma rihma lahti ja ajas käed laiali. Ta seisis meie poole seljaga ja tõukas meid tahapoole, justkui kaitstes või tehes ruumi etenduseks. Me ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. Kõik juhtus hetkega ja galopiga jalga lastes jõudsin ma üle õla vaadata ning kokku lugeda neli maaslamajat, veel kahte teel maa poole ja ühte umbes nelja meetri kõrgusel siledal puutüvel. Ülejäänud jooksid. Meiega vastassuunas.
Peatusime kino juures, et hinge tõmmata.
„Sa ju ütlesid, et ei oska karated,” ütlesin ma etteheitvalt Igorile.
„Karated ei oska. See on ju-jitsu.”
„Kloun! Aga miks sa väeosas end peksta lasid?”
„Seal on ju kõik omad!”
Saa siis sellest filosoofiast aru!
84
Ma olin tollal veendunud, et tõelise korealase eesnimi on Igor. Ja perekonnanimi peab olema Kim. Noh, kõige enam, Viktor, perekonnanimega Tsoi. Kim on ikka tõenäolisem. Seetõttu, kui ma kohtasin kolmandat korda elus korealast nimega Igor Kim, ma ei imestanud. Ma imestasin selle üle, et real põhjustel oleks ta võinud üldse mitte sõjaväes teenida. Kuid läks vabatahtlikult.
Ta oli sõnaaher. Mulle see ei meeldinud. Ta oli ainuke, kes suhtus jäälõhkuja „Arktika” rahulikkusega minu plärasse. See ärritas mind. Kogu kubrik lebab voodi all, siputab jalgu ja lämbub naeru kätte. Aga tema... Istub koikul ja vahib karmi näoga jalge ette.
Minu aastakäigu kutsealuseid veel jooksutati. Kõigil oli kõrini. Aga teda ei puututud.
„Kõik korealased on karatekad,” rääkis „vanaisast” võitleja Ivanov võltsi austusega ja käis mornist tšerpakist ettevaatlikult kaarega mööda.
„Kuulge, aga äkki ta ei saa vene keelest aru?,” rääkis keegi meie omadest.
„Hei, kung-fu-karate, sa, kirdõm-sõktõm, mitte mõhkugi?”
Igor tõstis raske pilgu tüütajale, vaatas teda paar sekundit ja hakkas jälle põrandapragusid uurima.
Ükskord ei tundnud me Igorit ära. Ta vahetus valvepostilt ja tuli hilja öösel roodu. Aga hommikul me ei näinud tema silmi. Iseloomulik silmade lõige oli kadunud. Mõlemad silmad olid sinised ja paistes ning ta ei saanud neid avada.
„Noh, mis sa tegid? Mis sul juhtus?,” piirasime me ta ümber.
„Seersant Karavajev,” vastas ta lühidalt ja hakkas riideid vahetama.
„No ja siis, sa ei võinud talle mingi mamaša-giriga virutada?” [Paarikümne aasta tagust aega meenutades pakun, et autor mõtles mõnda mawashi-gerit.]
„Ma ei oska karated, jätke mind rahule! Ma tegelesin võimlemisega.”
„Uuuuuu,” ohkasime me pettumuse ja hämmeldusega, kuid mõned vaatasid siiski kahtlevalt mõhnasid tema sõrmenukkidel.
Hea küll, Igorile meil erilisi pretensioone polnud. Meiega umbes samavanune, köit lohistas, nagu kõik, nii nagu vaja. Aga see, et meiega ei sõbrusta – noh, vägisi peale ei pressi. Aga meie deduškad panid seda tähele. Kui Igori silmad jälle omal kohal tagasi olid, korraldasid nad talle midagi ja andsid kõvasti peksa.
Juhtus see pärast kogu sõjaväeringkonnas kuulsat mässu, kui me pimedal ööl roodukomandöriga(!) eesotsas astusime vastu pealetükkivalt meelestatud isikutele vanemate ajateenijate hulgast. Karjavaim osutus tugevaks. Igor Kim karja hulka ei kuulunud. Ta oli uhke, üksik ja sõltumatu. Ja jätkas samas vaimus, kui deklasserunud elemendid said teada, et ta polegi mingi karateka.
Kim keeldus vihmasel ööl samagonni järele minemast. Ja seetõttu, kui kotkad leidsid teise käskjala ning end täis jõid, tehti Igori elu kibedaks. Tema eest välja astumas polnud kedagi. Peaaegu kogu meie kubrik oli kusagil ära. Pole ka kindel, kas olekski keegi välja astunud.
Hiljem peksti Igorit veel paar korda ja me võtsime ta vägisi oma kaitse alla. Ta hakkas isegi rohkem sõnu kuuldavale tooma, ja ükskord, kui keegi rääkis anekdooti, ta isegi veidi naeratas.
Niimoodi elasimegi. Kari hunte (meie) ja tema. Justnagu oleks meiega ja nagu pole ka.
Kõige vastikumad vanakesed olid juba demblisse läinud. Elu läks palju paremaks, elu läks lõbusamaks. Ja siis sai rood mingite edusammude eest tagalas preemia – visiit oblastikeskusesse koos kinokülastusega. Mida seal näidati, enam ei mäleta. Oli kaks igavat seeriat. Pimeduse varjus punusid mõned indiviidid vandenõu, mille eesmärgiks oli minema hiilida ja tõelist viina osta. Vähem lõtvade kommetega võitlejad otsustasid lihtsalt kaugekõnepunkti kapata ja koju helistada. Nendega liitus ka Igor.
Me olime noored. Me karjusime: „Meid kätte ei saada!” Veiniosakonnas komistasime me kohe ja professionaalselt kohalike kalkarite otsa. Meid oli kolm aga neid... ehh, matemaatika. Meid piirati igast küljest sisse, nii et ilm läks pimedaks ja nügiti väiksesse metsatukka kusagil raudteede lähedal. Ma ei tea, kuidas need kaks kaugekõnepunktist meid leidsid, kuid nad võtsid samuti meiega ringi. Igor vaikis, haakinud pöidlad rihma taha. Teda mõnitati soojenduseks ja lubati Tšingis-khaani eest tasuda. Aga tema vaikis. Ja meie hüppasime piiramisrõngast välja, kuni veel õnnestus. Lõpuks avas Slava Medvedkin Donetskist skoori ja tekitas kehavigastuse end kõige rohkem üles kütnud kalkarile.
Ja siis... Hiljem sain ma kõigest aru. Ma sain aru, et kalkarid tegid vea, tõmmates noad välja. Igor laskis lõpuks oma rihma lahti ja ajas käed laiali. Ta seisis meie poole seljaga ja tõukas meid tahapoole, justkui kaitstes või tehes ruumi etenduseks. Me ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. Kõik juhtus hetkega ja galopiga jalga lastes jõudsin ma üle õla vaadata ning kokku lugeda neli maaslamajat, veel kahte teel maa poole ja ühte umbes nelja meetri kõrgusel siledal puutüvel. Ülejäänud jooksid. Meiega vastassuunas.
Peatusime kino juures, et hinge tõmmata.
„Sa ju ütlesid, et ei oska karated,” ütlesin ma etteheitvalt Igorile.
„Karated ei oska. See on ju-jitsu.”
„Kloun! Aga miks sa väeosas end peksta lasid?”
„Seal on ju kõik omad!”
Saa siis sellest filosoofiast aru!
85
Hämmastav näide kõigesööjatest kursantidest.
Peab tunnistama, et meie sõjakooli hoone ehitati veel tsaariajal ja oli perestroika märatsemise ajaks kaunikesti lagunenud. Ei, esmapilgul tundus kõik ilus, nagu pügatud kuusehekk – roodude interjöörid olid armastusega värvitud ja lubjatud, seinad olid vääristatud defitsiitsete tammespooniga puitlaastplaatidega. Kuid kogu selle ülemuste silma rõõmustava toreduse taga tühemikes elasid-olid, jultunult kõiki sanitaarnorme jalge alla tallates, terved rotikarjad. Öösel tundsid nad end täieõiguslike peremeestena ja ronisid tihti radikate alt luurekäigule. Isikkoosseis tulistas rotte saabastega, kuid närilisi see eriti ei häirinud, sest kuna saapal pole isesihtiv süsteem ette nähtud, oli praktiliselt lootusetu nobedale elukale pihta saada. Ükskord hammustas rott puhkavat kursanti alatult peast, millega seoses sai too keha singiosasse igasugu piire ületava, ellujäämiseks praktiliselt sobimatu hulga süste marutaudi, teetanuse ja kollatõve vastu. Järgmisel päeval kappas punase risti allüüriga [ratsutamine] roodu paberkotiga velsker ning teatas päevnikule hirmsat nägu tehes, et see on rotimürk, kuid meditsiiniülem käskis selle anda isiklikult roodukomandörile, sest see on uusim ja uskumatult mürgine. Kuid kõik ohvitserid olid parteikoosolekul, staršina oli õppetööl, roodu korrapidaja magas talle päeval ettenähtud ajal, ja velsker, jämedalt meditsiiniülema korraldust rikkudes, andis ikkagi paki päevnikule. Too võttis selle ettevaatlikult kahe näpu vahele, viis patust kaugemale tualetti ja peitis rooduka tulekuni kindlasse kohta, nagu talle tundus – koristamisinventari kappi. Tõsi ta on: mitte ühelegi normaalsele võitlejale, peale toimkonnas olevate, ei tule pähe isiklikul initsiatiivil sorida harjade ja kaltsude vahel. Normaalsele, st pea ja muud kehaosad on terved.
Samal ajal, suurima mõnuga „voodirežiimi” hüvesid kasutades, lamas roodus tuntud „viil” ja kolmemees Vasja (voodikohtade nappuse tõttu praktiseeriti meil meditsiiniosakonnas sellist kindlat metoodikat kergete külmetushaiguste, mis olid saanud üldnimeks „äge šlangiit” [laiscus condites], ravimiseks). Vasja oli praktiliselt terve, kuid oskas Arutjun Akopjani osavusega teha usaldavale arstitädile kraadiklaasitrikki ning sai kaks õppetööst vaba päeva. Välja maganud, otsustas Vasja teostada oma ammuse unistuse – valgendada presendist püksirihma, mida loeti sel ajal viimaseks kursantide moeröögatuseks, ning ronis kloorlubja otsingutel, mis te arvate, kuhu? Õige! Sellesse samasse kappi, kus oli peidus ja ootas oma tundi tappev mürk. Vasja torkas viivitamatult oma nina sellesse kotti ja nägi seal... kuivikuid! Meie kursantide sööklas iskkoosseisu poolt söömata jäänud leib töödeldi hoolikalt ümber paneerimisel kasutatavateks kuivikuteks, mida isikkoosseis sageli pätsas, võimaldades lühendada aega järgmise toidukorrani. Kaval meditsiiniülem hankis koorukesed sealtsamast ja immutas neid ohtralt eksperimentaalse, värskelt meditsiiniladudest toodud mürgiga. Kuid seekord polnud rottidel määratud maiustada...
„Ehhee,” mõtles Vassili, „no kas pole ihnus, peita toitu peldikusse?!”
Kuid kuna seedeorganite töö painas pidevalt Vasja ajutegevust, teda eriti ei üllatanud leiu paiknemine – olid meil üksikud indiviidid, kes peitsid toiduaineid kõige ootamatumatesse kohtadesse. Ja Vasja hammustas kuivikut. Kuivik oli maitsev. Vasja võtti koti sülle ja läks koridori, kus liikus reipa jõuguna väga õigeaegselt õppetöölt naasnud Vasja rühm. Ebahaige kostitas ootamatult heldelt kõiki soovijaid kuivikutega. Soovijaid, nii imelik kui see polnud, leidus külluses ja kott tühjenes hetkega...
Vaatamata sellele, et meditsiiniosakond oli varustatud ainult viie klismaga, päästeti kõik kaheksateist inimest. Kolm ööpäeva loputati neid kõigi inimorganismi ligipääsetavate avade kaudu läbi, pandi tilguteid ja anti imettegevaid pulbreid. Kuid kõge rohkem kannatas Vassili – tal, erinevalt teistest kuivikulembidest, avastati peale kõhulahtisuse veel sümmeetrilised verevalumid. Mõlema silma ümbruses...
Hämmastav näide kõigesööjatest kursantidest.
Peab tunnistama, et meie sõjakooli hoone ehitati veel tsaariajal ja oli perestroika märatsemise ajaks kaunikesti lagunenud. Ei, esmapilgul tundus kõik ilus, nagu pügatud kuusehekk – roodude interjöörid olid armastusega värvitud ja lubjatud, seinad olid vääristatud defitsiitsete tammespooniga puitlaastplaatidega. Kuid kogu selle ülemuste silma rõõmustava toreduse taga tühemikes elasid-olid, jultunult kõiki sanitaarnorme jalge alla tallates, terved rotikarjad. Öösel tundsid nad end täieõiguslike peremeestena ja ronisid tihti radikate alt luurekäigule. Isikkoosseis tulistas rotte saabastega, kuid närilisi see eriti ei häirinud, sest kuna saapal pole isesihtiv süsteem ette nähtud, oli praktiliselt lootusetu nobedale elukale pihta saada. Ükskord hammustas rott puhkavat kursanti alatult peast, millega seoses sai too keha singiosasse igasugu piire ületava, ellujäämiseks praktiliselt sobimatu hulga süste marutaudi, teetanuse ja kollatõve vastu. Järgmisel päeval kappas punase risti allüüriga [ratsutamine] roodu paberkotiga velsker ning teatas päevnikule hirmsat nägu tehes, et see on rotimürk, kuid meditsiiniülem käskis selle anda isiklikult roodukomandörile, sest see on uusim ja uskumatult mürgine. Kuid kõik ohvitserid olid parteikoosolekul, staršina oli õppetööl, roodu korrapidaja magas talle päeval ettenähtud ajal, ja velsker, jämedalt meditsiiniülema korraldust rikkudes, andis ikkagi paki päevnikule. Too võttis selle ettevaatlikult kahe näpu vahele, viis patust kaugemale tualetti ja peitis rooduka tulekuni kindlasse kohta, nagu talle tundus – koristamisinventari kappi. Tõsi ta on: mitte ühelegi normaalsele võitlejale, peale toimkonnas olevate, ei tule pähe isiklikul initsiatiivil sorida harjade ja kaltsude vahel. Normaalsele, st pea ja muud kehaosad on terved.
Samal ajal, suurima mõnuga „voodirežiimi” hüvesid kasutades, lamas roodus tuntud „viil” ja kolmemees Vasja (voodikohtade nappuse tõttu praktiseeriti meil meditsiiniosakonnas sellist kindlat metoodikat kergete külmetushaiguste, mis olid saanud üldnimeks „äge šlangiit” [laiscus condites], ravimiseks). Vasja oli praktiliselt terve, kuid oskas Arutjun Akopjani osavusega teha usaldavale arstitädile kraadiklaasitrikki ning sai kaks õppetööst vaba päeva. Välja maganud, otsustas Vasja teostada oma ammuse unistuse – valgendada presendist püksirihma, mida loeti sel ajal viimaseks kursantide moeröögatuseks, ning ronis kloorlubja otsingutel, mis te arvate, kuhu? Õige! Sellesse samasse kappi, kus oli peidus ja ootas oma tundi tappev mürk. Vasja torkas viivitamatult oma nina sellesse kotti ja nägi seal... kuivikuid! Meie kursantide sööklas iskkoosseisu poolt söömata jäänud leib töödeldi hoolikalt ümber paneerimisel kasutatavateks kuivikuteks, mida isikkoosseis sageli pätsas, võimaldades lühendada aega järgmise toidukorrani. Kaval meditsiiniülem hankis koorukesed sealtsamast ja immutas neid ohtralt eksperimentaalse, värskelt meditsiiniladudest toodud mürgiga. Kuid seekord polnud rottidel määratud maiustada...
„Ehhee,” mõtles Vassili, „no kas pole ihnus, peita toitu peldikusse?!”
Kuid kuna seedeorganite töö painas pidevalt Vasja ajutegevust, teda eriti ei üllatanud leiu paiknemine – olid meil üksikud indiviidid, kes peitsid toiduaineid kõige ootamatumatesse kohtadesse. Ja Vasja hammustas kuivikut. Kuivik oli maitsev. Vasja võtti koti sülle ja läks koridori, kus liikus reipa jõuguna väga õigeaegselt õppetöölt naasnud Vasja rühm. Ebahaige kostitas ootamatult heldelt kõiki soovijaid kuivikutega. Soovijaid, nii imelik kui see polnud, leidus külluses ja kott tühjenes hetkega...
Vaatamata sellele, et meditsiiniosakond oli varustatud ainult viie klismaga, päästeti kõik kaheksateist inimest. Kolm ööpäeva loputati neid kõigi inimorganismi ligipääsetavate avade kaudu läbi, pandi tilguteid ja anti imettegevaid pulbreid. Kuid kõge rohkem kannatas Vassili – tal, erinevalt teistest kuivikulembidest, avastati peale kõhulahtisuse veel sümmeetrilised verevalumid. Mõlema silma ümbruses...
Veel üks lugu loomariigist. Enne söömist pole kasulik lugeda.
86
Rott.
Soojade ilmadega on Tiraspol imeline, aga eriti imeline veel vaiksel septembriõhtul. Sõnadega pole võimalik edasi anda lõhna ja joovastavat jahedust, mis saabub peale palavat päeva – seda buketti võib võrrelda ainult Moldaavia Kaberne´ga.
Leitnant-kaheaastamees, eelmise aasta polütehnilise instituudi lõpetaja, nüüdne Odessa sõjaväeringkonna 14. kaardiväe üldvägede 59. Kramatorski kaardiväe punalipulise Suvorovi ja Bogdan Hmelnitski ordenitega motolaskurdiviisi 356. tankipolgu tankirühma komandör [huh!]. Välja nägi leitnant vinge: uutest läikimalöödud kroomnahast saabastest kuni uljalt kuklasse lükatud furaškani (ja muuhulgas mustade välismaa firmamärgiga päikeseprillidega, mille eest ta Odessa turul käis välja ei vähem ega rohkem kui tervelt 25 rubla!) ja kriuksuva portupeega ning kabuuriga, milles oli läikivmust Makarov – no tõeline kehkenpüks! Tal jooksis juba teine ja viimane teenistusaasta.
Tiraspol, kuhu ta Odessast (kus tema kohta oli isegi kriminaalasi väsimatute sõjaväeprokuratuuri uurijate poolt algatatud) üle viidi, tundus talle paradiisina, mis polnud muide üllatav: seitsmekümnendatel elas Moldaavia, võrreldes Venemaa keskosaga, palju kindlustatumalt: kaubavalik poodides rikkalikum, tüdrukud kirevamalt ja paremini riides. Ohvitseride ühiselamu asub linnas, teenistusse 15 minutit käimist, kuid siin pole Odessa – see on Tiraspol, siin keegi teenistusse ei jookse, tulevad varem välja ja lähevad kiirustamata. Küsite, miks? Kõik on väga lihtne: sellel viieteistminutisel teejupil oli mitu väikest müügiletti, kus müüdi noort veini. Vanamemm valas 50 kopika eest pooleliitrise õllekruusitäie veini ja andis leotatud õuna. Lühima tee äärde jäi kuus sellist punkti ja kandis nime „väike ring” – igale ohvitserile täiesti jõukohane katsumus. Oli veel „suur ring” – viisteist punkti, vaat see on juba tõsine asi! Kihlveo peale üritati seda muidugi ületada, kuid usaldusväärseid juhuseid „suure ringi” läbimisest ei suutnud keegi meenutada. Ja kui leitnant poleks näinud Odessat, vaid oleks kohe Tiraspoli sattunud, oleks ta 25ks aastaks armeesse teenima jäänud.
Ja nii meie leitnant, väljudes kirsade järele haisvast karauuliruumist trepile, hingas täiel rinnal seda elustavat segu „margiõhku” – paarist sõõmust piisas, et unist uimasust maha raputada. „Eh, blin, ilu,” mõtles leitnant, pani Rodopi põlema ja suundus, vabandage liigse naturalismi pärast, vett välja laskma – joodud noor vein nõudis väljapääsu. Ta möödus karauulihoonest ja suundus sihikindlate sammudega tualetti. Peldiku tagaseina juurde oli kogunenud väike rahavahulk – kogu puhkav vahetus mitte just väikesest divisjoni karauulist, ilmselt seal toimus midagi.
„Seltsimehed võitlejad! Mis h@inja see on?”
„Seltsimees leitnant! Rott”
„No ja h@i temaga!”
„Seltsimees leitnant! Vaadake kui suur!”
Kuid leitnandil polnud veel aega teda ümbritseva loomariigi jaoks, ta astus hoogsalt tualetti, kust väljus paari minuti pärast heasüdamlikumalt ja suhlemisvalmina suundus tunglevate soldatite juurde. Vähemalt kümme vaprat võitlejat oli peldiku taga kogunenud hiiglasuure, pardon, pasahunniku ümber, mille tipus soojendas rott end mõnusalt päikese käes. Ei, mitte lihtsalt rott, vaid ROTT, suure kassikese mõõtu, pika palja sabaga, hall, elukogenud – ta ei pööranud mingit tähelepanu ümbritsevale rahvasummale, olles kogu oma olekuga väljakutsuv inimühiskonna suhtes.
„Seltsimees leitnant! Aga kui tema pihta, seesamune... lasta?”
„Kohe ma sul lasen!,” soovitajale võmm kuklasse.
„Ei, seltsimees leitnant, ma, seda et... ma mõtlesin Makarovist.”
„Ma sulle teen Makarovit!,” veel üks võmm kuklasse, no justnagu Itaalia komöödias Arlekiin Pierrot´ga.
„Padrunid on ju kõik arvel,” ütles leitnant peale minutilist pausi ja ohkas.
„Seltsimees leitnant! Aga mul on üks mitte arvel olev – vaat, lasketiirust leidsin,” trügis esile veel üks vapper võitleja.
„Blin! Kohe anna siia, leidja mul siin,” ütles leitnant ja andis veel ühe võmmu kuklasse, „no ei hakka ma ju sind eriosakonnale üles andma...”
Küsimus roti pihta laskmisest läks sügavalt teoreetilisest üle praktilisele tasandile.
„Aga kes rauda puhastama hakkab?,” punnis leitnant puhtalt formaalselt vastu.
„Oh, puhastame ära, pole probleem,” veendi teda rahvasummast.
Leitnant tõmbas kabuurist oma Makarovi välja, eemaldas magasini, vaatas läbi raua, nuusutas seda miskipärast, pani „leitud” padruni korralikult paika, enne veendudes, et sellel pole karauulipadruni markeeringut, ohkas, võttis sisse kauboi poosi, kes valmistub tegema halastuslasku pihtasaanud vaenlasele, või noh... täitma surmavalt haavatud parima sõbra viimast soovi. Tõstis Makarovi õlgade kõrgusele ja, sujuvalt allapoole lastes, nagu õpetati, sihtis rotti, aga tema, raibe, isegi ei liigutanud end korrakski. Vajutas sujuvalt päästikule.
Põmm!
Kuuegrammine kuul, lennanud Makarovi rauast välja kiirusega 315 m/s, tabas rotti.
Pats!
Rott, nagu iga elusolend, koosnes 70-80% ulatuses veest.
Hüdrauliline löök lõi ta peenikesteks pritsmeteks, mis lendasid igas suunas. Aga see polnud veel kõik. Tömp Makarovi kuul, mis on võimeline lähidistantsilt karu maha võtma, meie leitnandi värisematu käega rauast välja lastud, kandis energiat (kuuli suudmeenergia – 350J), mis langes niivõrd väikesele objektile. Niisiis, energia ülejääk langes kogu oma võimsuses pasahunnikule, lõi selle pihuks ja põrmuks ning pritsis täis uudishimutseva rahvamassi.
Plärts! Lörts! Pläts! Löraki! Tilk, tilk, tilk...
Hämmingus nii ootamatust eksperimendi, mis algul näis üpris huvitav, tulemusest, tilkus vaprate võitlejate jõuk vaikides koos leitnandiga. Paus. Eesriie.
Mnjaa... imeline on Tiraspol soojal sügisõhtul.
Oh, kui imeline...
86
Rott.
Soojade ilmadega on Tiraspol imeline, aga eriti imeline veel vaiksel septembriõhtul. Sõnadega pole võimalik edasi anda lõhna ja joovastavat jahedust, mis saabub peale palavat päeva – seda buketti võib võrrelda ainult Moldaavia Kaberne´ga.
Leitnant-kaheaastamees, eelmise aasta polütehnilise instituudi lõpetaja, nüüdne Odessa sõjaväeringkonna 14. kaardiväe üldvägede 59. Kramatorski kaardiväe punalipulise Suvorovi ja Bogdan Hmelnitski ordenitega motolaskurdiviisi 356. tankipolgu tankirühma komandör [huh!]. Välja nägi leitnant vinge: uutest läikimalöödud kroomnahast saabastest kuni uljalt kuklasse lükatud furaškani (ja muuhulgas mustade välismaa firmamärgiga päikeseprillidega, mille eest ta Odessa turul käis välja ei vähem ega rohkem kui tervelt 25 rubla!) ja kriuksuva portupeega ning kabuuriga, milles oli läikivmust Makarov – no tõeline kehkenpüks! Tal jooksis juba teine ja viimane teenistusaasta.
Tiraspol, kuhu ta Odessast (kus tema kohta oli isegi kriminaalasi väsimatute sõjaväeprokuratuuri uurijate poolt algatatud) üle viidi, tundus talle paradiisina, mis polnud muide üllatav: seitsmekümnendatel elas Moldaavia, võrreldes Venemaa keskosaga, palju kindlustatumalt: kaubavalik poodides rikkalikum, tüdrukud kirevamalt ja paremini riides. Ohvitseride ühiselamu asub linnas, teenistusse 15 minutit käimist, kuid siin pole Odessa – see on Tiraspol, siin keegi teenistusse ei jookse, tulevad varem välja ja lähevad kiirustamata. Küsite, miks? Kõik on väga lihtne: sellel viieteistminutisel teejupil oli mitu väikest müügiletti, kus müüdi noort veini. Vanamemm valas 50 kopika eest pooleliitrise õllekruusitäie veini ja andis leotatud õuna. Lühima tee äärde jäi kuus sellist punkti ja kandis nime „väike ring” – igale ohvitserile täiesti jõukohane katsumus. Oli veel „suur ring” – viisteist punkti, vaat see on juba tõsine asi! Kihlveo peale üritati seda muidugi ületada, kuid usaldusväärseid juhuseid „suure ringi” läbimisest ei suutnud keegi meenutada. Ja kui leitnant poleks näinud Odessat, vaid oleks kohe Tiraspoli sattunud, oleks ta 25ks aastaks armeesse teenima jäänud.
Ja nii meie leitnant, väljudes kirsade järele haisvast karauuliruumist trepile, hingas täiel rinnal seda elustavat segu „margiõhku” – paarist sõõmust piisas, et unist uimasust maha raputada. „Eh, blin, ilu,” mõtles leitnant, pani Rodopi põlema ja suundus, vabandage liigse naturalismi pärast, vett välja laskma – joodud noor vein nõudis väljapääsu. Ta möödus karauulihoonest ja suundus sihikindlate sammudega tualetti. Peldiku tagaseina juurde oli kogunenud väike rahavahulk – kogu puhkav vahetus mitte just väikesest divisjoni karauulist, ilmselt seal toimus midagi.
„Seltsimehed võitlejad! Mis h@inja see on?”
„Seltsimees leitnant! Rott”
„No ja h@i temaga!”
„Seltsimees leitnant! Vaadake kui suur!”
Kuid leitnandil polnud veel aega teda ümbritseva loomariigi jaoks, ta astus hoogsalt tualetti, kust väljus paari minuti pärast heasüdamlikumalt ja suhlemisvalmina suundus tunglevate soldatite juurde. Vähemalt kümme vaprat võitlejat oli peldiku taga kogunenud hiiglasuure, pardon, pasahunniku ümber, mille tipus soojendas rott end mõnusalt päikese käes. Ei, mitte lihtsalt rott, vaid ROTT, suure kassikese mõõtu, pika palja sabaga, hall, elukogenud – ta ei pööranud mingit tähelepanu ümbritsevale rahvasummale, olles kogu oma olekuga väljakutsuv inimühiskonna suhtes.
„Seltsimees leitnant! Aga kui tema pihta, seesamune... lasta?”
„Kohe ma sul lasen!,” soovitajale võmm kuklasse.
„Ei, seltsimees leitnant, ma, seda et... ma mõtlesin Makarovist.”
„Ma sulle teen Makarovit!,” veel üks võmm kuklasse, no justnagu Itaalia komöödias Arlekiin Pierrot´ga.
„Padrunid on ju kõik arvel,” ütles leitnant peale minutilist pausi ja ohkas.
„Seltsimees leitnant! Aga mul on üks mitte arvel olev – vaat, lasketiirust leidsin,” trügis esile veel üks vapper võitleja.
„Blin! Kohe anna siia, leidja mul siin,” ütles leitnant ja andis veel ühe võmmu kuklasse, „no ei hakka ma ju sind eriosakonnale üles andma...”
Küsimus roti pihta laskmisest läks sügavalt teoreetilisest üle praktilisele tasandile.
„Aga kes rauda puhastama hakkab?,” punnis leitnant puhtalt formaalselt vastu.
„Oh, puhastame ära, pole probleem,” veendi teda rahvasummast.
Leitnant tõmbas kabuurist oma Makarovi välja, eemaldas magasini, vaatas läbi raua, nuusutas seda miskipärast, pani „leitud” padruni korralikult paika, enne veendudes, et sellel pole karauulipadruni markeeringut, ohkas, võttis sisse kauboi poosi, kes valmistub tegema halastuslasku pihtasaanud vaenlasele, või noh... täitma surmavalt haavatud parima sõbra viimast soovi. Tõstis Makarovi õlgade kõrgusele ja, sujuvalt allapoole lastes, nagu õpetati, sihtis rotti, aga tema, raibe, isegi ei liigutanud end korrakski. Vajutas sujuvalt päästikule.
Põmm!
Kuuegrammine kuul, lennanud Makarovi rauast välja kiirusega 315 m/s, tabas rotti.
Pats!
Rott, nagu iga elusolend, koosnes 70-80% ulatuses veest.
Hüdrauliline löök lõi ta peenikesteks pritsmeteks, mis lendasid igas suunas. Aga see polnud veel kõik. Tömp Makarovi kuul, mis on võimeline lähidistantsilt karu maha võtma, meie leitnandi värisematu käega rauast välja lastud, kandis energiat (kuuli suudmeenergia – 350J), mis langes niivõrd väikesele objektile. Niisiis, energia ülejääk langes kogu oma võimsuses pasahunnikule, lõi selle pihuks ja põrmuks ning pritsis täis uudishimutseva rahvamassi.
Plärts! Lörts! Pläts! Löraki! Tilk, tilk, tilk...
Hämmingus nii ootamatust eksperimendi, mis algul näis üpris huvitav, tulemusest, tilkus vaprate võitlejate jõuk vaikides koos leitnandiga. Paus. Eesriie.
Mnjaa... imeline on Tiraspol soojal sügisõhtul.
Oh, kui imeline...
Miks satuvad inimesed kroonus erialale, mida nad eriti ei oska, koos sellest tulenevate jamadega.
87
Ei tea, kuidas praegu, kuid kolm aastakest tagasi läksin end sõjakomissariaadis arvele võtma. Ankeedi koostamisel toimus mul selle täitjaga (ise ei lubata täita) selline dialoog:
- Kus töötate?
- Pangas.
- Paha lugu. Teie haridus?
- Kaks kõrgemat.
- Millised erialad?
- 1. Matemaatika, füüsika, informaatika. 2. Finantsjuhtimine.
- Ei sobi.
- Kuhu?
- Veel mingeid erialasid?
- On kompuutriklubi juhataja paberid.
- E-ei.
- ???
- Veel midagi?
- On teise järgu treiali tunnistus, veel koolis käies sain.
- Ohoo! Aga räägid, et pole erialasid. Kirjutame: treial.
- :-о)
- Mingeid huvialasid on?
- Huvitun matemaatikast.
- Hmmm...
- Kompuutrid. Programmeerimine.
- Eile Spartak – Rootor jalgpallimatši vaatasid?
- Jah.
- Vohh! Kirjutame: huvitub jalgpallist.
Vaat nii, sisenedes sõjakomissariaati matemaatik-programeerijana, väljusin sealt treial-jalgpallurina.
87
Ei tea, kuidas praegu, kuid kolm aastakest tagasi läksin end sõjakomissariaadis arvele võtma. Ankeedi koostamisel toimus mul selle täitjaga (ise ei lubata täita) selline dialoog:
- Kus töötate?
- Pangas.
- Paha lugu. Teie haridus?
- Kaks kõrgemat.
- Millised erialad?
- 1. Matemaatika, füüsika, informaatika. 2. Finantsjuhtimine.
- Ei sobi.
- Kuhu?
- Veel mingeid erialasid?
- On kompuutriklubi juhataja paberid.
- E-ei.
- ???
- Veel midagi?
- On teise järgu treiali tunnistus, veel koolis käies sain.
- Ohoo! Aga räägid, et pole erialasid. Kirjutame: treial.
- :-о)
- Mingeid huvialasid on?
- Huvitun matemaatikast.
- Hmmm...
- Kompuutrid. Programmeerimine.
- Eile Spartak – Rootor jalgpallimatši vaatasid?
- Jah.
- Vohh! Kirjutame: huvitub jalgpallist.
Vaat nii, sisenedes sõjakomissariaati matemaatik-programeerijana, väljusin sealt treial-jalgpallurina.
See jutt meenutab ühte anekdooti.Radist86 kirjutas:Miks satuvad inimesed kroonus erialale, mida nad eriti ei oska, koos sellest tulenevate jamadega.
Sama situatsioon, sõjaväkke võtmine.
"Haridus?"
"Kaks kõrgemat. Oxford, Harvard. Doktorikraad majanduses" jne
"Pange kirja, kutsealune oskab lugeda ja kirjutada!"
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!
88
Side nii vihmas kui poris.
Tegevusetuses vaevlev kursant on purustusjõult võrdne kolme kilo trotüüliga. Pane ta lagedale väljale, anna kruvikeeraja kätte – kruvib naba ära, tagumik kukub küljest. Aga kuna võitlejad olid objektidele jäetud praktiliselt omapead (milline usaldus!), tuli lõbustusi ise välja mõelda. Hunniku varuosade ja minimaalse fantaasia olemasolul polnud sellega probleeme. Alustas Romka, paigaldades „glissaadil” [ilmselt öeldi neil nii juhtmete otsas rippuva, korralikult kinnitamata detaili kohta; tõenäolisemalt siiski glissaadimajakas - tänud "EOD"-le] releekese. Kui telefon helises, siis süttis signaallamp, võimaldades lühima aja jooksul tigedatele ülemustele tagasi helistada ja sellega vähendada vältimatut peapesu. Võiduajamine algas. Mida kõike ei aretatud lihtsa armeetelefoni ТА-57 (ma saan aru, et 57 tähendab väljatöötluse aastat, seega võis lausa Žukov ise sellisega rääkida) külge. Trafo kutsesignaali andmiseks, et vänta ei peaks keerutama. Ma oleks selle trafo tõttu peaaegu surma saanud, tänu elektrilöögile, kuid sellest hiljem. Kuna liin oli kolme objekti peale üks ja meie kõik paralleeli ühendatud, sai meid kommutaatorist pealt kuulata. Kuid, seltsimehed, isegi soldatid omavad õigust eraelule, olgugi see piiratud ja vilets, kuid ikkagi oma, seetõttu sai loodud kommuteerimisseade, mis võimaldas liini oma äranägemisel katkestada. Aga et sa ära ei kaoks, siis kommutaatorist helistamisel liin automaatselt taastus, justkui oleks nii olnudki. On vaja seaduslikku alust objektilt lahkumiseks? Aga palun! Kerge käeliigutusega klõpsad tumblerit ja... „voilaa!”, ДПРМ [дальний приводной радиомаяк – kaugem, maandumist lihtsustav raadiomajakas lennuväljal] jäi ilma sideta. Karjud torusse aga vastuseks on vaikus! Sellele järgneb side korrapidaja (meie otsene ülemus valvesoleku ajal) käsk ja võitleja suundub lähimasse müügiputkasse liini katkestust otsima. Lisaks lubas maršruudikaart käskjalal küllaltki vabalt ringi liikuda, tähtis oli omade otsa mitte komistada.
Ja nüüd trafost. Ma putitasin sidet täismeeste moodi, liin läks üle tee sõjaväe kombel, kasutades kohalikku reljeefi ja taimestikku, see tähendab, kaks puud, nende vahel välikaabel. Niisiis, istun mina, tähendab, puu otsas, telefon kaelas, montööritangid hambus, peos lõiketangid ja välikaabel, ja siis vajutab keegi kaabakas väljakutsenuppu ning 110V kihutavad oma ohvri poole. 110V pole muidugi palju, kuid kuna ma hoidsin mõlemaid otsi higistes käekestes, siis mulle ei tundunud vähe olevat. Olgu, oleks siis lihtsalt särakat saanud, aga ma korjasin kokku ka kõik balustrid, kuni puu otsast alla lendasin! Nüüd ma tean, kuidas Suures Isamaasõjas telefonistid hukkusid – ta, vaeseke, tõmbab hammastega isolatsiooni maha, aga teine ots on rautatud saapa all. Ja siis helistab marssali adjutant polku ja... „temake ei saagi teada, kui pikk oli tema lõpp”.
Side nii vihmas kui poris.
Tegevusetuses vaevlev kursant on purustusjõult võrdne kolme kilo trotüüliga. Pane ta lagedale väljale, anna kruvikeeraja kätte – kruvib naba ära, tagumik kukub küljest. Aga kuna võitlejad olid objektidele jäetud praktiliselt omapead (milline usaldus!), tuli lõbustusi ise välja mõelda. Hunniku varuosade ja minimaalse fantaasia olemasolul polnud sellega probleeme. Alustas Romka, paigaldades „glissaadil” [ilmselt öeldi neil nii juhtmete otsas rippuva, korralikult kinnitamata detaili kohta; tõenäolisemalt siiski glissaadimajakas - tänud "EOD"-le] releekese. Kui telefon helises, siis süttis signaallamp, võimaldades lühima aja jooksul tigedatele ülemustele tagasi helistada ja sellega vähendada vältimatut peapesu. Võiduajamine algas. Mida kõike ei aretatud lihtsa armeetelefoni ТА-57 (ma saan aru, et 57 tähendab väljatöötluse aastat, seega võis lausa Žukov ise sellisega rääkida) külge. Trafo kutsesignaali andmiseks, et vänta ei peaks keerutama. Ma oleks selle trafo tõttu peaaegu surma saanud, tänu elektrilöögile, kuid sellest hiljem. Kuna liin oli kolme objekti peale üks ja meie kõik paralleeli ühendatud, sai meid kommutaatorist pealt kuulata. Kuid, seltsimehed, isegi soldatid omavad õigust eraelule, olgugi see piiratud ja vilets, kuid ikkagi oma, seetõttu sai loodud kommuteerimisseade, mis võimaldas liini oma äranägemisel katkestada. Aga et sa ära ei kaoks, siis kommutaatorist helistamisel liin automaatselt taastus, justkui oleks nii olnudki. On vaja seaduslikku alust objektilt lahkumiseks? Aga palun! Kerge käeliigutusega klõpsad tumblerit ja... „voilaa!”, ДПРМ [дальний приводной радиомаяк – kaugem, maandumist lihtsustav raadiomajakas lennuväljal] jäi ilma sideta. Karjud torusse aga vastuseks on vaikus! Sellele järgneb side korrapidaja (meie otsene ülemus valvesoleku ajal) käsk ja võitleja suundub lähimasse müügiputkasse liini katkestust otsima.
Lisaks lubas maršruudikaart käskjalal küllaltki vabalt ringi liikuda, tähtis oli omade otsa mitte komistada.Ja nüüd trafost. Ma putitasin sidet täismeeste moodi, liin läks üle tee sõjaväe kombel, kasutades kohalikku reljeefi ja taimestikku, see tähendab, kaks puud, nende vahel välikaabel. Niisiis, istun mina, tähendab, puu otsas, telefon kaelas, montööritangid hambus, peos lõiketangid ja välikaabel, ja siis vajutab keegi kaabakas väljakutsenuppu ning 110V kihutavad oma ohvri poole. 110V pole muidugi palju, kuid kuna ma hoidsin mõlemaid otsi higistes käekestes, siis mulle ei tundunud vähe olevat. Olgu, oleks siis lihtsalt särakat saanud, aga ma korjasin kokku ka kõik balustrid, kuni puu otsast alla lendasin! Nüüd ma tean, kuidas Suures Isamaasõjas telefonistid hukkusid – ta, vaeseke, tõmbab hammastega isolatsiooni maha, aga teine ots on rautatud saapa all. Ja siis helistab marssali adjutant polku ja... „temake ei saagi teada, kui pikk oli tema lõpp”.
89
Juhuslik mürsk ja termodünaamika seadus
Selle loo rääkisid mulle sõbrad suurtükiväelased nüüdseks ümberformeeritud suurtükipolgust, mis oli majutatud Taga-Karpaatias rajoonikeskusesse Peretshinis. Lugu juhtus 2001 aastal süürtükiväe polügoonil Rzhyschivis Kiievi ja Tšerkassõ vahel. Ühes laagritelgis elasid polgu füüsilise ettevalmistuse ülem, keemiateenistuse ülem ja asjade ülem. Kuna polk oli hõivatud ettevalmistustega laskmisteks, oli neil tegelastel kaks ülesannet: saabuda õigeaegselt rivistusele või nõupidamisele ja mitte hiljem, kui 30 minuti jooksul ilmuda komandöride silme alla, kui äkki peaks vaja olema.
Selge, et argipäeval pole neid vaja. Seetõttu kobisid „panid” [pan – Poola härra] ohvitserid lähedalasuvasse külla. Telki jäi soldat-ahjukütja tagalateenistuse roodust. Kuni ohvitsere polnud, soris „latseke” ohvitseride asjades ja leidis asjade ülema kotist loomalihakonservi. Põhjendatult eeldades, et kui isegi konservide arv ei klapi, siis pannakse see poolenisti mälukas söödud sakuska arvele, otsustas soldat selle kohe samal ööl nahka panna.
„Panid” ilmusid umbes kella kahe paiku öösel ja vajusid kohe magama. Ahjukütja koukis konservi välja ja pani selle pursuika peale. Kuid arusaamatul põhjusel unustas noor inimene kaane sisse augu teha. Ja vastavalt termodünaamika seadustele lendas konserv kell pool neli vastu taevast...
Nüüd kujutage ette: öö, te pole päris kaine ja äkki plahvatus. Te üritate maasse kaevuda ja näete mööda kogu telki laiali pritsinud roosat liha ning voodi alt paistvat kaht saabast...
Ahjukütja sai instinktiivselt aru, et tuleb peitu pugeda. Instinkti järgides viskus ta voodi alla ja haaras selle jalgadest. Ohvitserid, oletades, et ahjukütja sai viga, haarasid soldati saabastest ja hakkasid teda välja tirima. See end kätte ei anna, arvates, et konservi eest ta alles saab. Naabertelkides vähkreb ärevil isikkoosseis. Ja siis lõugas füüsilise ettevalmistuse ülem (kõige suurtükiväelasem suurtükiväelane!) totra häälega: „Sai surma! Juhusliku mürsu läbi sai surma!”
Edasise kirjeldamine on mõttetu. Eesriie.
Juhuslik mürsk ja termodünaamika seadus
Selle loo rääkisid mulle sõbrad suurtükiväelased nüüdseks ümberformeeritud suurtükipolgust, mis oli majutatud Taga-Karpaatias rajoonikeskusesse Peretshinis. Lugu juhtus 2001 aastal süürtükiväe polügoonil Rzhyschivis Kiievi ja Tšerkassõ vahel. Ühes laagritelgis elasid polgu füüsilise ettevalmistuse ülem, keemiateenistuse ülem ja asjade ülem. Kuna polk oli hõivatud ettevalmistustega laskmisteks, oli neil tegelastel kaks ülesannet: saabuda õigeaegselt rivistusele või nõupidamisele ja mitte hiljem, kui 30 minuti jooksul ilmuda komandöride silme alla, kui äkki peaks vaja olema.
Selge, et argipäeval pole neid vaja. Seetõttu kobisid „panid” [pan – Poola härra] ohvitserid lähedalasuvasse külla. Telki jäi soldat-ahjukütja tagalateenistuse roodust. Kuni ohvitsere polnud, soris „latseke” ohvitseride asjades ja leidis asjade ülema kotist loomalihakonservi. Põhjendatult eeldades, et kui isegi konservide arv ei klapi, siis pannakse see poolenisti mälukas söödud sakuska arvele, otsustas soldat selle kohe samal ööl nahka panna.
„Panid” ilmusid umbes kella kahe paiku öösel ja vajusid kohe magama. Ahjukütja koukis konservi välja ja pani selle pursuika peale. Kuid arusaamatul põhjusel unustas noor inimene kaane sisse augu teha. Ja vastavalt termodünaamika seadustele lendas konserv kell pool neli vastu taevast...
Nüüd kujutage ette: öö, te pole päris kaine ja äkki plahvatus. Te üritate maasse kaevuda ja näete mööda kogu telki laiali pritsinud roosat liha ning voodi alt paistvat kaht saabast...
Ahjukütja sai instinktiivselt aru, et tuleb peitu pugeda. Instinkti järgides viskus ta voodi alla ja haaras selle jalgadest. Ohvitserid, oletades, et ahjukütja sai viga, haarasid soldati saabastest ja hakkasid teda välja tirima. See end kätte ei anna, arvates, et konservi eest ta alles saab. Naabertelkides vähkreb ärevil isikkoosseis. Ja siis lõugas füüsilise ettevalmistuse ülem (kõige suurtükiväelasem suurtükiväelane!) totra häälega: „Sai surma! Juhusliku mürsu läbi sai surma!”
Edasise kirjeldamine on mõttetu. Eesriie.
-
krijgsvolk
- Liige
- Postitusi: 1040
- Liitunud: 09 Aug, 2009 9:40
- Asukoht: Jõgevamaa
- Kontakt:
Noh, tuli endalgi üks naljakas killuke, mis seotud nii keeleoskuse kui ka vene kroonus toiminud "rahvaste sõprusega meelde.
...1984a kevadel olin oma noorteaja Tondil Frunze nim. polgus(kutsuti "Frantzuskii").Karantiinis oli meid ca 120 meest, neist u 60 armeenlased.
Printsiibis olid kokku päris norm tüübid, (eestlased, venelased,leedukad ja mõned Vilniuse poolakad( armeenlased veel omaette pikem lõbus teema..!)Omavahel löömist polnud, va.päev enne prisjagat massilööming armeenlastega!)
Suhtlesime üsna agaralt ja õppisime vastastikku üksteise käest igakeelseid roppusi ja muidu sõnavara.
Samal ajal olid aga armeenlastest kaksikvennad Mezhlumjanid, mingi tühise näppamisega vahele jäänud.
Rivistusel lõugas karantiini ülem major Tshernenko nagu metsaline ja käskis, et seerud riputaksid mõlemile tüübile seljale sildi kirjaga "VOR", st vene keeles = varas!
Peaaegu kogu karantiin pahvatas, aga mürinal naerma, sest, meie,naasklid teadsime juba tükk aega, et armeenia keeles tähendab sõna "VOR" = "PERSE!"
Poistel nalja nabani, ainult major ei sanud mõhkugi aru, mida hirnume!
Vaat niisugune killuke...
...1984a kevadel olin oma noorteaja Tondil Frunze nim. polgus(kutsuti "Frantzuskii").Karantiinis oli meid ca 120 meest, neist u 60 armeenlased.
Printsiibis olid kokku päris norm tüübid, (eestlased, venelased,leedukad ja mõned Vilniuse poolakad( armeenlased veel omaette pikem lõbus teema..!)Omavahel löömist polnud, va.päev enne prisjagat massilööming armeenlastega!)
Suhtlesime üsna agaralt ja õppisime vastastikku üksteise käest igakeelseid roppusi ja muidu sõnavara.
Samal ajal olid aga armeenlastest kaksikvennad Mezhlumjanid, mingi tühise näppamisega vahele jäänud.
Rivistusel lõugas karantiini ülem major Tshernenko nagu metsaline ja käskis, et seerud riputaksid mõlemile tüübile seljale sildi kirjaga "VOR", st vene keeles = varas!
Peaaegu kogu karantiin pahvatas, aga mürinal naerma, sest, meie,naasklid teadsime juba tükk aega, et armeenia keeles tähendab sõna "VOR" = "PERSE!"
Poistel nalja nabani, ainult major ei sanud mõhkugi aru, mida hirnume!
Vaat niisugune killuke...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline