www.militaar.net

Huvitav, et mingi Pärnu või Võru ei ole kolgas, aga Ida-Viru on. Vaadates, kui palju I-V-s on ettevõtteid julgeks eeldada, et mõne snaipri elukaaslase jaoks tööd ikka leidub. Küsimus on oskustes ja hariduses nagu mujalgi. Vabalt võib juhtuda, et elukeskonna kvaliteedis hoopis võidab, mitte ei kaota.
600m tiir on tegemisel Aidu karjääri alale. Jõhvist ca 20 kilti.

Mina näen 2-te probleemi: a)snaiprikooli instruktorite mõtlematu ümbernihutamine Virru ja b)6 koha asemel on ainult 3 inimest mõeldud "kooli" vedama. Inimestel on ju ometi pered taga. Sellega kaob neilgi, kes jääksid selle töökoormuse alla, huvi teemaga edasi tegeleda. Miks ei saa snaiprikooli Paldiskisse jätta? Kas see, et ei jätku Scoutsi ja Kalevi kõrval enam ruumi? Niigi brigaadi staabi ja osade üksuste kolimisega peaks ju ruumi juurde tulema. Või tahetakse olemasolev kinnisvara seal maha müüa (sadam, kui huviline noolib seda juba pikalt). KV põhiline probleem ongi see, et võimalikult väikeste struktuuridega soovitakse saada maksimumtulemust, arvestamata osade ametikohtade ülekoormust. Brigaadi struktuur on nagu püha lehm, mida ei saa kuidagi muuta.

Toimiv süsteem on ju vaja hävitada, et ometi ei tekiks reaalset vastupanuvõimet... See, mis juba tekkinud ja toimima saadud, tehakse ka maatasa.

Selle brigaadivaimustusega, mis hetkel käimas on, visatakse laps koos pesuveega aknast välja.

Probleem ei ole selles, kas kool on Pärnus, Virus või Paldiskis. Ok, see on natuke probleem, aga koer ei ole sinna maetud.

Eesmärk oli tekitada mingi tase (väljaõpe, inimesed, relvastus, jne).
1992 kuni 2005 oli esimene katsetus. Edasi tehti samme õiges suunas asju ühtlustades ja tsentraliseerides õpet ja selle jagamise põhimõtteid.
Mäletan väga hästi ühte slaidi LP koolituselt, kus võeti 1992 .. periood kokku lugematute erinevate kursustega ja tõdeti, et tulemuseks oli aja, raha ja ressursi raiskamine.

Vaatame tulemust.
Relv:
TP2 saaga on veninud ca 7a (SEITSE) aastat. Kulutatud hulk raha relvade pidevaks täiendamiseks, kulutatud metsik hulk padruneid (raha), kulutatud väljaõppe aega ja raha.
Kui sa oleksid erafirmas, kas sa killiksid projekti ära ja laseksid vedavad inimesed lahti?
Tulemus on null. Siin oleks vaja tegelikult uurimist, sest see projekt alguses oli mõeldud teisiti. Ma vihjaks korruptsioonile, lisaks lihtsalt asutusesisene tuima panek.

Väljaõpe:
IGA KL malev teeb IGA kord erineva koolituse. Kui üldse teeb. Miks teha, kui puuduvad vahendid tegemiseks?
Tulemus on veel hullem kui null. Koolitatud on sadu inimesi ernevale, kuid tavaliselt halvale tasemele.
Vaadates punkti "Relv" on kaotatud üks PÕLVKOND. Need inimesed, kes 2007-8-9-10 said koolitust (paremat kui täna) said lubaduse ka relvastuse ja koolituse jätkumise kohta.
Kuna sellega on neid petetud, siis paljud ei ole enam aktiivsed.

Laskepaigad:
Laksepaiku kus lasta ka täpsuslaskuri jaoks vajalikke kaugusi ei ole just palju. 100% seaduslikult saab seda teha Sirgalas ja Keskpolügonil. Mõlemasse vaba aja saamine on sisuliselt 1a enne reserveerimist ja siis nagu praktika näitab võib prioriteetsem üksus sinust ikka üle sõita. Lisaks ei ole malevatel tegelikult võimekust (raha, valvepostid, valvepostide raha) seal tihtipeale midagi läbi viia.
Sirgala täitub varsti suures osas veega ja siis saame küll paadist laskmist harjutada, aga tegelikult on see ju kurb.
Mõned kohad, mis nö nõuka ajast olid jäänud tehakse EURO sildi all 300m tiirudeks.

KL malevad:
Enamus malevates on vähemalt paarkümmend inimest koolitatud.
Pärnu, Tartu ja Viru malevates toimub mingitki erialast tegevust kas inimeste isiklikul initsiatiivil või vähemalt maleva toetusel. Reeglina näeb see siis välja nii, et TP2 mehed teevad pauku (ok, ma olen ülekohtune, osa relvi hoiab mingi aeg nulli ka, aga iga jumala kord alustavad nad sisselaskmisest) ja muu relvasüsteemiga inimesed lasevad vastavalt relva / laskuri võimekusele reeglina pihta.
Ülejäänutel ei ole viimase aasta jooksul olnud ühtegi laskeharjutust kaugemale kui 300m. Ja laskeharjutused kuni 300m on ebaõnnestunud inimeste, moona ja püssi tõttu (inimesed roostes, moon brasiiliast ja püss loobib). Sama olukord oli ka üleeelmine aasta. Ja aasta enne seda. Suur süsteem on p%sses, aga malevad saaksid tahtmise korral ikkagi midagi teha.
Lähenemisharjutusi ja positsiooni rajamist näiteks on tehtud ainult ühes malevas viimasel kahel aastal.

Sõjaline võimekus:
Nii, läbisid ühe kolme või enama tähega kirjuatud kursustest (TLEK, JSNEK jne). Oled reserveris või KL malevas (sama asi, kui seal miskit ei toimu).
Tuleb olukord lähed vastavalt kutsele kohale, saad rakmed, muu varustuse ja TP2 nimelise relva.
1. Sa ei saa ballistilist tabelit
2. Sul ei ole seda võimalik teha
3. Kui eelmised punktid ka oleks +, siis su relv ei hoia nulli.
Tulemuseks on LAIBAD.
Inimestelt eeldatakse teatud võimekust. Miinipildurilt ühte, täpsuslaskurilt teist. TP vend paraku ei saa seda täita ja see on sama kui venna surma saatmine. Ok, mõni kavalam ehk laseb raudsihikutega

Paldiskis olev/olnud snaiprikool:
Jah, ühte koma teist nad tegid. Suuresti tehti asju nullist uuesti, mitte niivõrd seetõttu, et eelnev oleks olnud väga vale, vaid inimesed lihtsalt ei olnud pädevad. Sorry, aga siin tõde rohkem, kui PM artikkel tunnistab.
Kui üks SN kooli tegelane ütleb teisele VG TP meeste koolitusel (nii, et nood kuulevad), et neil on täiesti pohh, mis sellest siin saab, siis millest me räägime?

Liidame asjad kokku:
Saame ümmarguse nulli. LP vennad võiksid slaidi kuupäeva ära muuta ja seda uuesti näidata.
Ja mitte keegi ei vastuta tekkinud olukorra eest.
Enne ei muutu ka, kui hakatakse tulemust arvestama ja vajadusel lihtsalt alustad uuesti reamehest.

Asi on nähtavasti siiski pigem selles, et kellelegi ei lähe neid snaipreid lihtsalt vaja, milleks neid siis üleüldse koolitada? Saab ju palju rahumeelsemalt ja pragmaatilisemalt oma aega, ressursse kulutada. Lõppude lõpuks ega Eesti iseseisvus ei baseeru siis relvajõu heidutusele vaid ikkagi suuriikide omavahelistele kokkulepetele ja siin ei määra mingit rolli mitu snaiprit või püssi meil on. Seadusega on pea igaühele antud võimalus omada korraliku relva, optikat ja laadida oma padruneid kasvõi ise. Milleks siis seda võimalust mite kasutada?

LP slaidist. Ma olen seda iga kord ka kasutanud, jättes kuupäeva selleks, mis see meil selle näitamise ajal oli. Just selleks, et ise näidata, mida kirjutati seitse aastat tagasi, ning et seis on ikka veel sama. TP2 projekti kestvuse ja keerukuse kohta saab öelda seda, et ameeriklased said 3 matsi Kuule ka kiiremini, Kennedy kõnest esimese kuundumiseni võttes. Või noh peaaegu, neil kulus ca 8 aastat selleks.

Aga järsku oli seal juhtkond tulemusest huvitatud...

Sõjaline võimekus:
Nii, läbisid ühe kolme või enama tähega kirjuatud kursustest (TLEK, JSNEK jne). Oled reserveris või KL malevas (sama asi, kui seal miskit ei toimu).
Tuleb olukord lähed vastavalt kutsele kohale, saad rakmed, muu varustuse ja TP2 nimelise relva.
1. Sa ei saa ballistilist tabelit
2. Sul ei ole seda võimalik teha
3. Kui eelmised punktid ka oleks +, siis su relv ei hoia nulli.
Tulemuseks on LAIBAD.
Inimestelt eeldatakse teatud võimekust. Miinipildurilt ühte, täpsuslaskurilt teist. TP vend paraku ei saa seda täita ja see on sama kui venna surma saatmine. Ok, mõni kavalam ehk laseb raudsihikutega

Päris nii see ei ole, vähemalt ühes selles eelpoolmainitud "eliitmalevas"

Muu varustus on nagunii kodus ja kellel relva ei ole, sel on ainult relva vaja.
Ballistiline tabel või seda asendav laskepäevik, kust on võimalik andmeid välja lugeda on ju inimestel kah endal olemas.
Viimastel laskmistel ei ole ma seda näinud, et relv nulli ei hoiaks. Probleem oli küll mul endal täpsusmoonalt brasiilia moonale üleminekuga, aga kui selle paika sain oli korras. Varem olin lasknud vaid täpsemat sorti moonaga. Üritusel, kus olid mitmest malevast üle Eesti inimesed olin ma üks kehvemaid laskureid, aga ometigi sain lõpuks 700 m peale normaalseid tulemusi. Mõni mees lasi selle relvaga veelgi kaugemale.

Probleem on võibolla selles, et mina ja ilmselt paljud teised ei suuda teha esimest tabavat lasku 700 meetri peale. Se tuleneb sellest, et kogemusi ja harjutamist on liiga vähe. Sellisel distantsil hakkab 7,62 puhul oluliselt lugema virvendus, temperatuur, tuul ja meil ei ole kogemusi, et laskealale vaadates öelda kohe ära, kuidas sihikut kruttida.

Lähenemisharjutusi ja positsiooni rajamist näiteks on tehtud ainult ühes malevas viimasel kahel aastal.

Vähe tõsisemast snaipritaseme harjutusest on ehk jah niikaua möödas, aga õppustel käies harjutame ju kah.

Mida see arendatav TP2 meile andnud on?
Osaliselt komplekteeritud rühma lahinglaskmistel langesid peaaegu kõik märgid kas kahe KP või kahe TP tulest. Lähestikku olevate märkide võtmisel oli KP edukam, sest samal ajal tegelesid täpsuspüssid kaugemal ja eraldiseisvate märkidega. Reaalselt saime peale üritust kokku lugeda, et pea pool langenud märkidest oli TP töö, sest meie hinnangul oli võimalik tuvastada seda kas märk langes TP või mõne muu relva lasust. TTst ja miinupildujatest ei maksa rääkida, need märgid olid vähe teised, mida käsitulirelvad ei noppinud.
7,62 kaliibriga relvade märgid olid tol üritusel 100-300 meetri peal.
Huvitav oleks võrrelda tulemust, kui eemaldada võrrandist näiteks KP või TP või mõlemad ja lasta vaid AK4-l tegutseda.

Et saavutatud taset parandada, võiks täpsuslaskur osaleda aastas kaks korda üksuse koostööõppusel, kus lastakse paukmoonaga ja tehakse rühma/kompanii seisukohast olulisi harjutusi. Näiteks kolm korda TP erialakursusel, kus saab nii laskmist kui ka muud juurdekuuluvat harjutada ning ühel suuremal õppusel, kus saab kõike seda taktikalist poolt reaalselt katsetada. Hetkel on minu silmis probleemiks TP kursuste vähesus.

Selles e-ajakirjas on artikkel snaipritaktikast: http://ipaper.ipapercms.dk/AGPublishing ... NAL/TNM10/

Lisaks mingi eriti ülbe nuti-süsteem: http://kitup.military.com/2013/12/gener ... more-27105

http://www.postimees.ee/2632350/snaipri ... olitustega

Kui keegi veel märganud ei ole, siis palun tutvuge. Lühidalt siis kinnitati seda, millest 15. augusti Postimees kirjutas.

http://www.postimees.ee/1349798/kaitsev ... ikool-kaob

Leo kirjutas: Kaks korda on Eestis snaipriõpet tehtud aga süstemaatiliselt. Kõigepealt tehti snaipriõpe kümmekond aastat tagasi Luurepataljoni juurde. Tekkis süsteem, õppekavad, omad spetsialistid. Mõned aastad hiljem vajus Luurepataljoni pingutus intriigide all kokku. Siis tehtigi praegugi Snaiprikool. Taaskord head kogenud spetsid, loodi õppe- ja koolituskavad. Koolitatakse kõiki – kaadrikaitseväelasi, ajateenijaid, missioonisõdureid, kaitseliitlasi, politseinikke, isegi partnerriikide esindajaid (leedu kaitseväelasi nt). terviklik väljaõppesüsteem: ballistika, relvad, laskmine, maskeerimine, liikumine, missioonisõduritele on koolittaud ka snaiprite avastamist ja vastutegevust snaipritele. Sellisel kujul asi lõpeb.

Piirivalve Sissikompaniis oli ka selle eksisteerimise ajal (kuni 2004) ajateenijatele snaiprikoolitus. Peale "noorteaega" tuli "siss", peale "sissi" löödi ajateenijate mass vastavalt õpitavale erialale laiali. Pioneerid, tankitõrje, meedikud, snaiprid. Õppe tõelist kvaliteeti ei oska kommenteerida, olin ajateenija. Minu SVD'l avastati igatahes esimest korda lasketiirus käies teisele SVD'le kuuluv optiline sihik
Relvadeks olidki Hiina päritolu SVD (NATO 7.62mm moon), Galil Sniper ja väidetavalt Arsenalis ümberehitatud M14.
Lasketiirudena kasutati Utria laskevälja 100-150m ja Mustajõe karjääri (kuni 300m).
loetletud väljaõppest mäletan et käsitleti maskeerumist, liikumist, kaevasime laskepesi.. kõik see kombineeriti sissitaktikaga - liikusime reeglina ringi kolmekesi (sissigrupp) ja kandsime korraga nii AK-74 kui snaiprirelva. Ballistikast suurt peale põhialuste ei räägitud, kasutati tavalist NATO 7.62mm moona. Võibolla seoses sellega et metsas (põhiline maastik kus õppused käisid oli N-Jõesuu ümbrus ja Sirgala metsamassiiv) niikuinii väga pikki distantse tulla ei saanud. Kogu õpe kestis kuu-poolteist.

Lugu Politsei snaipritest http://www.reporter.ee/2014/08/05/kuida ... -snaiprid/

K Komando snaiprid on kahtlemata oma ala tipud Eesti Politseis. Vaatasin ja imestasin, kui kergesti ajakirjanikud seovad omavahel politsei ja armee snaiprite tegevuse, kurja ouna laskmise heade apelsiinide vahelt Afgaanis lastud kauguserekorditega. Ei ole päris sama asi. Kui reporter oleks jaksanud syveneda, siis kindlasti oleks ta Maaväest voi Kaitseliidust pädevaid snaipreid leidnud.

Kui politsei snaiper laseb, siis reeglina lastakse olukorras, kui teiste politseinike voi korvaliste inimeste elu on otseselt ohustatud ehk kurjategija on relvastatud ja valmis relva kasutama. Siis on vaja lasta väga täpselt ja tabamuse kindlustamiseks lastakse suhteliselt väikestelt kaugustelt. 100 m on väikese sihtmärgi tabamiseks juba suur kaugus. Tavaliselt kasutatakse relvi, mille tehniline hajuvus on mitte yle 0,5 MOA.

Muidugi on täpsusrelvade maksimaalne laskekaugus oluliselt suurem kui 100 m, kuid tabamuse protsent kukub kolinal kauguse kasvades, ei ole päris nii, et tänapäevaste relvadega on ka kilomeetrite kaugusele lihtne lasta. Kui laskekaugust ja ohu temperatuuri on voimalik päris täpselt moota ja ballistikaprogramm suudab sihikuparanduse välja arvestada, siis tuul on selline muutuja, mille täpne mootmine välitingimuses on keeruline ja tihtipeale lask läheb mööda just tuule tottu.

Armee snaiprite laskekaugused voivad vajadusel olla toesti kilomeetrites, lastakse lootuses vastase eriti olulisele isikule pihta saada, voi kellelegi vastastest pihta saada, tabamuse koht ei ole nii kriitilise tähtsusega, sest haavatu koormab vaestase logistikat. Armeele piisab 1 MOA hajuvusega relvadest, sest voimalik tabamuse ala on suurem.

http://www.apollo.ee/snaipri-kasiraamat.html

Ei hakanud mujale toppima, selline raamat siis hetkel odavamalt saadaval.

Normaalne praktika raamatute müümisel minu teada. Suvel tuli müüki ja pool aastat müüdi. Nüüd müüakse laovarud maha, jõulud ju ukse ees ja parim kink on raamat Igatahes hea võimalus kõikidel, kes veel ei ole seda lugenud, osta ja lugeda. Ehk tuleb teine osa ka, kui esimesele piisavalt ostjaid leidub.

Ajakirjast K-ISOM siis lõik saksa 26-nda õhudessantbrigaadi snaiprite väljaõppest ja valikutest.

"Snaipri elukutse valikul on kahjuks ka mitmeid varjukülgi. Antud eriala ja teadmisi ei ole võimalik sisuliselt kasutada hiljem kuskil tsiviilstruktuurides. Paljud snaiprid jäävad oma eriala tõttu auastmes seisma ning neid on väga raske motiveerida erialaga edasi tegelema, kuna tõusta ei ole kuskile. Selle tõttu lahkuvad paljud, kes on saanud kalli väljaõppe, 2-3 aasta pärast Bundeswehrist. Nii lähevad kaduma väga pikaajalised ja kallid koolitused. Meestesse investeeritakse palju aga kinni hoida ei suuda neid ka sakslased. Väga vähestel sõduritel on hiljem võimalus tõusta snaiprijao või grupi juhtkonda, kuna eriala õpitakse kaua ning see omakorda tekitab probleemi, kus on kaadrivoolavus suur ning kogemustega jaopealikud on haruldased. Hoolimata väga heast väljaõppest saab vähestest ajateenistuses ja hiljem elukutselistena snaipriväljaõppe saanud meestest elukutselised sõdurid ja enamus lahkuvad tsiviilstruktuuridesse tagasi. Selle tõttu on vajalik soovitada mitte piirata snaipriõppe läbinud inimeste karjäärivõimalusi ning jätta teised erialad ka valikuvõimaluseks. Nad peavad varakult enda jaoks arvestama võimalusega, valida peale ajateenistust teine eriala ja võimalus tõusta allohvitseri ja ohvitseriauastmes."